Читать книгу Kaks aastat purjede all - Richard Henry Dana - Страница 7

Me jätkasime mõnusa tuule ja ilusa ilmaga purjetamist kuni

teisipäeva, 25. novembrini, mil nägime päevasel ajal otse enda ees Juan Fernándeze saart, mis kerkis merest nagu sügavsinine pilv. Me asusime sel ajal saarest arvatavasti oma seitsmekümne miili kaugusel ning saar ilmus nähtavale nii sinise ja kõrgena, et ma pidasin seda ookeanile puhkama laskunud pilveks ja otsisin pilve alt saart, kuni see muutus värvuselt tumedamaks ja rohelisemaks ning ma märkasin selle pinnal konarusi. Viimaks me suutsime eristada puid ja kaljusid ning õhtul laius kaunis saar kenasti meie ees ja me võtsime kursi selle ainsale sadamale. Varsti pärast päikeseloojangut sadamasuusse jõudes avastasime, et sadamast on väljumas Tšiili sõjalaevastiku prikk, mis oli ainus seal viibinud alus. Prikk tervitas meid ning üks pardal olnud ohvitser, kes oli meie meelest ameeriklane, soovitas meil enne pimeduse saabumist sadamasse siseneda ja ütles, et nemad asuvad teele Valparaiso poole. Me kiirustasime otsekohe ankrupaika otsima, kuid mägedest puhuvate ja meile igast ilmakaarest kaela langevate tuulte tõttu õnnestus meil ankrusse jääda alles keskööl. Kogu selle tegevuse ajal liikus meie ees paat ja pardale jäänud mehed brassisid pidevalt iga meid tabava tuulepuhe peale raasid, kuni me jõudsime ligikaudu kella kaheteistkümne paiku 40 sülla sügavusse vette ja meie ankur puudutas põhja esimest korda pärast seda, kui me sada kolm päeva tagasi Bostonist väljusime. Seejärel jaotati meid kolmeks vahiks ja me seisime hommikuni valves.

Mind kutsuti tekile vahti kella kolme paiku öösel ja ma ei unusta eales seda kummalist tunnet, mis mind valdas, kui ma avastasin, et taas on minu ümber maa, tajusin maalt puhuvat öist tuulekest ning kuulsin häälitsemas konni ja ritsikaid. Mäed oleksid otsekui lausa meie pea kohal rippunud ja pealtnäha kusagilt päris nende sügavusest kostis korrapäraste vaheaegade järel valjult kaikuv heli, mis minu meelest vaevalt võis inimhääl olla. Me ei näinud üldse tulesid ega olekski vist osanud sellele helile mingisugust selgitust anda, kui juba varemgi siin käinud tüürimees poleks meile teatanud, et see on nende tšiillastest sõdurite alerta, kes on seatud valvama umbkaudu poole mäe kõrgusel koobastes kinni peetavaid vange. Kui minu vahikord lõppes, läksin alla, tundes sugugi mitte väikest erutust päeva ootel, mil ma võisin lähemalt näha ja küllap isegi omaenda jalgadega mõõta seda romantilist ja ma ütleksin, et peaaegu isegi klassikalist saart.

Kui kõik mehed tekile kutsuti, oli päikesetõus juba kätte jõudmas ning ehkki selle aja ja hommikusöögi vahel oli meil laeval üsna palju tegemist veevaatide tekile toomise jms asjadega, sain ma siiski meid ümbritsevatest objektidest kenakese ülevaate. Reid oli peaaegu igast küljest piiratud maismaaga ja lahe tipus asus maandumispaik, mida kaitsva väikese kivist lainemurdja peale oli sikutatud kaks suurt paati, mille juures aga seisis tunnimees. Seal läheduses paistis sadakond erineva väljanägemisega osmikut või talumaja, kusjuures parimad nendest olid ehitatud savist ja olid valgeks lubjatud, kuid enamik oli siiski Robinson Crusoe stiilis või teisisõnu koosnesid postidest ja puuokstest. Kõige silmatorkavam oli kuberneri maja, nagu seda nimetati – see oli ruumikas, võreakendega, krohvitud seinte ja kivikatusega. Aga ometigi oli see nagu kõik teisedki kõigest ühekorruseline. Selle lähedal paiknesid pisike kabel, mida eristas teistest majadest rist, ning millegi palktara sarnasega ümbritsetud pikk ja madal pruunikat värvi hoone, mille kohal rippus vana ja luitunud Tšiili lipp. Väärikamaks muutis tolle rajatise muidugi nimetus presidio. Üks tunnimees seisis kabeli juures ja teine kuberneri maja kõrval ning mõned täägiga relvastatud ja üsna räbaldunud välimusega sõdurid, kelle varbad kinganinast välja vaatasid, lonkisid ringi majade vahel või ootasid maabumiskohas meie paadi maale jõudmist.

