Читать книгу Kaks aastat purjede all - Richard Henry Dana - Страница 4

Pärast kohtumist Carolinaga 21. augustil ei juhtunud midagi sellist, mis oleks meie elu üksluisust häirinud, kuni

reede, 5. septembrini, mil me nägime tuulepoolses küljes (tüürpoordis) purje. Laev osutus Inglise lippu kandvaks prikiks, kes teatas meie ahtri tagant möödudes, et on neljakümne üheksa päeva eest väljunud Buenos Airesest ja sõidab Liverpooli. Aga veel enne, kui ta meist eemalduda jõudis, hõigati uuesti: „Näen purje!” ning me märkasime kaugel vööri ees tuulepoolses küljes teistki purje, mis liikus põiki meie kursiga. See möödus hüüdekaugusesse ulatumata, kuid me tegime kindlaks, et see on segataglastusega prikk, kes kannab grootmastis Brasiilia lippu. Kursi järgi otsustades pidi alus olema teel Brasiiliast kuhugi Lõuna-Euroopasse – tõenäoliselt Portugali.

Pühapäev, 7. september. Puhkes kirdepassaat. Sellel hommikul me püüdsime kinni oma esimese kuldmakrelli, keda ma väga näha tahtsin. Sureva kala värvid valmistasid mulle pettumuse. Need värvid olid kahtlemata väga ilusad, kuid ei küündinud selleni, mida mulle oli nende kohta räägitud. Need olid liiga ähmased. Aga et tolle kala suhtes õiglane olla, peab ütlema, et ei ole olemas midagi kaunimat kui selge ilmaga päeval mõni jalg allpool veepinda ujuv kuldmakrell. Ta on kõige elegantsema kujuga ja ühtlasi ka kõige kiirem soolase vee kala ning ta on nobe ja kiirelt suunda muutev, nii et kui päikesepaiste temale langeb ja temalt peegeldub, siis sarnaneb ta vees uitava vikerkaarekiirega.

See päev möödus nagu kõik mõnusad hingamispäevad merel. Tekid uhutakse üle, tõuvärk keritakse kokku ja kõik seatakse korda ning päeval on tekil ainult üks vaht. Mehed kannavad oma parimaid valgeid madrusepükse ja punast või ruudulist särki ning peale hädatarviliku purjede seadmise ei pea nad midagi muud tegema. Nad leiavad endale tegevust lugemise, jutuvestmise, suitsetamise ja rõivaste parandamise näol. Kui ilm on hea, tulevad nad koos oma raamatute ja töödega tekile ning istuvad pakil ja ankrupelil. See on ju ainus päev, mil neile on lubatud selline privileeg. Kui esmaspäev kätte jõuab, tõmbavad nad oma tõrvased püksid taas jalga ja valmistuvad kuus päeva kestvaks töörühmamiseks.

Et pühapäeva meeskonna jaoks veelgi väärtuslikumaks muuta, lubatakse neil sellel päeva süüa pudingit ehk „körti”, nagu seda kutsutakse. Puding kujutab endast pelgalt veega keedetud jahu, mida süüakse koos melassiga. See on väga tihke, tõmmu ja kleepuv, kuid ometigi peetakse pudingit luksuseks ning tegelikult see ongi mõnus vaheldus soolatud looma- ja sealihale. Nii mõnigi kelmikalduvustega kapten on muutnud meeskonna oma sõbraks sellega, et on lasknud neil süüa koduteel körti kaks korda nädalas.

Mõne aluse pardal tehakse pühapäevast õpetuse jagamise ja usuliste harrastuste päev, kuid meie meeskonnas olid kõik, kaptenist kuni kõige väiksema tekipoisini, vandesõnade pruukijad ning puhkepäev ja midagi vaikse seltskondliku meelelahutuse taolist oli kõik, mida me tohtisime loota.

