Читать книгу Kaks aastat purjede all - Richard Henry Dana - Страница 6

Esmaspäev, 19. november. See oli meie kalendris must päev. Kell seitse hommikul, kui olime koivahis, äratas meid sügavast unest karjumine: „Kõik mehed, ahoi! Mees üle parda!” See ebatavaline hüüe tekitas igaühe südames ärevusjudina ja tekile tõtates avastasime, et meie kõiki leipurjesid kandev alus liigub tagasisuunas. Roolis viibinud poiss oli läinud midagi üle parda viskama ning vanast meremehest puusepp, kes teadis, et tuul on nõrk, luhvas ja suunas aluse tagasi. Tekivaht laskis parajasti ahtris rippunud paati vette ja ma jõudsin tekile täpipealt õigel ajal, et paati karata, kui too hakkas poordist eemalduma. Aga alles laiuval Vaiksel ookeanil väikses paadikeses istudes sain ma teada, kellest me olime ilma jäänud. See oli noor inglasest madrus George Ballmer, keda ohvitserid hindasid kui toimekat ja teotahtelist meremeest ning meeskond kui elavat ja südamlikku selli ja head kaaslast. Ta oli olnud ronimas grootmasti, et seada mastitopi ümber rihm valliploki kinnitamiseks, ning oli seejuures endale kaela riputanud tolle rihma, ploki, valli ja malspiigi. Ta kukkus tüürpoordi pütingvantidest alla ning kuna ta ei osanud ujuda ja tal olid kõik need asjandused kaelas, siis uppus ta ilmselt otsekohe. Me liikusime ahtrist sinnapoole, kuhu ta kukkus, ja ehkki me teadsime, et lootust teda päästa ei ole, ei soovinud ükski meist tagasipöördumisest juttu teha, ja nii me sõudsime ligi tund aega ringi, lootmata küll midagi korda saata, kuid tahtmata endale ka tunnistada, et peame temast ilma jääma. Viimaks me pöörasime paadi ümber ja sõitsime aluse juurde tagasi.

Surm on alati pühaliktõsine asi, kui mitte kusagil veel suuremal määral kui merel. Kui inimene sureb kaldal, jääb tema keha sõprade seltsi ja „tänaval käivad leinajad ringi”4, aga kui mees merel üle parda kukub ja kaob, siis on säärane sündmus ootamatu ja raskesti tajutav, mis muudab selle kohutavalt salapäraseks. Kui inimene sureb maal, siis te järgnete tema laibale kuni kalmistuni ja kivi jääb selle asukohta tähistama. Tihtipeale te olete sääraseks sündmuseks ette valmistatud. Alati on olemas midagi, mis aitab sul seda mõista, kui see kord juhtub, ja seda meenutada, kui see on juba seljataga. Lahingus sinu kõrval maha lastud mees ja moonutatud surnukeha jäävad esemeteks ja ehedateks asitõenditeks. Aga merel on mees sinu lähedal – sinu kõrval – ja sa kuuled tema häält, kuid järgmisel hetkel on ta kadunud ning kaotusest annab märku ainult tühi koht. Samas merel – kui lihtsat, ent tähendusrikast väljendit kasutada – tuntakse inimesest nii suurt puudust. Tosin meest on sellel avaramast avaramal merel koos pisikesele puukooretükile vangistatud, ilma et nad näeksid kuude viisi ühtki inimkuju või kuuleksid kellegi häält peale iseenda oma, ja kui üks nende keskelt ära võetakse, siis nad tunnevad temast igal sammul puudust. See on nagu mõnest ihuliikmest ilmajäämine. Pole uusi nägusid või vaatepilte, mis lünga täidaksid. Ruhvis on alati tühi koi ja öises vahis on alati üks mees vähem. Üks mees vähem rooli hoidma ja üks vähem koos sinuga raale tõusmas. Sa tunned puudust tema kujust ja tema häälekõlast, sest harjumus on need sinu jaoks peaaegu hädavajaduseks muutnud, ja seda kaotust tajuvad kõik sinu meeled.

