Читать книгу Viimased tüdrukud - Riley Sager - Страница 3

Mu käed on glasuuriga koos, kui Jeff helistab. Hoolimata mu pingutustest on Prantsuse võikreem mu sõrmenukkidele ja sõrmedevahelistesse lohkudesse valgunud ja pastana sinna kleepuma jäänud. Ainult üks väike sõrm on veel puhas ja ma toksangi sellega kõlarinupule.

„Carpenter ja Richards, eradetektiivid,” ütlen ma, matkides mõne film noir’i sekretäri õhkavat hääletooni. „Kellele võin teie kõne edasi suunata?”

Jeff mängib kaasa, kõva kuti hääl Robert Mitchumi ja Dana Andrewsi segu. „Palun andke toru preili Carpenterile. Pean temaga otsekohe rääkima.”

„Preili Carpenter on ühe tähtsa juhtumiga hõivatud. Kas soovite jätta teate?”

„Jah,” kostab Jeff. „Öelge talle edasi, et mu lend Chi-linnast hilineb.”

Mu tuju langeb nulli. „Oh, Jeff! Päriselt?”

„Anna andeks, kallike. Tuulisest Linnast väljalendamisega kaasnev oht.”

„Kui pikk see hilinemine on?”

„Mida iganes alates kahest tunnist kuni selleni, et võib-olla jõuan järgmiseks nädalaks koju,” ütleb Jeff. „Vähemalt loodan, et see on niipalju pikk, et mul jääb küpsetushooaja algus vahele.”

„Ära loodagi, sõbrake.”

„Kuidas muidu edeneb?”

Heidan pilgu oma kätele. „Mäkerdades.”

Küpsetushooajaks nimetab Jeff seda väsitavat vahemikku oktoobri alguse ja detsembri lõpu vahel, kui kõik need magustoiduküllased pühad halastamatult kätte jõuavad. Ta armastab öelda seda pahaendelisel toonil, käed üles tõstetud, ise sõrmi ämblikujalgade kombel siputades.

Iroonilisel kombel ongi see just ämblik, mille pärast mu käed võikreemiga koos on. Tumedast mõrušokolaadist tehtud, kinnitub elukas kõhtupidi muffini küljele, sellal kui tema mustad jalad sirutuvad üle koogipealse ja mööda külgi alla. Kui olen lõpetanud, sätin ma muffinid paika, teen pildid ja panen need üles oma veebilehe halloween’i-küpsetiste nimekirja. Selle aasta teema on „Elavate suhkrute öö”.

„Kuidas lennujaamas on?” küsin ma.

„Rahvast täis. Aga elan vist üle, kui terminalibaarist läbi astun.”

„Helista, kui see hilinemine pikemaks venib,” ütlen ma. „Olen siin, üleni glasuuriga koos.”

„Küpseta tuulekiirul,” vastab Jeff.

Kõne lõppenud, võtan jälle ette võikreemiämbliku ja šokolaadi-kirsimuffini, mida see osaliselt katab. Kui olen kõik õigesti teinud, peaks punane sisu pärast esimest ampsu välja valguma. See katsetus tuleb hiljem. Praegu on mu põhimure väline külg.

Muffinite kaunistamine on keerulisem, kui paistab. Eriti kui tulemus postitatakse netti tuhandetele vaatamiseks. Räpakus ja laialivalgumine pole lubatud. Kõrglahutuse maailmas torkavad vead suurelt silma.

Pisiasjad loevad.

See on üks mu veebilehe kümnest käsust, pressitud Mõõtetopsid on su sõbrad ja Ära pelga ebaõnnestumisi vahele.

Lõpetan esimese muffini ja töötan parajasti teise kallal, kui telefon uuesti heliseb. Seekord pole minu käsutuses isegi mitte väikest sõrme ja ma olen sunnitud helistajat eirama. Telefon heliseb jätkuvalt ja suriseb tööpinnal ringi. Siis jääb see vait ja hetkeks valitseb vaikus, enne kui kõlab kõnekas piiks.

Sõnum.

Panen glasuurikoti uudishimulikuna käest, pühin sõrmed puhtaks ja vaatan telefoni.

Sõnum on Coopilt.

Me peame rääkima. Näost näkku.

Mu sõrmed peatuvad ekraani kohal. Ehkki Coopil kulub Manhattanile sõitmiseks kolm tundi, on ta seda otsa ka varem palju kordi meelsasti ette võtnud. Kui asi on tähtis.

