Читать книгу Viimased tüdrukud - Riley Sager - Страница 4

MÄNNIMAJAKE KELL 1.00
2

Оглавление

Lisa Milneri versioon Männimajakesest leidis aset ühes Indiana korporatsioonihoones. Ühel ammusel veebruariõhtul koputas maja välisuksele Stephen Leibmani nimeline mees. Ta oli ülikoolist väljalangenu, kes elas oma isa juures. Jässakas. Tema nägu oli võdisev ja kollakas nagu kanarasv.

Ukse avanud korbiõde leidis mehe eestrepilt, nuga käes. Minut hiljem oli neiu surnud. Leibman lohistas surnukeha majja, lukustas kõik uksed ning lõikas elektri- ja telefonijuhtmed läbi. Järgnes umbkaudu tund aega kestnud tapatöö, mis tegi lõpu üheksale neiule.

Lisa Milner oleks selle arvu äärepealt ümmarguse kümneni kasvatanud.

Veresauna ajal peitis ta end ühe korbiõe magamistuppa, kössitas üksinda riidekapis, kallistas riideid, mis polnud tema omad, ja palvetas, et see hullumeelne teda ei leiaks.

Lõpuks siiski leidis.

Lisa silmas Stephen Leibmani, kui too kapiukse lahti rebis. Esimese asjana nägi Lisa nuga ja seejärel mehe nägu, mõlemad verest tilkumas. Pärast seda, kui mees teda õlga pussitas, õnnestus neiul talle põlvega kubemesse äsada ja toast põgeneda. Ta jõudis esimesele korrusele ja oli teel välisukse poole, kui Leibman talle järele jõudis, nuga välkumas.

Lisa sai neli torkehaava rinda ja kõhtu, lisaks veel viie tolli pikkuse haava käsivarde, mille enda kaitsmiseks tõstis. Veel üks noahoop oleks talle lõpu peale teinud. Aga Lisal, kes kisendas valust ning oli verekaotusest uimane, õnnestus kuidagimoodi Leibmanil jalast kinni haarata. Mees kukkus. Nuga libises eemale. Lisa haaras selle ja suskas pidemeni Leibmanile kõhtu. Stephen Leibman jooksis tema kõrval põrandal lamades verest tühjaks.

Üksikasjad. Need tulevad õige lobedalt, kuni nad sind ennast ei puuduta.

Olin seitsmeaastane, kui see juhtus. See on mu esimene mälestus korrast, kui tõesti midagi uudistes tähele panin. Ma ei saanud sinna midagi parata, sest mu ema seisis telekakapi ees, käsi suul, ja kordas neidsamu kaht sõna. Püha jumal! Püha jumal!

See, mida ma telekast nägin, hirmutas mind, ajas segadusse ja häiris. Nutvad pealtvaatajad. Presentkattega kanderaamide rodu, mis risti-rästi üle ukse kinnitatud kollase politseilindi alt läbi libistati. Verelarakas, Indiana lume taustal erk. Sel hetkel ma taipasin, et võivad juhtuda ka halvad asjad, et maailmas on olemas kurjus.

Kui ma nutma puhkesin, võttis isa mu sülle ja kandis kööki. Sellal kui mu pisarad soolaks kuivasid, ladus ta lauale hulga kausse ning täitis need jahu, suhkru, või ja munadega. Ta andis mulle lusika ja laskis kõik kokku segada. Mu esimene küpsetamistund.

On olemas selline asi nagu liigne magusus, Quincy, ütles isa mulle. Seda teavad kõik parimad pagarid. Midagi peab vastukaaluks olema. Midagi kanget. Või mõru. Või haput. Mõru šokolaad. Kardemon ja kaneel. Sidrun ja laim. Need tungivad suhkrust läbi, taltsutavad seda just nii palju, et magusat maiku tundes oskad sa seda sellevõrra rohkem hinnata.

Praegu tunnen ma suus ainult kuiva hapukust. Kühveldan tee sisse veel suhkrut ja kulistan tassi tühjaks. Sellest pole abi. Suhkrulaks üksnes neutraliseerib Xanaxi, mis hakkab lõpuks ometi tasapisi oma võluväge levitama. Need kaks põrkuvad mu sees, muudavad mind närviliseks.

