Читать книгу Surmav valge - Роберт Гэлбрейт - Страница 6

Ma kuulsin, et tal on kavas laieneda… et ta otsib asjatundlikku assistenti.

HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”

Üleüldine iha kuulsuse järele on nii suur, et need, kes selle juhuslikult või tahtmatult saavutavad, võivad asjata teiste kaastunnet ootama jääda.

Paljude nädalate jooksul pärast Shacklewelli Kõrilõikaja kinnivõtmist kartis Strike, et tema detektiivitöö suurim triumf võib olla andnud tema karjäärile surmahoobi. Näpuotsatäis avalikkuse huvi, mis oli tema agentuurile pärast seda osaks saanud, paistis nüüd uppuja kahe vee alla vajumisena, enne kui ta asub lõplikult teele sügaviku poole. Töö, mille pärast Strike oli nii palju ohverdanud ja nii palju vaeva näinud, põhines ju suurelt osalt tema suutlikkusel tundmatuna Londoni tänavatel liikuda, kuid sarimõrvari tabamisega oli ta üldsuse kujutluspilti kinnistunud – sensatsiooniline veidrus, naljakas kõrvalteema telemälumängudes, uudishimu objekt, kes oli seda lummavam, et keeldus seda uudishimu rahuldamast.

Olles pigistanud välja viimse kui piisa rahva huvist Strike’i leidlikkuse vastu Kõrilõikaja püüdmisel, kaevasid ajalehed välja Strike’i perekonna loo. Nemad nimetasid seda „värvikaks”, kuigi Strike’i enda jaoks oli see segav kasvaja, koorem, mida ta oli kogu elu endaga kaasas kandnud ja mida ta parema meelega ei torkinud: rokitähest isa, surnud groupie’st ema, sõjaväekarjäär, mis lõppes poole kaotamisega paremast jalast. Laialt naeratavad ja tšekiraamatutega lehvitavad ajakirjanikud sööstsid ainsa sugulase kallale, kellega koos Strike oli üles kasvanud – tema poolõe Lucy kallale. Sõjaväetuttavad heitsid mõtlematuid märkusi, mis hakkasid tunduma kadedad ja halvustavad, kui neilt oli kooritud ainult Strike’ile mõistetav tahumatu huumor. Isa, kellega Strike oli ainult kaks korda kohtunud ja kelle perekonnanime ta ei kasutanud, tegi pressiesindaja kaudu avalduse, kus vihjati olematule sõbralikule suhtele, mida hoitakse uudishimulike pilkude eest hoolega varjus. Kõrilõikaja kinnipüüdmise järelvärinad raputasid Strike’i elu terve aasta ja ta polnud praegugi kindel, kas need on ikka lõppenud.

Muidugi olid Londoni tuntuimaks eradetektiiviks saamisel ka oma head küljed. Pärast kohtuistungit tuli uusi kliente Strike’i juurde parvena, nii et tema ja Robin ei jõudnud puhtfüüsiliselt kõigi töödega ise tegeleda. Kuna Strike’il oli niikuinii mõistlik mõnda aega madalat profiili hoida, püsis tema mitu kuud peamiselt büroos ja lõviosa tööst tegid juurde võetud töötajad – peamiselt endised politseinikud ja sõjaväelased, paljud eraturvafirmade maailmast –, Strike aga võttis enda peale öised otsad ja paberitöö. Pärast aastat, mil oli tegeldud nii paljude ülesannetega, kui laienenud büroo suutis vastu võtta, oli Strike’il õnnestunud lõpuks ometi Robini palka tõsta, õiendada ära viimased ülesjäänud võlad ja osta kolmteist aastat vana kolmanda seeria BMW.

Strike’i sõbrad ja Lucy eeldasid auto ja lisatöötajate järgi, et Strike on viimaks saavutanud jõukuse ja sellega kaasneva kindlustunde. Tegelikult aga ei jäänud Strike’ile pärast Londoni kesklinna pöörase garaažitasu maksmist ja palkade äraklaarimist enda jaoks peaaegu midagi üle, nii et ta pidi endiselt elama kahes toas büroo kohal ja tegema süüa ühe keeduplaadiga minipliidil.

