Читать книгу Kaks aastat purjede all - Richard Henry Dana - Страница 3

Kuna meil oli nüüd käes pikk ilusa ilma „puhang”, ilma et ükski vahejuhtum oleks meie elu üksluisust häirinud, ei saa olla veel paremat võimalust selleks, et kirjeldada kohustusi, eeskirju ja kombeid ühel Ameerika kaubalaeval, mille suurepäraseks näidiseks me olime.

Kõigepealt see, et kapten on ülimatest ülim isand. Ta ei kuulu ühtegi vahti, tuleb ja läheb, millal ise heaks arvab, ega anna kellelegi aru, aga tema enda sõna peavad ainsatki küsimust esitamata kuulama kõik ja isegi esimene tüürimees. Tal on voli laevaohvitsere ametist kõrvaldada ja koguni auastmes alandada, sundides neid madrusena ruhvis elades tööd rühmama. Kui alusel pole reisijaid ega lastiomaniku esindajat, nagu meiegi puhul, siis ei ole tal mitte ainsatki seltsilist peale iseenda väärikuse ja kui ta just endasuguste enamikust ei erine, siis ka mitte ainsatki meelerõõmu peale iseenda ülima võimu tunnetamise ja vahetevahel ka selle rakendamise.

Peaministri, ametliku teadaandja ning tegev- ja järelevalveametniku ülesandeid täidab esimene tüürimees. Ta on staabiülem, pootsman, purjemeister ja roolimees. Kapten räägib talle oma soovidest, mida tuleks teha, ja jätab tema hooleks tööde juhatamise ja jaotamise mure ning vastutuse selle eest, et tööd oleksid hästi tehtud. Tüürimees (nagu teda alati kutsutakse) peab ühtlasi logiraamatut, mille kohta ta peab aru andma omanikele ja kindlustajatele, ning tema vastutusalas on lasti paigutamine, säilitamine ja kätteandmine. Ka on ta juba oma ametikoha poolest meeskonna naljahammas, sest kapten ei lasku selleni, et koos meestega villast visata, teisest tüürimehest aga ei tee keegi välja. Nii et kui tüürimees peab õigeks lahutada „rahva” meelt mõne koreda nalja või väikese vembuga, tunnevad kõik olevat kohustatud naerma.

Teise tüürimehe töö on sõna otseses mõttes koeraamet. Ta ei ole ohvitser ega madrus. Madrused ei pea temast lugu kui ohvitserist ja ta on kohustatud mastis käima, et ülemisi purjesid rehvida ja kinnitada, käed teiste kombel tõrva ja määrdega koos. Meeskond kutsub teda „madruste kelneriks”, sest ta peab varustama neid köite, kanepinööri ja muu tööks vajaliku kraamiga, ning tema vastutada on pootsmanikuut, kus hoitakse kleedimiskiile, malspiike jne, jne. Kapten eeldab tema puhul, et ta säilitab väärikuse ja paneb madrused endale alluma, kuid hoiab sellegipoolest tüürimehest parajale kaugusele ja töötab koos meeskonnaga. Tema on see, kellele on vähe antud ja kellelt palju nõutakse. Tema palk on harilikult kaks korda suurem kui tavalisel madrusel ning ta sööb ja magab kajutis, aga ta on kohustatud peaaegu kogu aeg tekil viibima ja toitub „teises lauas”, mis tähendab, et tema kinnitab keha sellega, mis kaptenist ja esimesest tüürimehest üle jääb.

Stjuuard on kapteni teenija ja tema hoole alla on antud toidusahver, kuhu pole asja kellelgi teisel ja isegi mitte tüürimehel. Niisuguse esiletõstmise tõttu avastab ta harilikult, et on saanud endale vaenlase tüürimehe näol, kellele ei meeldi, et pardal on keegi, kes talle täielikult ei allu. Meeskond aga ei pea teda enda hulka kuluvaks, nii et ta on jäetud kapteni meelevalda.