„Millal see juhtus?” küsin ma Coopilt, kui esmane ehmatus on tasakesi hõõguvaks umbusuks kahanenud. „Kuidas see juhtus?”

„Eile öösel. Muncie politsei avastas tema surnukeha kesköö paiku. Ta oli end ära tapnud.”

„Püha jumal!”

Ütlen seda küllalt valjusti, et kõrvallauas istuva lapsehoidjast teisiku tähelepanu äratada. Ta tõstab pilgu oma iPhone’ilt, pea kokkerspanjeli kombel küljele kallutatud.

„Enesetapp?” küsin ma, sõna keelel kibe. „Ma arvasin, et ta on õnnelik. Tähendab, ta näis õnnelik.”

Lisa hääl kajab endiselt mu peas.

Sa ei saa juhtunut muuta. Sina saad valida vaid seda, mismoodi sa olukorraga toime tuled.

„Praegu oodatakse toksikoloogiaaruannet, et näha, kas ta oli joonud või uimasteid tarbinud,” ütleb Coop.

„Nii et see võis ka õnnetus olla?”

„Polnud see mingi õnnetus. Tema randmed olid läbi lõigatud.”

Mu süda jääb korraks seisma. Panen tähele tühjusehetke, kus peaks olema pulsilöök. Sellesse vaakumisse voolab kurbus, täites mind nii kiiresti, et mul hakkab pea ringi käima.

„Ma tahan kuulda üksikasju,” ütlen ma.

„Ei sa taha,” vastab Coop. „Sellest ei muutuks midagi.”

„See on info. Ikka parem kui mitte midagi.”

Coop vahib oma kohvisse, nagu uuriks selle porikarva pinnalt oma peegelpilti. Lõpuks ütleb ta: „Mina tean niipalju: Lisa helistas öösel kell kolmveerand kaksteist hädaabinumbrile, olles ilmselt oma teos kahtlema hakanud.”

„Mida ta ütles?”

„Mitte midagi. Ta katkestas otsekohe kõne. Dispetšer tuvastas numbri ja saatis tema majja paar mundrikandjat. Uks polnud lukus ja nii läksid need kaks sisse. Siis nad ta leidsidki. Lisa oli vannis. Tema telefon oli tema juures vees. Oli tal arvatavasti käest libisenud.”

Coop vaatab aknast välja. On näha, et ta on väsinud. Ja kahtlemata mures, et mina võin ka ühel päeval midagi sarnast üritada. Aga see mõte pole mulle kordagi pähe tulnud, isegi siis mitte, kui olin jälle haiglas tagasi ja mind sondi kaudu toideti. Küünitan üle laua, sihikul Coopi käed. Ta tõmbab need eemale enne, kui jõuan neist kinni haarata.

„Millal sa sellest kuulsid?” küsin ma.

„Paar tundi tagasi. Üks tuttav Indiana politseist helistas. Me peame sidet.”

Mul pole tarvis küsida, kust Coop Indiana politseinikke tunneb. Veresauna üleelanud pole ainsad, kes tugisüsteemi vajavad.

„Ta arvas, et oleks mõttekas sind hoiatada,” jätkab Coop. „Selleks puhuks, kui juhtunu avalikuks tuleb.”

Ajakirjandus. Muidugi. Mulle meeldib kujutleda neid iginäljaste raisakotkastena, libedad soolikad nokkade vahel tilkumas.

„Ma ei kavatse nendega rääkida.”

Taas ei jää see kuulmata lapsehoidjal, kes tõstab pea, silmad vidukil. Vahin vastu, kuni ta oma iPhone’i lauale asetab ja teeb näo, nagu tegeleks tema hoolde usaldatud mudilasega.

„Sa ei peagi,” lausub Coop. „Aga sa võiksid mõelda vähemasti kaastundeavaldusele. Need kõmulehtede tüübid peavad sulle jahti nagu hagijad. Sama hästi võib neile ju kondi ette visata, enne kui nad selleks võimaluse saavad.”

„Miks ma pean midagi ütlema?”

„Sa tead, miks,” vastab Coop.

„Miks ei võiks Samantha seda teha?”