Vabakutseliste töövõtjate administreerimine ning saadaolevate meeste ja naiste lünklik kvaliteet põhjustasid pidevat peavalu. Strike oli leidnud ainult ühe mehe, kelle ta oli pool-alaliselt tööle jätnud – Andy Hutchinsi, kõhna, sünge olekuga endise politseiniku, kes oli oma uuest ülemusest kümme aastat vanem ja keda oli soojalt soovitanud Strike’i sõber politseist, inspektor Eric Wardle. Hutchins oli läinud varakult pensionile, kui tema vasak jalg jäi ootamatult peaaegu halvatuks, ning seejärel diagnoositi tal multiskleroos. Kui Hutchins end lepinguliseks töötajaks pakkus, hoiatas ta Strike’i, et ei tarvitse alati vormis olla – ta seletas, et see haigus on ettearvamatu, kuid tal polnud juba kolm aastat hooge olnud. Ta järgis erilist väherasvast dieeti, mis Strike’ile tundus kohutava karistusena – keelatud olid punane liha, juust, šokolaad ja kõik friteeritud toidud. Metoodilise ja kannatliku Andy puhul võis olla kindel, et ta teeb töö ära, ilma et tal peaks pidevalt silma peal hoidma, ja seda ei saanud öelda ühegi teise kohta Strike’i palgal, kui Robin välja arvata. Strike’ile tundus endiselt uskumatu, et Robin oli tulnud tema ellu ajutise sekretärina, kuid saanud tema partneriks büroo juhtimisel ja suurepäraseks kolleegiks.

Kas nad olid aga endiselt ka sõbrad, see oli iseküsimus.

*

Kaks päeva pärast Robini ja Matthew’ pulmi, kui reporterid Strike’i tema korterist välja peletasid ja tal oli võimatu televiisorit käimagi panna, ilma et ta oleks sealt oma nime kuulnud, otsis ta sõprade ja õe kutsetest hoolimata pelgupaika odavast hotellist Monumenti metroojaama lähedal. Sealt oli ta leidnud üksinduse ja omaetteoleku, mida ihkas, seal sai ta tundide kaupa segamatult magada ja seal kummutas ta kõrist alla ka üheksa purki õlut ning iga tühja purgiga, mille ta aina väheneva täpsusega toa teises otsas seisvasse prügikasti viskas, tekkis tal aina kangem soov Robiniga rääkida.

Nad ei olnud suhelnud pärast kallistust trepil, mille juurde Strike’i mõtted sellele järgnevatel päevadel korduvalt tagasi pöördusid. Ta oli kindel, et Robinil on põrgulikult raske, ta konutab Mashamis, vanematekodus, ja murrab pead, kas nõuda lahutust või laulatuse kehtetuks tunnistamist, korraldab enda ja Matthew’ korteri müüki ja maadleb samal ajal nii pealetükkiva pressi kui sugulastega. Mida täpselt Strike ütleb, kui ta kätte saab, seda ta ei teadnud. Ta teadis ainult, et tahab Robini häält kuulda. Just sel hetkel, joomasena oma varustusekotti läbi otsides, avastas Strike, et oli unepuuduses ja kiirustades korterist lahkudes jätnud mobiili laadija kotti panemata, mobiili aku on aga tühi. Laskmata end sellest heidutada, valis ta numbriinfo numbri ja pärast paljusid palveid selgemalt korrata õnnestus tal saada ühendust Robini vanemate majaga.

Vastu võttis Robini isa.

„Ter’, pal’n k’s masaksinRobiniga r’kida?”

„Robiniga? Kahjuks on ta pulmareisil.”

Ühe joogisegase hetke ei mõistnud Strike päriselt, mida oli kuulnud.