Messin vastu. Millal?

Tema vastus saabub mõne sekundiga. Kohe praegu. Tavalises kohas.

Mure pressib täpina vastu mu selgroogu. Coop on juba siin. See saab tähendada vaid üht – midagi on valesti.

Enne teeleasumist valmistun ma kiiruga nii, nagu tavaliselt Coopiga kohtuma minnes. Hambapesu. Huuleläige. Pisike Xanax põske. Uhan väikese sinise tableti alla veidikese viinamarjalimonaadiga, mida joon otse pudelist.

Liftis turgatab mulle, et oleksin pidanud riideid vahetama. Kannan ikka veel oma küpsetamisrõivaid: mustad teksad, üks Jeffi vana nööpidega pluus ja punased baleriinad. Kõigil neil on jahutolmu ja luitunud toiduvärviplekke. Märkan käeseljal kuivanud glasuuritriipu ja mu nahk kumab selle sinakasmusta laigu alt läbi. Plekk meenutab sinikat. Limpsan selle ära.

Väljas suundun ma 82. tänavalt otse Columbuse tänavasse, mis kihab juba jalakäijatest. Nii paljusid võõraid nähes tõmbun ma pingule. Seisatan ja pistan puised sõrmed käekotti, otsin pipragaasiballooni, mida alati seal hoian. Rahvasummad tähendavad turvalisust, seda küll, aga samas ka ebakindlust. Alles siis, kui olen pipragaasi leidnud, hakkan ma uuesti kõndima, näol ärge-tüüdake-mind-kulmukortsutus.

Ehkki päike paistab, on õhus siiski käegakatsutavat jahedust. Tüüpiline New Yorgi oktoobri algus, kui ilm näib suvaliselt kuuma ja külma vahet kõikuvat. Ent ometi on sügise nobedat lähenemist selgesti tunda. Kui Theodore Roosevelti park nähtavale ilmub, on lehed seal rohelise ja kuldse vahepealset tooni.

Läbi lehestiku on näha Ameerika Loodusloomuuseumi tagakülge, kus täna hommikul kubiseb koolilastest. Nende hääled kajavad puude vahel nagu linnud. Kui üks neist kriiskab, jäävad ülejäänud vait. Ainult silmapilguks. Mina tardun kõnniteel ja mind ei aja ärevile kriise, vaid sellele järgnenud vaikus. Aga siis algavad laste hääled taas ja ma rahunen. Kõnnin edasi ja suundun muuseumist kaks kvartalit lõuna pool asuvasse kohvikusse.

Meie tavalisse kohta.

Coop ootab mind ühes aknaäärses lauas ja näeb välja samasugune nagu ikka. See terane ja kivine nägu, mis rahuhetkedel nagu praegu näib mõtlik. Keha, mis on ühtaegu pikk ja tüüakas. Suured käed, millest ühes on abielusõrmuse asemel rubiiniga koolisõrmus. Ainsaks muutuseks on mehe juuksed, mis on siilisoenguks nuditud. Iga kord, kui kohtume, on seal mõni hall laik juures.

Tema siinviibimine jääb silma kõigile kohvikus tunglevatele lapsehoidjatele ja kofeiinilaksu all hipsteritele. Miski ei tee inimesi närvilisemaks kui täisvormis politseinik. Coop mõjub ilma selletagi hirmuäratavana. Ta on suurt kasvu, koosneb üleni lihasmügaratest. Tärgeldatud sinine särk ja teravate viikidega mustad püksid üksnes võimendavad ta suurust. Kui ma sisenen, tõstab ta pea ja ma märkan tema silmis rampväsimust. Ilmselt sõitis ta siia otse oma kolmandast vahetusest.

Laual on juba kaks kruusi. Mulle Earl Grey tee piima ja rohke suhkruga. Coopile kohv. Must. Suhkruta.

„Quincy,” ütleb ta noogutades.

Iga kord see noogutus. See on Coopi versioon käesurumisest. Me ei kallista kunagi. Mitte tollest meeleheitlikust embusest saadik, millega ma tervitasin teda meie esmakohtumise ööl. Ükskõik kui palju kordi ma teda näen, annab see hetk end alati tunda, ketrab ringiratast, kuni selle peast heidan.

Nad on surnud, olin ma tema külge klammerdudes üle huulte surunud, sõnad sügaval kurgus kähedalt kurisemas. Nad kõik on surnud. Ja tema on ikka veel kuskil seal.

