Читать книгу Surmav valge - Роберт Гэлбрейт - Страница 8

Seda võitlust pidasin ma üksi ja ülimalt salajas.

HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”

Kõndides mööda talle tundmatut Deptfordi tänavat, valdas Robinit korraks ülev tuju, siis aga hakkas ta meenutama, millal oli viimati midagi sellist tundnud, ja mõistis, et sellest on möödas rohkem kui aasta. Pärastlõunasest päikesepaistest, kirevatest poeakendest ning üldisest saginast ja lärmist reipa ja rõõmsana tähistas Robin praegu tõsiasja, et ei pea enam kunagi oma jalga Villiersi Fondi Kliinikusse tõstma.

Tema terapeut, naisterahvas, ei olnud rõõmus, kui Robin ravi lõpetas.

„Me soovitame ravi tervenisti läbi teha,” ütles ta.

„Tean,” vastas Robin, „aga noh, andke andeks, ma arvan, et see on teinud minu heaks juba kõik, mida suudab.”

Terapeudi naeratus oli jäine.

„Kognitiivsest käitumisteraapiast oli tohutult palju abi,” lausus Robin. „See aitas ärevuse vastu tõesti väga hästi, ja ma jätkan harjutuste tegemist…”

Ta hingas sügavalt sisse, pilk naelutatud naise madala kontsaga kingadele, siis aga sundis end talle silma vaatama.

„… aga sellest osast minu meelest kasu ei ole.”

Järgnes järjekordne vaikus. Viie raviseansi järel oli Robin nendega juba harjunud. Tavalise jutuajamise puhul peetaks ebaviisakaks või passiivselt agressiivseks, kui jätta selliseid pikki pause, kaasvestlejat lihtsalt vaadata ja oodata, et ta rääkima hakkaks, kuid psühhodünaamilises teraapias, nagu ta oli avastanud, oli see täiesti tavaline.

Robini arst oli andnud talle saatekirja tasuta raviks riiklikus süsteemis, aga ootejärjekord oli nii pikk, et Robin otsustas – Matthew’ vastumeelse toetusega – ravi eest ise maksta. Ta teadis, et Matthew suudab end vaevu tagasi hoida, et mitte öelda, et parim lahendus oleks loobuda tööst, mille tõttu ta oli traumajärgse stressi saanud ja mis Matthew’ meelest tõi selgelt liiga vähe sisse, arvestades ohte, millega Robin oli pidanud kokku puutuma.

„Asi on selles,” jätkas Robin varem ettevalmistatud kõnega, „et minu elu on maast laeni täis inimesi, kes arvavad, et teavad minust paremini, mis on mulle hea.”

„Nojah,” lausus terapeut toonil, mida väljaspool kliiniku seinu oleks Robini meelest võidud pidada üleolevalt armulikuks, „me ju arutasime…”

„… ja…”

Robin oli loomult leplik ja viisakas. Teisest küljest oli aga seesama terapeut siinsamas luitunud toakeses, kus tuhmhallis potis kasvas tupsrohtliilia ja madalal männipuust laual olid mehist mõõtu pabertaskurätid, õhutanud teda rääkima ilustamata tõde.

„… ja ausalt öeldes,” lõpetas ta, „tundub mulle, et teie olete täpselt samasugune.”

Jälle paus.

„Noh,” sõnas terapeut väikese naerupahvakuga, „minu ülesanne ongi ju aidata sul jõuda järeldustele oma…”

„Seda küll, aga te teete seda nii, et… et surute mulle kogu aeg peale,” katkestas teda Robin. „Te justkui võitleksite minuga. Te seate kahtluse alla kõik, mida ma ütlen.”

Robin pani silmad kinni, temast uhkas üle tohutu väsimuslaine. Tema lihased valutasid. Ta oli kogu nädala mööblit kokku pannud, raskeid raamatukaste tassinud ja pilte üles riputanud.