„Halloo?” ütles Michael Ellacott, ja seejärel pahaselt: „Kindlasti jälle mõni ajakirjanik. Minu tütar on välismaal, ärge helistage meile koju.”

Strike pani toru hargile, siis aga jätkas joomist, kuni ära vajus.

Tema viha ja pettumus püsisid mitu päeva ning neid ei leevendanud vähimalgi määral mõistmine, et paljude meelest pole tal mingit õigust oma töötaja eraelus sorkida. Robin polnud selline naine, nagu Strike oli arvanud, kui ta võis minna vaguralt lennukile koos mehega, keda Strike nimetas mõttes „selleks tolvaniks”. Sellest hoolimata rõhus teda midagi masendusetaolist, kui ta istus hotellis juba uhiuue laadija ning ka uute õllede seltsis ja ootas, et tema nimi uudistest kaoks.

Püüdes mõtteid teadlikult Robinilt mujale viia, oli ta sellele isevalitud isolatsioonile lõpu teinud ning võtnud vastu kutse, mida oleks muidu vältinud – õhtusöök inspektor Eric Wardle’iga, Wardle’i naise Apriliga ja nende sõbra Cocoga. Strike mõistis väga hästi, et ta veetakse lõksu. Coco oli püüdnud juba varem Wardle’i kaudu välja uurida, kas Strike on vallaline.

Coco oli väike, nõtke ja väga kaunis tomatipunaste juustega tüdruk, ametilt tätoveeringukunstnik ja osalise ajaga burleskitantsija. Strike oleks pidanud ohumärke nägema. Tüdruk itsitas ja oli pisut hüsteeriline juba enne, kui nad jooma hakkasid. Strike viis ta hotellitoa voodisse sama tuima sihikindlusega, millega oli joonud ära üheksa purki õlut.

Coco maharaputamine oli nõudnud järgnenud nädalatel omajagu vaeva. Strike ei teinud seda hea meelega, kuid üheks eeliseks ajakirjanduse eest põgenedes on see, et üheöösuhetel on palju raskem sind üles leida.

Nüüd, aasta hiljem, ei olnud Strike’il vähimatki aimu, miks Robin oli arvanud heaks Matthew’ga kokku jääda. Ilmselt olid Robini tunded abikaasa vastu nii tugevad, et ta oli pime ega näinud, milline mees tegelikult on. Strike ise oli nüüd uues suhtes. See oli kestnud kümme kuud – kõige pikem suhe pärast lahkuminekut Charlotte’ist, ainsast naisest, kellega abiellumist Strike oli kaalunud.

Jahedus kahe detektiivist partneri vahel oli saanud lihtsaks igapäevaseks faktiks. Robini tööle ei saanud Strike midagi ette heita. Robin tegi kõik, mida kästi, kiiresti, hoolikalt ning algatusvõimeliselt ja nutikalt. Kuid ikkagi oli Strike märganud naise ilmes pinget, mida polnud seal kunagi varem olnud. Strike’ile tundus, et Robin on ka natuke närvilisem kui tavaliselt, ning ühel-kahel korral, kui Strike jagas oma partnerile ja alltöövõtjatele ülesandeid, tabas ta Robini näol tavatult tühja, äraoleva ilme, mis tegi talle muret. Strike teadis mõningaid traumajärgse stressihäire sümptomeid, Robin aga oli nüüd üle elanud juba kaks kallaletungi, mis oleksid talle peaaegu saatuslikuks saanud. Kohe pärast poole jala kaotamist Afganistanis oli Strike ka ise kogenud tõelisusest eemaldumist, ta avastas ühtelugu, et on kistud tegelikust ümbrusest eemale, neisse paari terava eelaimuse ja metsiku hirmu sekundisse, mille järel lendasid tükkideks soomusauto, milles ta istus, tema keha ja tema karjäär sõjaväes. Sellest oli jäänud talle mälestuseks sügav vastumeelsus selle suhtes, et autot, milles ta istub, juhib keegi teine, ning seniajani kestvad verd ja valu täis unenäod, mis ta mõnikord higist märjana üles ajasid.

