Читать книгу Kaks aastat purjede all - Richard Henry Dana - Страница 5

Kolmapäev, 5. november. Ilm oli olnud möödunud ööl suurepärane ning me nägime selgesti Magalhãesi pilvi ja Lõunaristi. Magalhãesi pilved koosnevad kolmest väikesest udukogust taeva lõunapoolkeral, kusjuures kolm nendest on Linnuteena heledad ja üks tume. Neid võib esimest korda silmapiirist veidi kõrgemal näha varsti pärast Kaljukitse pöörijoone ületamist. Hoorni neeme kandis asuvad need peaaegu otse pea kohal. Lõunarist aga koosneb neljast risti moodi paiknevast tähest ja seda peetakse kõige heledamaks taevas nähtavaks tähtkujuks.

Tolle päeva (kolmapäeva) esimesel poolel oli tuul nõrk, kuid pärast lõunat muutus see tugevamaks ja me panime roilpurjed kokku. Leipurjed me jätsime siiski üles ja kapten ütles, et võimaluse korral möödub ta neemest koos nendega. Veidi enne kella kaheksat (ehk tollel laiuskraadil päikeseloojangu paiku) hüüti vööri- ja ahtriluugist alla: „Kõik mehed tekile!” ning üles tõtates avastasime, et edelast liigub meie pool suur must pilv, mis muudab kogu taeva pimedaks. „Sealt tulebki Hoorni neem!” ütles esimene tüürimees ja meil jätkus hädavaevu aega, et ennast keerata ja purjesid pöörata, enne kui see meile kaela langes. Mõne hetke pärast hakkas meri möllama hullemini, kui ma kunagi varem olin näinud, ja kuna torm oli lausa meie ees, sööstis tegelikult ju kõigest suplustõlla mõõtu väike prikk otse selle sisse ning aluse kogu esiosa kattus veega. Meri tulvas sisse vööriluukidest ja ankruklüüsidest ning üle pollariotste, ähvardades kõik asjad üle parda uhtuda. Allatuuleparda piigartite juures ulatus vesi puusadest kõrgemale. Me tormasime masti, rehvisime marsspurjed veel kord, panime ülejäänud purjed kokku ja tegime kõik kenasti korda. Aga sellest ei piisanud. Prikk sai vastulainet sõites vaeva ja valu näha ning maru muutus üha hullemaks ja hullemaks. Ühtaegu viskusid meile kogu oma raevuga kallale lumelörts ja rahe. Me tõstsime soodinurgad, lasksime rehvtalid taas välja, rehvisime fokkmarsspurje täielikult, seesisime grootmarsspurje ja viisime laeva paremhalsile. See oli meie heade tulevikuväljavaadete lõpp. Tuultele ja külmale vastu sõitma valmistudes võtsime maha roilraad koos köitega, kuid kogu muu ülemine taglas jäi masti, kaasa arvatud isegi keiseltengid ja leipoomid.

Äge torm kestis öö otsa, alust piitsutasid vihm, rahe, lumi ja lörts, tuul puhus jätkuvalt meile vastu ja laine oli kõrge. Koidu ajal (kella kolme paiku öösel) oli tekk lumega kaetud. Kapten saatis stjuuardi üles koos klaasitäie grokiga iga vahis olija jaoks ning kogu selle aja jooksul, mis me viibisime neeme läheduses, anti grokki igale hommikusele vahile ja kõikidele meestele sel ajal, kui marsspurjesid rehviti. Päikesetõusu ajaks pilved hajusid ja tuul muutus vaiksemaks ning me võtsime purjesid juurde ja suutsime peaaegu endisele kursile tagasi pöörata.

