Читать книгу Kolm sekeldust - Rex Stout - Страница 6

Otsustasin, et ei tea siiski allilma kroonimata kuningatest nii palju, kui arvasin teadvat. Ihukaitsja oleks kindlasti pidanud kaasa tulema, olema valvel kallalekippumiste eest igast suunast, kuid Dazy Perrit käskis tal auto juurde jääda ja sisenes majja koos minuga üksi. Kaks sammu kabinetti astunud, peatus ta, et ümbrust uurida, ilmselt lihtsalt harjumusest, justkui veterankindral valib golfi mängides automaatselt parimaid kohti suurtükiväeüksustele või oma tankide varjamiseks. Kõndisin temast mööda ja istusin oma laua taha, manitsedes end mitte alahindama tema füüsilisi võimeid ainult sellepärast, et ta oli kuus tolli lühem kui mina. Olin Wolfe’i peale liiga pahane, et midagi öelda.

„Võtke istet, härra,” lausus Wolfe lahkelt.

Perrit oli lõpetanud ruumi uurimise ning uuris nüüd Wolfe’i. Viie sekundi pärast hakkas ta rääkima, nagu oleks veidi ärritunud. „Mulle ei meeldi siin. Mul on teile isiklik jutt. Tulge välja ja istuge minu autos.”

Olin kõvasti närvis, sest arvasin, et Wolfe muutub kindlasti ülbeks, ja Dazy Perritiga ülbitsejatel pääsemislootust ei olnud. Aga Wolfe ütles: „Mu kallis härra,” ning naeris sõbralikult. „Ma lahkun oma majast äärmiselt harva. Mulle meeldib siin. Oleksin idioot, kui lahkuksin sellest toolist, mis on täpselt minu jaoks tehtud…”

„Ma tean, ma tean,” vastas Perrit kannatamatult. Ta suunas oma tumedad silmad minule. „Minge siis teie välja ja istuge minu autos.”

„Ei, härra,” teatas Wolfe oma sõnu eriliselt rõhutades. „Võtke istet. See punane nahktool on kõige parem. Ma ei tee ilma härra Goodwinita mitte midagi. Kui te mulle midagi usaldate, ükskõik mida, räägin talle kõigest kohe, kui olete lahkunud.”

„Te võiksite teha erandeid. Mina võiksin olla hakatuseks hea erand.”

„Ei, härra,” oli Wolfe viisakas, kuid kindel. „Istuge, härra Perrit. Isegi kui te otsustate oma saladusi minu ja härra Goodwiniga mitte jagada, on üks asi, mida tahaksin teiega arutada.”

Perrit ei olnud mingi kohmetu kokutaja. Ta astus kolm sammu Wolfe’i laua otsa juures oleva punase nahktugitooli poole, laskus sellele istuma ja küsis: „Mida te arutada tahtsite?”

„Niisiis.” Wolfe’i silmad vajusid poolkinni. „Ma olen oma alal ekspert, müün ekspertinformatsiooni, nõuandeid ja teenuseid. Ma ei ole lähedalt tuttav teie tegemistega, kuid olen aru saanud, et ka teie olete ekspert, teisel alal. Eeldatavasti teate, kus teatud asju on ja kuidas on võimalik neid hankida. Mina olen üldiselt aus ja korralik kodanik, ent nagu kõigil teistel, on mul oma nõrkused. Kus võiks olla liha?”

„Ah.” Perriti hääl kõlas jahedalt. „Võib-olla olen teid valesti hinnanud. Kas te tahate endale tükki lihaärist?”

„Ei. Ma tahan tükki liha. Looma- ja sealiha. Ma tahan liha süüa. Lammast. Vasikat.”

Ah siis selles oli asi. Vahtisin oma bossi kibeda põlgusega. Ta oli kaotanud igasuguse mõõdutunde. Selleks, et üritada krabada kinni mõnda praeribitükki, oli ta tõusnud oma toolist, kõndinud eestuppa, avanud akna ja kutsunud oma majja kõige eluohtlikuma tüübi Battery ja Yonkersi vahel.

„Ah,” ütles Perrit, „te olete lihtsalt näljane.”

„Jah, olen küll.”

„Sellest on kahju. Ma ei ole lihunik ega ka edasimüüja. Tegelikult ei tegele ma üldse lihaga. Aga vaatame…” Ta katkestas jutu ja vaatas minu poole, nagu oleksin ma ülemteener. „Helistage kella seitsme ja kümne vahel hommikul Lincoln 63232 ja küsige Tomi, mainige minu nime.”

„Tänan teid.” Wolfe oli magus nagu pulgakomm. „Kinnitan, et seda abi hinnatakse. Aga nüüd teie asja juurde. Härra Goodwin ütles teile täna hommikul telefonis, et mul on liiga palju tegemist, et teiega kohtuda. See oli mõistagi ettekääne. Ta pidas silmas seda, et kuigi detektiivialal on tööga kaasnevad ohud suhteliselt suured, on need teie alal – ütleme, mistahes teiega seotud tegevuses – oluliselt suuremad, ja nende kahe asjaolu kombinatsioon ei oleks soovitav. Pean kahjuks tunnistama, et olen temaga nõus. Teie poolt oleks rumal usaldada mulle oma saladusi ainult kuulmaks, et ma ei saa teie pakutavat tööd vastu võtta, sestap olgu see juba ette ära öeldud. Mul on kahju.”

