Читать книгу Surmav valge - Роберт Гэлбрейт - Страница 4

Õnn, armas Rebekka, tähendab ennekõike rahulikku, rõõmsat teadmatusetunnet.

HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”

Kui ta saaks ainult need luiged niikaugele, et nad ujuksid tumerohelisel järvel kõrvuti, võiks sellest pildist tulla pulmafotograafi karjääri tippsaavutus.

Ta ei tahtnud noorpaari ümber paigutada, sest mahe valgus puuvõrade all muutis pruudi tema lahtiste punakuldsete kiharatega prerafaeliitlikuks ingliks ja rõhutas tema abikaasa tugevajoonelisi põsesarnu. Fotograaf ei mäletanudki, millal teda oli viimati tellitud nii kena noorpaari pildistama. Värskete härra ja proua Cunliffe’i puhul polnud mingit vajadust peenetundeliste nõksude järele, mingit vajadust seada naist nii, et tema seljarasva voldid varju jääksid (kui üldse, oli naine õige pisut liiga sale, kuid see näeb fotol hea välja), mingit vajadust soovitada peigmehele „teeme prooviks ühe kinnise suuga ka”, sest härra Cunliffe’i hambad olid sirged ja valged. Ainus, mis tuli ära peita, aga selle saigi lõplikelt piltidelt välja retušeerida, oli inetu arm pruudi käsivarrel – see oli lilla ja sinakashall, õmbluste torkejäljed olid alles paista.

Hommikul, kui fotograaf pruudi vanemate koju saabus, oli pruudi käsivarrel olnud tugiside. Fotograaf lausa ehmus, kui pruut selle piltide tegemiseks ära võttis. Kuna ta oli kõike näinud, mõistatas ta isegi, kas pruut oli püüdnud enne pulmi enesetappu sooritada, aga katse oli nässu läinud. Kui oled kakskümmend aastat selle ala peal olnud, oled kõike näinud.

„Mulle tungiti kallale,” seletas proua Cunliffe – ehk Robin Ellacott, kes ta oli olnud veel kaks tundi tagasi. Fotograaf ei olnud kuigi kõva südamega. Ta oli võidelnud kujutluspildiga sellest, kuidas teras sellesse pehmesse, kahvatusse ihusse lõikub. Õnneks jäi inetu arm nüüd proua Cunliffe’i käes oleva kreemika roosibuketi heidetud varju.

Luiged, need pagana luiged. Kui nad mõlemad taustalt jalga laseksid, oleks kõik korras, aga üks neist sukeldus aina uuesti ja uuesti, tema tagumiku kohev püramiid turritas järve keskelt välja nagu suline jäämägi ja tema ilunumbrid panid veepinna lainetama, nii et tema digitaalne eemaldamine oleks palju keerulisem, kui arvas noor härra Cunliffe, kes oli juba seda abinõud soovitanud. Luige kaaslane aga passis edasi kalda lähedal – graatsiline, tüünelt rahulik ja otsusekindlalt kaadrist väljas.

„Kas saite peale?” küsis pruut tuntava kärsitusega.

„Sa oled imekaunis, lilleke,” ütles peigmehe isa Geoffrey fotograafi tagant. Tundus, et ta on juba vintis. Noorpaari vanemad, isamees ja pruutneitsid vaatasid pildistamist sealtsamast lähedalt puude varjust. Kõige väiksemat pruutneitsit, pisikest mudilast, pidi tagasi hoidma, et ta järve kivikesi ei loobiks, ja nüüd ta virises ning ema rääkis temaga lakkamatult ärritunud sosinal.

„Kas saite peale?” küsis Robin uuesti, tegemata äia sõnadest väljagi.

„Peaaegu,” valetas fotograaf. „Pöördu veel natuke rohkem tema poole, Robin. Täpselt nii. Ilus lai naeratus. Hästi lai naeratus!”

Noorpaari juures oli tunda mingit pinget, mida ei saanud panna täielikult selle süüks, et head pilti oli keeruline kätte saada. Fotograafile see korda ei läinud. Tema pole ju abielunõustaja. Ta oli näinud noorpaare, kes hakkasid teineteise peale karjuma juba siis, kui ta valgusemõõdikut vaatas. Üks pruut oli omaenda pulmapeolt välja tormanud. Sõprade lõbustamiseks hoidis fotograaf siiamaani alles 1998. aastast pärit hägust pilti, kus peigmees isamehele peaga virutas.

Kuigi Cunliffe’id olid hea välimusega, ei pidanud fotograaf nende väljavaateid kuigi headeks. Pikk arm pruudi käsivarrel ehmatas ta kohe algul eemale. Tema meelest oli kogu see asi pahaendeline ja ebameeldiv.

„Jätame nii, nagu on,” ütles peigmees korraga ja laskis Robini lahti. „Pilte on ju küllalt.”

„Oodake, oodake, teine luik just tuleb!” hüüdis fotograaf pahaselt.

Just sel hetkel, kui Matthew Robinist lahti laskis, oli vastaskalda ääres olnud luik hakanud üle tumerohelise vee oma kaaslase poole sõudma.

„Võiks arvata, et need raiped kiusavad meid sihilikult, või mis, Linda?” ütles Geoffrey mahlakat naeru kõhistades pruudi emale. „On alles elukad.”

„Pole tähtis,” heitis Robin ja kergitas oma pikka kleiti, paljastades kingad, mille kontsad olid pisut liiga madalad. „Midagi kindlasti saime.”

Ta sammus puudesalu varjust välja lõõskava päikesevalguse kätte ja üle muruplatsi seitsmeteistkümnendast sajandist pärineva lossi poole, mille ees enamik pulmakülalisi juba ringi sagis ning šampanjat juues hotelliõuelt avanevat vaadet imetles.

„Käsi teeb talle vist haiget,” tähendas pruudi ema peigmehe isale.

Persetki ta teeb, mõtles fotograaf teatud külma rahuloluga. Nad läksid autos tülli.

Konfettidesaju all kirikust väljudes oli paarike paistnud üsna õnnelik, kuid mõisahotelli jõudes oli nende näol jäik ilme, justkui suudaksid nad raevu hädavaevu vaos hoida.

„Pole tal häda midagi. Tal on lihtsalt väikest napsi vaja,” vastas Geoffrey mõnusalt. „Mine talle seltsiks, Matt.”

Matthew oligi juba pruudi kannule asunud ning jõudis tikk-kontsades üle muruplatsi navigeerivale naisele kergesti järele. Ülejäänud seltskond järgnes neile, pruutneitside mündirohelised šifoonkleidid palavas tuules lehvimas.

„Robin, me peame rääkima.”

„Räägi siis.”

„Oota üks hetk, kas sa ei saa või?”

„Kui ma seisma jään, jõuavad teised meile järele.”

Matthew heitis pilgu selja taha. Robinil oli õigus.

„Robin…”

„Ära puutu mu kätt!”

Haav tuikas palavuse käes. Robin oleks tahtnud otsida üles koti, kus oli tugev tugiside, kuid kindlasti on see kusagil kaugel, noorpaarisviidis, kus iganes see ka poleks.

Hotelli varjus seisev külalistesumm tuli selgemini nähtavale. Naisi oli nende kübarate tõttu lihtne eristada. Matthew’ tädil Suel oli peas elektrisinine vankriratas. Matthew’ õel Jennyl jahmatav kollaste sulgedega moeartikkel. Meeskülalised sulasid oma tumedate ülikondadega ühtseks massiks. Nii kaugelt oli võimatu näha, kas Cormoran Strike on nende seas.

„Jää juba seisma,” ütles Matthew, sest nad olid jõudnud kaugele ette teistest pereliikmetest, kes pidid seadma sammu tema pisikese õetütre järgi.

Robin peatus.

„Ma olin lihtsalt jahmunud, kui teda nägin, muud midagi,” lausus Matthew ettevaatlikult.

„Sa arvasid kindlasti, et ma ootasin, et ta sööstab keset laulatust sisse ja lööb lilled ümber?” küsis Robin.

Matthew oleks selle vastuse välja kannatanud, kui naise näol poleks olnud muiet, mida ta püüdis alla suruda. Matthew ei olnud unustanud, milline rõõm oli Robini näol, kui tema endine boss ootamatult nende laulatusele sisse sadas. Matthew mõistatas, kas ta suudab kunagi andestada seda, et Robin ütles: „Jah,” pilk naelutatud Cormoran Strike’i suurele, inetule, sagrisele kogule, mitte oma värskele abikaasale. Ilmselt panid kõik kokkutulnud tähele, kuidas Robin Strike’i nähes särama lõi.