Neljapäev, 6. november. Päeva esimene pool oli meeldivam, kuid õhtul me saime kaela samasuguse etenduse. Sedapuhku ei jäänud me triivpakki nagu eelmisel ööl, vaid püüdsime rehvitud marsspurjede, poolenisti rehvitud triseili ja fokkmarsstaakseli abil pealtuulekülge loovida. Sellel ööl oli minu kord kaks tundi rooli keerata ehk nagu madrused ütlevad, minu roolitihi. Ma olin küll kogenematu, kuid tulin ohvitseri rahulduseks roolimisega siiski toime, ja ei S. ega mina ise loobunud neeme läheduses kordagi oma tihidest. Niisuguse asjaga tohib hoobelda, sest tormituules vastu suuri laineid sõites laeva õigel kursil hoidmine nõuab tublisti osavust ja valvsust. „Kui laev hakkab pikisuunas õõtsuma, siis ole temaga hellem,” kõlab deviis, ja väike hooletus kõrge lainetusega merel võib endaga kaasa tuua tekkide tühjaks uhtumise või mastide allavarisemise.

Reede, 7. november. Hommiku eel tuul vaibus ning kogu ennelõuna me kõikusime täielikus tuulevaikuses ja tihedas udus üles-alla. Siinsed tuulevaikused on teistsugused kui suuremas osas muudes maailma paikades, sest lained jäävad alati kõrgeks ja tuul vaibub üksnes nii lühikeseks ajaks, et meri ei jõua rahuneda, ning alused, mida ei ole võimalik purjede ega rooli abil juhtida, hulbivad vees nagu puunotid. Me olime sunnitud poome ja raasid brasside ja taakide abil kinnitama ning allpool kõik asjad kõvasti kinni sorima. Avastasime nüüd, et meie koormavast ülataglasest on teatav kasu, sest ehkki see võib segalainetusega merel õõtsuva laeva ootamatul ülespaiskumisel minema lennata või lahti tulla, on sellest siiski suur abi pikal lainel rulluva aluse tasakaalustamisel, sest see muudab laeva liikumise aeglaseks, sujuvaks ja ühtlaseks.

See hommikune tuulevaikus meenutab mulle üht vaatepilti, mida ma unustasin õigel ajal kirjeldada, aga mis on mulle meelde jäänud seepärast, et tegemist oli esimese korraga, mil ma kuulsin lähedal vaalade hingamist. See juhtus tollel ööl, mil me Falklandi saarte ja Stateni saare vahelt läbi sõitsime. Meie vaht oli kella kaheteistkümnest kuni kella neljani ning tekile tulles avastasime, et väike prikk seisab paksust udust ümbritsetuna täiesti liikumatult ja meri on nii vaane, nagu oleks sellele õli kallatud. Sellegipoolest kergitasid vahetevahel seda klaassiledaks jätvad veepinda pikad ja madalad ummiklained. Meie ümber leidus nii kaugel kui ka lähedal loiuvõitu vaalade ja delfiinide parvi, keda udu meil küll näha ei lasknud, aga kes tõusid pinnale või siis lamasid veel, tuues kuuldavale neid isepäraseid lõtvu, sügavaid ja pikki hingetõmbeid, mis loovad mulje laisast jõust. Mõned mehed vahis tukkusid ja teised olid täiesti vait, nii et miski ei häirinud seda illusiooni, ning ma seisin reelingu kohale nõjatudes ja kuulatasin nende võimsate olevuste hingamist – kord üht, kes lõhestas vett otse meie kõrval ja kelle musta keha ma enda meelest läbi udu peaaegu märkasingi, siis jälle teist, keda ma kauguses ainult kuulsin –, kuni hakkas tunne, et need madalad ja korrapärased lainemäed kujutavad endast ookeani vägeva rinna tõusmist ja langemist, mida saadab tema sügavate ja pikkade hingetõmmete kohin.

Selle päeva (reede, 7. novembri) lõpupoolel udu hajus ja kõikide tundemärkide põhjal võis arvata, et me saame külma tuult, mis hakkaski puhuma varsti pärast päikeseloojangut. Taas algasid purjenurkade tõstmised ja viiramised, rehvimised ja seesimised, kuni marsspurjed said täielikult rehvitud, triseil kaks korda rehvitud ja fokkmasti kahvelpuri rehvitud. Suurema osa ööst peksis meile näkku lund, rahet ja lörtsi ning laine mattis üle vööri murdes laevukese eespoolse osa enda alla, aga kuna alus pidas õiget kurssi, keeldus kapten seda triivpakki jätmast.