„Sest tema on endiselt vaateväljast kadunud. Kahtlen, kas tal on plaanis pärast kõiki neid aastaid peidust välja tulla.”

„Veab tal.”

„Nii et jääd ainult sina,” ütleb Coop. „Sellepärast tahtsingi tulla ja sulle neid uudiseid isiklikult rääkida. Nõndaks, ma tean, et ma ei saa sundida sind tegema midagi, mida sa teha ei taha, aga ajakirjanikega sõbralikumaid suhteid luua pole sugugi paha mõte. Nüüd, kui Lisa on surnud ja Samantha kadunud, pole neil peale sinu kedagi.”

Pistan käe kotti ja haaran oma telefoni. See on vait olnud. Mitte ühtki uut kõnet. Mitte ühtki sõnumit. Mitte midagi peale mõnekümne töömeili, mida mul polnud täna hommikul aega lugeda. Lülitan telefoni välja – ajutine abinõu. Ajakirjanikud nuhivad mu asukoha nagunii välja. Ses mõttes on Coopil õigus. Nad üritavad iga hinna eest saada kommentaari ainsalt kättesaadavalt Viimaselt Tüdrukult.

Lõppude lõpuks me oleme ju nende loodud.

Filmifriikide keeles tähendab Viimane Tüdruk õudusfilmi lõpus viimasena ellu jäänud naisterahvast. Vähemalt nii on mulle räägitud. Õudusfilme ei meeldinud mulle vaadata isegi enne Männimajakeses juhtunut, põhjuseks võltsveri, kumminoad ja tegelased, kes võtsid vastu nii rumalaid otsuseid, et mõtlesin süüdlaslikult, et on surma ära teeninud.

Aga see, mis meiega juhtus, polnud film. See oli päris elu. Meie elu. Veri polnud võlts. Noad olid terasest ja luupainajalikult teravad. Ja need, kes surid, polnud seda kindlasti ära teeninud.

Aga kuidagimoodi kisendasime meie valjemini, jooksime kiiremini, võitlesime ägedamalt. Me jäime ellu.

Ma ei tea, kus seda hüüdnime Lisa Milneri kirjeldamiseks esimest korda kasutati. Ilmselt mõnes Kesk-Lääne ajalehes. Kuskil seal kandis, kus ta elas. Mõni kohalik reporter püüdis korbimaja tapmistest kirjutades loomingulisusele rõhuda ja tulemuseks oli see hüüdnimi. Nimi levis üksnes seetõttu, et oli juhtumisi piisavalt morbiidne, et internetis käibele minna. Kõik lapsekingades ja tähelepanunäljas uudistesaidid haarasid sellest kohe kinni. Soovimata moevoolust maha jääda, järgisid nende eeskuju ka trükiväljaanded. Alguses kõmulehed, siis korralikud ajalehed ja lõpuks ka ajakirjad.

Mõne päevaga oli lugu omandanud täiesti uue ilme. Lisa Milner polnud enam lihtsalt tapatalgutest pääsenu. Temast sai õudusfilmist pärit Viimane Tüdruk.

Neli aastat hiljem juhtus sama asi Samantha Boydiga ning veel kaheksa aastat pärast seda minuga. Kuigi nende aastate jooksul leidis aset veel teisigi mitme ohvriga tapmisjuhtumeid, ei äratanud ükski neist avalikkuse tähelepanu nii palju, kui meie omad. Mingil põhjusel olime meie need õnneseened, kes jäid ellu siis, kui see kellelgi teisel ei õnnestunud. Kenad tüdrukud, üleni verega koos. Seetõttu koheldi meid kõiki nagu midagi haruldast ja eksootilist. Nagu ilusat lindu, kes lööb oma erksavärvilised tiivad lahti ainult kord kümne aasta jooksul. Või siis lille, mis lehkab roiskuva liha järele iga kord, kui õitseda otsustab.

Tähelepanu, millega mind Männimajakesele järgnenud kuude jooksul üle külvati, küündis heatahtlikust kuni veidrani. Vahel oli see segu mõlemast, nagu näiteks see kiri, mille sain ühelt lastetult abielupaarilt, kes pakkusid, et maksavad kinni mu ülikooli õppemaksu. Kirjutasin neile vastu, lükkasin nende lahke pakkumise tagasi. Rohkem ei kuulnud ma neist midagi.