Mäed olid küll kõrged, aga mitte niivõrd järsud, kui olid paistnud kuuvalgel. Need näisid jätkuvat saare keskosa suunas ning olid rohelised ja väga metsased, kusjuures nende vahel asusid laiad ja nagu mulle räägiti ka äärmiselt viljakad orud, kus kulgesid saare erinevatesse osadesse viivad teerajad.

Ma ei suuda sellega seoses unustada, kuidas meeskond sai naerda mu sõbra S. ja minu innuka tahtmise üle maale pääseda. Kui kapten oli andnud käsu paat vette lasta, hüppasime mõlemad ruhvi ja täitsime taskud tubakaga, et saarerahvaga vahetuskaupa teha, ning kui ohvitser kutsus: „Neli meest paati!”, oleksime esimeseks tõtates äärepealt kaela murdnud, aga pärast pool tundi kestnud mõnu, mis seisnes priki pukseerimisköie sikutamises, naeris meie käitumist näinud meeskond meie üle, sest pidime taas pardale tulema.

Hommikusöögi järel käsutati teine tüürimees koos viie mehega maale veevaate täitma ja mina olin oma rõõmuks nende seas. Sõitsime tühjade vaatidega maale ja õnn soosis mind nüüd uuesti, sest vesi oli vaatide jaoks liiga sogane ja mudane ning kuberner saatis mehed oja lätetele klaarimat vett tooma, mistõttu meile jäi peaaegu kaks tundi vaba aega. Me kasutasime seda vabadust majade vahel ringi uitamiseks ja sõime veidi puuvilja, mida meile pakuti. Jakonijuuri, meloneid, viinamarju, hiigelsuuri maasikaid ja kirsse oli seal küllaga. Viimaste kohta öeldi, et need olevat istutanud lord Anson. Sõdurid olid kehvasti riides ja pärisid teatava huviga, ega meil pardal kingi ole. Ma kahtlen väga, kas neil oleks kingade ostmiseks raha leidunud. Nad tahtsid väga innukalt saada tubakat, mille eest andsid vastu merikarpe, puuvilju jne. Nõudmine valitses ka nugade järele, kuid kuberner oli meile keelanud kellelegi nendest nuga vahetada, sest tema väitel olid kõik siinsed inimesed peale sõdurite ja mõne ohvitseri Valparaisost saadetud vangid, mistõttu neil tuli hoolt kanda selle eest, et nende kätte ei satuks ainsatki relva. Saar näis kuuluvat Tšiilile ja valitsus oli seda peaaegu kaks aastat kasutanud millegi Botany Bay taolisena ning kuberner – üks Tšiili laevastiku teenistusse astunud inglane –, preester, pool tosinat ülevaatajat ja rühm sõdureid olid paigutatud sinna korda hoidma. See ei olnud kerge töö. Kõigest paar kuud enne meie saabumist olid mõned nendest inimestest öösel paadi varastanud, sadamas seisnud priki pardale tõusnud, meeskonna ja kapteni oma paadiga maale läkitanud ja merele väljunud. Meile oli sellest teatatud ning me laadisime oma relvad, pidasime öösel pardal karmilt vahti ja jälgisime hoolikalt, et vangid maal meilt nuge ei saaks. Ma sain teada, et kõige hullemate vangide kamp viibib tunnimehe valve all poole nõlva peal mäekülje sisse kaevatud koobastes, mille juurde viib vankritee, ning et nad tuuakse päevaks sealt ära ja sunnitakse ülevaatajate järelevalve all veejuhet, sadamakaid ja muid ühiskondlikult kasulikke asju ehitama. Aga ülejäänud elasid majades, mille nad olid endale ise püstitanud, ja neil olid seal ka perekonnad, ent minule näisid nad olevat kõige laisemad inimesed maamuna peal. Nad ei teinud midagi peale paseo metsas, paseo majade vahel ja paseo maabumisplatsile meie laeva ja meid vaatama ning olid liiga laisad, et kiiresti rääkida. Aga teised liikusid sellal – või pigem neid sunniti liikuma – väleda sörgiga hanereas, koorem turjal, ja neile järgnesid ülevaatajad, pikk kepp käes ja õlgkübar peas. Ma ei tea, mille alusel see suur vahe oli kehtestatud, ja ma polekski seda teada saanud, sest kuberner oli saarel ainus inimene, kes kõneles inglise keelt, aga tema juurde minu käigud ei ulatunud.