Laupäev, 8. november. See päev möödus tuulevaikuses ja tihedas udus ning lõppes rahe, lume, ägeda tuule ja täielikult rehvitud marsspurjedega.

Pühapäev, 9. november. Täna tõusis päike selgesse taevasse ja taevas jäigi selliseks kuni kella kaheteistkümneni, mil kapten päikese kõrguse kindlaks määras. Hoorni neeme kohta oli see hea nähtus ja kuna meil polnud sõidu algusest peale olnud ainsatki ebameeldivat pühapäeva, siis pidasime üksjagu tähelepanuväärseks asjaolu, et ka see ainus talutav päev juhtus olema just nimelt pühapäev. Me saime aega, et tvintekk ja ruhv puhtaks teha, asjad õigesse kohta sättida ja märjad riided korraks üles riputada. Aga väga pikalt seda aega ei jätkunud. Kella viie ja kuue vahel – päikeseloojanguni jäi siis veel umbkaudu kolm tundi – kutsus hõige: „Kõik tüürpoordi omad, ahoi!” meie vahi tekile ja otsekohe pandi meid tööle. Lähenes üks Hoorni neeme olude ehtne nähtus. Edelast ajus meie poole suur tumeda kiltkivi värvi pilv ja me andsime oma parima, et purjed sisse võtta (sest päeva esimese poole jooksul oli osa purjesid heisatud) veel enne, kui me selle kõige keskele satume. Me jõudsime ülemised purjed kokku panna, alumised raapurjed üles tõmmata ja marsspurjede rehvtalid välja haalata ning olime parajasti fokkvante sättimas, kui torm meid tabas. Suhteliselt vaikne meri kattus ainsa hetkega üha kõrgemate ja kõrgemate lainetega ja ilm muutus peaaegu sama pimedaks kui öösel. Rahe ja lörts olid rängemad, kui ma varem kordagi olin tunda saanud. Need otsekui naelutasid meid taglase külge. Purjede kokkuvõtmisele kulus meil rohkem aega kui eales varem, sest need olid jäigad ja märjad ning köisi ja taglast katsid lumi ja lörts, meie ise olime aga külmunud ja tormiraevust peaaegu pimestatud. Kui me lõpuks taas tekile jõudsime, sukeldus väike prikk hullumeelselt vastulainetesse, mis iga kord läbi vööriavade ja üle vöörireelingu sisse sööstsid ning aluse kogu esiosa enda alla matsid. Kahvelpurje kõrval ankrupelil seisnud esimene tüürimees hüüdis otsemaid: „Pange ennast üles ja tõmmake kliiver kokku!” Töö polnud küll mõnus ega ohutu, aga see tuli ära teha. Üks vana rootslane (parim madrus laeva pardal), kelle koht oli pakil, hüppas pukspriidile. Veel keegi pidi sinna minema. Ma seisin tüürimehe lähedal ning sööstsin ettepoole, viskasin neervalli üle peli ja kargasin pollarite vahelt pukspriidile. Mehed seisid peli taga ja vedasid kliivrit alla, meie aga ronisime sellal peelest kinni hoides kliiverpoomi tuulepoolsel küljel jalgpäärtidele ning suur kliiverpuri laperdas niivõrd tugevasti, et oleks meid peaaegu poomilt maha paisanud. Mõnda aega me ei saanudki muud teha kui üksnes kinni hoida, sest alus sukeldus kahte teineteisele järgnenud hiigelsuurde lainesse ja kastis meid kaks korda kuni lõuani vette. Me peaaegu ei tajunudki enam, kas oleme veel laeval või mitte. Aga kui me veest tilkudes lainest väljusime, tõsteti meid kõrgele õhku. John (nii kõlas tolle madruse nimi) oli arvamusel, et kliiverpoom murdub iga hetk, ja hüüdis tüürimehele, et too alust pööraks ja taakseli alla laseks, kuid tuule raevukas ulgumine ja lainete murdumine vastu vööri tegid asjatuks kõik meie katsed ennast kuuldavaks muuta ning me olime sunnitud andma endast parima, mida niisugune olukord võimaldas. Õnneks ei tabanud teised lained laeva enam nõnda raskelt ja meil õnnestus kliiver „nii nagu kombeks” kokku panna. Ning taakseli võrgult ära tulles ei olnud meie heameel sugugi mitte väike, kui me avastasime, et nüüd on kõik korras ja vahikord laskub alla, sest me olime läbimärjad ja oli väga külm. Ilm jäi samasuguseks peaaegu kogu ööks.