Sugulased hakkasid neile jälle järele jõudma. Matthew võttis õrnalt Robini käsivarrest, haavast mitu tolli kõrgemalt, ja kõnnitas teda edasi. Robin tuli hea meelega, kuid Matthew kahtlustas, et selle põhjuseks on lootus, et ta liigub Strike’ile lähemale.

„Ma ju ütlesin autos, et kui sa tahad tagasi tema juurde tööle minna…”

„… olen ma „kuramuse loll”,” lõpetas Robin.

Terrassile kogunenud mehed muutusid juba äratuntavaks, kuid Strike’i ei näinud Robin kuskil. Strike oli suur mees. Robin oleks pidanud teda märkama isegi oma vendade ja onude keskel, kes olid kõik üle saja kaheksakümne sentimeetri pikad. Robini tuju, mis oli tõusnud taevasse, kui Strike ilmus, sööstis nüüd käkaskaela maapinna poole nagu vihmast läbi ligunenud linnupoeg. Ilmselt oli Strike pärast laulatust lahkunud, mitte läinud mikrobussi, mis teised hotelli tõi. Tema põgus ilmumine oli olnud hea tahte väljendus, kuid mitte midagi enamat. Ta ei olnud tulnud mitte selleks, et Robin uuesti tööle võtta, vaid üksnes teda õnnitlema.

„Kuule,” ütles Matthew sõbralikumalt. Robin oli kindel, et ka tema oli lasknud pilgul üle rahva käia, avastanud, et seal puuduvad igasugused Strike’id, ja jõudnud samale järeldusele kui tema. „Ma tahtsin autos öelda ainult seda: see on sinu otsustada, mida sa teed, Robin. Kui ta tahaks… kui ta tahab sind tagasi… ma olin lihtsalt mures, jumala pärast. Tema juures töötada polnud ju otseselt ohutu.”

„Ei,” nõustus Robin, noahaav tuikamas. „Ohutu see polnud.”

Ta pöördus jälle oma vanemate ja teiste sugulaste poole ning jäi neid ootama. Päike kõrvetas tema paljaid õlgu ja ninasõõrmeid täitis kuuma rohu magus, pisut kõditav lõhn.

„Kas sa tahad tädi Robini juurde minna?” küsis Matthew’ õde.

Pisike Grace haaras kuulekalt Robini vigastatud käest ja jäi selle otsa rippuma, kutsudes esile valukiljatuse.

„Oh, anna andeks, Robin… Gracie, lase lahti…”

„Šampanja!” hüüdis Geoffrey. Ta pani käe Robini õlgadele ja suunas ta ootava rahvasumma poole.

*

Meeste tualett oli, nagu Strike sellisest paremat sorti mõisahotellist oodanud oligi, plekitult puhas ja seal ei olnud ebameeldivaid lõhnu. Strike kahetses, et polnud saanud võtta jahedasse vaiksesse tualetiboksi kaasa õlleklaasi, kuid see oleks võib-olla tugevdanud muljet, et ta on allakäinud alkohoolik, kes on kautsjoni vastu vanglast välja lunastatud ja pulma toodud. Vastuvõtulauas suhtuti tema kinnitustesse, et ta on Cunliffe-Ellacotti pulmade külaline, juba niigi hädavaevu varjatud skepsisega.

Isegi vigastamata olekus kippus Strike inimestele hirmu nahka ajama, kuna ta oli suur ja turske, tumedat verd, juba loomult pahura olekuga ja võis uhkeldada poksija profiiliga. Täna nägigi ta välja täpipealt nõnda, nagu oleks äsja poksiringist välja roninud. Tema nina oli katki, lilla ja tavalisest kaks korda suuremaks paisunud, mõlemad silmad sinised ja paistes, üks kõrv aga põletikus ja kleepuv ning värskete mustade õmblustega. Vähemalt üle peopesa kulgev haav oli sidemete all peidus, kuid tema parim ülikond oli viimasest üritusest, kui ta seda kandis, kortsus ja veiniplekke täis. Tema välimuse kiituseks sai öelda ainult niipalju, et tal oli õnnestunud enne Yorkshire’i suundumist ühte paari kuuluvad kingad haarata.

Ta haigutas, surus valusad silmad kinni ja toetas pea korraks vastu külma vaheseina. Ta oli nii väsinud, et oleks võinud kergesti siinsamas potil istudes magama jääda. Kuid ta pidi Robini üles otsima ja teda paluma – anuma, kui tarvis –, et Robin andestaks talle, et ta ta lahti laskis, ja tuleks tagasi tööle. Strike’ile oli tundunud, et Robini silmis oli heameel, kui nende pilgud kirikus kohtusid. Igatahes vaatas ta Strike’i rõõmust särades, kui kirikust välja tulles Matthew’ käevangus temast mööda sammus, niisiis kiirustas Strike läbi surnuaia tagasi ja palus oma sõpra Shankerit, kes magas nüüd parklas selle reisi jaoks laenatud Mercedeses, et ta mikrobusside järel peopaika sõidaks.

Strike’il polnud vähimatki soovi pidusöögile jääda ja kõnesid kuulata, ta polnud isegi vastanud peenele kutsele, mille oli enne Robini lahtilaskmist saanud. Ta tahtis ainult mõne minuti Robiniga rääkida, kuid seni oli see osutunud võimatuks. Ta oli unustanud, millised on pulmad. Kui ta rahvast tuubil täis terrassil Robinit otsis, avastas ta kohmetusega, et on sadakonna uudishimuliku silmapaari fookuses. Ta oli keeldunud šampanjast, sest see ei meeldinud talle, ja taandunud õlut otsides baarileti juurde. Talle järgnes tumedapäine noormees, kelle suujoon ja otsaesine meenutasid Robinit, kamp teisi noori kiiluvees, kõigil näol samasugune vaevu allasurutud elevuse ilme.

„Sina oled Strike või?” küsis noormees.

Detektiiv nõustus.

„Martin Ellacott,” ütles noormees. „Robini vend.”

„Kuidas läheb?” tervitas Strike ja tõstis sidemes käe, et näidata, et kätt suruda ta ei saa, ilma et see haiget teeks. „Kus ta on, kas sa tead?”

„Pildistamas,” vastas Martin. Ta osutas iPhone’ile oma teises käes. „Sa oled uudistes. Sa püüdsid Shacklewelli Kõrilõikaja kinni.”

„Aa,” ühmas Strike. „Ja-jah.”

Hoolimata värsketest noahaavadest peopesas ja kõrvas tundus talle, nagu oleksid eelneva kaheteistkümne tunni vägivaldsed sündmused toimunud tükk aega tagasi. Kontrast räpase peiduurka, kus ta oli mõrtsuka nurka ajanud, ja selle neljatärnihotelli vahel oli nii vapustav, et need tundusid kuuluvat eri reaalsustesse.

Nüüd saabus baari naine, kelle heleblondides juustes värises türkiissinine minikübar. Ka temal oli telefon käes ja tema pilk liikus kiiresti üles-alla, kahtlemata võrreldes päris Strike’i tema pildiga telefoniekraanil.

„Anna andeks, pean pissil käima,” ütles Strike Martinile ja nihkus eemale, enne kui veel keegi oleks talle läheneda jõudnud. Kui tal oli õnnestunud kahtlustavatele vastuvõtutöötajatele auk pähe rääkida, varjuski ta tualetti.

Ta haigutas jälle ja vaatas käekella. Kindlasti on Robin nüüd pildistamisega ühele poole saanud. Krimpsutades valust nägu, sest haiglas antud valuvaigistite mõju oli ammu lahtunud, ajas Strike end püsti, tegi boksi ukse lahti ja suundus tagasi välja, päranisilmi vahtivate võõraste keskele.