Kümme sekundit hiljem päästis Coop mu elu.

„See on igatahes üllatus,” ütlen ma istet võttes. Mu häälest kuuldub värinat, mida üritan alla suruda. Ma ei tea, miks Coop mulle helistas, aga kui tegu on halva uudisega, tahan ma seda kuuldes rahulik olla.

„Sa näed hea välja,” ütleb Coop, seirates mind kiirel ja murelikul pilgul, millega olen nüüdseks juba harjunud. „Aga sa oled kaalus alla võtnud.”

Muret on kuulda ka tema hääles. Ta mõtleb Männimajakesele järgnenud poolaastale, kui söögiisu mu nii täielikult hülgas, et jõudsin tagasi haiglavoodisse, kus mind sunniviisiliselt sondi kaudu toideti. Mäletan, kuidas leidsin ärgates Coopi oma voodi kõrval seismast ja mulle ninna topitud plastvoolikut vahtimast.

Vaata, et sa mind alt ei vea, Quincy, ütles ta siis. Sa ei elanud seda ööd üle selleks, et nüüd niimoodi surra.

„Tühiasi,” ütlen ma. „Olen lõpuks ometi selgeks saanud, et ei pea sööma kõike, mida ma küpsetan.”

„Ja kuidas see edeneb? See küpsetamise asi?”

„Tegelikult suurepäraselt. Sain eelmises kvartalis juurde viis tuhat jälgijat ja sain veel ühe reklaamist huvitatud firma.”

„Väga tore,” sõnab Coop. „Rõõm kuulda, et kõik sujub hästi. Sa peaksid mingi aeg midagi ka mulle küpsetama.”

Nagu noogutus on ka see üks Coopi igakordseid ettepanekuid. Ta ütleb seda alati, aga ei mõtle kunagi tõsiselt.

„Kuidas Jeffersonil läheb?” küsib ta.

„Ta on tubli. Riiklik õigusabibüroo tegi temast juhtiva advokaadi ühes suures ja mahlakas kohtuasjas.”

Jätan enda teada selle, et nimetatud kohtuasi on seotud mehega, keda süüdistatakse narkopolitseiniku tapmises ühe luhta läinud läbiotsimise käigus. Coop vaatab Jeffi tööle juba niigi viltu. Pole tarvis sellesse lõkkesse hagu juurde loopida.

„Tubli,” sõnab Coop.

„Ta on viimased kaks päeva ära olnud. Pidi Chicagosse lendama, et pereliikmetelt tunnistused võtta. Ütles, et see teeb vandekohtunikud natuke kaastundlikumaks.”

„Hm…” vastab Coop, ilma et oleks õieti kuulanud. „Ta pole vist veel su kätt palunud.”

Raputan pead. Rääkisin Coopile, et minu arvates oli Jeffil plaanis meie augustikuise puhkuse ajal Outer Banksi saarestikus mu kätt paluda, aga senimaani pole sõrmust tulnud. See on tegelik põhjus, miks ma olen viimasel ajal kaalus alla võtnud. Minust on saanud see tüdruk, kes hakkab jooksmas käima vaid selleks, et hüpoteetilisse pulmakleiti mahtuda.

„Ootan endiselt,” ütlen ma.

„See aeg tuleb.”

„Ja sina ise?” küsin ma, üksnes pooleldi narritavalt. „Kas sa oled endale lõpuks pruudi leidnud?”

„Eip.”

Kergitan kulmu. „Peika?”

„Tänase külaskäigu teema oled sina, Quincy,” ütleb Coop pisimagi naeratusevarjuta.

„Loomulikult. Sina küsid. Mina vastan.”

Just niimoodi käivad asjad meie vahel, kui aastas ühe, kaks või kolm korda kokku saame.

Enamjaolt meenutavad need külaskäigud teraapiaseansse, mille käigus ei saa mina iialgi võimalust Coopile oma küsimusi esitada. Minu teadmised tema elust piirduvad ainult põhilisega. Ta on nelikümmend üks, teenis enne politseinikuks saamist merejalaväes ja oli vaevu noorpolitseiniku seisuse seljataha jätnud, kui minu karjuvana puude vahelt leidis. Ja kuigi ma tean, et ta patrullib ikka veel tolles linnas, kus kõik need õudused aset leidsid, pole mul õrna aimugi, kas ta on õnnelik. Või rahul. Või üksildane. Pühade ajal ei kuule ma temast sõnagi. Pole kordagi jõulukaarti saanud. Üheksa aastat tagasi istus ta mu isa matustel tagareas ja lipsas kirikust välja veel enne, kui teda tuleku eest tänada jõudsin. Midagi peaaegu kiindumusesarnast ilmutab ta mu sünnipäevadel, kui saadab mulle alati sama sõnumi: veel üks aasta, millest oleksid äärepealt ilma jäänud. Ela seda täiel rinnal.

