Читать книгу Viimased tüdrukud - Riley Sager - Страница 5

Õhtupoolik kulub lõpetamata muffinite eiramisele. Need näivad mind köögi tööpinnalt piidlevat, ootavad samasugust hoolitsust nagu kaks juba kaunistatut, mis istuvad meeter eemal, oma lõpetatuses nii rahulolevad. Tean, et peaksin koogid lõpuni tegema, kas või nende teraapiaväärtuse pärast. Lõppude lõpuks on see ju mu veebilehe esimene käsk: küpsetamine on parem kui teraapia.

Harilikult usun ma seda. Küpsetamises on loogikat. Selles, mida Lisa Milner tegi, ei ole.

Ometi on mu meeleolu praegu nii sünge, et tean, et abi pole isegi küpsetamisest. Lähen hoopis elutuppa. Mu sõrmeotsad libisevad üle lugemata The New Yorkeri ja hommikuse Timesi ning püüan end uskuma panna, et ma ei tea täpselt, kuhu ma teel olen. Aga ma jõuan sinna sellegipoolest. Akna kõrval seisva raamaturiiuli juurde, kus võtan tooli appi, et küündida ülemise riiuli ja seal lebava raamatuni.

Lisa raamatuni.

Ta kirjutas selle aasta pärast Stephen Leibmani rünnakut ning pani sellele tagasivaateliselt nukra pealkirja „Elutahe: minu isiklik valu ja tervenemise teekond”. Raamatust sai väiksemat sorti menuteos. Lifetime tegi selle põhjal telefilmi.

Lisa saatis mulle eksemplari kohe pärast Männimajakeses juhtunut. Sisse oli ta kirjutanud: Quincyle, minu suurepärasele ellujääjast õele. Olen sinu jaoks olemas, kui vajad kedagi, kellega rääkida. Selle all oli kirjas tema telefoninumber, numbrid korralikult ja kandiliselt kirjutatud.

Mul polnud mingit kavatsust talle helistada. Ütlesin endale, et ei vaja tema abi. Arvestades, et ma midagi ei mäletanud, siis miks ma pidanukski?

Aga ma polnud valmis selleks, et kõik riigi ajalehed ja uudistekanalid ülipõhjalikult Männimajakese mõrvu kajastasid. Nii nad juhtunut nimetasidki – Männimajakese mõrvad. Polnud tähtis, et see oli pigem jahionnike kui maja. Nii sai hea pealkirja. Pealegi, Männimajake oli selle koha ametlik nimi ja see oli ukse kohal rippuval suvelaagri stiilis seedripuust sildile kõrvetatuna kirjas.

Kui matused välja arvata, püüdsin ma inimestest eemale hoida. Kui kodust lahkusingi, siis selleks, et minna arstide juurde või teraapiasse. Et ajakirjanike laager oli meie majaesise muruplatsi vallutanud, oli ema sunnitud mind tagauksest välja ning läbi naabrite hoovi kõrvalkvartalis ootava auto juurde juhatama. Sellest siiski ei piisanud ja mu keskkooli aastaraamatu foto maandus People’i esikaanele, sõnad „ainus ellujääja” mu vinnidest ääristatud lõua vastas.

Kõik tahtsid eksklusiivintervjuud. Ajakirjanikud helistasid, meilisid, saatsid sõnumeid. Üks kuulus naisreporter – vastikustunne ei lase mul tema nime öelda – kolkis vastu ust, sellal kui mina teisel pool istusin, selg vastu lõgisevat puitu surutud. Enne lahkumist lükkas naine ukse alt sisse käsitsi kirjutatud sedeli, pakkudes mulle korraliku intervjuu eest sada tuhat.

Paber lõhnas Chanel № 5 järele. Viskasin selle prügikasti.

Isegi murtud südamest ja ikka veel haavaniidiga kinni tõmmatud noahaavadest hoolimata teadsin ma, kuidas asjalood on. Ajakirjandusel oli kindel plaan teha minust Viimane Tüdruk.

Võib-olla oleksin ma sellega paremini toime tulnud, kui mu kodune elu oleks natukenegi stabiilne olnud. Aga ei olnud.