Tühja söögisaali otsa oli paigutatud keelpillikvartett. Nad hakkasid mängima, kui pulmalised seadsid ennast vastuvõturivisse, millega Robin pidi ilmselt olema mingil ajal pulmade ettevalmistamise juures nõustunud. Ta oli loovutanud selle päeva korraldamisel nii palju kohustusi teistele, et sai nüüd kogu aeg selliseid väikesi üllatusi. Näiteks oli ta unustanud, et nad olid leppinud kokku, et teevad pilti hotelli, mitte kiriku juures. Kui nad ainult poleks kohe pärast laulatust limusiiniga minema kihutanud, oleks ta võib-olla saanud Strike’iga rääkida ja paluda – anuda, kui tarvis – et ta tagasi tööle võetaks. Kuid Strike oli lahkunud temaga rääkimata, jättes Robini pead murdma, kas tal on julgust – või alandlikkust –, talle pärast seda veel helistada ja oma tööd tagasi paluda.

Pärast eredast päikesest valgustatud aeda tundus söögisaalis pime. Saal oli puittahveldisega, brokaadist kardinate ja kullatud raamis õlimaalidega.

Lilleseadete aroom õhus oli raske, lumivalgetel laudlinadel kiiskas klaas ja hõbe. Keelpillikvarteti muusika oli tundunud puitkasti taolises saalis vali, kuid peagi summutasid selle pulmakülaliste hääled, kes tulid lärmakalt trepist üles, kogunesid trepimademele, vestlesid ja naersid, juba šampanjast ja õllest purjakil.

„Läheb aga lahti!” möirgas Geoffrey, kellel paistis olevat toredam päev kui kõigil teistel. „Tooge nad välja!”

Robin uskus, et kui Matthew’ ema oleks elus, poleks Geoffrey ilmselt julgenud oma ülevoolavust täiel määral valla lasta. Kadunud proua Cunliffe’il oli olnud varuks hulganisti jahedaid kõrvalpilke ja mükseid, ta otsis pidevalt igasuguseid märke talitsemata tunnetest. Proua Cunliffe’i õde Sue oli üks esimesi külalisterivis ning tõi kaasa kena portsu jäisust, sest ta oli tahtnud istuda kõige tähtsamate külaliste lauas, kuid talle keelduti seda privileegi võimaldamast.

„Kuidas läheb, Robin?” küsis ta ja andis tühjale õhule Robini kõrva lähedal väikese tervitusmusi. Robin, kes oli õnnetu, pettunud ja tundis end süüdi, kuna ei rõõmustanud, tajus korraga, kui vähe ta sellele naisele, oma värskele mehetädile meeldib. „Imekena kleit,” lisas tädi Sue, kuid tema pilk oli juba nägusal Matthew’l.

„Kui vaid sinu ema…” alustas ta, siis aga ahhetas ja mattis näo taskurätti oma käes.

Vaikselt tulid saali näost säravad sõbrad ja sugulased, suudlesid ja surusid kätt. Geoffrey püsis vastuvõtjate rivi lõpus ning jagas karukallistusi kõigile, kes aktiivselt vastu ei hakanud.

„Ta siis ikkagi tuli,” tähendas Robini lemmiknõbu Katie. Ta oleks olnud pruutneitsi, kuid oli lapseootel ja tohutu suur. Täna pidigi olema tähtaeg. Robin imestas, et ta veel kõndida suudab. Kui ta suudluseks Katiele lähemale kummardus, tundis ta, et naise kõht on kõva nagu arbuus.

„Kes tuli?” küsis Robin, samal ajal kui Katie astus kõrvale ja kallistas Matthew’d.

„Sinu boss. Strike. Martin tüütas teda äsja seal…”

„Sina lähed vist sinna, Katie,” ütles Matthew ja osutas lauale saali keskel. „Sa tahad kindlasti istuma saada, selle palavusega on vist raske?”

Robin peaaegu ei märganudki mitme järgmise külalise möödumist. Ta vastas nende õnnesoovidele huupi, tema pilk tõmbus kogu aeg uksele, kust kõik sisse voorisid. Kas Katie pidas silmas, et Strike on ikkagi siin hotellis? Kas ta oli neile kirikust järele sõitnud? Kas ta ilmub varsti? Kus ta end peitnud oli? Robin oli otsinud igalt poolt – terrassilt, vestibüülist, baarist. Lootus tärkas, kuid ainult selleks, et jälle kustuda. Võib-olla peletas Martin, kes oli kuulus oma taktitundetuse poolest, Strike’i minema? Siis tuletas Robin endale meelde, et Strike pole selline nõrguke, lootus paisus jälle, kuid sel ajal, kui Robini sisemine mina rändas ootuse ja hirmu vahet, oli võimatu teeselda tavapärasemaid pulmapäevatundeid, mille puudumist Matthew kindlasti märkas ja pahaks pani.

„Martin!” hüüatas Robin rõõmsalt, kui oma semude seltsis ilmus tema noorem vend, juba hea mitu õlut hinge all.

„Sa kindlasti juba teadsid?” tähendas Martin, pidades endastmõistetavaks, et ta teab. Tal oli telefon käes. Ta oli maganud öö ühe sõbra pool, et tema magamistoa saaks anda lõunast tulnud sugulastele.

„Teadsin mida?”

„Et ta sai eile õhtul Kõrilõikaja kätte.”

Martin tõstis telefoni ja näitas Robinile uudist. Robin ahhetas, kui nägi, kes Kõrilõikaja on. Tema käsivarrel tuikas sellesama mehe löödud noahaav.

„Kas ta on veel siin?” küsis Robin, heites teeskluse tuulde. „Strike? Kas ta ütles, et jääb siia, Mart?”

„Jumal küll,” pomises Matthew.

„Anna andeks,” ütles Martin, kes tabas Matthew’ pahameele. „Ma pean järjekorda kinni.”

Martin loivas minema. Robin pöördus Matthew’ poole ja nägi justkui termokaamerapildil temas hõõguvat süütunnet.

„Sa teadsid,” ütles Robin ja surus äraolevalt kätt ühel vanatädil, kes oli tervitussuudlust oodates talle lähemale kummardunud.

„Teadsin mida?” nähvas Matthew.

„Et Strike oli Shaklewelli Kõrilõikaja kätte…”

Kuid nüüd nõudsid Robini tähelepanu Matthew’ vana ülikoolisõber ja töökaaslane Tom ning tema kihlatu Sarah. Robin ei kuulnud peaaegu ainsatki sõna, mida Tom lausus, sest ta jälgis pidevalt ust, kus lootis näha Strike’i.

„Sa teadsid,” kordas ta, kui Tom ja Sarah olid ära läinud. Jälle jäi jutuajamine toppama. Geoffrey oli saanud kokku ühe nõoga Kanadast. „Teadsid, jah?”

„Ma kuulsin hommikul uudistest selle loo lõppu,” pomises Matthew. Ta vaatas üle Robini pea ukse poole ja tema ilme kalgistus. „Noh, siin ta ongi. Sinu soov täitus.”

Robin pöördus. Strike oli äsja pead kummardades saali astunud, üks silm tiheda habemetüüka kohal hall ja lilla, üks kõrv paistes ja õmmeldud.

Kui tema ja Robini pilgud kohtusid, tõstis ta sidemes käe ja üritas nukralt naeratada, kuid see lõppes võpatusega.

„Robin,” ütles Matthew. „Kuule, ma pean…”

„Oota üks hetk,” heitis Robin rõõmuga, mis oli temas terve päeva silmatorkavalt puudu olnud.

„Ma pean sulle ütlema, enne kui sa temaga räägid…”

„Matt, palun, kas see ei saa oodata?”

Keegi sugulastest ei tahtnud kinni pidada Strike’i, kes ei saanud oma vigastuse tõttu kätt suruda. Ta hoidis kinniseotud kätt enda ees ja nihkus küljetsi tervitajate rivist mööda. Geoffrey põrnitses teda pahaselt ja isegi Robini ema, kellele Strike oli nende ainsal eelneval kohtumisel meeldinud, ei suutnud naeratust näole manada, kui mees teda nimepidi tervitas. Tundus, et kõik külalised saalis vaatavad teda.

„Sul polnud vaja seda nii dramaatiliselt teha,” ütles Robin, kui Strike lõpuks tema juurde jõudis, ja vaatas naeratades üles mehe paistes näkku. Strike naeratas laialt vastu, kuigi see tegi haiget – kahesaja miili pikkune teekond, mille ta nii uljalt ette oli võtnud, oli end siiski ära tasunud, sest Robin naeratas talle niimoodi. „Kirikusse tormata. Sa oleksid võinud lihtsalt helistada.”