Kui ta aga püüdis tööandja rahuliku ja asjaliku tooniga Robini vaimse tervise küsimusi arutada, tegi naine tema jutule lõpu otsustavuse ja pahameelega, mille jäljed, nagu Strike kahtlustas, viisid tema vallandamise juurde. Pärast seda oli Strike tähele pannud, et Robin pakkus end välja keerulisemate, pärast pimeduse tulekut täidetavate ülesannete jaoks, nii et oli olnud paras peavalu, kuidas korraldada tööd nii, et ei jääks muljet, nagu üritaks Strike – nagu ta tegelikult üritas – hoida teda kõige ohutumate, igapäevasemate tööotste jaoks.

Nad käitusid teineteisega viisakalt, lahkelt ja ametlikult, oma eraelust rääkisid nad kõige üldisemas mõttes ja ainult siis, kui hädapärast vaja. Robin ja Matthew olid just kolinud ja Strike oli peale käinud, et Robin võtaks sel puhul terve nädala vabaks. Robin oli olnud tõrges, kuid Strike’i sõna oli peale jäänud. Robin oli võtnud kogu aasta jooksul väga vähe puhkust, tuletas Strike talle meelde toonil, mis ei kannatanud vastuvaidlemist.

Esmaspäeval oli viimane Strike’i küündimatutest lepingulistest, ennast täis endine sõjaväepolitseinik, keda Strike ei olnud sõjaväes tundnud, sõitnud motorolleriga tagant sisse taksole, mida pidi jälitama. Strike tundis tema lahtilaskmisest mõnu. Nii sai ta kedagi, kelle peale oma viha välja valada, sest majaperemees oli valinud just selle nädala, teatamaks talle, et koos peaaegu kõigi teiste kontoripindade omanikega Denmark Streetil oli ta maja arendajale müünud. Niisiis ähvardas nüüd Strike’i oht jääda ilma nii büroost kui ka kodust.

Iseäranis näruste päevade krooniks oli ajutine töötaja, kelle Strike oli palganud Robini äraoleku ajaks lihtsamaid paberitöid tegema ja telefonile vastama, kõige ärritavam naisterahvas, keda Strike oli eales näinud. Denise rääkis lakkamatult ja vinguva ninahäälega, mis kandus Strike’i kabinetti isegi läbi suletud ukse. Viimasel ajal oli Strike otsinud abi kõrvaklappidest, kust kuulas muusikat, ja selle tulemusel pidi Denise vastu ust kolkima ja karjuma, enne kui ta kuulis.

„Mis on?”

„Ma leidsin äsja selle,” ütles Denise, vehkides Strike’i nina all märkmelehega, millele oli midagi kritseldatud. „Siin on kirjas „kliinik”… siin on ees mingi sõna, mis algab V-tähega… kokkulepitud aeg on poole tunni pärast… kas ma oleksin pidanud teile meelde tuletama?”

Strike nägi Robini käekirja. Esimene sõna oli tõesti loetamatu.

„Ei,” ütles ta. „Viska see lihtsalt ära.”

Kerge lootusega, et Robin otsib vaikselt professionaalset abi kõikvõimalikele vaimsetele probleemidele, mis teda vaevavad, pani Strike klapid kõrva tagasi ja asus jälle ettekannet lugema, kuid avastas, et tal on raske keskenduda. Seepärast otsustas ta minna juba varem kohtumisele, mille oli võimaliku uue lepingulise töötajaga kokku leppinud. Peamiselt selleks, et Denise’ist eemale pääseda, kohtus ta mehega oma lemmikpubis.

Pärast Shacklewelli Kõrilõikaja kättesaamist oli Strike pidanud mitu kuud „Tottenhami” pubist eemale hoidma, sest seal varitsesid teda ajakirjanikud, kelle kõrvu oli jõudnud kuuldus, et ta on seal püsikunde. Ka täna vaatas Strike kahtlustavalt ringi, enne kui otsustas, et on ohutu minna edasi leti juurde, tellida tavaline pint Doom Bari ja tõmbuda nurgalauda.