„Kui ma siit kabinetist välja astun,” ütles ta ja tegi silmad jälle lahti, „on mul tunne, nagu oleksin ma välja väänatud. Ma lähen koju abikaasa juurde ja tema teeb täpselt samamoodi. Ta jätab jutu sisse pikki morne pause ja seab kõige väiksemadki asjad, mida ma ütlen, kahtluse alla. Siis helistan ma emale ja saan temalt jälle sedasama. Ainus inimene, kes mind kogu aeg ei kiusa, et ma endas selgust saaksin, on…”

Robin vakatas ja ütles siis:

„… on minu töökaaslane.”

„Härra Strike,” lausus terapeut armsalt.

Robini ja terapeudi vahel oli olnud väike võitlus sellepärast, et Robin keeldus arutamast oma suhet Strike’iga, ta üksnes kinnitas, et Strike ei tea, kui tõsiselt Shacklewelli Kõrilõikaja juhtum talle mõjus. Nende isiklik suhe, nagu Robin kindlalt teatas, ei ole tema praeguste probleemidega seotud. Pärast seda oli terapeut kõigil seanssidel Strike’i jutuks võtnud, kuid Robin oli järjekindlalt keeldunud sellel teemal rääkimast.

„Jah,” ütles Robin. „Tema.”

„Sa ise tunnistasid, et pole talle rääkinud, milline ärevus sind valdab.”

„Niisiis,” sõnas Robin, tegemata viimasest märkusest väljagi, „tegelikult tulin ma täna siia ainult selleks, et öelda, et ma lõpetan. Nagu ma ütlesin, tundus mulle, et kognitiivsest teraapiast on palju abi, ja ma jätkan harjutuste tegemist.”

Terapeut oli nördinud, et Robin ei tahtnud isegi tunni kestva seansi lõpuni jääda, kuid Robin oli maksnud terve seansi eest ja tundis seepärast, et tal on õigus ära minna ja kinkida endale täna justkui ühe lisatunni. Ta tundis, et tal on õigustus mitte koju kiirustada, et seal jälle asju lahti pakkima hakata, vaid osta endale jäätis ja oma uue piirkonna päikesest läbiimbunud tänavatel uidates seda nautida.

Püüdes oma head tuju nagu liblikat, sest ta kartis, et see võib põgenema pääseda, pöördus ta ühele vaiksemale tänavale ning sundis end tähelepanu koondama ja tundmatut ümbrust vaatama. Tal oli ju väga hea meel, et ta oli saanud jätta seljataha vana korteri ja sellega seonduvad rohked halvad mälestused West Ealingis. Kohtuistungil oli tulnud välja, et Shacklewelli Kõrilõikaja oli Robinit jälitanud ja jälginud palju kauem, kui Robin oli arvatagi osanud. Politsei oli talle isegi öelnud, et nende meelest oli mõrtsukas passinud Hastings Roadi ümbruskonnas ja luuranud seal seisvate autode taga, ainult mõne sammu kaugusel Robini maja välisuksest.

Kuigi Robin oli tahtnud meeleheitlikult mujale kolida, oli temal ja Matthew’l läinud uue koha leidmisega üksteist kuud. Peamiseks probleemiks oli see, et Matthew oli võtnud kindlalt otsuseks „astuda kinnisvararedelil pulga võrra ülespoole”, nüüd, kus tal oli parema palgaga töö ja kadunud emalt saadud pärandus. Ka Robini vanemad olid ilmutanud soovi neid aidata, kuna vana korteriga seostusid sellised õudused, kuid London on jaburalt kallis linn. Kolm korda olid Matthew’le jäänud silma korterid, mis kaine mõistusega võttes olid nende hinnaskaalast kaugel väljas. Kolm korda olid neil jäänud ostmata korterid, mida, nagu Robin oleks võinud Matthew’le öelda, müüdi tuhandeid kallimalt, kui nemad oleksid jõudnud maksta.

„See on naeruväärne!” korrutas Matthew kogu aeg. „See korter pole ju sellist raha väärt!”