Esmaspäev, 10. november. Osa sellest päevast veetsime triivpakis, kuid ülejäänud osa ajast möödus tugevasti rehvitud purjedega edasi liikudes, kusjuures meri oli tormine, tuul tugev, sagedaste rahe- ja lumehoogudega.

Teisipäev, 11. november. Seesama.

Kolmapäev. Seesama.

Neljapäev. Seesama.

Me olime nüüd Hoorni neeme ilmastiku suhtes karastunud, alus sõitis vähendatud purjedega ning kõik tekil ja teki all oli kõvasti kinnitatud, nii et meil polnud peale roolimise ja vahis seismise suurt midagi teha. Meie riided said sellegipoolest märjaks ja ainus võimalus sel puhul oli asendada märjad veelgi märjematega. All lugemisele või töötamisele ei tasunud mõeldagi, sest me olime liiga väsinud, luugid olid suletud ja kõik oli märg ja ebamugav, pime ja räpane ning õõtsus ja kõikus. Me üksnes võisime vahi lõppedes alla tulla, riided välja väänata ja rippuma panna ning koisse heita ja nii hästi kui õnnestus magada seni, kuni meid uuesti vahti kutsuti. Meremees suudab magada igal pool – teda ei saa ärkvel hoida ükski heli, mida tuul, vesi, puu või raud võivad tekitada – ja me olime alati raske une kaisus, kui kolm koputust luugile ja soovimatu hõige: „Kõik tüürpoordi mehed, ahoi! Kaheksa klaasi – kas te seal all uudiseid ei kuulegi?” (harilik sõnastus vahti hüüdmisel) meid koist külmale ja märjale tekile ajasid. Ainsad korrad, mille kohta tohiks öelda, et me ka mingisuguste mõnu tundsime, olid õhtud ja hommikud, kui meil lubati ära juua plekist kannu täis melassiga magusaks tehtud kuuma teed (ehk „võluvett”, nagu madrused seda tähendusrikkalt kutsuvad). Ehkki tee oli kehvapoolne, oli see siiski soe ja turgutav, ning koos merekuivikute ja külma soolatud loomalihaga sai sellest päris korralik söömaaeg. Aga ka säärase söömaajaga käis kaasas teatav ebakindlus. Me pidime ise kambüüsi minema ning oma lihakausi ja plekist teekannu ära tooma, riskides võimalusega enne alla jõudmist kõigest ilma jääda. Paljusid loomalihakausse on nähtud piigatist alla veeremas, lihatooja siruli tekil lamamas. Ma mäletan, kuidas üks inglasest noormees, kes oli ikka ja alati meeskonna elurõõmu allikaks, kelle me pärastpoole aga üle parda kukkununa kaotasime, peaaegu kümme minutit ruhvi minemise võimalust oodates kambüüsi juures seisis, teekann käes. Ja märganud enda arvates „vaikset hetke”, hakkas edasi liikuma. Ta oli parajasti ankrupeli otsa juurde jõudnud, kui suur laine üle vööri laevalaele murdus, ja viivu vältel ei näinud ma temast mitte midagi peale pea ja õlgade. Aga järgmisel hetkel kandis jalust rabanud meri teda tahapoole, kuni taas kerkinud ja vee ettepoole suunanud ahter jättis ta päästepaadi kõrval kuivale, kann ikka veel käes, kuid nüüd juba soolast vett täis. Aga miski ei suutnud teda heidutada ega korrakski tema heast tujust jagu saada. Ennast püsti ajanud ja roolis seisvale mehele rusikat näidanud, laskus ta alla, lausudes möödaminnes: „See mees, kes nalja ei seedi, polegi üldse meremees.” Vette kastumine pole säärase asja puhul sugugi mitte see kõige hullem, ja ehkki teed anti jaokaupa ning seda polnud võimalik kambüüsist juurde saada, ja et madrused ei lubaks iial, et mõni mees päris ilma jääb, vaid igaüks kallab pisut teed omaenda kannust, et tema oma täita, oli see parimal juhul siiski üksnes kahjude jaotamine kõikide vahel.