„Jah, andke andeks, et ma lilled ümber lõin,” vastas Strike, hõlmates selle vabandusega ka morni Matthew’. „Ma ju helistasingi, aga…”

„Mul ei olnud telefon hommikul sees,” katkestas teda Robin, mõistes, et hoiab järjekorda kinni, kuid tal oli juba ükskõik. „Mine meist mööda,” ütles ta lõbusalt Matthew’ ülemusele, pikka kasvu punapäisele naisele.

„Ei, ma helistasin… see oli vist kaks päeva tagasi?” pakkus Strike.

„Mida?” küsis Robin, samal ajal kui Matthew’l käis ülespuhutud jutuajamine Jemimaga.

„Paar korda,” ütles Strike. „Ja jätsin teate.”

„Minule ei tulnud mingit kõnet,” lausus Robin, „ega teadet.”

Korraga tundus sadakonna külalise kõnesumin, söögiriistade kilksumine ja kõlin ning keelpillikvarteti õrn meloodia summutatud, justkui oleks Robin sattunud paksu jahmatusemulli sisse.

„Millal… millal sa… kaks päeva tagasi?”

Pärast vanematekoju jõudmist oli Robin olnud ainsagi pausita hõivatud tüütute pulmaasjade korraldamisega, kuid ometi oli tal õnnestunud tihti ja vargsi oma telefoni vaadata, lootes, et Strike on helistanud või sõnumi saatnud. Täna öösel kell üks üksi voodis olles oli ta vaadanud läbi kogu kõneajaloo tulutus lootuses, et leiab mõne vastamata kõne, kuid avastanud, et ajalugu oli kustutatud. Kuna ta polnud viimased paar nädalat peaaegu üldse maganud, oli ta järeldanud, et oli kurnatusest segi läinud, vale nuppu vajutanud ja selle kogemata ära kustutanud…

„Ma ei taha jääda,” pomises Strike. „Ma tahtsin ainult andeks paluda, ja paluda, et sa tuleksid…”

„Sa pead jääma,” katkestas teda Robin ja haaras tal käest, nagu kardaks, et ta põgeneb.

Robini süda tagus nii kiiresti, et tal tuli õhust puudu. Ta teadis, et on näost kaameks läinud, sumisev saal tema ümber tundus võbisevat.

„Palun jää,” ütles ta, hoides endiselt kõvasti Strike’il käest ja tegemata väljagi Matthew’st, kes oli tema kõrval turris. „Ma pean… ma tahan sinuga rääkida. Ema?” hõikas ta.

Linda astus tervitajate rivist välja. Paistis, et ta on seda kutset oodanud, ja ta ei olnud rõõmus.

„Palun, kas sa saaksid Cormorani mõnda lauda paigutada?” ütles Robin. „Äkki panna ta näiteks Stepheni ja Jenny juurde?”

Naeratamata viis Linda Strike’i ära. Viimased paar külalist ootasid oma õnnitlusjärge. Robin aga ei suutnud enam naeratada ja tühjast-tähjast rääkida.

„Miks ma Cormorani kõnesid kätte ei saanud?” küsis ta Matthew’lt, samal ajal kui üks vanapoolne mees jalgu lohistades laudade poole suundus, ilma et keegi oleks teda tervitanud.

„Ma ju üritasin sulle öelda…”

„Miks ma kõnesid kätte ei saanud, Matthew?”

„Robin, kas me saaksime sellest hiljem rääkida?”

Tõde plahvatas nii ootamatult, et Robin hakkas õhku ahmima.

„Sina kustutasid minu kõneajaloo,” nähvas ta, mõte ühelt järelduselt teisele hüppamas. „Sa küsisid minu telefonikoodi, kui ma bensiinijaamas tualetist tulin.” Viimased kaks külalist heitsid pruudi ja peigmehe näoilmele üheainsa pilgu ja kiirustasid edasi, ilma et oleksid neilt tervitust nõudma hakanudki. „Sa võtsid minu telefoni oma kätte. Sa ütlesid, et seda on pulmareisi korraldamiseks vaja. Kas sa kuulasid Strike’i sõnumit?”

„Jah,” vastas Matthew. „Ma kustutasin selle ära.”

Robinit rõhunud vaikus oli muutunud kiledaks undamiseks. Robini pea käis ringi. Siin ta seisis, kohustatud kombe pärast paigal püsima, seljas suur valge pitskleit, mis talle ei meeldinud, kleit, mille ta oli lasknud ümber teha, sest korra oli pulm edasi lükkunud. Tema nägemisvälja serval õõtsus sada hägust nägu. Külalistel oli kõht tühi, nad ootasid.

Robini pilk leidis Strike’i, kes seisis, selg tema poole, ja ootas Robini ema kõrval, kuni Robini vanema venna Stepheni lauas kaeti tema jaoks lisakohta. Robin kujutas ette, kuidas ta sammub Strike’i juurde ja ütleb: „Laseme siit jalga.” Mida mees ütleks, kui ta seda teeks?

Robini vanemad olid kulutanud tänase päeva peale tuhandeid. Rahvast täis saal ootas, et pruut ja peigmees kõige tähtsamasse lauda istuksid. Kahvatumana kui tema pulmakleit, läks Robin oma värske abikaasa kannul nende istekohtade juurde ning saalis puhkes mürisev aplaus.

Peenutsev kelner paistis olevat kindlalt otsustanud Strike’i piinlikkust pikendada. Strike’il ei olnud muud võimalust, kui kõigi laudade nähes seista ja oodata, kuni lauda lisakoht kaeti. Robini ema Linda, kes oli detektiivist oma kolmkümmend sentimeetrit lühem, jäi tema kõrvale, sel ajal kui noorukist kelner kohendas silmale nähtamatult magustoidukahvlit ja pööras taldrikut, et selle muster selle naabritega samal joonel oleks. Niipaljukest, kui Strike’ile Linda näost hõbedase kübara alt paistis, oli see vihane.

„Suur tänu,” ütles ta viimaks, kui kelner eest ära astus, aga kui ta juba tooli seljatoest kinni võttis, asetas Linda kergelt käe tema varrukale. Naise õrn puudutus oli aga sama kindel kui ahel, kuna seda saatis nördinud ema ja solvatud võõrustaja aura. Linda meenutas väga oma tütart. Tema tuhmiks tõmbuvad juuksed olid samuti punakuldsed, hõbedane kübar võimendas silmade selget hallikassinist.

„Miks sa tulid?” küsis ta kokkusurutud hammaste vahelt, samal ajal kui ümberringi askeldasid kelnerid, kes tõid eelroogi. Vähemalt viis toidu saabumine teiste pulmaliste mõtted mujale. Kõigi tähelepanu pöördus ammuoodatud söögile ja puhkes jutuajamine.

„Et paluda Robinit, et ta tuleks minu juurde tööle tagasi.”

„Sa lasksid ta lahti. See murdis ta südame.”

Selle peale oleks Strike võinud nii mõndagi öelda, kuid otsustas seda mitte teha austusest selle vastu, mida Linda oli pidanud tundma, kui nägi kahekümnesentimeetrist haava tütre käsivarrel.

„Kolm korda on teda selle aja jooksul rünnatud, kui ta sinu juures on töötanud,” jätkas Linda näost õhetama hakates. „Kolm korda.”

Strike oleks võinud Lindale öelda, et tegelikult võtab tema vastutuse ainult esimese eest nendest kallaletungidest. Teine oli toimunud pärast seda, kui Robin eiras tema selgeid juhtnööre, kolmas oli aga juhtunud siis, kui Robin mitte üksnes eiras tema käsku, vaid seadis ohtu mõrvajuurdluse ja kogu Strike’i töö.

„Ta pole magada saanud. Ma kuulsin, kuidas ta öösel…”

Linda silmis oli ebaloomulik sära. Ta laskis Strike’i käe lahti, kuid sosistas: „Sinul pole tütart. Sa ei saagi mõista, mida me oleme pidanud läbi elama.”

Enne kui Strike suutis oma kurnatud võimed kokku võtta, oli Linda juba pruutpaari laua juurde marssinud. Strike tabas pilgu, mille Robin talle puutumata eelroa kohalt heitis. Robin tegi ahastava näo, justkui kardaks, et Strike võib minema kõndida. Strike kergitas pisut kulme ja räntsatas lõpuks toolile.

