Читать книгу Kolm sekeldust - Rex Stout - Страница 7

Ühel hetkel tundus mulle, et Dazy Perrit murdub ja puhkeb nutma. See oli siis, kui ta rääkis, et tema tütar, tema päris tütar, oli Columbia ülikoolis üks oma kursuse parimatest. Ilmselgelt tegi see ta peaaegu talumatult uhkeks.

Asi ei olnud tegelikult kuigi keeruline. Nooruspäevil St. Louisis oli Perrit abiellunud ja saanud tütre. Siis aga juhtus ühe nädalaga kolm asja: tütre teine sünnipäev, tütre ema surm ja Perriti kolmeaastane vanglakaristus röövimise eest. Kuulsin sellest kõigest vaid visandlikku kirjeldust, ning järgnenud aastatest peaaegu mitte midagi, kuni 1945ndani; ta rääkis ainult, et ühel hetkel, kui oli hakanud jõukamaks saama, oli ta hakanud ka tütrele mõtlema ning kaevanud tolle välja kusagilt Missourist. Ta ei öelnud, kust ja kuidas ta tütre ära tõi, aga et mulle õige pilt anda, pidi ta selgitama, et tütar ei teadnud, et on tema tütar. Ta arvas, et Perrit lihtsalt esindab ta isa, kes on väga rikas ega saa enda isikut paljastada, sest kavatses kandideerida USA presidendiks, või midagi sellist.

„Kõik oli hästi,” ütles Perrit hapult. „Kõik toimis. Nägin teda umbes iga kolme kuu tagant ja andsin talle raha. Palju. Murdepunktiks sai mulle see, kui ta valis kooli siin linnas. Siis nuuskis Thumbs Meeker asja välja. Saatis ühe tolguse mulle ütlema, et kui ta saab minu tütre asjus millegagi kasulik olla, siis andku ma teada.”

See muutis asja minu jaoks veelgi toredamaks. Härra Meeker, kelle hüüdnimi oli Thumbs tema lemmikmeetodi tõttu vastumeelselt infot andvate inimeste pitsitamiseks, nimelt mõlemat pöialt kasutades, oli koopainimene teiselt poolt mäge. Kui sellele lisada Dazy Perrit, kes oli kuulus kõige poolest, mis pakkus kaheldavat naudingut, tähendas tema ja Thumbs Meekeri vahele sikutada jäämine kindlaid maohaavu.

Kuulasin Perritit edasi, sest peale ta maha laskmise muud teha polnud, selleks aga oli psühholoogiliselt õige hetk juba mööda lastud. Nagu ta rääkis, oli arengutest selgunud, et Meeker ei olnud ta tütart üles leidnud, vaid kõigest teada saanud, et too on kuhugi peidetud. Aga, nagu ta ütles, üks asi, mida ta maailmas kartis, oli see, et keegi leiab ta tütre üles ja avaldab tollele kõik faktid. See, tütre omamine, oligi ta elu rikkunud.

„See hävitas mind,” ütles ta, „sest see lõi mu vedelaks. Kui asi puudutab teda, siis ei suuda ma selgelt mõelda ega tegutseda. Olete kuulnud, et ma olen karm? Olete kuulnud?”

„Jah, olen kuulnud sellest räägitavat.”

„Hea küll, olen karm. Aga karme mehi on palju. Asi on selles, et minul on ajud. Mul on paremad ajud kui ühelgi mehel, keda olen kohanud. Kui ma oleksin valinud mõne teise tee, oleksin võinud saada ükskõik kelleks soovite. Aga kui asi puudutab tütart, siis mu ajud ei tööta. Vaadake kas või mu siiatulekut ja südamepuistamist. Või mis veel hullem, vaadake, mis ma aasta eest aprillis tegin. Üürisin Viiendal avenüül katusekorteri ja panin sinna ühe plika elama, justkui ta oleks mu tütar. Ma teadsin, et see on loll mõte, aga mu aju ei töötanud ja ma tegin seda ikkagi.”

See, seletas ta, olevat olnud selleks, et juhtida kõrvale Thumbs Meekeri ja kõigi teiste tähelepanu, kes võiksid olla huvitatud Perritite perekonnast. Kui ta tütar elab seal, koos temaga selles katusekorteris, ei hakka keegi loomulikult otsima teda teistest kohtadest, eriti kolledžitest. See oli väga tore asjakorraldus. Tema saladus oli kenasti peidus.

„Siis aga,” ütles Perrit äkitselt muutunud toonil ja kilgendusega silmis, mis poleks mulle sugugi meeldinud, kui ta oleks rääkinud mitte minuga vaid minust, „hakkas see väike lita mind pitsitama.” Sain selle kohta teada üksikasju, mille välja ladumiseks ta ei tarvitanud mingeid märkmeid. Pitsitamine oli alanud nädal enne jõule tuhande dollari nõudmisega lisaks tema iganädalasele heldele taskurahale. Pärast seda oli ta nõudnud ja saanud:

jaanuari lõpus 1500 dollarit

veebruari keskel 1000

aprilli lõpus 5000

juuni alguses 3000

juuli viimasel päeval 5000

augusti viimasel päeval 8000.