Osalt sellepärast, et ta oli püüdnud loobuda krõpsude söömisest, mis olid tema toidusedeli nurgakiviks, osalt aga töökoormuse tõttu oli Strike nüüd kõhnem kui aasta eest. Kaalukaotus oli amputeeritud jalale langevat koormust vähendanud ja nii ei olnud ei istet võtmiseks vajalik pingutus ega sellele järgnev kergendus nii märkimisväärsed. Strike võttis sõõmu õlut, sirutas jala harjumusest välja ning tundis suhteliselt vabast liikumisest mõnu, siis aga avas pappkausta, mille oli kaasa võtnud.

Märkmed kaustas oli teinud seesama lollpea, kes motorolleriga taksole tagant sisse sõitis, ja need olid vaevu kõlbulikud. Strike ei saanud sellest kliendist ilmajäämist endale lubada, kuid tema ja Hutchins pidid niigi pingutama, et töökoormusega toime tulla. Strike’il oli hädasti vaja uut töötajat, kuid samas polnud ta päris kindel, kas eesolev tööintervjuu on ikka arukas. Ta polnud Robiniga nõu pidanud, enne kui tegi julge otsuse otsida üles mees, keda ta polnud viis aastat näinud, nii et isegi sel hetkel, kui pubi uks avanes ja laskis sisse Sam Barclay, kes oli tulnud minutipealt õigel ajal, mõistatas Strike, kas temaga kohtumine pole mitte tohutu viga.

Glasgowlases, kellel olid lühikeseks pügatud juuksed, V-kujulise kaelusega õhukese džempri all T-särk, kitsad teksad ja üleliia valged tossud, võis peaaegu kindlalt ära tunda endise sõjaväelase. Kui Strike tõusis ja tervituseks käe sirutas, naeratas Barclay, kes oli ta nähtavasti sama kergesti ära tundnud, laialt ja ütles:

„Juba jood, mise?”

„Tahad ka?” küsis Strike.

Kuni nad Barclay õlleklaasi ootasid, vaatas ta endist jalaväelast peeglist baarileti taga. Barclay oli ainult pisut üle kolmekümne, aga tema juuksed tõmbusid enneaegu halliks. Muidu oli ta täpselt samasugune, nagu Strike mäletas. Oma paksude kulmude, suurte ümmarguste siniste silmade ja tugeva lõuaga paistis ta pisut linnu moodi, justkui heasüdamlik öökull. Barclay oli Strike’ile meeldinud juba siis, kui Strike üritas teda tribunali alla saata.

„Suitsetad veel ka?” küsis Strike, kui oli õlle Barclayle ulatanud ja istet võtnud.

„Ainult e-pläru,” vastas Barclay. „Me saime lapse.”

„Õnnitlused,” ühmas Strike. „Oled siis tervisetsüklis?”

„Jeh, sinnapoole.”

„Müüd ka midagi.”

„Ma pole müün’dki,” vastas Barclay ägedalt, „ja sa tiad seda kuradi ’ästi. S’on ain’t lõõgastumiseks.”

„Kust sa siis nüüd ostad?”

„Netist,” ütles Barclay ja võttis lonksu õlut. „Lihtne. Esimene kord, kui proovi tegin, mõt’sin, et mida kuradit, s’ei saa ju õnneks minna. A’ siis ma mõt’sin: „Oh, olgu piale, s’on ju seiklus.” See saadetakse tavaliseks suitsupakiks maskeeritult ja puha. Valik on lai. Internet on üks tore asi.”

Ta hakkas naerma ja küsis: „Milles see asi siis on? Ma’i oodan’d, et sinust kuulen.”

Strike kõhkles.

„Ma mõtlesin sulle tööd pakkuda.”

Läks hetk aega – Barclay vahtis talle otsa, siis aga heitis pea kuklasse ja möirgas naerda.

„Perse küll,” mühatas ta. „Miks sa seda siis kohe ei öel’d?”