Suur kogu temast vasakul liigatas pahaendeliselt. Strike pöördus ja nägi jälle Robini silmadega sarnaseid silmi, mis asusid võitlushimulise lõua kohal ja turris kulmude all.

„Sina oled vist Stephen,” tähendas Strike.

Robini vanem vend mühatas ja põrnitses edasi. Nad olid mõlemad suured ja tursked ning kokku surutud, nii et Stepheni küünarnukk riivas Strike’i oma, kui ta käe oma õlleklaasi järele sirutas. Ülejäänud lauasolijad vahtisid Strike’i ainiti. Strike tõstis mitte kuigi innukaks tervituseks käe ning alles siis, kui ta oma kätt nägi, meenus talle, et see on sidemes, ja talle tundus, et ta tõmbab endale veel rohkem tähelepanu.

„Tere, mina olen Jenny, Stepheni naine,” ütles laiaõlgne naine teiselt poolt Stephenit. „Paistab, et see kuluks sulle ära.”

Ta ulatas üle Stepheni taldriku puutumata õlleklaasi. Strike oli nii tänulik, et oleks võinud naisele musi anda. Stepheni põrnitsust austades piirdus ta südamest tuleva „aitäh”-iga ja kummutas pool klaasi ühekorraga kurku. Ta nägi silmanurgast, kuidas Jenny Stephenile midagi kõrva sosistab. Viimane vaatas, kuidas Strike õlleklaasi käest paneb, köhatas ja lausus karedalt:

„Sind peaks vist õnnitlema.”

„Miks?” ei saanud Strike aru.

Stepheni ilme muutus kraadi võrra vähem raevukaks.

„Sa said ju selle mõrtsuka kätte.”

„Õigus muidugi,” ühmas Strike, võttis kahvli vasakusse kätte ja suskas selle lõhekalast eelroa sisse. Alles siis, kui ta oli selle kogu täiega alla neelanud ja märkas, et Jenny naerab, taipas ta, et oleks pidanud toitu aupaklikumalt kohtlema. „Vabandust,” pomises ta. „Kõht on väga tühi.”

Nüüd silmitses Stephen teda juba õige õrna heakskiiduga.

„Täiesti mõttetu, on ju?” sõnas ta oma lõhekreemi vaadates. „Suuremalt jaolt õhk.”

„Cormoran,” ütles Jenny, „kas sa lehvitaksid korra Jonathanile? Robini teisele vennale… ta on seal.”

Strike vaatas osutatud suunda. Kõrvallauast lehvitas innukalt Robiniga sama värvi juustega sale poiss. Strike tõstis korraks kohmetult käe.

„Tahad Robinit siis tagasi, jah?” põrutas Stephen otse.

„Jah,” vastas Strike. „Tahan.”

Ta ootas pooleldi pahast vastust, kuid Stephen hoopis ohkas sügavalt.

„Eks mul peaks vist hea meel olema. Ma pole teda kunagi nii rõõmsana näinud kui siis, kui ta sinu juures töötas. Ma ilkusin tema üle, kui me olime väikesed ja ta ütles, et tahab politseinikuks saada,” lisas ta. „Nüüd ma kahetsen seda,” ütles ta, võttis kelnerilt uue klaasi õlut ja tal õnnestus muljetavaldav kogus kurku kallata, enne kui ta jätkas. „Me käitusime temaga nagu mölakad, kui mõtlema hakata, ja siis ta… noh, nüüd oskab ta enda eest natuke paremini seista.”

Stepheni pilk rändas pruutpaari lauale ja Strike, kes oli selle poole seljaga, tundis õigustust Robinile samuti vargne pilk heita. Robin vaikis, ei söönud ega vaadanud Matthew’ poole.

„Mitte praegu, semu,” kuulis Strike Stephenit ütlemas ja nägi pöördudes, et tema lauanaaber on sirutanud pika jämeda käsivarre tõkkeks Strike’i ja ühe Martini sõbra vahele, kes oli püsti tõusnud ja juba kummargil, et Strike’ilt midagi küsida. Sõber taandus hämmeldunult.

„Tänu,” ütles Strike ja tegi Jennylt saadud õlleklaasile lõpu peale.

„Harju ära,” ühmas Stephen ja hävitas ka oma lõhekreemi üheainsa ampsuga. „Sa püüdsid ju Shacklewelli Kõrilõikaja kinni. Sa saad kuulsaks, semu.”

Räägitakse ikka, et pärast šokki muutub ümberringi toimuv häguseks, kuid Robiniga ei olnud nii. Saal tema ümber oli liigagi hästi näha, kõik üksikasjad eristusid selgesti: kardinatega akendest langevad eredad valgusruudud, erksinise taeva justkui emaileeritud kuma klaasi taga, damastist laudlinad, mida varjasid küünarnukid ja juba läbisegi pandud klaasid, toitu kugistavate ja jooki rüüpavate külaliste aina enam õhetavad põsed, tädi Sue suursugune profiil, mis ei leebunud lauanaabrite loba peale, Jenny tobe kollane kübar, mis võbises, kui ta Strike’iga naljatles. Robin nägi Strike’i. Tema pilk pöördus nii tihti jälle mehe seljale, et ta oleks võinud absoluutselt täpselt visandada kortsud tema pintsakul, tihedad tumedad kiharad kuklas, erinevused kõrvade paksuses, mis tulenesid vasaku kõrva noavigastusest.

Ei, jahmatus, mis oli talle külalisi tervitades osaks saanud, ei olnud ümbrust häguseks teinud. See oli mõjutanud hoopis tema heli- ja ajataju. Ta teadis, et mingil ajal õhutas Matthew teda sööma, kuid see jõudis talle pärale alles siis, kui hoolitsev kelner oli tema täis taldriku ära viinud, sest kõik, mida talle öeldi, pidi tungima läbi paksude müüride, mis olid Robini ümber pärast Matthew’ reetlikkuse ülestunnistamist sulgunud. Selles nähtamatus kongis, mis eraldas Robini täielikult kõigist teistest saalis, kohises tema sees adrenaliin, mis õhutas teda aina uuesti ja uuesti püsti tõusma ja välja sammuma.

Kui Strike poleks täna tulnud, ei oleks Robin võib-olla kunagi teada saanud, et ta tahab teda tagasi ja et tal poleks olnud vaja kannatada kogu seda häbi, viha, alandust ja valu, mis oli piinanud teda sellest hirmsast õhtust peale, kui Strike ta lahti laskis. Matthew oli tahtnud jätta ta ilma sellest, mis võiks ta päästa, sellest, mille pärast Robin oli nutnud sügavatel öötundidel, kui kõik teised magasid – tema eneseaustuse tagasisaamisest, tööst, mis oli olnud talle tähtsam kui kõik muu, sõprusest, mis oli olnud üks tema elu suurimaid kingitusi, kuigi ta mõistis seda alles siis, kui see tal käest kisti. Matthew oli valetanud ja valetas edasi. Ta naeratas ja naeris, samal ajal kui Robin vedas ennast vaevaga läbi pulmaeelsete päevade, püüdes teeselda, et tal on armastatud elust ilma jäämise üle hea meel. Kas ta oli Matthew’ ära petnud? Kas Matthew uskus, et ta on tõepoolest õnnelik selle üle, et tema elu koos Strike’iga on möödas? Kui uskus, oli Robin abiellunud mehega, kes ei tundnud teda üldse, kui aga ei uskunud…

Magustoit viidi ära ja Robin pidi teesklema naeratust mureliku kelneri pärast, kes seekord küsis, kas ta saaks talle midagi muud tuua, kuna see oli juba kolmas käik, mille ta oli söömata jätnud.

„Ega teil laetud relva vist ei ole?” küsis Robin.

Tema tõsisest ilmest ära petetud kelner naeratas ja tegi hämmeldunud näo.

„Pole tähtis,” ütles Robin. „Pole midagi.”

„Jumala pärast, Robin,” pomises Matthew, ja Robin mõistis raevu- ja rahulolulainega, et mees on paanika äärel, kardab, mida Robin võib teha, kardab, mis võib edasi juhtuda.