Me jätkasime kirdepassaadi toel head sõitu õige mitu päeva kuni esmaspäeva,

22. septembrini, mil me avastasime hommikul kell seitse tekile tulles, et teine vaht on mastides ja pillub purjede peale vett. Ning ahtrisse vaadates nägime väikest klipperi moodi prikki, mille musta värvi kere liikus otseteed meie suunas. Me asusime jalamaid tööle, heiskasime oma prikil nii palju purjepinda kui võimalik, moodustades aerudest abiraad täiendavate leipurjede jaoks, ning jätkasime ämbritega vett masti vinnates purjede niisutamist umbkaudu kuni kella üheksani, mil hakkas vihma tibutama. Alus jätkas meie jälitamist, muutes samuti kurssi, kui me ennast tuulde pöörasime. Laeva pikksilmaga jälgiv kapten ütles, et see on relvastatud ja mehi täis ega kanna lippu. Me jätkasime sõitu otse allatuult, sest teadsime, et nii on meil kõige parem minek ja et klipperid on kõige kiiremad loovijad. Meil oli jälitaja ees veel üks eelis. Tuul oli nõrk ja me laotasime rohkem purjesid kui tema, heisates nii ees kui ka taga roil- ja keiselpurjed ning kümme leipurje, aga sel segataglasega prikil oli üksnes täiendav kahvelpuri ahtrimastis. Hommikuhakul oli alus meile tasapisi järele jõudmas, aga kui algas vihmasadu ja tuul nõrgenes, hakkasime prikki tasapisi maha jätma. Kõik mehed jäid kogu päevaks tekile ja me seadsime relvad laskevalmis, kuid meid oli liiga vähe, et prikile vastu saada, kui see osutub tõepoolest selleks, mida me kartsime. Õnneks ei olnud kuupaistet ja järgnenud öö oli äärmiselt pime, nii et me lootsime pardal kõiki tulesid kustutades ja nelja rumbi võrra kurssi muutes sellest prikist eemale pääseda. Kompassilamp ei põlenud, mistõttu me roolisime tähtede järgi ja olime öös täiesti vait. Koiduvalges ei olnud prikist silmapiiril enam märkigi ning me jätsime oma aluse muudetud kursile.

Kolmapäev, 1. oktoober. Ületasime läänepikkusel 24º24´ ekvaatori. Nüüd tohtisin ma ennast vana tava kohaselt esimest korda julgelt Neptunuse pojaks kutsuda ja ma olin väga rõõmus, et sain selle aunimetuse ilma ebameeldiva sissepühitsemiseta, mille nii paljud on pidanud läbi tegema. Kui sa oled kord juba tolle joone ületanud, ei saa keegi sind enam niisugusele protsessile allutada ning sind loetakse Neptunuse pojaks, kellel on täielik õigus teistele neid vempe mängida. Tänapäeval ei lubata seda vana kommet kuigi sageli järgida, välja arvatud juhul, kui pardal on reisijaid, kelle kulul saab alati tublisti nalja.

Kõikidele meestele oli juba mõnda aega selge, et teine tüürimees F. on laisk ja hooletu inimene ega ole suurem asi meremees ja et kapteni rahulolematus tema suhtes üha suureneb. Kapteni võim sellistel puhkudel oli hästi teada ja me kõik ootasime pahandusi. F. (keda nimetati tema ametikoha tõttu härraks) oli kõigest poolenisti meremees, sest ta oli senini käinud lühikestel reisidel ja nende vahepeal kauaks koju jäänud. Tema isa oli üksjagu jõukas inimene, kes oli kavatsenud anda pojale hea hariduse. Noormees oli aga laisk ja vääritu ning saadeti merele, kus ta põrmugi suuremat edu ei saavutanud, sest erinevalt paljudest teistest närukaeltest puudusid tal täielikult meremehele vajalikud omadused – ta ei olnud „sellest taignast, millest meremehi tehakse”. Ta kuulus sääraste laevaohvitseride klassi, kes kaptenile ei meeldi ja keda meeskond põlastab. Tal oli kombeks meeskonnaga pikalt juttu puhuda, kaptenit taga rääkida, poistega mängida ja igal viisil distsipliini nõrgestada. Sedalaadi käitumine muudab kapteni alati umbusklikuks ega ole lõppkokkuvõttes meeldiv ka meestele, kes eelistavad omada toimekat, erku ja võib-olla küll distantsi hoidvat, kuid heasüdamlikku ohvitseri. Lisaks muudele halbadele harjumustele jäi ta oma vahi ajal sageli tukkuma ja kapten, kes ta korra magamast avastas, teatas talle, et kui ta peaks seda veel kunagi tegema, lastakse ta ametist lahti. Et püüda sellist asja igal võimalikul viisil ära hoida, klopsiti isegi kinni kanakuudid, sest kapten ei võtnud tekil viibides ise iial istet ega lubanud seda teha ka ohvitseridel.