Selle aja peale oli mu isal vähk jälle ägedalt välja löönud ning ta oli keemiaravist liiga nõrk ja iiveldushoogude küüsis, et minu mäslevaid emotsioone leevendada. Ometigi ta püüdis. Olles mu korra peaaegu kaotanud, andis ta selgesti mõista, et minu heaolu on tema jaoks esmatähtis. Ta vaatas, et ma sööksin ja magaksin ega upuks leinavalusse. Ta tahtis vaid, et minuga kõik hästi oleks, isegi kui tema endaga polnud. Lõpupoole hakkasin ma mõtlema, et olin Männimajakeses ellu jäänud vaid seetõttu, et mu isa oli kuidagimoodi jumalaga kokkuleppe sõlminud ja oma elu minu oma vastu vahetanud.

Oletasin, et ema tundis sama, aga olin süütundest liiga vaevatud, et küsida. Mitte et mul oleks selleks erilist võimalust olnud. Selle aja peale oli ta lülitunud meeleheitel koduperenaise režiimile, olles otsustanud iga hinna eest näidata, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Ta oli end veennud, et köök vajab remonti, nagu võiks uus linoleum kuidagimoodi vähi ja Männimajakese hoope pehmendada. Kui ta just parajasti mornilt isa ja mind mitmesuguste tohtrite juurde ei toimetanud, võrdles ta tööpindasid ja sorteeris värvinäidiseid. Rääkimata rangelt oma äärelinlasele omaste regulaarsete spinningutrennide ja raamatuklubidega jätkamisest. Minu ema jaoks oleks ühestainsastki seltskondlikust kohustusest loobumine tähendanud lüüasaamise tunnistamist.

Kuna mu patšulilõhnaline terapeut ütles, et mulle tuleks kasuks stabiilne tugisüsteem, pöördusin ma Coopi poole. Ta tegi, mis suutis, jumal õnnistagu teda. Ta võttis vastu rohkem kui paar meeleheitlikku hilisõhtust telefonikõnet. Ometi vajasin ma kedagi, kes oli üle elanud samasuguse katsumuse nagu mina Männimajakeses. Lisa tundus selleks kõige paremini sobiva isikuna.

Selle asemel et traumapaigast põgeneda, jäi Lisa Indianasse. Pärast kuuekuulist kosumist naasis ta samasse ülikooli ja omandas kraadi lastepsühholoogias. Kui ta diplomi vastu võttis, reageerisid lõpuaktusele kogunenud tormilise aplausiga. Auditooriumi tagaosas seisev reporteritesumm talletas selle hetke välklampide sähvimises.

Nii ma siis lugesin tema raamatut. Leidsin ta telefoninumbri. Helistasin.

Ma tahan sind aidata, Quincy, ütles ta mulle. Tahan sulle õpetada, kuidas olla Viimane Tüdruk.

Mis siis, kui ma ei taha Viimane Tüdruk olla?

Sul pole valikut. See on sinu eest juba otsustatud. Sa ei saa juhtunut muuta. Sina saad valida vaid seda, mismoodi sa olukorraga toime tuled.

Lisa jaoks tähendas see härjal sarvist haaramist. Ta soovitas, et annaksin ajakirjandusele mõne intervjuu, aga minu tingimustel. Ta ütles, et juhtunust avalikult rääkimine aitaks mul sellega toime tulla.

Ma võtsin ta nõuannet kuulda ja andsin kolm intervjuud – ühe New York Timesile, ühe Newsweekile ja ühe preili Chanel № 5-le, kes maksiski mulle selle sada tuhat, kuigi ma seda ei küsinud. See kulus korteriostul marjaks ära. Ja kui te arvate, et ma end sellepärast süüdi ei tunne, siis eksite.

Need intervjuud olid kohutavad. Tundus vale rääkida avalikult oma surnud sõpradest, kes enam iseenda eest rääkida ei saanud, eriti kui arvestada, et ma ei mäletanud, mis nendega tegelikult juhtus. Ma olin sama palju kõrvalseisja kui need inimesed, kes kibelesid mu intervjuusid nagu komme õgima.