Toodi uhketes hõbekannudes kohv. Robin vaatas, kuidas kelnerid valavad, nägi väikesi kandikuid magusate suupistetega, mis laudadele asetati. Ta nägi kitsas varrukateta türkiissinises kleidis Sarah Shadlocki, kes kiirustas läbi saali tualetti, et jõuaks enne kõnesid ära käia, vaatas, kuidas väga rase, paistes ja väsinud Katie järgnes talle oma madalate kingadega, üüratu kõht ees, ja jälle naasis Robini pilk Strike’i seljale. Mees ahmis suupisteid ja rääkis Stepheniga. Robinil oli hea meel, et ta oli Strike’i just Stepheni kõrvale pannud. Ta oli alati arvanud, et nad saaksid hästi läbi.

Siis paluti vaikust, seejärel aga tuli sahistamine, nihelemine ja üleüldine toolijalgade kriiksumine – kõik need, kes olid pruutpaari laua poole seljaga, pöörasid end vaevaga ringi, et kõnepidajaid vaadata. Robini pilk kohtus Strike’i omaga. Ta ei saanud mehe ilmest aru. Strike pööras pilgu kõrvale alles siis, kui Robini isa tõusis, oma klaase sättis ja kõnelema hakkas.

Strike ihkas pikali heita või, kui see ei õnnestu, minna tagasi autosse Shankeri juurde, kus ta saaks vähemalt istme seljatoe alla lasta. Ta oli viimase kahe ööpäeva jooksul vaevalt kaks tundi suikuda saanud ning tõsiste valuvaigistite ja nüüd juba nelja õlle koosmõju tegi ta nii uniseks, et ta jäi ühtelugu tukkuma, pea käele toetatud, ja jõnksatas jälle ärkvele, kui meelekoht sõrmenukkidelt maha libises.

Ta polnud Robinilt kunagi küsinud, mis tööd kumbki tema vanematest teeb. Kui Michael Ellacott vihjaski mingil hetkel oma kõne ajal oma elukutsele, jäi see Strike’il kahe silma vahele. Robini isa oli leebe olekuga mees, kes nägi oma sarvraamidega prillidega peaaegu professori moodi välja. Kõik tema lapsed olid saanud tema kasvu, kuid ainult Martin oli pärinud tema tumedad juuksed ja pähkelpruunid silmad.

Kõne oli kirjutatud, võib-olla aga ka ümber kirjutatud, sel ajal, kui Robinil polnud tööd. Michael peatus pikalt sellel, kui väga armastatakse ja hinnatakse Robini isikuomadusi, tema arukust, vastupidavust, heldust ja lahkust. Ta pidi pausi tegema ja köhatama, kui hakkas rääkima, kui uhke ta on oma ainsa tütre üle, kuid seal, kus oleksid pidanud olema Robini saavutused, kus oleks pidanud kõneldama sellest, mida ta on tegelikult teinud või läbi elanud, oli lünk, tühi koht. Muidugi, mõned neist asjadest, mida Robin oli üle elanud, ei sobinudki selles hiiglasuurt õhukindlat karpi meenutavas saalis rääkimiseks ega kuulmiseks nendele ehissulgede ja nööpaugulilledega külalistele, kuid Strike’i jaoks oli tõsiasi, et Robin oli ellu jäänud, kõige kõrgem tõestus nendest omadustest ja talle tundus, kuigi ta oli unesegane, et seda oleks pidanud tunnustama.

Paistis, et keegi teine nii ei arva. Strike tajus isegi saalisolijate vaevutuntavat kergendust, kui Michael jõudis kõnega lõpule, ilma et oleks maininud nuge ja arme, gorilla- ja suusamaske.

Kätte oli jõudnud aeg peigmehe kõne jaoks. Matthew ajas end püsti keset innukat aplausi, kuid Robini käed jäid sülle, ta vaatas ainiti välja vastasaknast, mille taga rippus päike pilvitus taevas juba madalal ning heitis muruplatsile pikki tumedaid varje.

Kuskil saalis sumises mesilane. Strike, kes muretses Matthew’ solvamise pärast palju vähem kui Michaeli solvamise pärast, kohendas end toolil, pani käed rinnal vaheliti ja sulges silmad. Umbes minuti kuulas ta Matthew’ jutustust sellest, kuidas tema ja Robin olid teineteist lapsepõlvest peale tundnud, aga alles kuuendas klassis oli ta tähele pannud, kui ilusaks on muutunud see tüdruk, kes oli teda kunagi muna- ja lusikajooksus võitnud…

„Cormoran!”

Strike võpatas ärkvele ning mõistis märja laigu järgi oma rinnal, et tal oli suust ila nirisenud. Unesegaselt vaatas ta Stepheni poole, kes oli teda küünarnukiga müksanud.

„Sa norskasid,” sosistas Stephen.

Enne kui Strike jõudis midagi öelda, puhkes saalis jälle aplaus. Matthew võttis istet ja tema näol ei olnud naeratust.

Nüüd peaksid kõned ju ometi otsas olema… aga ei, Matthew’ isamees ajas ennast jalgele. Nüüd, kus Strike oli jälle ärkvel, hakkas ta tundma, kui koledasti täis on tema põis. Ta lootis jumala nimel, et see tüüp räägib kiiresti.

„Matt ja mina saime tuttavaks ragbiväljakul,” alustas ta ja ühes lauas saali kaugemas otsas tõusis joobnud hõiskamine.

„Üles,” ütles Robin. „Kohe.”

Need olid esimesed sõnad, mida ta ütles oma abikaasale pärast seda, kui nad pruutpaari laua taha istusid. Isamehe kõnele järgnenud plaksutamine oli vaevu lõppeda jõudnud. Strike oli püsti, kuid Robin sai aru, et ta tahab lihtsalt tualetti minna, sest ta nägi, kuidas mees peatas kelneri ja küsis talt teed. Igatahes teadis Robin nüüd, et Strike tahab teda tagasi, ja ta oli veendunud, et Strike jääb vähemalt niikauaks, et tema nõusolekut kuulda. Seda oli talle öelnud eelroa ajal vahetatud pilk.

„Poole tunni pärast tuleb bänd,” ütles Matthew. „Me peaksime…”

Kuid Robin sammus juba ukse poole, võttes kaasa oma nähtamatu üksikkambri, mis oli lasknud tal jääda külmaks ja kuivade silmadega kogu isa kõne ajal, Matthew’ närvilise jutu ajal ning tüütute ja tuttavate vanade ragbiklubi-lugude ajal, mida isamees vatras. Robinile jäi ebamäärane mulje, et ema püüdis teda kinni pidada, kui ta endale külaliste vahel teed tegi, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu. Ta oli istunud kuulekalt kogu pidusöögi ja kõnede aja. Universum võlgnes talle väikese omaetteoleku- ja vabadusehetke.

Ta marssis trepist üles, hoides kleidiserva odavate kingade eest, ja mööda luksusliku vaibaga kaetud koridori, teadmata, kuhu läheb, Matthew’ kiirustavad sammud kannul.

„Vabandust,” ütles ta vestiga teismelisele, kes parajasti pesukäru ühest hoiuruumist välja veeretas, „kus on pruutpaari sviit?”

Poiss vaatas teda, siis Matthew’d ja muigas, tõepoolest muigas nähtavalt.

„Ära käitu nagu tola,” lausus Robin rahulikult.

„Robin!” hüüatas Matthew, teismeline aga punastas.

„Sealpool,” ütles poiss kähedalt ja osutas käega.

Robin marssis edasi. Ta teadis, et Matthew’l on sviidi võti. Matthew oli olnud koos isamehega eelmisel ööl hotellis, kuigi mitte pruutpaarisviidis.

Kui Matthew ukse lahti tegi, sammus Robin sisse ja tema pilk registreeris roosiõielehed voodil, jahutusnõus seisva šampanja ja suure ümbriku, mis oli ilukirjas adresseeritud härra ja proua Cunliffe’ile. Kergendusega nägi ta ka kotti, mille oli kavatsenud nende salapärasele pulmareisile kaasa võtta. Ta tegi koti tõmbluku lahti, pistis oma vigastamata käe sisse ja leidis tugisideme, mille oli pildistamise ajaks ära võtnud. Kui ta oli tõmmanud sideme jälle oma valusa käsivarre peale, kus haav oli vaevu paranenud, kiskus ta värske laulatussõrmuse sõrmest ja virutas voodi kõrvale lauakesele, šampanjaämbri kõrvale.

„Mida sa teed?” küsis Matthew ühtaegu hirmunud ja agressiivse häälega. „Mida… kas sa tahad kõik ära jätta? Kas sa ei taha abielus olla?”