„See on väärt nii palju, kui keegi on nõus selle eest maksma,” vastas Robin, olles pahane, et raamatupidaja ei mõista turu toimimist. Ta oleks olnud nõus kolima ükskõik kuhu, kas või ühteainsasse tuppa, et pääseda mõrvari varjust, kes siiamaani tema unenägudes kummitas.

Kui Robin pidi juba tagasi suuremale tänavale keerama, hakkas talle silma ava tellismüüris, mida piiravatel väravapostidel olid kõige kummalisemad tipuilustised, mida ta eales näinud oli.

Väravapostide tipus, kivist raiutud luude kohal seisid kaks hiiglaslikku murenevast kivist pealuud, värava taga kerkis aga kõrge nelinurkne torn. Robini meelest, kes läks lähemale, et tühje musti silmakoopaid uurida, oleksid sellised postikaunistused sobinud hästi ehtima mõne piraadi häärberit fantaasiafilmis. Robin piilus väravast sisse ning nägi kirikut ja sammaldunud hauakive keset tühja, täies õies roosiaeda.

Robin lõpetaski oma jäätise söömise, uidates ümber St. Nicholase kiriku – see oli kummaline segu vanast punastest tellistest ehitatud koolist ja rohmakast kivitornist, mille külge kool oli poogitud. Lõpuks istus Robin puitpingile, mis oli läinud päikese käes peaaegu ebamugavalt palavaks, sirutas valusat selga, tõmbas mõnuga kopsudesse soojade rooside imelist lõhna ja kandus korraga oma tahte vastaselt peaaegu aasta võrra tagasi, hotellisviiti Yorkshire’is, kus veripunane roosibukett oli olnud tunnistajaks kõigele, mis juhtus pärast seda, kui Robin Matthew’ oma pulmapeol tantsupõrandale maha jättis.

Matthew, tema isa, tema tädi Sue, Robini vanemad ja vend Stephen kogunesid kõik pruutpaari sviiti, kuhu Robin oli Matthew’ raevu eest pääsemiseks pagenud. Ta oli parajasti pulmakleiti seljast võtnud, kui nad üksteise järel sisse tormasid ja toimuva kohta aru nõudsid.

Järgnes täielik kakofoonia. Stephen, kes mõistis esimesena, mida Matthew oli teinud, kui Strike’i kõned kustutas, hakkas Matthew’ peale karjuma. Geoffrey nõudis joobnult, miks Strike’il oli lubatud õhtusöögile jääda, kui ta polnud oma tulekust teatanud. Matthew lõugas nende kõigi peale, et nad oma nina vahele ei topiks, see on tema ja Robini vaheline asi, tädi Sue aga kordas aina uuesti ja uuesti: „Ma pole kunagi näinud, et pruut esimeselt tantsult minema kõnniks. Mitte kunagi! Ma pole mitte kunagi näinud, et pruut oma esimeselt tantsult minema kõnniks.”

Siis lõpuks jõudis ka Robini emale kohale, mida Matthew oli teinud, ja ta hakkas samuti meest hurjutama. Geoffrey kargas oma poja kaitsele ja päris, miks Robini ema tahab, et tema tütar läheks tagasi mehe juurde, kes laskis teda pussitada. Kohale jõudis Martin, kes oli ülimalt purjus, ja äigas Matthew’le põhjustel, mida keegi rahuldavalt lahti ei seletanud, ning Robin taandus tualetti, kus uskumatul kombel – arvestades, et ta polnud terve päeva peaaegu suutäitki söönud – oksendas.

Viis minutit hiljem oli ta sunnitud Matthew’ sisse laskma, sest mehe nina jooksis verd, ja seal, samal ajal kui nende sugulased kõrval magamistoas üksteise peale karjusid, palus Matthew Robinit, endal suur tualettpaberinutsakas vastu ninasõõrmeid surutud, et ta tuleks temaga Malediividele, mitte enam pulmareisile, vaid selleks, et asjad omaette selgeks rääkida, „sellest kõigest,” ütles ta tuhmilt, osutades sinnapoole, kust kostis kisa, „eemal. Ja varsti tuleb ajakirjandus,” lisas ta süüdistavalt. „Nad hakkavad sind selle Kõrilõikaja värgi pärast jahtima.”

