Читать книгу Viimased tüdrukud - Riley Sager - Страница 6

Alguses tuletas mõte majakesest Quincyle meelde muinasjuttu – peamiselt oma mängleva nime tõttu.

Männimajake.

Seda kuuldes kerkisid vaimusilma ette pildid päkapikkudest, printsessidest ja metsaasukatest, kes kõik on valmis majapidamistöödes kaasa lööma. Aga kui Craigi maastur mööda kruusateed loksus ja majake lõpuks nähtavale ilmus, oli Quincyle selge, et kujutlusvõime oli teda alt vedanud. Tegelikkuses polnud koht kaugeltki nii uhke.

Väljast näis Männimajake madal, tugev ja silmanähtavalt praktiline. Ainult õige pisut detailirohkem kui majad, mida lapsed klotsidest ehitavad. Majake lösutas kesk kõrgeid mände, mis sirutusid kivikatuse kohal taeva poole ja lasksid hoonel mõjuda väiksemana, kui see tegelikult oli. Kobaras koos, oksad ühte põimunud, ümbritsesid puud majakest tiheda müürina, mille taga kasvas veel puid, mis hääletult ja mustavana kaugusesse sirutusid.

Pime mets. Seda muinasjuttu oli Quincy otsinud, kuid pigem oli see siin vendade Grimmide kui Disney teema. Kui ta maasturist välja astus ja tihnikurägastikku seiras, uhkas temast üle kerge hirmuvärin.

„Nii et selline näebki siis välja pärapõrgu,” teatas ta. „Päris jube.”

„Argpüks!” ütles Janelle Quincy selja taha astudes, vinnates kaasa mitte üht, vaid kaht kohvrit.

„Pakkimishull!” viskas Quincy vastu.

Janelle ajas keele suust välja ja tardus sellesse poosi, kuni Quincy taipas, et pidi fotoka haarama ning vaatepildi tulevaste põlvede jaoks jäädvustama. Kohusetundlikult kaevas ta oma uue Nikoni selle kotist välja ja tegi mõne klõpsu. Ta jätkas pildistamist ka siis, kui Janelle poosi hoidmisest loobus ja üritas mõlemat kohvrit tõsta, kõhetud käsivarred pingul.

„Quin-cii,” ütles ta Quincyle liigagi tuttaval laulval toonil. „Aitaksid ehk neid tassida? Paaaluun?”

Quincy riputas fotoka kaela. „Eip. Sina olid see, kes kogu selle kraami kaasa tassis. Kahtlen, kas sul pooltki sellest vaja läheb.”

„Aga ma olen kõigeks valmis. Kas skaudid mitte nii ei ütle?”

„Ole valmis,” ütles Craig, kui neist mõlemast möödus, külmakast tursketele õlgadele toetatud. „Ja ma loodan, et üks neist asjust, mille sa kaasa pakkisid, oli selle maja võti.”

Janelle haaras kohe võimalusest oma kohvrid sinnapaika jätta ning tuhlas teksade taskutes, kuni leidis võtme. Siis silkas ta välisukse juurde ja laksas vastu seedripuust silti, millel seisis majakese nimi.

„Grupifoto?” pakkus ta.

Quincy lülitas taimeri sisse ja asetas fotoka Craigi maasturi kapotile. Siis sööstis ta teiste juurde majakese ette. Kõik kuus manasid näole naeratuse ja ootasid katiku iseloomulikku klõpsu. Idatiiva punt, nagu Janelle oli nad ristinud, kui nad õpingute alguses ülikooliga tutvust tegid. Möödunud olid teise aasta esimesed kaks kuud ja nad olid endiselt lahutamatud.

Pildistamisaeg lõppenud, keeras Janelle pidulikult ukse lukust lahti.

„Mis te arvate?” küsis ta niipea, kui uks kääksatades avanes, enne kui keegi neist oli saanud sekundikski mahti ümbrust silmitseda. „Õdus, mis?”

Quincy nõustus, kuigi tema arusaam õdususest ei tähendanud seinal rippuvat karunahka ja põrandale visatud päevinäinud vaipa. Ta oleks pigem kasutanud sõna „räämas”, viidates seejuures eelkõige roostele, mis ääristas köögivalamut ja andis värvi veele, mida ainsa vannitoa torudest plurtsudes jooksis.

Ent teiste metsamajakestega võrreldes oli see siin suur. Neli tuba. Maja taga oli katusealune terrass, mis kõikus ainult natuke, kui nad välja selle peale astusid. Avar elutuba koos maakividest kaminaga, mis oli umbes sama suur kui ühikatuba, mida Janelle ja Quincy jagasid, halud kenasti kamina kõrvale riita laotud.

Majake – tegelikult terve see nädalavahetus – oli Janelle’i sünnipäevakink, mille ema ja võõrasisa tüdrukule tegid. Nad üritasid olla lahedad vanemad. Sellised, kes peavad lapsi oma sõpradeks. Sellised, kes oletavad, et nende ülikooliealine tüdruk joob ja tarbib uimasteid nagunii, sama hästi võivad nad üürida talle majakese Poconoses, kus ta saab seda kõike teha suhteliselt turvalises kohas. Nelikümmend kaheksa tundi ilma ühika korrapidajate, ühikatoidu ja isikukaartideta, mida tuli iga ukse ja lifti juures lugejast läbi tõmmata.