Robin vaatas talle otsa. Ta oli oodanud, et tunneb vabanemist, kui nad on omaette jäänud ja ta saab vabalt rääkida, kuid Matthew’ teo kohutavus nurjas kõik tema katsed seda sõnades väljendada. Ta luges mehe hirmu oma vaikimise ees tema vilavatest silmadest ja pingul õlgadest. Kas Matthew ise teadis seda või mitte, kuid ta oli seadnud end täpselt Robini ja ukse vahele.

„Hea küll,” ütles Matthew valjusti, „ma tean, et poleks tohtinud…”

„Sa teadsid, kui tähtis see töö on minu jaoks. Sa teadsid.”

„Ma ei tahtnud, et sa tagasi lähed, saad aru?” karjus Matthew. „Sulle tungiti kallale ja sind löödi noaga, Robin!”

„See oli minu enda süü!”

„Ta laskis su lahti, kurat küll!”

„Sellepärast, et ma tegin midagi, mida ta oli keelanud mul teha…”

„Ma teadsin, et sa hakkad teda kaitsema, kurat võtaks!” möirgas igasuguse enesevalitsuse kaotanud Matthew. „Ma teadsin, et kui sa saad temaga rääkida, sibad sa kohe tema juurde tagasi nagu mingi kuradi sülekoer!”

„Sina ei tee minu eest niisuguseid otsuseid!” karjus Robin. „Kurat, Matthew, mitte kellelgi pole õigust minu kõnesid mitte edasi anda ja minu sõnumeid kustutada!”

Vaoshoitus ja teesklus olid läinud. Nad kuulsid teineteist ainult juhuslikult, lühikestel hingetõmbepausidel, mõlemad röökisid oma pahameele ja valu välja, nii et see lendas läbi toa leegitsevate odadena, mis enne sihtmärgi puutumist tuhaks põlesid. Robin vehkis metsikult kätega, siis kiljatas valust, kui käsi ennast teravalt meelde tuletas, Matthew aga osutas õigust täis vihaga armile, mis nüüd igaveseks tema käele jääb, sest ta oli Strike’i juures töötades nii hulljulge ja rumal. Midagi ei saavutatud, millelegi ei otsitud vabandusi, millegi eest ei palutud andeks – kõik tülid, mis olid muutnud inetuks viimased kaksteist kuud, viisid lõpuks selle laastava lahinguni nagu väikesed piiril toimuvad kokkupõrked, mis ennustavad sõda. Akna taga lahtus pärastlõuna kiiresti õhtuks. Robini pea tuikas, kõhus keeras, lämbumistunne ähvardas temast võitu saada.

„Sulle ei meeldinud, et ma sellistel kellaaegadel töötan – sul oli täiesti ükskõik, et ma olin esimest korda elus oma tööl õnnelik, niisiis sa valetasid! Sa teadsid, kui tähtis see minu jaoks on, aga sa valetasid! Kuidas sa võisid minu kõneajaloo kustutada, kuidas sa võisid minu kõneposti teated kustutada…?”

Robin räntsatas sügavasse rippuva narmasäärisega tugitooli, pea käte vahel, tema pea käis ringi viha tugevusest ja vapustusest, mis tulid tühja kõhu peale.

Kusagil kaugel hotellikoridoride vaibastatud vaikuses sulgus uks, keegi naine itsitas.

„Robin…” lausus Matthew kähedalt.

Robin kuulis, et Matthew läheneb talle, kuid sirutas käe välja, et ta lähemale ei tuleks.

„Ära puuduta mind.”

„Robin, ma poleks pidanud seda tegema, ma ju tean. Ma ei tahtnud, et sa jälle viga saaksid.”

Robin peaaegu ei kuulnudki teda. Ta ei olnud vihane mitte ainult Matthew’, vaid ka Strike’i peale. Strike oleks pidanud uuesti helistama. Ta oleks pidanud proovima uuesti ja uuesti. Kui ta oleks seda teinud, ei olekski ma võib-olla praegu siin.

See mõte hirmutas Robinit.

Kas ma oleksin Matthew’ga abiellunud, kui oleksin teadnud, et Strike mind tagasi tahab?

Ta kuulis Matthew’ pintsaku kahinat ja oletas, et mees vaatas kella. Võib-olla arvavad all ootavad pulmakülalised, et nad olid kadunud selleks, et juba abielurõõme nautida. Robin kujutas ette, kuidas Geoffrey nende kohta seljataga nilbeid nalju teeb. Ansambel on juba kindlasti oma tund aega kohal olnud. Jälle meenus Robinile, kui palju see kõik tema vanematele maksma läheb. Jälle meenus talle, et eelmisel korral edasilükatud pulma eest tehtud ettemakset nad tagasi ei saanud.

„Olgu siis,” ütles ta tuima häälega. „Lähme tagasi alla ja tantsime.”

Ta tõusis ja silus masinlikult kleiti. Matthew oli umbusklik.

„Oled kindel?”

„Me peame tänase päeva mööda saama,” ütles Robin. „Inimesed on kaugelt kohale tulnud. Mamps ja paps maksid palju raha.”

Ta kergitas jälle seelikut ning suundus ukse poole.

„Robin!”

Robin pöördus, arvates, et Matthew ütleb: „Ma armastan sind,” oodates, et ta naeratab, anub ja nõuab tõelisemat leppimist.

„Pane parem see ka,” ütles mees, sirutades Robini poole laulatussõrmuse, mille Robin oli ära võtnud, ja tema ilme oli sama külm kui Robinil.

Kuna Strike’il oli kavas jääda senikauaks, kuni ta saab Robiniga uuesti rääkida, polnud ta suutnud välja mõelda paremat tegevusplaani kui edasi joomine. Ta oli eemaldunud Stepheni ja Jenny lahke kaitse alt, tundes, et neil peaks olema võimalus sõprade ja sugulaste seltskonnast vabalt rõõmu tunda, ja otsinud abi meetoditest, mida ta tavaliselt uudishimulike võõraste eemalepeletamiseks kasutas – oma heidutavast suurusest ja harjumuspäraselt pahurast ilmest. Mõnda aega passis ta õlleklaasi käes hellitades baarileti otsas, siis aga siirdus terrassile, kus seisis teistest suitsetajatest eemal ja silmitses varjulaigulist õhtut, hingates sisse magusat aasalõhna roosakaspunase taeva all. Isegi Martin ja tema sõbrad, kes nüüd olid ka ise purjus ja suitsetasid ringis nagu teismelised, ei suutnud koguda piisavalt julgust, et teda tülitama tulla.

Mõne aja pärast aeti külalised oskuslikult kokku ja suunati karjas tagasi puittahveldisega saali, mis oli nende äraolekul tantsusaaliks muudetud. Pooled lauad olid ära viidud, teised seina äärde lükatud. Bänd oli võimendite taga valmis, kuid pruuti ja peigmeest ei olnud ikka veel. Üks higine, lihav ja punase näoga mees, kes Strike’i arusaamist mööda oli Matthew’ isa, oli teinud juba mitu nalja selle kohta, millega pruutpaar võib tegeleda, kui Strike avastas, et teda kõnetab kitsas türkiissinises kleidis naisterahvas, kelle suline peakaunistus kõditas tema nina, kui naine tema käe surumiseks talle lähemale kummardus.

„Teie olete Cormoran Strike, eks ole?” küsis ta. „Milline au! Sarah Shadlock.”

Sarah Shadlockist teadis Strike kõike. Tema oli Matthew’ga ülikoolis maganud, kui Matthew oli Robiniga kaugsuhtes. Jälle osutas Strike oma käesidemele, et näidata, miks ta ei saa naisel kätt suruda.

„Oh, vaeseke!”

Sarah’ taha kerkis purjus, kiilanev mees, kes oli tõenäoliselt noorem, kui välja nägi.

„Tom Turvey,” tutvustas end mees, peatades uduse pilgu Strike’il. „Pagana tubli töö. Hästi paned, mees. Pagana tubli töö.”

„Me oleme juba ammust aega tahtnud sinuga tuttavaks saada,” ütles Sarah. „Me oleme Matti ja Robiniga vanad sõbrad.”

„Shacklewelli Kõ… Kõrilõikaja,” tähendas Tom kergelt luksatades. „Pagana tubli töö.”