Tema silmad selle neetud tualettpaberi kohal olid külmad, ta oli Robini peale maruvihane selle pärast, et see teda tantsupõrandal alandas, ja näost kaame sellepärast, et Martin teda lõi. Tema kutses lennukile minna ei olnud midagi romantilist. Ta pakkus välja tippkohtumist, võimalust asju rahulikult arutada. Kui nad peaksid pärast tõsist kaalumist jõudma järeldusele, et nende abiellumine on viga, tulevad nad kahe nädala pärast koju, teevad ühise avalduse ja lähevad kumbki oma teed.

Sel hetkel nägi õnnetu Robin, kelle käsi tuikas, kes oli üdini vapustatud tunnetest, mis olid temas tärganud, kui ta Strike’i käsi enda ümber tundis, ja kes mõistis, et press üritab teda võib-olla juba praegu leida, Matthew’s võib-olla mitte küll liitlast, kuid vähemalt pääsemisvõimalust. Mõte minna lennukile ja kihutada eemale uudishimu, keelepeksu, viha, mureliku hoolitsuse ja küsimata nõuannete tõusulainest, mis ta kindlasti neelab, kui ta Yorkshire’i jääb, oli väga ahvatlev.

Nii nad lahkusidki ega vahetanud lennu kestel peaaegu ainsatki sõna. Robin ei uurinud, millele Matthew kõik need pikad tunnid mõtles. Ta teadis üksnes seda, et tema mõtles Strike’ile. Aina uuesti ja uuesti tuli ta aknast mööduvaid pilvi vaadates tagasi mälestuse juurde nende embusest.

Kas ma olen temasse armunud? küsis Robin endalt korduvalt, kuid ei jõudnud kindla vastuseni.

Tema mõtisklused sellel teemal kestsid päevi, see oli sisemine piin, mida ta ei saanud Matthew’le avaldada, kui nad kõndisid valgetel randadel, arutades pingeid ja vastuolusid, mis nende vahel olid. Matthew magas öösiti elutoas diivanil, Robin ülakorrusel sääsevõrguga kaetud kaheinimesevoodis. Mõnikord nad vaidlesid, mõnikord tõmbusid valusasse ja vihasesse vaikimisse. Matthew hoidis Robini telefonil kogu aeg silma peal, tahtis teada, kus see on, võttis seda kogu aeg enda kätte ja vaatas üle, ja Robin teadis, et ta otsib sõnumeid või kõnesid tema ülemuselt.

Hullemaks tegi asja see, et neid ei olnud. Nähtavasti ei olnud Strike temaga rääkimisest huvitatud. Paistis, et kallistus trepil, mille juurde Robini mõtted ühtelugu tagasi lidusid, nagu koer õndsalt lehkava laternaposti juurde, oli tähendanud Strike’ile palju vähem kui temale.

Õhtu õhtu järel käis Robin üksinda rannal jalutamas ja kuulas mere sügavat hingamist, vigastatud käsi kummist tugisideme all higistamas, jätnud telefoni villasse, et Matthew’l poleks mingit ettekäänet teda jälitada ja uurida, ega ta salaja Strike’iga ei räägi.

Kuid seitsmendal õhtul, kui Matthew oli villas, otsustaski Robin Strike’ile helistada. Seda ise peaaegu teadvustamata oli ta pannud paika plaani. Baaris oli juhtmega telefon ja Robin teadis büroo numbrit peast. Kõne suunatakse automaatselt Strike’i mobiilile. Mida ta ütleb, kui Strike’i kätte saab, seda Robin ei teadnud, kuid ta oli kindel, et kui ta kuuleb mehe häält, mõistab ta, mida ta Strike’i vastu tegelikult tunneb. Kui telefon kaugel Londonis helises, tõmbus Robini suu kuivaks.

Kõne võeti vastu, kuid mõne sekundi ei rääkinud keegi. Robin kuulas liikumissahinat, siis kostis itsitus ja siis viimaks hakkas keegi rääkima.