Midagi sellesarnast langes mõni päev hiljem osaks ka minule. Kokk oli äsja valmistanud tulise „lopskoosi” – see kujutab endast segu peeneks pudistatud kuivikutest, väikesteks tükkideks lõigatud loomalihast ja mõnest kartulist, mis on üheskoos ära keedetud ja pipraga maitsestatud. Lopskoos oli harukordne roog ja ma olin viimasena kambüüsi saabudes oma jao kaussi saanud, et see messi viia. Luugini jõudsin ma üsna kenasti ja hakkasin parajasti alla minema, kui üks raske laine ahtri üles tõstis ja pärast seda treppi oma kohalt ära paisates taas langetas, nii et ma jõudsin tvintekile pisut rutem, kui olin kavatsenud, kauss seljas ja kogu kallihinnaline segu põrandal laiali. Aga merel pead sa kõike naljana võtma, olgu su tunded sealjuures siis millised tahes, ning kui sa peaksid mastist alla kukkuma, aga kõhuli mõnele purjele pidama jääma ja niiviisi silmapilksest surmast pääsema, siis ei sobi sul enda näole häiritud ilmet lubada ega üleüldse asjast suurt numbrit teha.

Reede, 14. november. Nüüd me olime neemest tükk maad lääne pool ja võtsime kursi põhja, nii palju kui julgesime, sest valdasid tugevad edelatuuled, mis kandsid meid Patagoonia poole. Kella kahe ajal päeval märkasime pakpoordis endast eespool purje ja kella neljaks selgus, et see on meie kursil liikuv suur laev, mis sõitis ühekordselt rehvitud marsspurjedega. Meie olime selleks ajaks marsspurjedest rehvid välja saanud, sest tuul oli nõrgenenud, ja heisanud grootpraampurje. Teise laeva purjesid nähes laskis meie kapten otsekohe heisata fokkpraampurje ja pudinkliivri ning vana vaalakütt – see ta oma paatide ja nappide purjede järgi otsustades paistis olevat – tundis häbi ja raputas marsspurjedest rehvid välja, kuid rohkemat see teha ei suutnud, sest oli neeme lähedal praamtengid maha võtnud. Me jõudsime talle järele ja ta vastas meie tervitusele teatega, et on saja kahekümne päeva eest New Yorgist väljunud vaalapüügilaev Uus-Inglismaalt, Poughkeepsiest. Meie kapten ütles meie nime ja lisas, et me väljusime Bostonist üheksakümmend kaks päeva tagasi. Seejärel pidasid nad maha lühikese vestluse pikkuskraadi üle, jõudes järeldusele, et nad ei ole selle suhtes ühel meelel. Laev jäi meist maha ning oli nähtav kogu selle öö jooksul. Hommiku eel muutus tuul nõrgemaks, me seadsime roil- ja keiselraad paika ning päeval võis meid näha terve purjepilve all, sest meil olid roil- ja keiselpurjed üleval nii fokk- kui ka grootmastis. Too „purskaja”, nagu meremehed vaalapüüdjat hüüavad, oli grootpraamtengi üles pannud ja sinna purje heisanud ning andis meile märku peatumiseks. Kella poole kaheksa paiku jõudis vaalalaev meie kõrvale ja meie pardale hüppas kapten Job Terry – seda meest tunti Vaikse ookeani kõikides sadamates ja kõikidel alustel. „Kas sina ei teagi, kes