Muud kirjad olid häirivamad. Ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu korda kirjutasid mulle üksildased gootipoisid või vangid, kes ütlesid, et tahavad minuga kohtingutel käia, minuga abielluda, mind oma tätoveeritud käte vahel hoida. Üks Nevada automehaanik pakkus, et aheldab mu oma keldrisse, et mind edasise halva eest kaitsta. Tema siirus oli jahmatav, ta oleks nagu tõsiselt arvanud, et ülim heategu oleks mind vangis hoida.

Ja siis oli veel kiri, milles väideti, et mulle tuleb lõpp peale teha, et minu saatus on olla maha löödud. Kirja all nime ei olnud. Polnud ka saatja aadressi. Andsin kirja Coopile. Igaks juhuks.

Hakkan end närvilisena tundma. Põhjuseks on suhkur ja Xanax, mis korraga mu organismis tuhisevad nagu mõni viimasel ajal popp uimasti. Coop tajub mu meeleolumuutust ja sõnab: „Ma tean, et seda on raske hoomata.”

Noogutan.

„Tahad siit jalga lasta?”

Noogutan veel kord.

„Lähme siis.”

Kui ma püsti tõusen, teeb lapsehoidja jälle näo, nagu asjataks mudilasega, ning keeldub minu poole vaatamast. Võib-olla tundis ta mu ära ja see tekitab temas ebamugavust. Poleks esimene kord, kui nii juhtub.

Kui temast möödun, Coopist kaks sammu tagapool, napsan ma neiu märkamata laualt tema iPhone’i.

See libiseb sügavale mu taskusse veel enne, kui uksest välja jõuan.

Coop jalutab koos minuga koduni, seades end pisut mu ette nagu salateenistuse agent. Me mõlemad otsime pilguga kõnniteelt ajakirjanikke. Ühtki pole näha.

Kui minu maja juurde jõuame, jääb Coop välisukse kohale ulatuva kastanpruuni varikatuse all seisma. Hoone on sõjaeelne, elegantne ja avar. Mu naabrite hulka kuuluvad sinakate juustega seltskonnadaamid ja teatavas eas moekad geihärrad. Olen kindel, et seda maja nähes imestab Coop iga kord, kuidas saavad küpsetusblogija ja riiklik kaitsja endale Upper West Side’is üürikorterit lubada.

Ausalt öeldes me ei saagi. Igatahes mitte Jeffi palgaga, mis on naeruväärselt väike, ja kindlasti mitte selle rahaga, mida mu veebilehekülg sisse toob.

Korter on minu nimel. See on minu oma. Raha tuli Männimajakesele järgnenud kohtuasjade ühisrindest. Ohvrite vanemad, Janelle’i võõrasisaga eesotsas, kaebasid kohtusse kõike ja kõiki, keda võimalik. Vaimuhaigla, mis võimaldas Temal põgenema pääseda. Tema arstid. Ravimifirmad, mis vastutasid nende rohkete antidepressantide ja antipsühhootikumide eest, mis olid Tema ajus üksteisele vastu töötanud. Isegi firma, mis oli tootnud tolle jukerdava lukuga ukse, mille kaudu Tema põgenes.

Kõik need tegelased nõustusid kohtuvälise lahendiga. Nad teadsid, et mõni miljon dollarit on seda väärt, et vältida halba mainet, mille nad kamba leinavate perekondade vastu minnes saanud oleksid. Isegi kohtuvälistest lepetest ei piisanud, et kõiki neist säästa. Üks antipsühhootikum korjati lõpuks müügilt ära. Too vaimuhaigla, Blackthorni psühhiaatriahaigla, sulges oma logisevad uksed veel samal aastal.