„Halloo? Nummi-Cormi kuuleb…”

Kui naine valjult ja rämedalt naerma puhkes, kuulis Robin kusagil taustal Strike’i häält, mis oli pooleldi lõbus, pooleldi pahane ja täiesti kindlasti purjus:

„Anna siia! Tõsiselt, anna…”

Robin lajatas toru hargile. Tema nägu ja rind olid higistama hakanud – tal oli häbi, ta tundis end tobedalt ja alandatult. Strike on teise naisega. Naer oli olnud ilmeksimatult intiimne. Tundmatu tüdruk narritas Strike’i, võttis tema mobiili vastu ja nimetas teda (kui vastik) „Cormiks”.

Kui Strike peaks temalt selle katkestatud kõne kohta küsima, salgab ta talle helistamist, otsustas Robin kindlalt. Valetab, nii et suu suitseb, teeb näo, et ei saa arugi, millest jutt on…

Naisehääl telefonis oli mõjunud Robinile nagu kõva kõrvakiil. Kui Strike sai kellegi nii ruttu pärast nende kallistust voodisse viia – ja Robin oleks võinud selle peale oma elu panti panna, et see tüdruk, kes ta ka polnud, oli äsja Strike’iga maganud või kavatses seda lähemal ajal teha –, ei istu mees järelikult Londonis ega piina end, murdes pead, millised on tema tegelikud tunded Robin Ellacotti vastu.

Sool huultel ajas Robinile janu peale, kui ta läbi öö rühkis, tõmmates pehmesse valgesse liiva sügava vao, samal ajal kui lained lõputult tema kõrval rannale uhtusid. Kas pole võimalik, küsis Robin endalt, kui oli end lõpuks välja nutnud, et ta pidas tänu ja sõprust millekski sügavamaks? Et ta pidas oma armastust detektiivitöö vastu armastuseks mehe vastu, kes oli talle selle töö andnud? Muidugi imetles ta Strike’i ja mees meeldis talle tohutult. Neil oli olnud üheskoos palju karme läbielamisi, nii et oli loomulik, et ta tunneb temaga lähedust, aga kas see on armastus?

Üksinda soojas moskiitodest sumisevas öös, hoides oma valusat kätt, samal ajal kui lained rannale sahisesid, tuletas Robin endale rõõmutult meelde, et kahekümne kaheksandale eluaastale läheneva naise kohta on tal meestega väga vähe kogemusi. Ta oli olnud ainult Matthew’ga, Matthew oli olnud tema ainus voodipartner, turvaline paik nüüd juba kümme pikka aastat. Juhul kui tal tõesti on Strike’i vastu tunded tekkinud – Robin kasutas vanamoodsat väljendit, mida oleks võinud kasutada tema ema –, kas pole siis võimalik, et need on loomulikuks kõrvalnähuks, kuna erinevalt enamikust temaealistest naistest pole tema saanud nautida vaheldust ja katsetamist? Ta oli olnud Matthew’le nii pikalt truu, kas pole siis endastmõistetav, et ta tõstab ühel päeval pilgu ja talle meenub, et on ka teisi elusid, teisi võimalusi? Kas tal polnud juba ammu aeg märgata, et Matthew pole ainus mees maailmas? Strike, nagu ta endale ütles, oli lihtsalt see mees, kellega ta oli kõige rohkem koos olnud, nii et loomulikult sidus ta temaga oma kahtlused, oma uudishimu, oma rahulolematuse Matthew’ga.

Mesinädalate kaheksandal õhtul, kui Robin oli, nagu ta endale kinnitas, pannud aru pähe sellele osale endast, mis ihkas endiselt Strike’i, jõudis ta raskele otsusele. Ta tahtis varakult koju minna ja nende lahkuminekust perekondadele teatada. Ta peab Matthew’le ütlema, et see pole seotud kellegi teisega, kuid pärast vaevarikast ja tõsist järelemõtlemist ei usu ta, et neil oleks kohane abiellu jääda.