„Huvitav,” ütlesin ma, „kuidas ta liikus alla, siis üles, siis alla, siis jälle üles. Psühholoogiliselt huvitav.”

„See tundub teile naljakas, eks ole?”

„Ma ei öelnud naljakas, vaid huvitav. Ja muide, pole palju selliseid inimesi, ma ei väida, et olen üks neist, aga on väga vähe neid, kes usuksid sellest jutust sõnagi. Ta on teilt lüpsnud peaaegu kakskümmend viis tuhat. Miks ei juhtunud temaga juhuslikult õnnetust, ütleme näiteks kolmanda portsu juures, näiteks lendavate metallitükkide ette jäämist või midagi sellist?”

„See kõik on liialdus,” ütles Perrit, justkui oleks minus pettunud. „Keegi laseb kõlaka liikvele ja kõik usuvad.”

„Napakad.” Muigasin. „See jääb meie vahele ja annaks taevas, et see sinna igavesti jääks. Miks te temaga ei tegelenud või tegeleda ei lasknud?”

„Minu tütrega? Mu enda tütrega?”

„Ta ei olnud seda. Ei ole.”

„Aga kõik teavad, et on. Oleksin pidanud seda ise tegema, ja isegi siis oleks see olnud väga riskantne. Plika on sellele kõigele mõelnud. Mis siis, kui ta kaob? Kuidas neelaksid selle alla Thumbs Meeker ja teised? Ma oleksin kohe jälle sama probleemi otsas ja nemad ajaksid jälle jälgi. Olen seda igast küljest vaadanud ja nii ei saa.”

Kehitasin õlgu. „Siis on teil kaelas kulukas tütar.”

„Mul on kaelas ahnepäits ja kuradi loll. Eile õhtul küsis ta minult viitekümmet tuhandet. Sellest aitab. Mul on abi vaja.”

Vilistasin. „See läheb juba üle psühholoogia piiride. Aga kas ta peab kaduma? Miks te ei võiks proovida midagi mitte päris lõplikku?”

„Olen proovinud. Arvate, et mulle meeldib kõvasti plekkida?”

„Ei. Ei arva.”

„Just. Ei meeldi. Aga ka sellel on teatud piirid, sest ta on siin minu tütrena. Nii et mul on abi vaja. Ma tean paljusid inimesi, ja tean palju paljude inimeste kohta. Tunnen ilmselt nelja- või viitekümmet advokaati ja nende seas pole ainsatki, kellele seda lugu või osagi sellest tunnistaksin. Valisin Nero Wolfe’i, sest niipalju, kui ma tema kohta tean, on tal ajud, ja minu omad selles asjas ei tööta. Wolfe peaks nuputama välja viisi, kuidas tolle lipakaga tegeleda.” Ta osutas rahapatakale. „See on ainult alguseks. Ma maksan niipalju, kui asi väärt, ja väärt on see asi palju.”

„Ta ei puuduta seda.”

Perrit ignoreeris seda täielikult. Hakkasin uskuma, et tema edu saladus oli väike seadeldis kõrvades, mis filtreeris välja kõik soovimatud helid.

„Temaga tegelemiseks,” ütles ta, „on teil vaja enamat kui see, mida praegu teate. Teil on vaja kõike. Tema nimi minu tütrena on Violet Perrit. Tema õige nimi on Angelina Murphy. Kuidas ma temani jõudsin, pole tähtis, aga ta on täiesti kindlalt paika pandud. Ta oli Salt Lake’ist varguste eest jooksus Sally Smithi nime all ning mina läksin ja otsisin ta ise üles. Ta on kena plika ja oskab käituda. Kui ma ütlen, et mu aju tütrega seoses ei tööta, siis näiteks mõtlesin, et ta on mul peos, sest Salt Lake võtaks ta meelsasti tagasi, kui ta trikke hakkab tegema, aga tema jagas peagi ära, et ma ei saa teda üle parda lükata.”

Ta rääkis mulle veel palju sellist, mida ma teada ei tahtnud, aga lõvid olid juba lahti lastud ja paar tükki ees või taga enam ei lugenud. Kui ta oli Violet Angelina Sallyga lõpetanud, vahetas ta dekoratsioone ja lasi edasi Columbia ülikoolist. Tema päris tütre nimi oli Beulah Page ja muutuse järgi tema hääles, kui ta tütrest rääkis, ootasin juba, et ta võtab välja rahakoti ja hakkab mulle fotosid näitama, ent seda ta ei teinud. Kui teda uskuda, siis sörkisid kõik teised tudengid ta tütre sabas tolmupilves. Ta rääkis palju minu arvates kasutuid üksikasju, mis oli vististi mõistetav, sest maailmas polnud kedagi, kellele ta oleks saanud tütrest rääkida, peale Nero Wolfe’i, aga Wolfe oli üleval oma orhideede juures ning maksis mulle kuulamise eest – ehkki sugugi mitte piisavalt. Mitte sinnapoolegi, kui see kõik lõppes viisil, mida aimasin võimalik olevat.