„No vaata nüüd, sa vaesekene,” ütles Sarah jälle ja puudutas Strike’i biitsepsit, vaadates naeratades alt üles tema sinikates näkku. „Ega tema ju seda ei teinud, mis?”

„Kõik tahavad teada,” lausus Tom häguselt irvitades. „Kuramus, nad suudavad end vaevu tagasi hoida. Sina oleksid pidanud kõne pidama, mitte Henry.”

„Ha-ha,” tegi Sarah. „See oleks kindlasti viimane asi, mida sa teha tahaksid. Kindlasti tulid sa otse Kõrilõikajat püüdmast… nojah, mina ju ei tea… tulid siis või?”

„Andke andeks,” vastas Strike naeratamata, „politsei palus mul sellest mitte rääkida.”

„Daamid ja härrad,” ütles äravaevatud õhtujuht, kellele Matthew’ ja Robini märkamatu sisenemine saali oli tulnud ootamatult, „palun tervitage härra ja proua Cunliffe’i!”

Kui noorpaar naeratamata tantsupõranda keskele läks, hakkasid kõik peale Strike’i plaksutama. Bändi laulja võttis õhtujuhi käest mikrofoni.

„See laul on Matthew’ ja Robini ühisest minevikust ja on nende jaoks suure tähendusega,” kuulutas laulja, samal ajal kui Matthew libistas käe Robini piha ümber ja võttis tema teise käe pihku.

Varjust tuli välja pulmafotograaf ja hakkas jälle klõpsutama, kulm pisut kortsus, kui ta nägi, et inetu kummist tugiside oli pruudi käsivarrele tagasi ilmunud.

Löödi esimesed akustilised akordid „The Callingi” laulust „Wherever You Will Go”. Robin ja Matthew hakkasid koha peal pöörlema, näod teineteisest eemale pööratud.

So lately, been wondering,

Who will be there to take my place

When I’m gone, you’ll need love

To light the shadows on your face…^[1.]

Strike’i meelest oli see „meie lauluks” kummaline valik… aga nüüd nägi ta, kuidas Matthew Robinile lähemale nihkus, nägi, kuidas mehe käsi tõmbus kõvemini ümber kitsa piha ning ta langetas oma kena näo, et Robinile midagi kõrva sosistada.

Kurnatuse-, kergenduse- ja alkoholiudust, mis oli kaitsnud Strike’i terve päeva mõistmast, mida see pulm tegelikult tähendab, tungis läbi jõnksatus kusagil päikesepõimiku kandis. Nüüd, kui Strike vaatas, kuidas noorpaar tantsupõrandal keerleb, Robin pikas valges kleidis, roosipärg juustes, Matthew tumedas ülikonnas, nägu pruudi põse lähedal, oli Strike sunnitud tunnistama, kui kaua ja kui kõvasti oli ta lootnud, et Robin ei abiellu. Ta oli tahtnud, et Robin oleks vaba ja saaks olla see, kes nad olid koos olnud. Vaba, nii et kui asjaolud muutuvad… et kui tekib võimalus… vaba, et ühel päeval võiksid nad teada saada, mida veel nad võiksid teineteise jaoks olla.

Persse.

Kui Robin tahab rääkida, peab ta ise helistama. Strike pani oma tühja klaasi aknalauale, pöördus ja suundus läbi teiste pulmakülaliste vahelt, kes tõmbusid kõrvale, et ta mööda lasta, nii sünge oli tema ilme.

Kui tühjusse vaatav Robin pöördus, nägi ta, et Strike lahkub. Uks avanes. Mees oli läinud.

„Lase lahti.”

„Mida?”

Robin kiskus end lahti, kergitas jälle kleiti, et ta vabamalt liikuda saaks, ja siis pooleldi kõndis, pooleldi jooksis tantsupõrandalt minema, tormates peaaegu otsa oma isale ja tädi Suele, kes rahulikult sealsamas lähedal tantsu keerutasid. Matthew jäi üksi keset saali seisma, Robin aga tegi endale jahmunud pealtvaatajate vahelt teed ukse poole, mis oli äsja sulgunud.

„Cormoran!”

Strike oli juba poolel teel trepist alla, kuid pöördus oma nime kuuldes. Talle meeldisid Robini juuksed, mis langesid pikkade lahtiste lainetena Yorkshire’i roosidest krooni alt.

„Õnnitlen.”

Robin tuli veel paar astet allapoole, võideldes kurku tõusnud klombiga.

„Kas sa tahad tõesti, et ma tagasi tuleksin?”

Strike sundis näole naeratuse.

„Ma sõitsin äsja mitu kuradi tundi koos Shankeriga autos, mille osas mul on kõva kahtlus, et see on ärandatud. Muidugi tahan ma, et sa tagasi tuleksid.”

Robin puhkes naerma, kuigi tema silmisse tõusid järsku pisarad.

„Shanker on siin? Sa oleksid pidanud ta sisse tooma!”

„Shankeri? Siia? Ta oleks kõigi taskud läbi käinud ja siis vastuvõtulaua kassa tühjaks teinud.”

Robin naeris jälle, kuid pisarad voolasid tema vett tulvil silmadest ja pudenesid põskedele.

„Kus sa magad?”

„Autos, sel ajal kui Shanker mind koju sõidutab. Ta võtab mult selle eest terve varanduse. Pole tähtis,” ühmas ta, kui Robin suu lahti tegi. „Kui sa tagasi tuled, on asi seda väärt. Kuhjaga.”

„Seekord tahan ma lepingut,” ütles Robin ja tema silmad rääkisid tema tõsisele toonile vastu. „Päris lepingut.”

„Nõus.”

„Olgu siis. Noh, näeme siis…”

Millal ta Strike’i näeb? Ta peaks ju kaks nädalat pulmareisil olema.

„Anna siis teada,” ütles Strike.

Ta pöördus ja hakkas jälle trepist alla minema.

„Cormoran!”

„Mis on?”

Robin tuli allapoole, kuni oli temast ühe astme võrra kõrgemal. Nüüd olid nende silmad ühekõrgusel.

„Ma tahan täpselt kuulda, kuidas sa ta kinni püüdsid.”

Strike naeratas.

„See võib oodata. Aga ilma sinuta poleks see õnnestunud.”

Kumbki neist ei osanud öelda, kes esimesena liikus või kas nad tegutsesid üheaegselt. Enne kui nad arugi said, mis toimub, kallistasid nad kõvasti teineteist, Robini lõug Strike’i õlal, Strike’i nägu tema juustes. Strike lõhnas higi, õlle ja meditsiinilise piirituse järele, Robin rooside ja vaevutuntava lõhnaõli järele, mille aroomist Strike oli hakanud puudust tundma, kui teda enam büroos polnud. Tunne, mis Strike’i valdas, kui Robin tema käte vahel oli, oli ühtaegu uus ja tuttav, justkui oleks ta teda kunagi ammu kallistanud ja seda aastaid igatsenud, ilma et oleks ise teadnudki. Ülakorrusel suletud ukse taga mängis bänd edasi:

I’ll go wherever you will go

If I could make you mine^[2.]

Sama äkitselt, nagu nad olid teineteise poole sirutunud, tõmbusid nad teineteisest eemale. Mööda Robini nägu veeresid alla pisarad. Ühe hullumeelsuse hetke ihkas Strike öelda: „Tule minuga,” kuid on sõnu, mida ei saa kunagi tagasi võtta ega unustada, ja ta teadis, et need on ühed neist.

„Anna siis teada,” kordas ta. Ta püüdis naeratada, kuid see tegi näole haiget. Ta lehvitas sidemes käega ja hakkas tagasi vaatamata jälle trepist alla minema.

Robin saatis teda pilguga, pühkides palavikulise kiiruga näolt kuumi pisaraid. Ta teadis, et kui mees oleks öelnud: „Tule minuga,” oleks ta läinudki – aga mis edasi oleks saanud? Neelatades ja käeseljaga nina pühkides Robin pöördus, kergitas jälle kleidiserva ja läks aeglaselt tagasi trepist üles, oma abikaasa poole.

1 Nii olen ma hiljuti mõelnud, kes tuleb ja võtab mu koha. Kui mind pole, peab armastus pühkima varjud su näolt… [ ↵ ]

2 Ma lähen kõikjale, kuhu lähed sina, kui saan su ainult endale… [ ↵ ]