„Küll Jeff selle ära teeb,” kinnitab Coop, suunates jutuajamist jälle oma tahtmist mööda. „Vean kihla, et see juhtub jõulude ajal. Meestele meeldib siis abieluettepanekuid teha.”

Ta lonksab tubli sõõmu kohvi. Mina rüüpan oma teed ja pilgutan silmi, hoian neid tavalisest viivukese kauem kinni, lootes, et pimedus lubab mul tunda, kuidas Xanax mõjuma hakkab. Selle asemel tunnen ma end veel ärevamalt, kui kohvikusse sisse astudes.

Avan silmad ja näen, kuidas kohvikusse siseneb hästi riietatud naine koos pontsaka, samavõrd hästi riides mudilasega. Ilmselt lapsehoidja. Siin kandis on seda enamik alla kolmekümneseid naisi. Soojadel päikeselistel päevadel ummistavad nad kõnniteid – rodu äravahetamiseni sarnaseid, äsja ülikoolist tulnud tüdrukuid, kes on relvastatud kirjanduskraadi ja õppelaenuga. See siinne paelub mu tähelepanu üksnes sel põhjusel, et me näeme sarnased välja. Värske ja puhta jumega. Heledad juuksed hobusesabasse kammitsetud. Kumbki pole liiga kõhn ega liiga täidlane. Korralik piima peal üles kasvanud Kesk-Lääne tõug.

Niisugune võinuks ma olla teistsuguses elus. Sellises, kus pole Männimajakest, verd ega kleiti, mis muutis värvi just nagu mingis õudusunenäos.

See on teine asi, millele ma Coopiga kohtudes iga kord mõtlen – ta pidas mu kleiti punaseks. Ta oli sellest dispetšerile sosistanud, kui abijõude kutsus. See on kirjas politseiprotokollis, mida olen lugematuid kordi lugenud, ja dispetšeri salvestusel, mida ma suutsin kuulata ainult korra.

Keegi jookseb puude vahel. Heledanahaline naisterahvas. Noor. Tal on seljas punane kleit. Ja ta karjub.

Ma tõesti jooksin puude vahel. Tegelikult kappasin. Paiskasin üles lehti, tuim kogu mu keha läbiva valu suhtes. Ja kuigi ma kuulsin ainult kõrvus kaikuvaid südamelööke, karjusin ma tõepoolest. Ainus asi, millega Coop puusse pani, oli kleidi värv.

Tund aega varem oli see olnud valge.

Osa verest oli minu oma. Ülejäänu kuulus teistele. Peamiselt Janelle’ile, keda olin hoidnud hetk enne seda, kui ise viga sain.

Ma ei unusta iialgi Coopi näoilmet, kui ta oma veast aru sai. See, kuidas ta silmad pisut rohkem pärani läksid. See, kuidas ta suu pikerguse kuju võttis, kui ta üritas hoida seda lahti vajumast. See vapustatud mühatus, mille ta kuuldavale tõi. Kaks osa jahmatust, üks osa haletsust.

See on üks vähestest asjadest, mida ma tõesti mäletan.

Minu Männimajakese kogemus jaguneb kaheks selgesti eristatavaks pooleks. On algus, mis on tulvil hirmu ja segadust ja milles Janelle metsast välja komberdab, veel mitte surnud, aga peaaegu. Siis on veel lõpp, kui Coop leidis mu selles punases kleidis, mis tegelikult ei olnud punane.

Kõik muu nende kahe punkti vahel on mu mälus täiesti tühi. Enamvähem tund täiesti lagedaks pühitud.

Ametlik diagnoos kannab nime dissotsiatiivne amneesia. Sagedamini nimetatakse seda allasurutud mälestuste sündroomiks. Põhimõtteliselt oli see, mille tunnistajaks ma sattusin, liiga jube, et mu habras mõistus oleks suutnud selle juurde jääda. Nii ma siis lõikasingi selle välja. Ise sooritatud lobotoomia.