„Mis sa arvad?”

„Ega ma iga õhtu ei kimu,” ütles Barclay ausalt. „Päriselt ka mitte. Naisele s’ei meeldi.”

Strike hoidis käsi kausta peal ja mõtles.

Ta oli töötanud Saksamaal ühe narkojuhtumi kallal, kui Barclayga kokku sattus. Briti armees ostetakse ja müüakse narkootikume samamoodi nagu igal pool mujal ühiskonnas, kuid eriuurimisosakond oli kutsutud uurima äri, mis tundus tublisti professionaalsem kui enamik. Barclayle oli osutatud kui peamisele tegijale ning kilose paki parima Maroko hašiši avastamine tema asjade seast oli igatahes andnud alust tema küsitlemiseks.

Barclay kinnitas vankumatult, et ta lavastati süüdi, ja Strike, kes ülekuulamisel juures oli, kaldus nõustuma, suurelt osalt seetõttu, et jalaväelane paistis selgelt liiga arukas ja oleks leidnud hašiši jaoks kindlasti parema peidukoha kui oma varustusekoti põhjas. Teisest küljest leidus enam kui küllalt tõendeid, et Barclay on ise regulaarne tarvitaja, ning enam kui üks inimene tunnistas, et tema käitumine on muutunud ettearvamatuks. Strike’ile jäi mulje, et Barclay on lükatud neile ette kui sobiv patuoinas, ja ta otsustas asjas ametliku uurimise kõrvalt vaikselt ja omaette pisut sügavamale kaevuda.

Sellega tuli välja huvitavat informatsiooni ehitusmaterjalide ja tööriistade kohta, mida oli kulunud ja juurde tellitud täiesti uskumatus koguses. Kuigi see polnud esimene kord, kui Strike sedasorti korruptsiooni paljastas, olid kaks ohvitseri, kes vastutasid nende salapäraselt haihtunud ja ülimalt kergesti edasimüüdavate varude eest, juhtumisi needsamad mehed, kes ihkasid hirmsasti Barclayd tribunali alla saata.

Ühe silmast-silma küsitluse ajal Strike’iga oli Barclay jahmunud, kui avastas, et eriuurimisosakonna seersant ei olnudki enam ühtäkki huvitunud mitte hašišist, vaid hoopis ehituslepingutega seotud anomaaliatest. Algul ettevaatlik ja kindel, et teda ei usuta olukorra tõttu, millesse ta oli sattunud, tunnistas Barclay viimaks Strike’ile, et ta polnud mitte üksnes märganud seda, mida teised ei näinud või pidasid paremaks lähemalt mitte uurida, vaid hakanud pidama tabelit ja dokumenteerima, kui palju täpselt need ohvitserid varastasid. Barclay õnnetuseks said kõnealused ohvitserid haisu ninna, et ta on nende tegemistest pisut üleliia huvitatud, ning varsti pärast seda tuligi Barclay asjade seast välja kilo hašišit.

Kui Barclay näitas Strike’ile enda tehtud märkmeid (märkmik oli peidetud tublisti osavamalt kui hašiš), avaldasid metoodika ja algatusvõime, mida need näitasid, Strike’ile muljet, kuna Barclay polnud kunagi uurimisvõtetes koolitust saanud. Kui talt küsiti, miks ta võttis ette juurdluse, mille eest keegi ei maksnud ja mis talle nii palju hädasid kaela tõi, kehitas Barclay oma laiu õlgu ja vastas: „Nii pole ju õige. Nad röövivad sõjaväe ta’nt. Ajavad oma taskusse maks’maksja raha, kurat võtaks.”

Strike oli pühendanud juhtumile palju rohkem tunde, kui see tema kolleegide arvates väärt oli, kuid lõpuks, sellele lisamas kaalu ka Strike’i omapoolne uurimine, viis Barclay koostatud toimik tema ülemuste tegevuse kohta nende süüdimõistmiseni. Muidugi langes kogu au eriuurimisosakonnale, kuid Strike hoolitses selle eest, et Barclay-vastased süüdistused vaikselt kalevi alla pandaks.