on Job Terry? Mina arvasin, et Job Terryt tunnevad kõik,” ütles mulle paadis olnud noor madrus, kui ma tema kapteni kohta küsisin. Kapten oli tõepoolest harukordne mees. Ta oli kuus jalga pikk, kandis paksust lehmanahast saapaid, pruuni kuube ja pükse ning kui päevitunud jume kõrvale jätta, ei näinud ta põrmugi meremehe moodi välja. Ometigi oli ta juba nelikümmend aastat vaalaäriga tegelnud ja tema enda sõnutsi laevu omanud, laevu ehitanud ja laevadega purjetanud. Tema paadi meeskond oli kaunis tahumatu kamp, kes oli äsja võsast väljunud ja meremeeste väljenduse kohaselt „polnud veel heinaseemneid juustest välja saanud”. Kapten Terry tegi meie kaptenile selgeks, et meie arvestused panevad pisut mööda, ja olles terve selle päeva pardal veetnud, asus ta päikeseloojangul paadiga teele oma laeva suunas, mis oli nüüd kuus või kaheksa miili meist maha jäänud. Pardale tulles oli ta alustanud „pajatust”, mis kestis väheste vaheaegadega neli tundi. Ta rääkis endast ja Peruu valitsusest ja Dublini fregatist ja lord James Townshendist ja president Jacksonist ja Baltimore’ist pärit laevast Ann M’Kim. Jutt ei olekski tõenäoliselt kunagi lõppenud, kui poleks tõusnud tuul, mis ta oma alusele tagasi sundis. Üks tema paadiga kaasa tulnud nooruk, kes oli täiesti maamehe väljanägemisega sell, ei paistnud alusest, taglasest ega millestki muust kuigivõrd hoolivat, vaid käis elusloomi otsides ringi, kummardus siis seasulu kohale ja ütles, et sooviks olla taas oma isa sigu hooldamas.

Kell kaheksa keerasime põhja poole ja võtsime suuna Juan Fernándeze saarestikule.

Sellel päeval nägime viimast korda albatrosse, kes olid olnud meie saatjaks suurema osa ajast, mis me Hoorni neeme läheduses viibisime. Minus äratasid selle linnu vastu huvi need kirjeldused, mida ma olin tema kohta lugenud, ja ma polnud sugugi pettunud. Me püüdsime paar lindu kinni söödaga varustatud konksu abil, mille me ahtrist puulaastul ujuma lasksime. Pikad laperdavad tiivad, pikad jalad ja suured ainiti vaatavad silmad andsid albatrossile väga isepärase välimuse. Õhus loovides nägid nad väga head välja, aga üheks kõige elegantsemaks vaatepildiks, mida ma olen kunagi näha saanud, oli tuulevaiksel, kuid kõrge lainega merel vee peal magav albatross Hoorni neeme lähedal. Polnud tuuleõhkugi ja veepind oli sile, kuid merel valitsesid pikad ja kõrged ummiklained ning me nägime otse enda ees, kuidas too üleni valget värvi olevus lainetel tukub, pea tiiva alla peidetud. Ta kerkis tohutu lainevalli harjale ja langes siis pikkamisi allapoole, kuni all laineorus silmist kadus. Ta lebas seal mõnda aega häirimatult, kuni meie üha lähemale liikuva vööri tekitatud kohin ta üles ajas ning ta tõstis pea, jäi meid viivuks vaatama, sirutas siis oma laiad tiivad ja lendas minema.