Читать книгу Kolm sekeldust - Rex Stout - Страница 8

Kui Wolfe kell kuus triiphoonest alla kabinetti tuli, tegin talle täieliku ja ausa ettekande, ainult sellepärast, et see ei tähendanud enam midagi. Ma mitte üksnes ei olnud loobunud soovist teda veenda asja pooleli jätma, ma lausa kartsin, et järsku jätabki. Pilgeni Dazy Perriti sügavaimaid ja sisimaid saladusi täis nagu ma olin, poleks mingi mahavaikimine tühjagi väärt olnud. Ma olin, kui tõtt rääkida, hirmust kange. Nii et viimane, mida oleksin teha tahtnud, oli Wolfe pealekäimisega põikpäiseks muuta.

Kell seitse ütlesin talle: „Muide, see Lincolni number, mis ta mulle andis, on ilmselt õige asi. Steik. Chateaubriand, nagu Fritz seda nimetab. Seamaks. Värske sea sisefilee. Mõistagi oleks kasutu Tomile hommikul helistada, kui me ei ole leppinud Dazyga – ja tema viie tuhandega meie seifis.”

Wolfe pomises mulle: „Helista härra Perritile.”

Siis tekkisid raskused. Sain Perriti viimaks kätte kolmandalt numbrilt nimekirjas ja ta ütles, et me võime oodata Violeti Wolfe’i kabinetti samal õhtul kell üheksa. Vestlusele kulus vähem kui kakskümmend mõlemalt poolt hoolikalt valitud sõna, nimesid mainimata. Perrit oleks võinud rääkida ka telefoniputkast ja midagi poleks juhtunud. Kuid kümne minuti pärast helistas ta tagasi ning ütles, et eelnevalt kokkulepitud kohtumised tulid vahele ja külaline ei jõua enne poolt kahtteist. Vastasin, et see on üsna hilja ja võib-olla sobiks ka homme. Ei, teatas tema, ta tuleb täna kella poole kaheteistkümne ja kaheteistkümne vahel.

Wolfe, kes oli oma laua tagant kõnet pealt kuulanud, mühatas ja ütles: „Otsi tütar üles.”

„Violet? Või Beulah?”

„Tütar. Preili Page.”

„Ah, mis asja. Tema sirgeks jõnksatamise lõpetamisega ei ole nii kiire. See oli lihtsalt…”

„Me ei tea, kas see tütar olemaski on. Teame ainult seda, mida Perrit meile rääkis. Ma tahan tütart näha. Või vähemalt et sina teda näeksid.”

„Kavatsete mind talle tutvustada?”

„Fui. Ta on kahekümne ühe aastane. Luuleta talle midagi.”

See polnud kuigi keeruline ülesanne võrreldes mõnega, mille ta mulle varem andnud oli, sest Perrit oli jaganud mulle nii palju infot, kui leidis vajaliku olevat. Otsisin välja võimalikud numbrid, valisin ühe ja pärast kolmandat tooni kostis minu kõrvas hääl.

„Halloo, halloo, halloo?”

See ei kõlanud sugugi nagu Fii-Beeta-Kappa naisüliõpilasselts, aga ma jätsin hinnangud hilisemaks ja jätkasin.

„Kas ma saaksin rääkida preili Beulah Page’iga?”

„Ikka. Kuulen. Kas te olete jutlustaja?”

„Ei, preili Page, ei ole. Minu nimi on Stevens, Harold Stevens, Daytonist, Ohiost. Kas me saame hetke rääkida?”

„Ikka. Ehkki on kahju, et te jutlustaja ei ole.”

„Kindlasti, kui teil teda vaja on. Mina aga tahaksin küsida muud, sooviksin teiega väga vestelda, täna õhtul, kui võimalik, sest olen siin linnas ainult lühikest aega. Tahan teile rääkida Daytoni Kogukonna Tervisekeskusest ja ausalt öeldes, me mõtlesime, et võib-olla te soovite meid aidata väikese toetusega. Vaadake, teie kuulsus kogukonna tervise-ettevõtmiste toetajana ulatub üsna kaugele. Ja ma sooviksin teile rääkida, mida me oleme juba teinud ja mida veel planeerime. Ma luban, et ei viida palju teie aega. Äkki võiksin kohe teie juurde tulla? Jõuaksin sinna kahekümne minutiga.”

„Ma ei…” Paus. „Tervise-ettevõtmised huvitavad mind eriti.”

„Seda ma tean,” ütlesin soojalt.

„Jutlustajast rääkisin ma sellepärast, et ma abiellun. Me just praegu otsustasime, enne telefonihelinat.”

„Nii! Väga tore! Ma jõuan sinna kahekümne minutiga. Ma ei peaks muidugi niimoodi sisse trügima, aga olen linnas ainult…”

„Pole midagi. Tulge. Võtke kätte ja tulge.”

„Tänan väga.”

Lükkasin telefoni endast eemale ja ütlesin Wolfe’ile: „Vindine. Mitte täis, aga vindine.”

Tema oli ametis Fritzi toodud õlle kallamisega ja tõi kuuldavale ainult jämeda urahtuse. Samuti ei öelnud ta mitte midagi, kui nägi mind panemas ikka veel laual lebanud revolvrit pintsaku küljetaskusse ja selle väikest venda, mille lauasahtlist võtsin, mu enda konstrueeritud kaenlaalusesse kabuuri.

Ma ei oodanud tegelikult majast oktoobri alguse pimedusse väljudes varitsust ja ootamatut surma, aga ei püüdnud ka endale sisendada, et ükskõik milline tänav või kahejalgne loom, kes oli muutunud Dazy Perriti huviobjektiks, oli samasugune tänav või loom, kes ta oli olnud enne seda. Ja ehkki mu närvisüsteemil pole absoluutselt midagi viga, paistsid ja tundusid asjad nurga taha garaaži minnes, autot võttes ja kesklinna poole suundudes teistsugused.