Kokk on meeskonna patroon ja need mehed, kes tema soosingu saavutavad, saavad kambüüsis oma märgi kindaid ja sokke kuivatada või öövahi ajal piipu läita. Kaks viimasena nimetatut koos puusepa ja purjemeistriga, kui see peaks laeval olemas olema, ei kuulu ühtegi vahti, aga kuna nad on päev läbi töös, lubatakse neil öösel ennast „välja magada”, kui just kõiki mehi tekile ei ole hüütud.

Meeskond on jaotatud kahte võimalikult võrdsesse ossa, mida nimetatakse vahtideks. Esimene tüürimees kamandab pakpoordivahti ja teine tüürimees tüürpoordivahti. Need vahid on aja enda vahel ära jaganud, olles kordamööda nelja tunni kaupa valvekorras ja vahist vabad ehk viibivad tekil või kois. Kui näiteks esimene tüürimees on oma pakpoordivahiga esimeses öövalves kella kaheksast kuni kella kaheteistkümneni, siis pärast nende nelja tundi vahis kutsutakse üles tüürpoordivaht ja juhtimise tekil võtab üle teine tüürimees, pakpoordivaht ja esimene tüürimees aga lähevad kuni kella neljani alla, et siis tagasi tulla ja kella kaheksani niinimetatud hommikuvahis olla. Kuna nemad on kaheteistkümnest tunnist kaheksa väljas olnud, keskmine vaht kella kaheteistkümnest neljani aga kõigest neli tundi, saavad nad seejärel „ennelõunase koivahi” kella kaheksast kaheteistkümneni. Sõjalaevadel ja ka mõnel kaubalaeval vahelduvad vahid sellisel moel kogu ööpäeva ühtejärge, kuid meie laeval – nagu ka kaubalaevadel enamasti – olid kõik mehed töös kella kaheteistkümnest kuni pimedani, välja arvatud halva ilmaga, mil toimusid vahetused.

Nende inimeste jaoks, kes ei ole iial merel käinud, oleks vist mõtet selgitada, mis asjad on „koeravahid”. Koeravahtide ülesanne on vahikordi igal ööl niiviisi nihutada, et ühed ja needsamad mehed ei peaks ühel ja sellelsamal kellaajal tekil viibima. Et seda teha, jaotatakse pärastlõunane vahikord kella neljast kuni kella kaheksani kaheks osaks, nii et üks kestab neljast kuueni ja teine kuuest kaheksani. Nõnda on ööpäev jagatud mitte kuueks, vaid seitsmeks vahiks, ja valves olemise kellaaeg vahetub igal ööl. Kuna koeravahid langevad hämarikuajale pärast päevatööde lõppu ja enne öiste vahtide algust, siis on kõik sellal tekil. Kapten on üleval ja jalutab ahtriteki pealtuuleküljel, esimene tüürimees kõnnib allatuuleküljel ja teine tüürimees viibib ülatekil. Stjuuard on oma tegemised kajutis lõpetanud ja tulnud üles, et teha kambüüsis koos kokaga üks piip. Mehed istuvad suitsu tehes või pikki lugusid pajatades ankrupelil või lösutavad pakil. Kella kaheksa ajal lüüakse kaheksa korda kella, logi visatakse vette, vaht asub oma kohale, roolimees vahetatakse välja, kambüüs suletakse ja vabavaht läheb alla.

Hommik algas tekivahi „tööle panemisega” koidu ajal ning tekkide veega uhtumise, küürimise ja kraapimisega. See tegevus koos paagi uue veega täitmisega ja taglase korrastamisega kestis harilikult seitsme klaasini (kella poole kaheksani), mil kõik mehed said hommikueine. Kella kaheksa ajal algasid päevased tööd, mis jätkusid kuni päikeseloojanguni, tunni pikkune lõunavaheaeg välja arvatud.