Ta mäletas siiamaani paanika- ja kabuhirmusegast tunnet, kui ta majakese ukse lahti lükkas, olles valmis võitluseks, mida aga ei tulnudki. Matthew kössitas diivanil ja pomises teda nähes: „Ema?”

Tema nägu, käed ja jalad läikisid higist. Kui Robin talle lähemale läks, nägi ta tema vasaku käsivarre siseküljel inetuid musti veresooni, justkui oleks keegi need tinti täis lasknud.

„Matt?”

Tema häält kuuldes mõistis Matthew, et ta pole tema surnud ema.

„Mul… on paha, Rob…”

Robin sööstis telefoni juurde, helistas hotelli ja palus arsti. Kui arst kohale jõudis, kõikus Matthew meeltesegaduse äärel. Tema käeseljalt leiti kriimustus ja murelikult tehti järeldus, et tal võib olla sidekoe põletik, ning arsti ja õe murelikest nägudest sai Robin aru, et asi on tõsine. Matthew nägi kogu aeg majakese hämarates nurkades liikumas kogusid, inimesi, keda seal polnud.

„Kes see on?” küsis ta ühtelugu Robinilt. „Kes see seal on?”

„Siin pole peale meie kedagi, Matt.”

Nüüd hoidis ta Matthew’ kätt, samal ajal kui õde ja arst arutasid, kas paigutada Matthew haiglasse.

„Ära jäta mind, Rob.”

„Ma ei jäta sind.”

Ta pidas silmas, et ei lähe kohe praegu kuhugi, mitte seda, et ta igaveseks Matthew’ juurde jääb, kuid mees hakkas nutma.

„Oh, jumal tänatud. Ma mõtlesin, et sa lähed minema… Ma armastan sind, Rob. Ma tean, et keerasin kõik nässu, aga ma armastan sind…”

Arst andis Matthew’le suukaudseid antibiootikume ja läks helistama. Meeltesegaduses Matthew klammerdus Robini külge ja tänas teda aina. Mõnikord vajus ta seisundisse, kus nägi jälle varje toa tühjades nurkades liikumas, ja veel kaks korda pomises ta midagi oma surnud emast. Üksinda troopilise öö sametises pimeduses, kuulas Robin, kuidas tiivulised putukad vastu aknavõrke põrkasid, ning vaheldumisi lohutas ja valvas ta meest, keda ta oli armastanud sellest ajast peale, kui oli seitseteist.

Tegu polnud sidekoe põletikuga. Järgmise kahekümne nelja tunni jooksul allus infektsioon antibiootikumidele. Ootamatust ägedast haigusest paranedes silmitses Matthew Robinit kogu aja, nii nõrk ja abitu, nagu Robin teda veel kunagi näinud polnud, ja kartis, nagu Robin teadis, et tema lubadus jääda oli olnud ajutine.

„Me ei saa seda kõike ju tuulde heita?” palus mees teda kähedalt voodist, kuhu ta oli arsti korraldusel jääma pidanud. „Kõiki neid aastaid?”

Robin laskis tal rääkida headest aegadest, nende ühistest aegadest, ja tuletas endale meelde itsitavat tüdrukut, kes nimetas Strike’i „Cormiks”. Ta kujutas ette, kuidas läheb koju ja palub abielu kehtetuks tunnistamist, sest nad polnud siiamaani jõudnud selle kinnitamiseni voodis. Ta meenutas, kui palju raha olid tema vanemad kohutavale pulmapäevale kulutanud.

Samal ajal kui mesilased tema ümber kirikuaia rooside vahel sumisesid, mõistatas Robin tuhandendat korda, kus ta praegusel hetkel oleks, kui Matthew poleks end koralliga kriimustanud. Suurema osa tema nüüdseks lõpetatud teraapiaseanssidest oli sisustanud tema vajadus rääkida kahtlustest, mis olid vaevanud teda sellest ajast peale, kui ta oli nõustunud abiellu jääma.