Pärast vaatide täitmist pöördusime pardale tagasi ning seejärel tulid peagi laevale lõunastama Ameerika maakaitseväe ohvitseri mundri moodi vormirõivastuses kuberner, kapuutsi ja kõige muuga varustatud frantsiskaani munga rüüd kandev padre ning suurte vuntsidega ja räpases mundris capitan. Söögi ajal ilmus avamerel nähtavale suur laev ja varsti pärast seda nägime sadamasse saabumas vaalapüügialust. Laev jäi reidile ja meile poorti sõitnud paadist astus pardale selle kapten – noor, üleni pruuni rõivastatud lihtsakoeline kveeker. Laev oli New Bedfordist pärit vaalapüügialus Cortés, mis oli sisenenud selleks, et järele vaadata, kas siin pole mõnda hiljaaegu ümber Hoorni sõitnud alust, ja kuulda värskemaid uudiseid Ameerikast. Pardale jäid nad lühikeseks ajaks, ja olles meeskonnaga veidi juttu vestnud, sõitsid nad oma laevale, mis pärast tuulde saamist varsti silmist kadus.

Kuberneri ja tema saatjaskonda – nii nad ennast uhkelt nimetasid – ära viima läinud väike paat tõi meeskonnale kingituseks ämbritäie piima, mõned merikarbid ja sandlipuupaku. See oli esimene piim, mida me pärast Bostonit maitsta saime, ja see joodi õige pea ära. Mina sain endale tükikese sandlipuud, mille kohta kuulsin, et see kasvab saare keskosa mägedes. Ma olen alati kahetsenud, et ei võtnud endaga kaasa rohkem saare saaduste näidiseid, sest jäin pärastpoole ilma kõigest, mis mul oli – nii sellest sandlipuutükist kui ka ühest lillest, mille ma noppisin, mütsiserva vahel pardale tõin ja hoolikalt raamatulehtede vahele kuivama panin.

Olles veevaadid paika pannud, hakkasime umbes tund aega enne päikeseloojangut ennast mereleminekuks seadma, ja see võttis meilt üksjagu aega, sest me seisime kolmekümne sülla sügavuses vees ja olime sunnitud ühe maa poolt pagi ajal teise vööriankru alla laskma. Ja kuna lõunatuul puhub mägedest möödudes ebamäärase suunaga iilidena, siis me keerutasime pidevalt siia-sinna, mistõttu ankruklüüs jäi väga halba asendisse. Hiivasime ketti, seda ühtelugu stopperi alla pannes ja taas vabastades, ning muudkui heiskasime ja langetasime purjesid, kuni saime viimaks ankru üles ja võtsime kursi merele. Kui me lahest välja jõudsime, siras taevas ere tähevalgus, uhke saar jäi oma vaikse iluga selja taha ja ma saatsin hüvastijätupilgu selle kõige romantilisema paiga poole maailmas, mida minu silmad olid senimaani näinud. Tundsin siis ja olen tundnud kuni praeguseni tolle saare vastu üsna kummalist kiindumust. Osaliselt oli kahtlemata põhjuseks asjaolu, et tegemist oli esimese maismaaga, mida ma pärast kodust lahkumist nägin, veelgi enam aga need assotsiatsioonid, mis on kõikidel tekkinud lapsepõlves seoses selle saarega „Robinson Crusoe” lugemise järel. Ma võin veel lisada mägede kõrguse ja romantilised kontuurid, saart katva haljuse ilu ja värskuse, maapinna äärmiselt suure viljakuse ning üksildase asupaiga keset Vaikse ookeani lõunaosa avarusi, mis aitasid kõik kaasa isepärase sarmi loomisele.