Iga intervjuu tekitas minus nii tühja ja õõnsa tunde, et mitte ükski toidukogus ei suutnud mind jälle täita. Nii ma enam ei üritanudki ja maandusin kuus kuud pärast haiglast lahkumist sinna tagasi. Selle aja peale oli isa juba oma lahingu vähiga kaotanud ja ootas üksnes tõve lõplikku hoopi. Sellegipoolest oli ta iga päev mu kõrval. Oma ratastoolis tudisedes kühveldas ta mulle jäätist suhu, et loputada alla kibedaid antidepressante, mida mind võtma sunniti.

Suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks, Quinn, ütles ta ikka. Laulu sõnad ei valeta.

Kui mu isu jälle tagasi tuli ja mind haiglast koju lubati, tuli kõne Oprah’lt. Üks tema produtsente helistas täiesti lambist ja ütles, et naine tahab meid oma saatesse. Lisat, mind ja isegi Samantha Boydi. Kolm Viimast Tüdrukut saaksid lõpuks kokku. Lisa loomulikult nõustus. Samantha samuti, mis oli üllatav, arvestades, kuidas ta juba toona oma kadumistrikki kasutas. Erinevalt Lisast ei püüdnud tema pärast Männimajakest minuga kordagi ühendust võtta. Ta jäi sama tabamatuks kui mu mälestused.

Ka mina ütlesin jah, ehkki mõtegi koduperenaistest koosneva ja kaastundlikult keelt naksutava publiku ees istumisest tekitas minus peaaegu tahtmise jälle anoreksia küülikuauku sukelduda. Aga ma tahtsin teiste Viimaste Tüdrukutega silmast silma kohtuda. Eriti Samanthaga. Selle aja peale olin ma valmis tutvuma alternatiiviga Lisa kõikehõlmavale avatusele.

Seda võimalust ma ei saanudki.

Sel hommikul, kui pidime emaga Chicagosse lendama, avastasin ma end ühtäkki ema hiljuti remonditud köögis seismast. Ruum oli täiesti segi pekstud – põrand oli täis katkiseid taldrikuid, avatud külmikust tilkus apelsinimahla, tööpinnad olid nagu munakoorte, jahuplönnide ja vanilliekstrakti õlilaikude tühermaad. Kogu selle prügi keskel istus mu ema ja nuttis oma tütre pärast, kes oli küll tema juures, aga ometi pöördumatult kadunud.

Miks, Quincy? oigas ta. Miks sa pidid nii tegema?

Loomulikult olin mina see, kes oli köögi ära lagastanud nagu mõni hoolimatu murdvaras. Teadsin seda kohe, kui segadust nägin. Selles hävingus oli loogikat. See oli nii minulik. Ometi ei mäletanud ma, et oleksin seda teinud. Köögi laastamisele kulunud teadmata minutid olid minu jaoks sama tühjad nagu too tund Männimajakeses.

Ma ei mõelnud nii teha, ütlesin ma. Ausõna, ma ei tea, kuidas see juhtus.

Ema tegi näo, et usub mind. Ta tõusis, pühkis põsed kuivaks ja seadis juuksed ettevaatlikult korda. Ometi reetis tema silmis peegelduv sünge närvilisus ta tegelikke tundeid. Taipasin, et tal on minu ees hirm.

Kuni ma kööki koristasin, helistas ema Oprah’ inimestele ja ütles kokkusaamise ära. Kuna tingimuseks oli, et kas meie kõik või ei midagi, tõmbas see otsus tervele üritusele kriipsu peale. Ei mingit Viimaste Tüdrukute telekohtumist.

Hiljem samal päeval viis ema mu arsti juurde, kes põhimõtteliselt kirjutas mulle välja kogu eluks piisava varu Xanaxit. Mu ema kibeles nii kangesti mind rohtude peale panema, et olin sunnitud võtma ühe sealsamas apteegiparklas, loputades selle alla autos leiduva ainsa joogiga – pudelitäie leige viinamarjalimonaadiga.

Nüüd aitab, teatas ema. Ei mingit mälukaotust enam. Ei mingeid raevuhooge. Ei mingit ohvrimängimist. Sa võtad neid tablette ja oled nor maalne, Quincy. Nii peavad asjad käima.