Järgnenud kuudel, eriti nendel aegadel, kui läbisaamine Matthew’ga oli olnud üsna hea, tundus talle, et oli olnud õige abielu vähemalt proovida, kuid tal oli alati meeles mõeldagi sellest kui prooviajast, ja juba see iseenesest viis ta mõnikord unetutel öödel niikaugele, et ta piitsutas ennast ara suutmatuse eest end Matthew’st lahti kiskuda, kui mees oli juba paranenud.

Ta polnud Strike’ile seletanud, mis oli juhtunud, miks ta oli nõustunud proovima abielu vee peal hoida. Võib-olla just sellepärast oligi nende sõprus muutunud nii jahedaks ja eemalolevaks. Kui ta oli mesinädalatelt tagasi jõudnud, avastas ta, et Strike’i suhtumine temasse on muutunud – ja võibolla, tunnistas ta, oli muutunud ka tema suhtumine mehesse, sellepärast, mida ta oli telefonis kuulnud, kui meeleheitel olles Malediivide baarist helistas.

„Jätad selle siis alles?” küsis Strike rohmakalt, kui oli heitnud pilgu tema sõrmusesõrmele.

Strike’i toon ärritas Robinit, nagu ka see, et mees polnud kordagi küsinud, miks ta üritas, polnud küsinud, milline oli pärast seda tema kodune elu, polnud isegi vihjanud sellele, et ta mäletab kallistust trepil.

Kas sellepärast, et Strike oli asjad nii korraldanud, või mitte, aga pärast Shacklewelli Kõrilõikajat ei olnud nad ühegi juhtumi kallal koos töötanud. Büroo vanempartneri eeskujul oli ka Robin tõmbunud jahedasse professionaalsusesse.

Kuid mõnikord kartis ta, et nüüd, mil ta oli näidanud, et on nii tavaline ja arg, ei hinda Strike teda enam nii, nagu oli kunagi hinnanud. Mõne kuu eest oli toimunud piinlik jutuajamine, kus Strike soovitas, et ta võtaks puhkust, küsis, kas ta on enda meelest noarünnakust täielikult paranenud. Robin, kes võttis seda solvanguna oma vapruse aadressil, kartis, et ta jäetakse jälle aktiivsest tööst kõrvale ja ta kaotab ainsa osa oma elust, mis talle praegu rahuldust pakkus, niisiis kinnitas ta, et temaga on kõik korras, ja kahekordistas tööalaseid pingutusi.

Tema kotis hakkas värisema hääletuks pandud mobiil. Robin pistis käe kotti ja vaatas, kes helistab. Ta märkas, et Strike oli helistanud ka varem, siis, kui ta Villiersi Fondi Kliinikuga rõõmsalt hüvasti jättis.

„Tere,” ütles ta. „Ma ei kuulnud enne, et sa helistasid, anna andeks.”

„Pole midagi. Kolimine läks hästi?”

„Ikka.”

„Ma tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et ma võtsin palgale uue lepingulise. Tema nimi on Sam Barclay.”

„Väga hea,” sõnas Robin, vaadates lopsaka õhetavroosa roosi peal küütlevat kärbest. „Mis taust tal on?”

„Sõjavägi,” vastas Strike.

„Sõjaväepolitsei?”

„Ee… mitte päris.”

Kui Strike talle Sam Barclay loo jutustas, avastas Robin, et tema näole venib muie.

„Nii et sa võtsid palgale rohtu kimuva maalri?”

„E-kimuva, rohtu e-kimuva,” parandas Strike ja Robin sai aru, et ka tema irvitab. „Ta püüab tervislikumaid eluviise harrastada. Tal on väike laps.”

„Noh, ta tundub… huvitav.”

Robin ootas, kuid Strike ei öelnud midagi.

„Laupäeva õhtul siis näeme,” ütles Robin.

Robin oli tundnud, et on kohustatud Strike’i enda ja Matthew’ soolaleivapeole kutsuma, sest ta oli andnud kutse nende kõige regulaarsemale ja usaldusväärsemale lepingulisele, Andy Hutchinsile, ja talle tundus, et oleks imelik Strike välja jätta. Ta oli olnud üllatunud, kui mees võttiski kutse vastu.