„Nagu ma Wolfe’ile rääkisin,” ütles Perrit, „on mul talle töö ka seoses mu tütrega. Üks teine oht. On võimalik, et ta tuntakse ära. Ta meenutab väga oma ema.”

„Jumala pärast,” protesteerisin, „olgu härra Wolfe mis ta on, aga plastiliste operatsioonide kirurg ta ei ole. Proovige telefoniraamatut.”

„See on naljakas, mis?” küsis Perrit.

Sõnad ei öelnud just palju, aga pean tunnistama, et tema toon jõudis esimest korda mu selgrooni välja. See asetas ta kohe madalamale tasemele, ent tõi ta samas palju lähemale, ja palju kurjemana. Tema töötajad või alamad kasutasid seda ilmselt sagedamini kui tema, eriti nüüd, kui tema oli tipus. See hääl kuulus tapjale. Ilmselgelt ei tekitanud naljad enamiku asjade kohta probleemi, aga see ei käinud Beulah’-naljade kohta.

„Mitte eriti,” vastasin viisakalt. „Püüan järgmine kord paremini. Aga kui te ootate, et härra Wolfe korraldaks nii, et teie tütar lakkaks olemast oma ema sarnane…”

„Ei oota. Te räägite liiga palju. Ta on oma ema sarnane, aga silma torkab eriti viis, kuidas ta õlad longus istub, veidi ettepoole kössis, ja siis end teatud moel väikese jõnksatusega sirgu ajab. Ta ema tegi täpselt sedasama ja kui ma nägin oma tütart umbes aasta tagasi seda esimest korda tegemas, mõistsin, et see annab ta surmkindlalt ära. Kui keegi, kes tundis ta ema, juhtub nägema teda nii tegemas, on väga tõenäoline, et ta paneb otsad kokku. Püüdsin teda veenda mitte nii tegema, nii hästi või halvasti kui end paljastamata teha sain, kuid see ei õnnestunud ja ma kartsin ka sellele liialt rõhku panna. Ma tahan, et Wolfe veenaks teda enda niimoodi sirgu ajamise lõpetama.”

Loomulikult olid mul keele peal viis argumenti ja kolm-neli nalja, ent ma suutsin end pidurdada. Ainus lootus oli ta siit niipea kui võimalik välja saada, enne kui ta jõuab anda käsu Beulah’t matemaatikas järele aidata, ta oli nimelt teatanud, et see oli ainus aine, milles tütre teadmised ei olnud täiuslikud. Aga ta polnud veel valmis lahkuma, ehkki oli minuga veetnud peaaegu tunni. Tal oli Angelina Violet Sally kohta veel informatsiooni, mida arvas kasuliku olevat, soovitusi parimaks lähenemisviisiks tema tütrele, märkusi vajaduse kohta otsekohe ja jõuliselt tegutseda, ning hulk teisi pisiasju. Üks tema edu saladustest, nagu mulle tundus, oli tema suur põhjalikkus.

Lõpuks tõusis ta püsti, valmis lahkuma. „Violet,” ütles ta, „teeb endiselt seda, mida ma käsin. Ta arvab, et suudab mu puhtaks koorida. Te ütlete, et Wolfe ei lahku oma majast. Kui soovite Violeti siia kutsuda, helistage mulle ja ma teen nii, et ta tuleb. Kirjutasite need telefoninumbrid üles.”

Vastates mitte ta sõnadele, vaid toonile, ütlesin: „Te nägite, et ma panin need seifi.”

„Vat seal hoidkegi. Tulge välja, avage uks ja kutsuge Archie.”

Ma jõllitasin talle otsa. „Kutsun kelle?”

„Ma ütlesin Archie.”

See tegi mu päeva täiuslikuks. Palsameeritud näo nimi oli Archie. Saatsin Perriti fuajeesse, ulatasin talle ta kaabu ja mantli, avasin ukse ja pistsin pea välja, et ringi vaadata, ning urisesin üle õla: „Õhk on puhas. Kutsuge ta ise.”

Tal polnud tarvis. Mu nimekaim, kes oli seisnud valvsalt sedaani tagumise nurga juures, oli kuulnud ukse avanemist ja juba astunud eestrepi juurde, vaatas üles oma tööandja poole ning teatas: „Hästi.” Dazy Perrit laskus trepist alla ja istus auto tagaistmele. Nägu istus ette, pani mootori käima ja nad veeresid minema.

Läksin kööki ja valasin endale klaasi piima. Fritz Brenner, maja kokk ja õukonna ülemteener, oli samuti köögis, hakkides murulauku aatomiteks. Ta naeratas mulle.

„Ça va?”

„Oli see alles va,” ütlesin talle ja rüüpasin sõõmu piima. „Jääb ainult küsimus, mis värvi surilinu me soovime.”