Olin nõus. Ma ei tahtnud oma lõpetamisele reporterite väge. Ma ei tahtnud kirjutada raamatut ega anda rohkem intervjuusid ega tunnistada, et mu armid kirvendasid endiselt, kui vähegi äikest tuli. Ma ei tahtnud olla üks nendest tüdrukutest, kes on tragöödiaga ühte kammitsetud ja keda seostatakse igavesti oma elu absoluutselt kõige hirmsama hetkega.

Tollest esimesest Xanaxist ikka veel uimane, helistasin ma Lisale ja ütlesin talle, et ei kavatse rohkem intervjuusid anda. Mulle aitas alatiseks ohvriks olemisest.

Ma pole mingi Viimane Tüdruk, ütlesin ma talle.

Lisa hääletoon oli kannatlik nagu ikka, mis ajas mind tigedaks. Aga kes sa siis oled, Quincy?

Normaalne.

Selliste tüdrukute jaoks nagu sina, mina ja Samantha pole normaalsust olemas, ütles ta. Aga ma mõistan, miks sa tahad üritada.

Lisa soovis mulle kõike head. Ta ütles, et on minu jaoks olemas, kui peaksin teda kunagi vajama. Rohkem ei vestelnud me kordagi.

Nüüd vahin ma raamatukaanelt vastu vaatavat nägu. See on Lisast kena pilt. Ilmselgelt retušeeritud, aga mitte nõmedalt. Sõbralikud silmad. Väike nina. Lõug võib-olla pisut liiga suur ja laup tibake liiga kõrge. Mitte klassikaline kaunitar, aga kena.

Sellel pildil ta ei naerata. See pole niisugune raamat, mis eeldaks naeratust. Tema huuled on täpselt õigel moel kokku surutud. Mitte liiga lõbusalt. Mitte liiga rangelt. Ideaalne tasakaal tõsiduse ja enesega rahulolu vahel. Kujutlen Lisat seda ilmet peegli ees harjutamas.

See mõte teeb mind kurvaks.

Siis mõtlen ma, mismoodi ta vannis kössitas, nuga käes. Veel hullem mõte.

Nuga.

See jääb mulle veel segasemaks kui enesetapp ise. Igasugu paska juhtub. Elu on nõme. Vahel ei tule inimesed sellega toime ja otsustavad lahkuda. Olgu see nii kurb kui tahes, seda juhtub kogu aeg. Isegi selliste inimestega nagu Lisa.

Aga ta kasutas nuga. Mitte purgitäit tablette, mis olnuks viinaga alla loputatud. (Minu esimene eelistus, kui asjad peaksid kunagi niikaugele jõudma.) Ega vingugaasi pehmet surmavat embust. (Valik number kaks.) Lisa otsustas lõpetada oma elu sellesama asjaga, mis oleks ta aastakümneid tagasi peaaegu surnuks torganud. Ta vedas noateraga tahtlikult üle oma randmete, vaatas, et lõikaks küllalt sügavalt, lõpetaks selle, mida Stephen Leibman alustas.

Juurdlen tahes-tahtmata, mis oleks juhtunud, kui me Lisaga oleksime suhtlema jäänud. Võib-olla oleksime lõpuks silmast silma kohtunud. Võib-olla oleksid meist saanud sõbrad.

Võib-olla oleksin ma saanud ta päästa.

Sean sammud tagasi kööki ja teen lahti läpaka, mida kasutan peamiselt blogi värgi jaoks. Pärast Lisa Milneri kiiret guugeldamist näen, et uudised tema surmast pole veel internetti jõudnud. Peagi juhtub see aga paratamatult. Teadmata on aga see, kui palju uudise mõju minu enda elus tunda annab.

Mõni klõps hiljem olen ma Facebookis, selles magedas laikide, linkide ja jubeda grammatika soos. Mina isiklikult sotsiaalmeediat ei kasuta. Ei mingit Twitterit. Ei mingit Instagrami. Aastaid tagasi oli mul isiklik Facebooki konto, aga ma sulgesin selle pärast liiga rohkeid haletsusjälgijaid ja sõbrakutseid Viimase Tüdruku fetišiga võõrastelt. Aga mu veebilehe oma on mul veel olemas. Vajalik pahe. Selle kaudu pääsen ma kergesti ligi Lisa Facebooki lehele. Lõppude lõpuks oli ta ju Quincy maiuspalade jälgija.

