Читать книгу Kaks aastat purjede all - Richard Henry Dana - Страница 1

Neljateistkümnes august oli see päev, mil prikk Pilgrim pidi alustama oma teekonda Bostonist ümber Hoorni neeme PõhjaAmeerika läänerannikule. Kuna laev kavatses tõsta purjed kohe pärast lõunat, ilmusin ma kell kaksteist pardale täies meremeherõivastuses ja koos kraamikirstuga, kus oli vajalik varustus kaks-kolm aastat vältava reisi jaoks, mille ma olin täis otsustavust ette võtnud selleks, et eluviiside täieliku muutmisega ning pikema raamatutest ja õpingutest eemal olemisega ennast võimaluse korral terveks ravida nägemisnõrkusest, mis oli sundinud mind oma pürgimustest loobuma ja mida poleks tõenäoliselt kõrvaldanud ükski arstiabi.

Cambridge’i üliõpilase keha ligi hoidva fraki, siidkübara ja glasseenahast kinnaste asendamine laiade purjeriidest pükste, ruudulise särgi ja presendist meremehemütsiga on küll üksjagu põhjalik kestavahetus, kuid see käis mul kähku ja ma oletasin, et annan edaspidi kenasti madruspoisi mõõdu välja. Kuid vilunud silma on nendes asjades võimatu petta. Ja ehkki mina pidasin ennast sama soolaseks kui Neptunus ise, tundsid kõik pardal viibijad kahtlemata minus kuivamaaroti ära, niipea kui ma nende pilgu ette kerkisin. Madruserõivad on iseäraliku lõikega ja madrus kannab neid säärasel kombel, mida noor ja roheline iial selgeks ei saa. Tihedalt puusadel istuvad ning seejärel pikalt ja lõdvalt allapoole langevad püksid, üliohtras koguses ruudulist särki, madala servaga ja usinasti läikima löödud must kübar, mida kantakse kuklasse lükatuna, kusjuures üle vasaku silma ripub pool sülda musta linti, ning musta siidkaelaräti omapärane sidumisviis koos mitmesuguste muude pisiasjadega on need tundemärgid, mille puudumine reedab otsekohe algaja. Lisaks minu riietuse ebakohtadele piisas kahtlemata ka mu jumest ja kätest, et eristada mind ehtsast päevitunud palge, pika sammu ja taaruva kõnnakuga merekarust, kes ajab oma pronksjad ja karedaks tõmbunud käed õieli, otsekui oleks ta valmis mõnest köiest kinni haarama.

Ja nõnda, „koormaks kõik mu süüd”1, liitusin ma meeskonnaga ning me haalasime ennast jõele ja jäime ööseks ankrusse. Järgmisel päeval tegelesime ettevalmistustega mereleminekuks – kinnitasime kohale leipurjed, seadsime üles roilraad, pleissisime köieotsi ja võtsime pardale püssirohtu. Järgmisel ööl seisin esimest korda vahis. Öö esimese poole olin peaaegu kogu aeg ärkvel hirmust, et ma ei kuule, kui mind kutsutakse, ja tekile jõudes kõndisin korrapäraselt aluse ühest otsast teiseni, vaadates iga kord tagasi pöörates üle vööri- ja ahtrireelingu, ega olnud sugugi mitte vähe üllatunud mind asendama kutsutud vana merekaru rahulikkuse üle, kui ta ennast mugavalt paadi alla sättis, et seal pisut tukastada. Tema meelest oli see ilusal ööl turvalises sadamas ankrus seistes piisavalt hea vahikoht.

Järgmine hommik oli laupäev ja kuna lõunakaarest oli tõusnud mõnus tuulepuhe, võtsime pardale lootsi, hiivasime ankru ja hakkasime mööda lahte välja loovima. Jätsin mind teele saatma tulnud sõpradega hüvasti ning jõudsin üksnes hädavaevu heita ka viimase pilgu linnale ja tuttavatele kohtadele, sest tundlemise jaoks laeval aega ei jäeta. Välimisse sadamasse saabudes leidsime, et lahel puhub vastutuul ja me oleme sunnitud reidile ankrusse jääma. Me veetsime nõnda kogu päeva ja ka osa ööst. Minu valvekord algas kell üksteist õhtul ja ma sain käsu, juhul kui tuul peaks läände pöörduma, sellest kaptenile teatada. Kesköö paiku muutuski tuul soodsaks ja kui ma kapteni juurde läksin, anti mulle korraldus kõik mehed tekile kutsuda. Ma ei tea, kuidas sellega küll toime tulin, kuid igatahes olen kindel, et ehtne ja kähe pootsmanikisa: „Kõik me-e-e-hed ankrule, a-ahoi!” see küll ei olnud. Õige pea olid mehed liikvel, purjed valla päästetud ja raad brassitud ning me hakkasime hiivama ankrut, mis oli viimane meid jänkide maa küljes kinni hoidev asi. Mina ei saanud kõikidest nendest ettevalmistustest kuigi palju osa võtta. Selles olid süüdi minu vähesed teadmised alusest. Mulle arusaamatuid käske anti nii sagedasti ja need viidi nii ruttu täide, ümberringi oli käimas säärane tõttamine ning säärane veidrate hüüete ja veidrate tegevuste segapuder, et ma viibisin täielikus hämmingus. Maailmas pole teist nii abitut ja haledat inimest kui madruseelu alustav kuivamaarott. Lõpuks kuuldusid need isepärased venivad helid, mis tähendavad seda, et meeskond on hakanud peli abil ankrut hiivama, ja mõni hetk hiljem oli meil tuul purjedes. Hakkas kostma vööri vastu murduva vee kohinat, alus kallutas ennast jõulistel põhjalainetel õõtsudes niiskes öötuules ettepoole ning meie pikk-pikk teekond oligi alanud. Ma soovisin oma kodumaale sõna otseses mõttes „head ööd”.