Aga enne, kui nad said pihta hakata, käskis Janelle neil kõigil oma mobiiltelefonid väikesesse puust karpi panna.

„Ei mingeid kõnesid, sõnumeid ja päris kindlasti ei mingeid pilte ega videoid,” ütles ta, enne kui karbi maasturi kindalaekasse toppis.

„Aga minu fotokas?” küsis Quincy.

„Seda ma luban. Aga sa võid teha minust ainult ilusaid pilte.”

„Loomulikult,” kostis Quincy.

„Ma mõtlen seda tõsiselt,” hoiatas Janelle. „Kui ma näen midagigi sel nädalavahetusel toimunust Facebookis, kustutan ma su oma sõprade nimekirjast. Nii netis kui ka päris elus.”

Seejärel sööstsid kõik kuus tema märguande peale tubadesse, igaühel plaanis parim endale napsata. Amy ja Rodney krabasid selle, kus oli vesivoodi, mis loksus metsikult, kui nad selle peale viskusid. Betz, kel polnud oma poissi, keda kaasa võtta, valis kohusetundlikult naridega toa ja potsatas ühele alumisele koos oma sõnaraamatupaksuse „Harry Potteri ja surma vägiste” köitega. Quincy tiris Janelle’i tuppa, mille vastasseinte äärde oli lükatud kaks ühekohalist voodit, täpselt nagu nende ühikatoaski.

„Kodu, kallis kodu,” sõnas Quincy. „Või vähemalt midagi sinnakanti.”

„Lahe,” ütles Janelle ning see sõna kajas Quincy kõrvus õõnsalt. „Aga ma ei tea.”

„Me võime valida mõne teise toa. Täna on sinu sünnipäev. Sina valid esimesena.”

„Sul on õigus. Ja minu valik on” – Janelle haaras Quincyl õlgadest ning tiris ta kühmuliselt voodilt püsti – „magada üksi.”

Ta tüüris Quincy koridori ja selle lõpus paistva toa poole. See oli majakese suurim tuba, uhkete eendakendega, millest avanes lai vaade metsale. Seinu kaunistasid mitu isetehtud kangamosaiiki meenutavat lapitekki. Ja seal, suure kaheinimesevoodi serval, istus Craig. Poiss vahtis põrandat, põrnitses maad oma Converse’i ketside vahel. Käed oli ta sülle toetanud, sõrmed kokku põiminud ja keerutas nüüd pöidlaid. Quincy sisenedes tõstis poiss pilgu. Quincy märkas tema ujedas naeratuses lootusekiirt.

„Ma olen kindel, et siin on palju mugavam,” ütles Janelle, hääles silmapilgutus. „Lõbutsege hästi, teie kaks.”

Ta müksas Quincyt puusaga, nügides teda toas edasi astuma. Siis oli ta läinud, pani ukse enda järel kinni ja sammus naeru kihistades mööda koridori eemale.

„See oli tema mõte,” ütles Craig.

„Nii ma arvasingi.”

„Me ei pea…”

Craig jäi vait, sundides Quincyt lauset lõpetama. Ühes toas pesitsema? Teineteisega magama, nagu Janelle oli nii jultunult nende jaoks ette näinud?

„Pole midagi,” ütles Quincy.

„Quinn, päriselt ka. Kui sa pole valmis.”

Quincy istus poisi kõrvale ja asetas käe ta värisevale põlvele. Craig Anderson, tulevane korvpallitäht. Pruunide juuste ja roheliste silmadega seksikalt vibalik Craig. Kõigist ülikooli tüdrukutest oli ta just Quincy välja valinud.

„Pole midagi,” ütles tüdruk uuesti, mõeldes seda täpselt nii tõsiselt, kui üks süütuse kaotamist kaaluv üheksateistaastane vähegi suutis. „Mul on hea meel.”

4

Jeff leiab mu diivanilt, kus istun, Lisa raamat süles ja silmad nuttes veedetud õhtupoolikust punased. Kui ta laseb oma portfellil maha kukkuda ja mind oma embusse haarab, toetan ma pea tema rinnale ja nuuksun veel natuke. Pärast kaht koos elatud ja enne seda veel kaht kohtingutele kulunud aastat teab ta, et ei maksa kohe küsida, mis juhtus. Ta lihtsalt laseb mul nutta.

Alles siis, kui olen ta särgikaeluse pisaratega läbi leotanud, ütlen: „Lisa Milner tappis end ära.”

Jeffi haare mu ümber tugevneb. „See Lisa Milner?”

„Tema jah.”

Rohkem polegi mul vaja talle midagi öelda. Ülejäänut mõistab ta niigi.

„Oh, Quinn! Kullake, mul on nii kahju. Millal? Mis juhtus?”

Istume uuesti diivanile ja ma räägin Jeffile üksikasjadest. Ta kuulab kõrgendatud huviga – tema töö kõrvalnähtus, sest ta peab kogu info endasse neelama, enne kui seda läbi sõeluma hakkab.