Need asjaolud muudavad säärase surma iseäranis pühalikuks ja selle mõju meeskonnale jääb kestma tükiks ajaks. Laevaohvitserid näitavad üles suuremat lahkust meeste suhtes ja mehed üksteise suhtes. On rohkem vaikust ja tõsidust. Vandumine ja vali naer on kadunud. Ohvitserid on valvsamad ja mehed käivad mastis ettevaatlikumalt. Kadunud meest mainitakse harva või siis lõpetatakse temast rääkimine madruse tahumatu kiidukõnega: „Noh, vaene George on nüüd läinud! Tema reis on peagi otsas! Ta oskas oma tööd, ta tegi, mida vaja, ja oli laevas hea seltsiline.” Sellele järgnevad harilikult mõned viited teisele ilmale, sest meremehed on peaaegu kõik usklikud, aga nende arusaamad ja arvamused on ebakindlad ja kõikuvad. „Jumal ei hakka vaese vennikesega karmilt ümber käima!” ütlevad nad ega jõua kuigi sageli kaugemale sellest üldisest fraasist, mis näib mõista andvat, et kannatused ja karm kohtlemine, mis neile siin osaks saavad, on neile vabanduseks surmajärgses elus. „Karmilt tööd teha, karmilt elada, karmilt surra ja pärast seda kõike ometigi põrgusse minna oleks tõepoolest karm!” Meie lihtsameelne vana aafriklasest kokk, kes oli elus nii mõndagi läbi teinud ja oli üsna tõsise olemisega, käies maal alati kaks korda päevas kirikus ja lugedes pühapäeviti kambüüsis piiblit, rääkis meestele, et nad saadavad hingamispäeva mööda halvasti, ning teatas, et nad võivad lahkuda sama ootamatult kui George ja olla selleks sama vähe ette valmistatud.

Ometigi kujutab madruse elu endast parimal juhul segu vähesest heast ja paljust kurjast ning vähesest mõnust ja paljust valust. Ilus on seotud iiveldama ajavaga, ülev lihtlabasega ja pühalik naeruväärsega.

Me olime hädavaevalt kurva sõnumiga pardale naasnud, kui juba peeti maha oksjon õnnetu mehe rõivaste müümiseks. Kõigepealt kutsus kapten siiski kõik ahtrisse ja küsis nende käest, kas nende meelest on mehe päästmiseks tehtud kõik, mis võimalik, ja kas nende arvates on veel mõtet merele pidama jääda. Kogu meeskond leidis, et see oleks tulutu, sest too mees ei osanud ujuda ja kandis väga raskeid rõivaid. Nõnda me siis lahkusimegi ahtrist ja viisime laeva õigele kursile.

Meresõidueeskirjad muudavad kapteni vastutavaks sõidu ajal surnud meremehe vara eest ning kas seadus või lihtsuse huvides välja kujunenud üleüldine komme näeb ette, et kapten korraldab tema asjadele otsekohe oksjoni, millel pakkujaks on madrused, ja et makstud rahasummad arvestatakse reisi lõpus nende palgast maha. Sedaviisi välditakse lahkunu asjade kuni meresõidu lõpuni alles hoidmisega seostuvat vaeva ja riski, ning riided müüakse harilikult kallimalt, kui need oleksid väärt maal. Seetõttu toodi kohe, kui me olime laeva tuulde saanud, tema kraamikirst pakile ja müük algas. Need kuued ja püksid, mida me olime kõigest mõni päev tagasi tema seljas näinud, laoti välja ja müüdi enampakkumisega maha peaaegu veel enne, kui elu jõudis tema kehast lahkuda, aga kirst viidi ahtrisse ja võeti kasutusele panipaigana, nii et järele ei jäänud enam midagi, mida oleks võinud tema omaks nimetada. Meremehed ei taha surnud inimese rõivaid sellesama reisi ajal kanda ja teevad seda üksnes haruharva, kui häda selleks sunnib.

Nagu pärast surma ikka, pajatati George’ist palju lugusid. Keegi oli kuulnud teda kahetsemas, et ta pole ujuma õppinud, ja ta olevat teadnud, et sureb uppumissurma. Teine ütles, et vastu tahtmist sooritatud reisist pole iial midagi head välja tulnud, ning kadunuke olevat ennast laevale värvates palga ettemaksu läbi löönud ja tundnud pärast seda sõitma minemise suhtes väga suurt vastumeelsust, aga kuna ta ei suutnud raha tagasi maksta, pidi ta meiega kaasa purjetama. Ja ka üks temasse üpris kiindunud poiss lausus, et George kõneles temaga suurema osa eelmise öövahikorra jooksul oma koju jäänud emast ja perekonnast, kusjuures see oli kogu reisi jooksul esimene kord, mil ta neid asju üldse mainis.