Ainsad inimesed, kes ei saanud pappi köhida, olid Tema vanemad, kes olid Tema ravi eest tasumisega pankrotti läinud. Minugipoolest. Mul polnud mingit tahtmist karistada seda vapustatud ja niiskete silmadega paari Tema pattude eest. Pealegi, minu osast, mille muude kokkulepetega sain, piisas küll ja veel. Üks mu isa raamatupidajast sõber aitas mul suurema osa investeerida, kui aktsiad veel odavad olid. Pärast ülikooli ostsin ma korteri just siis, kui kinnisvaraturg kolossaalsest kokkuvarisemisest toibus. Kaks magamistuba, kaks vannituba, elutuba, söögituba, köök koos hommikusööginurgaga, millest on saanud minu hädapärane stuudio. Sain selle võileivahinna eest.

„Tahad üles tulla?” küsin ma Coopilt. „Sa pole mu kodu kordagi näinud.”

„Võib-olla mõni teine kord.”

Veel üks asi, mida ta alati ütleb, aga kunagi tõsiselt ei mõtle.

„Sa pead vist minema hakkama,” arvan ma.

„Koduni on pikk sõit. Saad sa siin ilusti hakkama?”

„Jajah,” vastan ma. „Niipea kui šokk üle läheb.”

„Helista või saada sõnum, kui midagi vajad.”

Seda mõtleb ta kindlasti tõsiselt. Tollest Männimajakesele järgnenud hommikust saadik on Coop olnud valmis kõik muu sinnapaika jätma, et mind vaatama tulla. Tollest hommikust saadik, kui ma valu ja leina küüsis halisesin: ma tahan seda politseinikku! Palun lubage mul teda näha! Ta oli poole tunniga kohal.

Kümme aastat hiljem on ta ikka veel olemas, noogutab mulle hüvastijätuks. Kui olen samaga vastanud, varjab Coop oma helesinised silmad Ray-Bani päikeseprillide taha ja kõnnib minema, kadudes lõpuks teiste jalakäijate sekka.

Korterisse jõudnud, sean ma sammud kohe kööki ja võtan teise Xanaxi. Järgnev viinamarjalimonaad on magusalaks, mis koos tee sisse lisatud suhkruga mu hambad valutama paneb. Ometi joon ma edasi, neelan mitu väiksemat lonksu, sellal kui võtan taskust välja varastatud iPhone’i. Kiire pilk telefonile ütleb mulle, et selle endise omaniku nimi on Kim ning et ta ei kasuta ühtki turvaseadet. Ma näen kõiki kõnesid, netiotsinguid ja sõnumeid, kaasa arvatud üks hiljutine mingilt kirvenäolt, kelle nimi on Zach.

Tahad täna õhtul väheke lõbutseda?

Pulli pärast messin talle vastu. Ikka.

Telefon piiksatab mu käes. Veel üks sõnum Zachilt. Tüüp saatis pildi oma riistast.

Võluv.

Lülitan telefoni välja. Ettevaatusabinõu. Kim ja mina võime küll sarnased välja näha, aga meie helinad on meeletult erinevad. Siis keeran ma telefoni käes ringi, vahin selle hõbedast tagust, mis on üleni sõrmejälgi täis. Nühin selle puhtaks, kuni näen oma peegelpilti – moonutatut, nagu vaataksin ma lõbustuspargi kõverpeeglisse.

See sobib kenasti.

Sõrmitsen kuldketti, mis on mul alati kaelas. Selle küljes ripub väike võti, mis avab ainsa köögisahtli, mida muidu kogu aeg lukus hoian. Jeff oletab, et sahtel on mõeldud veebilehega seotud tähtsale paberimajandusele. Ma lasen tal seda uskuda.

Sahtel on kui kõlisev helkleva metalli väljanäitus. Läikiva ümbrisega huulepulk ja jäme kuldkäekett. Mitu lusikat. Hõbedane peegel, mille õdede toast pihta panin, kui pärast Männimajakest haiglast lahkusin. Kasutasin seda selleks, et terve pika sõidu vältel oma peegelpilti jõllitada, veendumaks, et olen veel alles. Nüüd silmitsen ma mulle vastu vahtivaid moonutatud peegeldusi ja need mõjuvad samamoodi rahustavalt.

Jah, ma olen endiselt olemas.

Panen iPhone’i teiste esemete juurde, lükkan sahtli kinni ja keeran lukku ning riputan võtme uuesti ketiga kaela.

See on minu saladus, mu rinnakuluu vastas soe.

Viimased tüdrukud

Подняться наверх