„Kui sa ütled „töö”,” mõtiskles Barclay nüüd kuuldavalt, samal ajal kui pubi nende ümber sumises ja kõlises, „mõtled sa detektiivivärki?”

Strike nägi, et see mõte meeldib.

„Just,” vastas ta. „Mida sa oled pärast seda teinud, kui ma sind viimati nägin?”

Vastus oli masendav, kuid mitte ootamatu. Esimesel paaril aastal pärast sõjaväest äratulekut oli Barclayl olnud raske pikemat aega ühel töökohal püsida ja ta oli teinud natuke maalritööd oma naisevenna firmas.

„Naine toob suurema osa ra’ast,” ütles ta. „Tal on ’ia töö.”

„Olgu,” lausus Strike, „ma arvan, et alustuseks saan ma anda sulle tööd paariks päevaks nädalas. Kui midagi välja ei tule, võime mõlemad iga kell oma teed minna. Sobib?”

„Jeh,” ütles Barclay, „jeh, sobib ikka. Mis sa maksad ka?”

Nad arutasid viis minutit rahaasju. Strike seletas, et teised tema palgalised tegid ennast eraettevõtjaks ning büroo hüvitab tšekid ja muud tööga seotud kulutused. Viimaks tegi ta kausta lahti ja lükkas üle laua Barclay ette, et talle selle sisu näidata.

„Seda meest tuleb jälitada,” ütles ta ja osutas fotole, kus oli paksude krussis juustega priske nooruk. „Kõigist, kellega ta kokku saab, ja kõigest, mida teeb, pildid teha.”

„Jeh, selge,” ühmas Barclay, võttis mobiili välja ning pildistas sihtmärgi fotot ja aadressi.

„Täna jälgib teda üks teine minu mees,” ütles Strike, „aga homme hommikul kell kuus pead sa olema tema korteri ees.”

Ta pani heameelega tähele, et Barclay ei löönud varajase alguse pärast kõhklema.

„A’ mis tolle tüdrikuga juhtus?” päris Barclay telefoni tagasi taskusse pannes. „Sellega, kes suga koos lehtedes oli?”

„Robiniga?” küsis Strike. „Ta on puhkusel. Järgmisel nädalal on tagasi.”

Nad läksid lahku käepigistusega ja Strike nautis põgusat optimismihetke, enne kui talle meenus, et nüüd peab ta minema tagasi büroosse, mis tähendas, et ta peab olema lähedal Denise’ile, kes vadistab nagu papagoi, kellel on harjumus rääkida täis suuga ja kes ei suuda meeles pidada, et Strike jälestab kahvatut, piimast teed.

Tottenham Court Roadi otsas pidi Strike büroosse tagasi pääsemiseks alatistest teetöödest mööda laveerima. Oodanud, kuni ta oli kõige lärmakamast lõigust möödas, helistas ta Robinile, et talle öelda, et ta oli Barclay palgale võtnud, kuid tema kõne läks otse kõneposti. Strike’ile meenus, et Robin peaks praegu salapärases kliinikus olema, ja ta lõpetas kõne, ilma et oleks teadet jätnud.

Edasi kõndides tuli talle korraga pähe üks mõte. Ta oli eeldanud, et kliinik on seotud Robini vaimse tervisega, aga mis siis, kui…?

Telefon helises tema käes – büroo number.

„Halloo?”

„Härra Strike?” kostis talle kõrva Denise’i kabuhirmus kraaksatus. „Härra Strike, palun, kas te saaksite kiiresti tagasi tulla? Palun… siin on üks härrasmees… tal on väga kiire teiega kokku saada…”

Taustal kostis vali kolksatus ja mehe karjumine.

„Palun tulge tagasi nii ruttu, kui saate!” karjatas Denise.

„Juba tulen!” hüüdis Strike ja hakkas kohmakalt jooksma.