Tollele sündmusele järgnenud õhtul kambüüsi tule järele minnes leidsin ma sealt eest jutuhimulise koka, mistõttu ma võtsin istet ja lasksin tal pajatada. Olin selleks valmis seda enam, et nagu mulle selgus, oli ta tuubil meremeeste hulgas rohkem kui tavalisi ebausklikke eelarvamusi, ja hiljutine surm oli need tema meeltes ärkvele virgutanud. Ta lausus, et George rääkis oma sõpradest, ja ütles ennast uskuvat, et vähe on neid inimesi, kes surevad ilma sellekohast hoiatust saamata, toetades oma arvamust suure arvu jutustustega unenägudest ja meeste ebatavalisest käitumisest enne surma. Sellelt jutult läks ta üle muu ebausu – Lendava Hollandlase jne – juurde ning kõneles üsna salapäraselt, sest tal mõlkus ilmselt midagi mõttes. Viimaks pistis ta pea kambüüsist välja ja vaatas hoolikalt ringi, et näha, kas kedagi pole kuulamas, ning olles selles suhtes veendunud, küsis minult tasase häälega:

„No nii! Kas sina tead, milliselt maalt puusepp võiks pärit olla?”

„Jah,” sõnasin ma. „Ta on sakslane.”

„Milline sakslane?” ütles kokk.

„Ta on pärit Bremenist,” kostsin mina.

„Kas sa oled selles kindel?” päris ta.

Ma rahustasin teda selle koha pealt ja ütlesin, et puusepp ei oska ühtki muud keelt peale saksa ja inglise keele.

„Ma olen selle üle paganama rõõmus,” lausus kokk. „Ma kartsin kangesti, et ta on soomlane. Ma ütlen sulle, et ma olen selle mehe vastu kogu sõidu jooksul paganama viisakas olnud.”

Ma küsisin temalt põhjuse järele ja sain teada, et ta on jäägitult niisuguse arusaama kütkes, et soomlased on nõiad, ning et iseäranis on neil võimu tuulte ja tormide üle. Ma püüdsin talle selles asjas mõistust pähe panna, kuid tal oli omaenda kogemuste najal käepärast parimatest parim vastuväide ja ta ei lasknud ennast kõigutada. Ta oli viibinud Sandwichi saartele5 sõitnud alusel, mille purjemeister oli soomlane, ja too soomlane suutis teha kõike, mis aga talle pähe tuli. Purjemeister hoidis kois paksust rohelisest klaasist pudelit, mis oli alati täpipealt poolenisti rummi täis, ehkki ta jõi sellest peaaegu iga päev. Ta oli näinud, kuidas soomlane tundide viisi ühtejärge istus ja oma pudeliga juttu vestis. Too mees lõikas kois lebades endal kõri läbi ja kõik ütlesid, et ta oli kurja vaimu küüsi sattunud.

Kokk oli kuulnud ka laevadest, mis loovivad vastutuult Soome lahele ja märkavad ahtris teist laeva, kes neile järele jõuab ja neist mööda läheb, kõik leipurjed üleval ja mõnusamast mõnusam tuul tagant tõukamas, ning avastavad siis, et see laev on pärit Soomest.

„Oi, ei!” ütles ta. „Ma olen neid liiga palju näinud, et soovida neid pardal näha. Kui nad oma tahtmist ei saa, siis nad teevad su pihuks ja põrmuks.”

Kuna ma kahtlesin ikka veel, ütles ta, et jätab minu veenmise Johni hooleks, kes oli kõige vanem meremees laeval, ja et kui keegi asjast üldse midagi teab, siis on see John. John oli kindla peale kõige vanem mees laevas – ja ühtlasi ka kõige harimatum –, kuid ma olin tema kutsumisega päri. Kokk alustas temaga sellel teemal vestlust ja nagu ma olingi aimanud, asus John koka poolele ning ütles, et tema ise on viibinud sellisel laeval, mis oli saanud kaks nädalat vastutuult, ja kaptenil õnnestus viimaks kindlaks teha, et üks mees, kellega ta oli veidi aega varem karme sõnu vahetanud, on soomlane, ja ta ütles soomlasele, et kui too otsekohe vastutuult ära ei lõpeta, siis pannakse ta vöörpiiki luku taha. Aga soomlane ei andnud järele ja kapten sulges ta vöörpiiki ega andnud talle midagi süüa. Soomlane pidas vastu poolteist päeva, siis aga ei kannatanud seda enam välja ja tegi midagi, mis tuule taas õigeks keeras, ning nad lasksid ta tekile.

„No näed sa,” ütles kokk. „Mida sa sellest arvad?”

Ma teatasin talle, et ei kahtlegi selle tõesuses, ja arvasin, et oleks ju kummaline, kui tuul viieteistkümne päeva jooksul suunda ei muudaks – olgu siis soomlase tõttu või ilma soomlase osavõtuta.

„Oh, mine sina!” ütles ta. „Sa arvad, et kui sa oled kolledžis käinud, siis sa oled targem kui kõik teised. Oled targem, kui need, kes on seda oma silmaga näinud. Sa oota ära, kuni oled olnud merel sama kaua kui mina, ja küll sa siis tead.”