Читать книгу Viimased tüdrukud - Riley Sager - Страница 2

Metsal olid küünised ja hambad.

Kõik need kivid, okkad ja oksad hammustasid Quincyt, kui tüdruk karjudes läbi metsa jooksis. Aga ta ei jäänud seisma. Ei siis, kui kivid ta paljastesse jalataldadesse lõikusid. Ega ka siis, kui piitspeenike oks üle ta näo sähvas ja verenire mööda ta põske alla voolas.

Seisma jäämine ei tulnud kõne alla. Seisma jääda tähendanuks surra. Nii jooksis ta edasi, isegi kui põldmurakavars ta pahkluu ümber kooldus ja ta ihu kriipis. Põldmurakavars tõmbus pingule, võbeles, enne kui Quincy hoog jala vabaks rapsas. Kui see ka haiget tegi, ei saanud tüdruk sellest aru. Tema keha oli juba tundnud rohkem valu, kui taluda suutis.

Vaist oli see, mis teda jooksma sundis. Alateadlik arusaam, et ta peab iga hinna eest edasi liikuma. Juba oli ta unustanud, miks. Viie, kümne, viieteistkümne minuti tagused mälestused olid ununenud. Kui ta elu oleks sõltunud meenutamisest, mis sundis teda läbi metsa põgenema, oli ta kindel, et ta oleks sealsamas metsamaastikul surnud.

Nii ta siis jooksis. Ta karjus. Ta püüdis mitte mõelda suremisest.

Kauguses ilmus nähtavale valge kuma, puudest lämmatatud silmapiiril nii nõrk.

Autotuled.

Kas ta oli maantee lähedal? Quincy lootis, et oli. Nagu mälestused oli ka igasugune suunataju ta peast pühitud.

Ta jooksis kiiremini, karjus valjemini ja kihutas valguse poole.

Veel üks oks lajatas talle näkku. See oli jämedam kui eelmine, umbes nagu tainarull, ning obadus lõi tüdruku uimaseks ja pimestas teda. Valu tuikas ta peas, sellal kui ta ähmastunud nägemisväljas sähvisid sinised sädemed. Kui need hajusid, nägi ta tulede kumas üht siluetti seismas.

Keegi mees.

Tema.

Ei. Mitte Tema.

Keegi teine.

Turvalisus.

Quincy kiirendas sammu. Ta verest nõretavad käed sirutusid ette, just nagu aitaks see võõrast kuidagimoodi lähemale tõmmata. Selle liigutuse peale sähvis valu ta õlas ägedamalt. Ja valuga ei kaasnenud mitte mälestus, vaid adumus. Selline, mis oli nii jõhkralt koletu, et pidi tõsi olema.

Ainult Quincy oli alles jäänud.

Kõik teised olid surnud.

Tema oli viimane, kes veel elus oli.