Oleks õigem, kui ma määratleksin enne oma selgitustega lõpule jõudmist päevaste tööde tähenduse ja lükkaksin ümber ühe kuivamaa rahva hulgas valdava eksiarvamuse madruseelu kohta. Harilikult võib kuulda inimesi ütlemas: „Kas madruste elu merel pole mitte üks suur jõudeolemine? Millist tegevust nad võivad seal endale leida?” See on väga loomulik ja sage eksitus, mida iga meremees tahab parandada. Kõigepealt nõuab distsipliini hoidmine laeval seda, et kõikidel tekil viibivatel meestel oleks ükskõik milline töö käsil igal muul ajal peale õhtuse ja pühapäevase aja. Korrast lugu pidava aluse pardal te ei näe väljaspool nimetatud aega iial ainsatki meest jõude tekil seismas või istumas või reelingule nõjatumas. Ohvitseri kohustus on kõik tööle panna isegi siis, kui teha pole midagi peale kettidelt rooste kraapimise. Üheski osariigivanglas ei rakendata kinnipeetavaid korrapärasemalt tööle ja üheski vanglas ei hoita neil nii hoolikalt silma peal kui laeval. Kõik jutuajamised on töötava meeskonna puhul keelatud ja ehkki mastis olles või lähestikku viibides mehed kõnelevad sageli üksteisega, jäävad nad mõne laevaohvitseri lähenemisel alati vait.

See töö, mida madrused merel tegema pannakse, kujutab endast tõenäoliselt valdkonda, millest need inimesed, kes ei ole merel käinud, midagi aru ei saa. Kui ma esmakordselt sadamast merele väljudes avastasin, et meid nädal või kaks pidevalt tegevuses hoitakse, siis ma arvasin, et me lihtsalt seame alust merekorda ning et see saab varsti läbi ja meile ei jää peale purjetamise enam midagi muud teha; kuid mulle selgus, et see kestis kõik need kaks aastat ja et kahe aasta pärast oli tegemist vajavaid asju sama palju kui alati. Tihtipeale öeldakse, et laev on nagu daami kell, mis vajab kogu aeg parandamist. Pärast sadamast väljumist nõuavad kinnitamist topslid ning kogu jooksevtaglas tuleb üle vaadata, selle kõlbmatud osad alla tuua ja uued asemele panna. Seejärel vaadatakse läbi, asendatakse ja parandatakse tuhandel erineval viisil seisevtaglast, ning nendest kohtades, kus mõni lugematutest köitest ja raadest teiste vastu hõõrdub või kulub, kaetakse see kaitsekattega. Sellise kaitsekatte valmistamiseks kasutatakse trenssimist, märtimist ja mähkimist ning abilatte ja pleissimist köite, nööride, marlini ja pentslitega. Juba ainuüksi niisuguste kaitsete pealepanemine, mahavõtmine ja parandamine annab alusel kogu päevaks tööd kahele-kolmele mehele terve reisi jooksul.

Järgmisena tuleb arvesse võtta seda, et kõik laeval kasutatavad „pisemad asjad” – siimusgarnid, malspiigid, pentslid jne, jne – valmistatakse pardal. Laevaomanikud ostavad uskumatus koguses „vanakraami”, mille madrused lahti harutavad, et üksikud keermed seejärel kokku sõlmida ja rulli kerida. Neid köiesäieid kasutatakse alatasa mitmesugustel eesmärkidel, kuid suuremast osast keerutatakse uued köied. Kõik alused on varustatud selle jaoks vajaliku väga lihtsa, ainuüksi rattast ja võllist koosneva „köievintsiga”. Hea ilmaga võib seda tekil pidevalt töötamas kuulda ning kolm meest oli meil suurema osa ajast tegevuses keermete lahtiharutamise ja kokkusõlmimisega ning köie valmistamisega.