„Jah, näeme siis.”

„Kas Lorelei tuleb ka?” küsis Robin, kuid polnud päris kindel, kas tal õnnestus seda teha justkui muuseas.

Kesklinnas olevale Strike’ile tundus, et ta märkas Robini küsimuses pilklikku nooti, justkui õhutaks Robin teda tunnistama, et tema kallimal on naeruväärne nimi. Kunagi oleks Strike selle asja üles võtnud, küsinud, mis tal nime „Lorelei” vastu õieti on, temaga mõnuga kakelnud, kuid see oli ohtlik territoorium.

„Jah, tuleb. Kutse oli ju mõlemale…”

„Jah, muidugi oli,” kinnitas Robin kiiruga. „Olgu, näeme siis…”

„Oota üks hetk,” ütles Strike.

Ta oli büroos üksi, sest oli Denise’i varem koju saatnud. Ajutine sekretär polnud tahtnud ära minna – talle maksti ju tunnipalka, nii et alles siis, kui Strike oli teda rahustanud ja kinnitanud, et maksab terve päeva eest, korjas naine kogu aja lakkamatult rääkides oma kodinad kokku.

„Täna juhtus üks imelik asi,” ütles Strike.

Robin kuulas pingsalt ja Strike’i katkestamata tema elavat jutustust Billy põgusast külaskäigust. Selle lõpuks oli Robin Strike’i jaheduse pärast muretsemise unustanud. Nüüd rääkis mees lausa nagu aastatagune Strike.

„On täiesti selge, et tema mõistus pole korras,” lõpetas Strike, pilk selgel sinisel taeval akna taga. „Võimalik, et ta kannatab pettekujutluste all.”

„Seda küll, aga…”

„Täpselt,” nõustus Strike. Ta võttis märkmiku, kust Billy oli oma poolikuks jäänud aadressi välja rebinud, ja keerutas seda äraolevalt vabas käes. „Kas ta on vaimuhaige ja arvab sellepärast, et nägi, kuidas üks laps ära kägistati? Või on ta vaimuhaige ja nägi, kuidas üks laps ära kägistati?”

Kumbki ei rääkinud tükk aega ja selle aja keerutasid mõlemad Billy lugu oma peas, teades, et teine teeb sedasama. See põgus, seltsiv mõttepaus sai järsu lõpu, kui üks kokkerspanjel, keda Robin polnud märganud, tuli nuuskides rooside vahelt ja pani ilma igasuguse hoiatuseta oma külma nina vastu tema paljast põlve, nii et Robin karjatas.

„Mida perset?”

„Ei midagi… siin on üks koer…”

„Kus sa oled?”

„Surnuaias.”

„Mida? Miks?”

„Lihtsalt uurin seda kanti. Ma peaksingi minema hakkama,” ütles Robin end jalule ajades. „Kodus ootab järjekordne mööblikomplekt kokkupanemist.”

„Ega siis midagi,” sõnas Strike, naastes oma tavalisse reipusse. „Laupäeval näeme.”

„Andke palun andeks,” ütles kokkerspanjeli vanapoolne omanik, kui Robin mobiili juba tagasi kotti pistis. „Kas te kardate koeri?”

„Sugugi mitte,” vastas Robin, naeratas ja patsutas koera pehmet kuldset pead. „Ma ei osanud teda oodata, muud midagi.”

Kui ta suundus hiiglaslike pealuude vahelt tagasi oma uue kodu poole, mõtles Robin Billyst, keda Strike oli nii ilmekalt kirjeldanud, et Robinile tundus, nagu oleks ka tema mehega kohtunud.

Robin oli nii sügavalt mõttes, et esimest korda kogu nädala jooksul unustas ta heita pilgu „Valge luige” pubile, kui sellest möödus. Kõrgel tänava kohal, hoone nurgal, oli üksik valge luik, mis tuletas Robinile iga kord, kui ta sellest möödus, meelde tema õnnetut pulmapäeva.