Teisel ööl pärast ekvaatori ületamist olime kaheksast kuni kaheteistkümneni vahis ja viimased kaks tundi sellest seisin ma roolis. Kogu õhtu jooksul oli olnud kergeid pagisid ja kapten käskis meie vahti kamandanud härra F. silmad hoolega lahti hoida. Avastasin varsti pärast rooli asumist, et ta on üsna unine, ning viimaks viskaski ta kajutiluugile siruli ja jäi peagi magama. Veidi aega hiljem astus kapten väga vaikselt tekile ja seisis kompassi silmitsedes mõnda aega minu kõrval. Ohvitser tajus viimaks, et kapten on lähedal, kuid tegi näo, et ei tea seda, ning hakkas endamisi ümisema ja vilistama, soovides niiviisi näidata, et ta ei maga, ja läks seejärel tagasi vaatamata vööri ja käskis grootroilpurje lõdvendada. Ahtrisse naasmiseks ümber pöörates teeskles ta üllatust, et kaptenit näeb. Aga säärane trikk ei läinud läbi. Kapten oli tema jaoks „liiga ärkvel” olnud ja võttis ta otsekohe käsile, tehes talle suurejoonelise peapesu tõelises merestiilis. Kõlasid laused: „Sa oled laisk kaabakas, kes ei kõlba mitte kuhugi! Sa ei ole ei mees ega poisike, ei maarott ega madrus! Sa oled kõigest üks asi aluse pardal! Sa ei teeni oma soolagi välja! Sa oled hullem kui sadamavooster!” ja muud valitud katkendid meremeeste sõnavarast. Kui vaene vennike oli kogu selle ägeda sõnavalingu kaela saanud, saadeti ta kajutisse ja ülejäänud osa vahist võttis kapten enda kanda.

Kell seitse hommikul kutsuti kõik mehed ahtrisse ja neile teatati, et F. ei ole enam laevaohvitser ja et me võime valida kellegi enda seast teise tüürimehe kohuseid täitma. Selline pakkumine kaptenilt on harilik asi ja kujutab endast väga head poliitikat, sest meeskond peab ennast siis valijaks ja on meelitatud, ehkki on sellegipoolest kohustatud valitud mehele alluma. Meie meeskond keeldus nagu tavaliselt endale võtmast vastutust niisuguse mehe valimisel, kelle üle me ei tohiks kunagi kurta, ja jättis selle ülesande kapteni hooleks. Tema noppis välja ühe Kennebeci lähedal sündinud toimeka ja aruka noore madruse, kes oli mitu korda Kantonis käinud, ja tegi selle teatavaks alljärgneval viisil: „Ma valisin Jim Halli – tema on teie teine tüürimees. Teil pole vaja teha muud kui kuulata tema sõna, nii nagu te kuulate minu sõna, ja pidada meeles, et ta on härra Hall.” F. läks ruhvi nagu tavaline madrus ja kaotas oma nime küljest lisandi, noor eestpoolt masti mees Jim aga muutus härra Halliks ning kolis elama nugade, kahvlite ja teetasside juurde.