Veel üks viis meeskonda tööle panna on taglase „korrastamine”. Kui mõni osa seisevtaglasest lõdvaks muutub (ja seda juhtub ühtelugu), tuleb sellelt kaitsed ja katted maha võtta, talid üles vinnata, aga pärast taglase kõva pinguldamist need kattedkaitsed uuendada, kusjuures katetega on tublisti tegemist. Ühtlasi on aluse üksikud osad omavahel niiviisi seotud, et ainult harva saab üht köit puudutada, ilma et sealjuures oleks vaja teisega midagi ette võtta. Masti ei ole võimalik tahapoole kallutada üksnes paktaakide abil, jättes lõdvendamata vöörtaagid, jne, jne. Lisame kõigele sellele veel otsa kogu pika reisi jooksul vajalikuks osutuva tõrvamise, määrimise, õlitamise, lakkimise, värvimise, kraapimise ja küürimise, ning peame samas ka meeles, et seda kõike on tarvis teha lisaks öösel vahis seismisele, roolimisele, rehvimisele, seesimisele, brassimisele, purjede tõstmisele ja seadmisele, tõmbamisele, haalamisele ning igas suunas ronimisele, ja vaevalt et siis tekib tahtmine küsida: „Millist tegevust võivad madrused endale merel leida?”

Kui pärast kogu seda vaevanägemist, pärast oma elu ja ihuliikmete tormide, märja ja külma meelevalda andmist „

… sel ööl, kui puhkab ahne emakaru ja karva kuiva hoiavad nii lõvi kui näljas hunt …”2 kaupmehed ja kaptenid arvavad, et madrused oma kahtteist dollarit kuus (mille eest neil endil riided selga tuleb osta) ning soolaliha ja kõva leivakannikat pole veel välja teeninud, lastakse neil vanadest köitest takku näppida – ja seda kuni lõpmatuseni. See on tavaline varutegevus vihmaste päevade puhuks, mil taglase kallal töötada ei saa. Ja kui sajab paduvihma, ei lubata madrustel varjulises kohas seista, üksteisega juttu puhuda ja ennast mõnusalt tunda, vaid nad jaotatakse üle laeva laiali ja pannakse takku näppima. Ma olen näinud, kuidas takumaterjal on laeva erinevatesse paikadesse valmis seatud, et madrused ei saaks ekvaatori ületamisega kaasnevate sagedaste pagide vahele jäävatel aegadel laiselda. Mõni ohvitser on niivõrd innukalt tahtnud meresõiduvalmis laeva meeskonnale tööd leida, et on sundinud mehi ankruid puhtaks kloppima (seda tehakse sageli) ja kettidelt roostet kraapima.

„Philadelphia katekismus” kõlab nii:

Sedalaadi töid ei saa muidugi jätkata Hoorni või Hea Lootuse neeme lähistel ega kõrgetel põhja- või lõunalaiustel, kuid ma olen näinud, kuidas tekke on uhutud ja küüritud veega, mis oleks jäätunud, kui see poleks olnud soolane vesi ja äsja merest võetud. Ja kõik mehed töötasid taglase kallal edasi ka siis, kui me olime sunnitud madrusekuube kandma ja meie käed olid külmast niivõrd tuimaks jäänud, et suutsid hädavaevu malspiiki sõrmede vahel hoida.

Ma kaldusin oma jutustusest kõrvale selleks, et kõik, kes seda lugu lugema juhtuvad, saaksid luua endale meremehe elust ja kohustustest võimalikult tõese arusaama. Ja siinkohal tegin ma seda seepärast, et mõnda aega ei kujutanudki meie elu endast mitte midagi muud peale niisuguste kohustuste ühetaolise täitmise ja neid oleks õigem kirjeldada üheskoos. Kuid et maameestele näidata, kui vähe nad laeva olemusest teavad, kinnitan ma veel enne selle kirjelduse lõpetamist, et ka laevapuusepale leitakse ilusa ilmaga lakkamatult tööd isegi laeval, mis on nii-öelda laitmatus meresõidukorras.