See ei takistanud inimesi anumast, et tuletaksin meelde, mis juhtus. Heasoovlikud pereliikmed. Mõtlematud sõbrad. Psühhiaatrid, kelle peas tantsisid nägemused avaldatud juhtumiuuringutest. Mõtle, ütlesid nad kõik mulle. Tõesti mõtle sellele, mis juhtus. Nagu oleks see midagi muutnud. Nagu oleks minu võime iga vereplekilist detaili meenutada saanud mu ülejäänud sõbrad jälle ellu äratada.

Sellegipoolest ma üritasin. Teraapia. Hüpnoos. Isegi naeruväärne tunnetuslik mälumäng, milles üks traatjate juustega spetsialist toppis mu silmsidemega näo ette lõhnastatud paberiribasid ja küsis, mis tunde need minus tekitavad. Mitte miski ei mõjunud. Minu peas on see tund täiesti puhtaks pühitud koolitahvel. Sellele pole jäänud midagi peale tolmu.

Ma mõistan seda tungi rohkem infot saada, seda igatsust üksikasjade järele. Aga praegusel juhul pole mul neid vaja. Ma tean, mis Männimajakeses juhtus. Mul pole tarvis meenutada, kuidas täpselt see juhtus. Sest üksikasjadega on juba nii – need võivad tähelepanu kõrvale juhtida. Kui neid liiga palju lisada, jääbki olukorra jõhker tõde varju. Neist saab toretsev kaelakee, mis varjab trahheotoomiaarmi.

Ma ei üritagi oma arme varjata. Teen lihtsalt näo, et neid pole olemas.

Selline näitemäng jätkub ka kohvikus. Just nagu võiks minu teesklus, et Coop ei viska mulle sülle halbade uudiste granaati, ees ootava päriselt olematuks teha.

„Kas sa oled siin tööasjus?” küsin ma. „Kui pikemaks jääd, kutsuksime Jeffiga sind meelsasti kuskile õhtust sööma. Mul on meeles, et see Itaalia koht, kus me möödunud aastal käisime, meeldis meile kõigile.”

Coop vaatab mulle üle laua otsa. Tema silmad on kõige heledamat sinist tooni, mida olen eales näinud. Veel heledamad kui tablett, mis praegu mu kesknärvisüsteemi lahustub. Aga need pole rahustavalt sinised. Tema silmades on pinevust, mis sunnib mind alati pilku kõrvale pöörama, kuigi tahan sügavamale vaadata, otsekui võiksin ma ainuüksi nõnda nende silmade taga peituvatest mõtetest selgust saada. Need on raevukalt sinised – sellised silmad, mida soovid näha sind kaitsva inimese näos.

„Ma arvan, et sa tead, miks ma siin olen,” ütleb ta.

„Ma ausõna ei tea.”

„Mul on väga halbu uudiseid. Need pole veel ajakirjandusse jõudnud, aga jõuavad. Üsna varsti.”

Tema.

See on mu esimene mõte. See on kuidagi Temaga seotud. Ehkki ma nägin, kuidas ta suri, sööstab mu aju sellesse vältimatusse ja mõistetamatusse maailma, kus Ta jäi Coopi kuulidest hoolimata ellu, pääses ja varjas end aastaid ning ilmub nüüd lagedale kavatsusega mind üles otsida ja alustatu lõpule viia.

Ta on elus.

Mu kõhtu täidab ärevuseklomp, raske ja kobakas. Tundub, nagu oleks sinna tekkinud korvpallisuurune kasvaja. Mind valdab ootamatu tung pissile minna.

„Asi pole selles,” lausub Coop, teades vaevata, mida ma täpselt mõtlen. „Teda pole enam, Quincy. Me mõlemad teame seda.”

Ehkki seda on tore kuulda, ei rahusta see mind vähimalgi määral. Olen käed rusikasse surunud ja pressin sõrmenukid vastu lauda.

„Palun räägi mulle lihtsalt, mis juhtus.”

„Asi on Lisa Milneris,” ütleb Coop.

„Mis temaga on?”

„Ta on surnud, Quincy.”

See uudis võtab mu hingetuks. Mul on tunne, et ma ahmin õhku. Ma pole kindel, sest olen liiga hajevil naise hääle kahvatust kajast oma mälestustes.

Ma tahan sind aidata, Quincy. Ma tahan sulle õpetada, kuidas olla Viimane Tüdruk.

Ja ma lubasin tal seda teha. Vähemalt mõnda aega. Oletasin, et tema teab paremini.

Nüüd on ta surnud.

Nüüd on meid jäänud ainult kaks.