Pühapäev, 5. oktoober. Me olime hommikul vahis. Ja varsti pärast koitu hüüdis pakil seisnud mees: „Maa, ahoi!” Ma ei olnud sellist hõiget varem kordagi kuulnud ega teadnud, mida see võiks tähendada (ja vähe on neid, kes oskaksid seda veidrat hüüet esimest korda kuuldes nende sõnade tähendust aimata), kuid peagi avastasin ma kõikide pilkude suuna järgi, et meie tuulepoolsel traaversil paistab maa. Me koristasime otsekohe leipurjed ja luhvasime, et maale läheneda. Seda tehti selleks, et meie asukoha pikkuskraadi kindlaks määrata, sest kapteni kronomeetri kohaselt oli meie läänepikkuskraad 25, kuid tema vaatluste põhjal asusime märksa kaugemal läänes, ja ta oli mõnda aega kahelnud, kumb on korrast ära – kas kronomeeter või sekstant. See kohtumine maaga lahendas küsimuse ja süüdlaseks jäi esimene nimetatud instrumentidest, mida edaspidi enam ei kasutatudki, sest see hakkas veel rohkem valetama.

Rannikule lähemale jõudes tegime kindlaks, et viibime otse Pernambuco sadama kohal, ning me nägime pikksilmaga majakatuseid, üht suurt kirikut ja Olinda linna. Me möödusime sadamasuust ja märkasime üht täistaglasega prikki sinna sisenemas. Kella kahe ajal päeval hakkasime maad ahtrinukka jättes taas rannikust eemalduma ja päikeseloojangu ajal see enam ei paistnud. Just nimelt seal nägin ma esmakordselt noid katamaraanideks kutsutavaid isepäraseid asjandusi. Need koosnevad ujuvatest, kokkuköidetud palkidest, neil on üks suur puri, nad on üsna kiired ja kui kummaline see ka pole, neid peetakse headeks merepaatideks. Me nägime mitut katamaraani üht kuni kolme meest endal kandes juba peaaegu täielikus pimeduses julgelt avamerele väljumas. Indiaanlased sõidavad nendega kalastama ja kuna ilm püsib teatavatel aastaaegadel ühetaoliselt hea, pole neil vaja midagi karta. Olindast taas eemaldunud, jätkasime teekonda Hoorni neem suunas.

Enne La Plata laiusele jõudmist ei kohtunud me mitte millegi tähelepanuväärsega. Sealkandis esineb pamperodeks nimetatavaid ägedaid edelatorme, mis mõjuvad väga kahjustavalt laevasõidule lahel ja annavad ennast tunda ka paljude miilide kaugusel merel. Tavaliselt käib nende eel pikne. Kapten andis tüürimeestele korralduse silmad teraselt lahti hoida ja edela suunas välku nähes purjed otsekohe sisse võtta. Esimene kokkupuude ühe säärase maruga leidis aset minu tekivahi ajal. Allatuulepardas kõndides arvasin, et märkasin vöörist allatuult välku. Ma rääkisin sellest teisele tüürimehele, kes tuli minu juurde ja vaatas mõnda aega sinnapoole. Edelas oli taevas väga must ja umbkaudu kümne minuti pärast nägime selgesti valgusesähvatust. Kagutuul oli nüüd vaibunud ja õhk täiesti liikumatu. Me sööstsime otsekohe masti ning panime kokku roil- ja marsspurjed, võtsime sisse pudinkliivri, tõstsime üles grootpurje ja triseili, keerasime tagamasti raad põiki ja jäime rünnakut ootama. Meie poole liikus hiigelsuur udulaam, mille kohal hõljuvad mustad pilved varjasid ära veerandi silmapiirist ja katsid kinni taeva teistes osades eredasti särama jäänud tähed. See langes meile otsekohe kaela koos marutuule ning rahe- ja vihmavalinguga, mis meil hinge peaaegu kinni lõi. Ka kõige kangemad mehed olid sunnitud tuulele selja pöörama. Me andsime purjevallid vabaks ega lasknud ennast õnneks heidutada. Väike alus „vallas” ennast ise tuulde ning kihutas mõnda aega purjede lenneldes otse selle suunas. Me kutsusime kõik mehed tekile, rehvisime topslid ja triseili, panime alumise raapurje ja kliivri kokku, heiskasime fokkmarsstaagi ja saimegi laeva peaaegu õigele kursile, võttes brasse seejärel pisut sisse, et alusel kergem oleks.