„Mul on abi vaja,” ütles Perrit.

„Kahtlemata, muidu poleks te…”

„Ma ei vaja just sageli abi. Kui vajan, võtan parima võimaliku abilise. Mulle meeldib kõik, mis on parim. Selleks, milleks mul praegu vaja, valisin välja teid kui parima. Ma maksan selle eest, mida saan.” Perrit võttis põuetaskust kena väikse pataka rahatähti, kokku murdmata, kummirõngaga koos, ning viskas selle Wolfe’i lauale. „Viiskümmend sajalist. Viis tonni. Sellest hakatuseks piisab. Mind šantažeeritakse ja teie töö on see lõpetada.”

Jõllitasin teda. Mõte sellest, et Dazy Perritit kiusab väljapressija, oli umbes sama, kui Billy Sundayd kiusaks teda usku pöörata sooviv jutlustaja.

„Aga ma olen teile rääkinud, härra Per…”

„Mu tütar šantažeerib mind. See on asi, mida ei tea mitte keegi maailmas peale minu, ja nüüd teie ja selle teie mehe. Ning on veel üks asi, ja see on veelgi erilisem. See on väga eriline. Ma ei räägiks sellest oma emalegi, kui ta mul veel alles oleks, aga mul on abi vaja. Mu tütar on…”

„Pidage!”

Dazy Perritit ei olnud lihtne peatada, aga ma käitusin piisavalt kindlameelselt, et seda teha. Olin toolilt tõusnud, seisin otse ta ees. „Ma tahan teid hoiatada,” ütlesin talle silma vaadates, „et härra Wolfe on täpselt sama põikpäine kui teie. Kõigile asjaosalistele on see pagana ohtlik. Ta on teile öelnud, et ei taha teid kuulda, ja samuti ei taha ka mina!”

Pöördusin järsult Wolfe’i poole. „Jumala pärast, mis spagettidel ja juustul viga on?”

Võtsin rahapataka ja sirutasin selle Perriti poole.

Ta ei teinud sellest välja. Ta silmad ei olnud minule nihkunudki. Ta rääkis Wolfe’ile edasi. „Asi on nimelt nii, et mu tütar ei ole tegelikult minu tütar – ma mõtlen, see, kes mind šantažeerib. Nüüd teate seda teie ka, ja see mees samuti. Ma ütlesin, et mitte keegi maailmas ei tea sellest, aga see plika teab. Mul on tütar, sündinud 1925. aastal, kakskümmend üks aastat tagasi. Ta saab järgmisel kuul kakskümmend üks, 8. novembril. Mul on teile seoses temaga samuti töö. Mis nüüd?”

„Te peate mind vabandama, härra Perrit.” Wolfe oli heitnud pilgu seinakellale, lükkas tooli lauast eemale ja ajas oma keret püsti. Ta jõudis laua tagant välja ning peatus siis, sest Perrit, kes oli samuti jalul, seisis otse tema tee peal ees.

„Kuhu nüüd?” küsis Perrit toonil, mis vihjas sellele, et ükski mõeldav vastus ei olnud vastuvõetav.

Mina tõusin samuti püsti, käsi relvaga taskus, see tähendab, revolver käes. See võib mõnelegi tunduda labane, aga liigutus oli instinktiivne ja instinkt oli kindel. Liikusin linnas päris palju ringi ning olin asjadega üsna hästi kursis, ja niipalju kui mina teadsin, ei olnud ühtegi vaidlust Dazy Perritiga kunagi lahendatud mingi muu riistaga peale tulirelva; pealegi oli Perrit kuni selle ajani olnud lahendaja osas, kas siis ise või oma töötajate kaudu. Sellest, mis ta oli juba poetanud, nägin ees ootamas ainult korralikku segadust, ja ma usun tänaseni, olgu see labane või mitte, et kui ta oleks torganud kas või sõrme Wolfe’i jämeda keskkoha poole, oleksin ta maha kõmmutanud.

Ent Wolfe lausus häirimatult: „Ma viibin alati kella neljast kuueni üleval oma taimede juures. Alati. Kui te nõuate, et saaksite oma mured mulle pihtida, rääkige neist härra Goodwinile. Ma helistan teile täna õhtul või homme hommikul.”

Asi oli lahendatud, mitte sõnade, vaid silmadega. Wolfe’i silmad võitsid. Perrit liikus sammu võrra paremale. Wolfe läks temast mööda välja, ja hetke pärast kõlas tema isikliku lifti ukse paugatus.

Perrit istus ja ütles mulle: „Te olete hullud. Te mõlemad. Milleks teil see asjandus peos on? Puhta segi pööranud.”

Asetasin revolvri lauale ja tõin kuuldavale ohke. „Hea küll, rääkige mulle.”