Kui mu mõtted vahel taas sinna tagasi pöörduvad, suudan ma meenutada veel rohkemgi üksikasju. Saar asub ligikaudu lõunalaiusel 30 kraadi ja 30 minutit ning jääb sellelsamal laiusel Tšiili rannikul paiknevast Valparaisost veidi enam kui kolmesaja miili kaugusele. Saare pikkus on umbes viisteist miili ja laius viis miili. See sadam, milles me ankrus seisime (see kandis lord Astoni antud nime Cumberlandi laht), on saarel ainus, sest kaks väikest abajat kummalgi pool suurt lahte (mida vahel samuti lahe nimetusega austatakse) ei ole peaaegu midagi muud kui pelgalt paatide maabumiskohad. Parim ankrupaik on lahe lääneosas, kus me seisime rannast umbkaudu kolme kaabeltau kaugusel veidi rohkem kui kolmekümne sülla sügavuses vees. Sadam avaneb põhjakirdesse ja tegelikult isegi peaaegu põhja, aga kuna ainsad ohtlikud tuuled puhuvad kagust, kus vastas kõrged mäed, peetakse seda väga turvaliseks sadamaks. Tõenäoliselt kõige tähelepanuväärsem asi on kalad, kellest laht kubiseb. Kaks-kolm pardale jäänud meeskonnaliiget püüdsid mõne minutiga nii palju kala, et sellest jätkus meile mitmeks päevaks, ja üks Marbleheadist pärit mees ütles, et ta pole säärast kalaküllust iial näinud ega sellest kuulnud. Seal oli turska, merilatikat, hõbekala ja teisigi kalu, kelle nime ma ei teadnud või olen unustanud.

Saarel on ohtrasti parimast parimat vett, ojakesed voolavad kõikides orgudes ja laskuvad hüpeldes künkanõlvadelt alla. Üks tähelepanuväärset mõõtu jõgi voolab läbi selle rohumaa, mille keskel asuvad majad, tagades vee hõlpsa ja küllusliku kättesaadavuse elanikele. Vesi juhiti lühikeste puidust akveduktide kaudu päris meie paatide juurde. Vangid olid rajanud ka midagi lainemurdja taolist ning pidid ehitama maabumispaiga paatide ja kaupade laadimise jaoks, aga Tšiili valitsus kavatses hakata pärast seda võtma sadamamakse.

Metsa kohta oskan ma üksnes öelda, et seda paistis olevat rohkesti. Me viibisime seal novembrikuus ning kevade värskust ja ilu täis saar näis olevat üleni puudega kaetud. Need enamasti lõhnasid ja kõige suurem puu oli mürdi moodi. Muld on väga pehme ja rammus ning selle harimisel hakkavad otsekohe võrsuma redised, naerid, jakonijuured ja muud aiaviljad. Meile räägiti, et kitsi ei ole palju, ja me ei märganud ühtki, ehkki öeldi, et sisemaale minnes võiksime neid kohata. Me nägime mõnda mööda mäekülgi kulgevat kitsast loogelist rada liikuvat härga ning asundus oli üleni igat tõugu, liiki ja sorti koerte meelevallas. Kanu ja tibusid oli samuti ohtrasti ja paistis, et naised kandsid nende eest hästi hoolt. Mehed aga tundusid olevat kõige laisemad inimesed maamunal. Ja tegelikult ei olegi minu tähelepanekute järgi olemas maamunal teist rahvast, kelle kohta sobiks jänkide hiljaaegu leiutatud sõna „laiskvorst” paremini kui hispaania soost ameeriklaste kohta. Need mehed lihtsalt seisid mitte midagi tegemata, indiaani vaibast pisut parema koetisega, kuid värvikirev mantel õlgadele heidetud sellel uhkel moel, mida Hispaania kerjus pidavat alati oskama oma kaltsudele anda, ning olid kommetelt väga viisakad ja tähelepanelikud, ehkki nende kingad olid auklikud ja taskus polnud neil ühtki sovrinit. Ainus päeva üksluisust katkestav asi näis olevat mägede ümbert ringi lõõtsuv tuuleiil, mis puhus minema majakatusteks seatud oksad ja andis meestele nende järele jooksmisega mõneks minutiks tegevust. Üks selline puhang tuli parajasti just siis, kui me maal viibisime, ja meile pakkus sugugi mitte vähest lõbu jälgida, kuidas mehed ringi vaatavad, ja need, kelle katused vastu pidasid, jõuavad otsusele, et võivad samuti edasi seista, aga need, kes näevad, et nende katus on minema puhutud, toovad kuuldavale paar hispaaniakeelset vandesõna, veavad mantli tihedamini õlgadele ja lähevad siis katusele järele. Aga nad ei jäänud kauaks ära, vaid pöördusid peagi tagasi oma harjumuspärase ameti ehk mittemidagitegemise juurde.

Pole vist vaja öeldagi, et sisemaast ei näinud me midagi, kuid säravaid kirjeldusi sellest jagavad kõik, kes on seal käinud. Meie kapten ratsutas koos kuberneri ja paari teenriga muula seljas üle mägede ning kui nad tagasi tulid, kuulsin ma kuberneri temalt palumas, et ta koduteel saarel peatuse teeks, ja talle korralikku rahasummat pakkumas Californiast mõne hirve toomise eest, sest ta ütles, et saarel ei ole hirvi ja ta igatseb neid väga siia asustada.