Lisa leheküljest on saanud virtuaalne mälestussein täis kaastundesõnumeid, mida ta eales lugeda ei saa. Loen kümneid sõnumeid, enamik neist üldised, aga südamest tulnud.

Me jääme sind igatsema, Lisa Pisa! XOXO

Ma ei unusta iialgi su ilusat naeratust ega su imelist hinge.

Puhka rahus, Lisa!

Kõige liigutavam sõnum on pärit ühelt hirvesilmselt pruunide juustega tüdrukult, kelle nimi on Jade.

See, et sa said üle oma elu kõige hirmsamast hetkest, innustas mind üle saama kõige hirmsamast hetkest enda elus. Sa innustad mind ka edaspidi, Lisa. Nüüd, kui sa oled taevas inglite juures, valva meie üle, kes me kõik veel siin all oleme.

Leian nende piltide hulgast, mida Lisa aastate jooksul oma seinale postitas, pildi Jade’ist. See on kolm kuud vana ja nad poseerivad sellel põsk põse vastas kohas, mis paistab olevat lõbustuspark. Tagaplaanil jooksevad risti-rästi Ameerika mägede puidust tugitalad. Lisa süles laiutab tohutu kaisukaru.

Nende naeratused on ehtsad, selles pole mingit kahtlust. Niisugust rõõmu juba ei teeskle. Taevas teab, et olen seda üritanud. Ometi ümbritseb neid mõlemat kaotuse aura. Seda on näha nende silmist. Seesama õhkõrn nukrus, mis poeb alati ka minu piltidele. Möödunud jõulude ajal, kui käisime Jeffiga Pennsylvanias mu emal külas, poseerisime kõik kuuse ees ja tegime näo, nagu me oleksime ehtne toimiv perekond. Hiljem, kui ema fotosid oma arvutis üle vaatas, pidas ta mu puist naeratust eksikombel grimassiks ja küsis: kas naeratamine oleks sul tüki küljest võtnud, Quincy?

Veedan pool tundi Lisa fotosid uurides, saan aimu elust, mis oli minu omast nii erinev. Kuigi ta kunagi ei abiellunud ega loonud peret ega saanud lapsi, näis ta elavat täiel rinnal. Lisa oli ümbritsenud end inimestega – pere, sõprade ja Jade’i-sarnaste tüdrukutega, kes vajasid heatahtlikku toetajat. Mina oleksin võinud olla üks neist, kui oleksin sellega nõustunud.

Selle asemel tegin ma hoopis vastupidi. Hoidsin inimestest ohutusse kaugusesse. Tõrjusin neid vajaduse korral eemale. Lähedus oli luksus, mille kaotamist ma endale rohkem lubada ei saanud.

Lisa fotosid silmitsedes astun ma mõttes iga pildi sisse. Seal ma olengi, poseerin koos temaga Suure kanjoni serval. Seal me olemegi, pühime Niagara kose juures oma nägudelt udu. Seal ma olengi, naistepundis, kes bowling’u-saalis oma kahevärvilisi kingi kergitavad. „Bowling’u-sõpsid!!!” on pildi all kirjas.

Peatun pildi juures, mille Lisa oli postitanud kolm nädalat tagasi. See on selfie, tehtud võimalikult kaugelt, pisut kõrgema nurga alt. Sellel pildil kergitab Lisa veinipudelit ruumis, mis näib olevat puitpaneelidega söögituba. Pildiallkirjaks on ta pannud: „Veiniaeg! LOL!”

Tema selja taga on üks tüdruk, kes on kaldus pildiservalt peaaegu välja jäänud. Ta meenutab mulle üht neist väidetavatest jeti fotodest, mida vahel imalates üleloomulike nähtuste saadetes näidatakse. Udune mustade juuste pahmakas, mis kaamerast eemale pöörab.

Ma tunnen tolle nimetu tüdrukuga ühtsust, ehkki ma tema nägu ei näe. Ka mina pöörasin Lisale selja, taandusin tagaplaanile, jäin üksi.

Minust sai hägune kogu – tume laik, millest on kadunud kõik mulle iseloomulik.