See oli minu jaoks esimene iil, mida võis tõepoolest tormiks nimetada. Golfi hoovuses me olime küll marsspurjesid rehvinud, aga ehkki mina pidasin seda tõsiseks asjaks, poleks mõni vanem meremees seda miskiks lugenud. Kuna ma olin nüüd aluse ja oma ülesannetega harjunud, oli minust raal ka üksjagu kasu ja ma tulin rehvpaela sidumisega toime sama hästi kui iga teinegi. Ma täitsin koos ülejäänud meestega käsku ennast masti „panna”3 ja avastasin, et rehvimine on väga põnev vaatepilt, sest üks vaht rehvis fokkmarsspurje ja teine grootmarsspurje ning mõlemad pingutasid kõigest väest, et oma puri esimesena üles sikutada. Meil oli pakpoordivahi ees suur eelis, sest esimene tüürimees ei läinud kunagi masti, aga meie uus teine tüürimees sööstis taglasesse, niipea kui me hakkasime rehvtali välja haalama, ja tuulepoolne kinnitusnöör oli paigas veel enne, kui ükski mees raale jõudis. Sedaviisi me saime peaaegu alati hõigata enne neid: „Haala allatuulde!” ning olles oma paelad kinni sidunud, ennast mööda vante ja paktaake alla libistada ja marssvalli juures häält tehes märku anda, et oleme neist ette jõudnud. Rehvimine on madrusetöö kõige põnevam osa. Selles osalevad kõik mehed ja kui vallid on kord juba lahti lastud, ei tohi enam aega kaotada – siis ei ole enam mingisugust voosterdamist ega viivitamist. Kui keegi pole piisavalt kiire, jooksevad teised ta pikali. Esimesena raale jõudnud mees läheb tuulepoolse kinnitusotsa juurde, teine tuulealuse otsa juurde, järgmised kaks aga „koerakõrvade” juurde. Ülejäänud jäävad punlapi kohale parajasti nii tihedasti, et saavad käsi liigutada. Raanukad (raade otsad) on rehvimisel aukohad, kuid seesimisel seisavad kõige tugevamad ja vilunumad punlapi seadmiseks kandekettidel (või raa keskel). Kui teine tüürimees on terane sell, ei lase ta iial neid kohti enda eest ära võtta, aga kui tal napib madruseoskusi, jõudu või toimekust, siis saab mõni teine mees punlapi ja kinnitusotsad tema käest endale, mis kahandab otsekohe lugupidamist tema vastu.

Me jäimegi selleks ööks ja kogu järgnenud päevaks nende kasinate purjede alla, sest puhus vägagi priske tuul, ja ehkki rahet enam ei sadanud, tegi vihm meid läbimärjaks, mis muutis olemise üpris külmaks ja ebamugavaks, kui võtta liiatigi veel arvesse, et me ei olnud külmadeks ilmadeks ette valmistunud ja kandsime õhukesi rõivaid. Koivahti pääsedes me rõõmustasime ning panime paksud riided selga, saapad jalga ja süüdvestri pähe. Loojangu eel andis maru veidi järele ning taevas hakkas edelast selgeks tõmbuma. Me lahtirehvisime ennast ja enne keskööd oli laev praampurjede all.

Nüüd me olime otsustavalt teel Hoorni neeme ja külmade ilmade poole ning asusime tegema kõikvõimalikke ettevalmistusi.

Teisipäev, 4. november. Koidu ajal me märkasime pakpoordi ahtrinukas maad. Need olid kaks erineva suuruse, kuid ühesuguse kujuga saart, mis olid küll üsna kõrged, kuid algasid vee juurest madalana, et kuni keskpaigani kaarjalt kerkida. Nad jäid meist nii kaugele, et paistsid tumesinisena, ja mõne tunni pärast me uputasime nad kirdesse. Need olid Falklandi saared. Me sõitsime nende ja Patagoonia ranniku vahelt läbi. Päikeseloojangu aegu ütles mastitipus viibinud teine tüürimees, et näeb maad tüürpoordi pool küljes vööris. See pidi olema Stateni nime kandev saar ja me asusime nüüd Hoorni piirkonnas, põhjakaarest puhus meeldiv briis, praampurjed ja leipurjed tengidel olid heisatud ning meid ootas ees väljavaade igati kiirele ja mõnusale reisile.