Читать книгу Surmav valge - Роберт Гэлбрейт - Страница 7

… ta ei paista sedasorti inimesena, keda peaks siia sisse laskma.

HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”

Hingeldades, parem põlv valus, vinnas Strike end oma büroosse viivast metalltrepist käsipuust kinni hoides üles. Klaasukse panid värisema kaks valju häält, üks mehehääl, teine kile ja hirmunud naisehääl. Kui Strike sisse tormas, ahhetas Denise, kes oli seljaga vastu seina taganenud: „Oh, jumal tänatud!”

Strike’i hinnangul oli keset tuba seisev mees kahekümne ja kolmekümne eluaasta vahel. Tumedad juuksed langesid korrapäratute salkudena kõhna ja räpase näo ümber, kus domineerisid lõõskavad aukuvajunud silmad. Nii mehe T-särk, teksad kui kapuutsiga dressipluus olid lõhkised ja räpased, ühe tossu tald irvitas. Detektiivile lõi ninna pesemata looma lehk.

Ei saanud olla vähimatki kahtlust, et võõras on vaimuhaige. Umbes iga kümne sekundi järel puudutas ta ilmselt sundharjumuse tõttu kõigepealt ninaotsa, mis oli pidevast kopsimisest punaseks läinud, siis vaevukuuldava õõnsa mütsatusega rinnaku keskosa ja siis laskis käel külje peale langeda. Peaaegu otsekohe sööstis käsi jälle ninaotsa juurde. Jäi mulje, nagu oleks ta unustanud, kuidas risti ette lüüa, või oleks seda rituaali lihtsustanud, et kiiremini hakkama saada. Nina, rind, käsi küljele; nina, rind, käsi küljele – masinlikke liigutusi oli häiriv vaadata, seda häirivam, et noormees ise tundus vaevalt teadvat, et neid teeb. Ta oli üks neist haigetest ja meeleheitel inimestest, keda võib pealinnas näha ja kes on alati kellegi teise mure, nagu mõni reisija metroos, kellega kõik püüavad silmsidet vältida, või segaselt jaurav naine tänavanurgal, kellest eemale hoidmiseks inimesed teisele poole teed lähevad – kildudeks lõhutud inimjäänused, kes on liiga tavalised, et kujutlusvõimet kauaks vaevama jääda.

„Teie oletegi?” küsis lõõskavate silmadega noormees, samal ajal kui tema käsi jälle nina ja rinda puudutas. „Teie oletegi Strike? Teie oletegi see detektiiv?”

Teise käega, mis ei sööstnud pidevalt nina juurest rinnale, hakkas ta korraga oma püksilukku sikutama. Denise halises, nagu kardaks, et võõras võib end paljastada, ja see tundus ka täiesti võimalik.

„Jah, mina olen Strike,” vastas detektiiv ja seadis end võõra ja ajutise sekretäri vahele. „Kas kõik on kombes, Denise?”

„Jah,” sosistas naine, selg ikka veel vastu seina surutud.

„Ma nägin, kuidas üks laps tapeti,” ütles võõras. „Kägistati.”

„Selge,” lausus Strike asjalikult. „Lähme õige siia sisse.”

Ta andis mehele märku, et see astuks tagumisse kabinetti.

„Mul on kusehäda!” ütles mees püksilukku kiskudes.

„Siis siiapoole.”

Strike näitas talle kätte tualetiukse, mis oli kohe büroo ukse taga. Kui uks oli mehe taga kinni mürtsatanud, tuli Strike vaikselt tagasi Denise’i juurde.

„Mis juhtus?”

„Ta tahtis teiega kokku saada, ma ütlesin, et teid pole siin, aga tema läks vihaseks ja hakkas asju rusikatega taguma!”

„Helista politseisse,” ütles Strike vaikselt. „Ütle, et siin on väga haige inimene. Võimalik, et meeltesegaduses. Aga oota, kuni ta on minu kabinetis.”

Tualeti uks mürtsatas lahti. Võõra püksilukk oli ammuli. Paistis, et aluspükse tal jalas pole. Denise hakkas jälle halisema, noormees aga puudutas palavikuliselt nina ja rinda, nina ja rinda, teadmata, et eksponeerib suurt häbemekarvade laiku.

„Siiapoole,” lausus Strike viisakalt. Võõras läks jalgu lohistades tagumisse kabinetti, tema hais tundus pärast põgusat pausi kaks korda vängem.

Kui võõral paluti istuda, seadis ta end klienditooli servale.

„Mis su nimi on?” küsis Strike ja istus teisele poole lauda.

„Billy,” vastas mees ja tema käsi kihutas kolm korda järgemööda nina juurest rinnale. Kolmandal korral langes tema käsi alla, ta haaras sellest teise käega ja jäi seda kõvasti kinni hoidma.

„Ja sa nägid, kuidas üks laps ära kägistati, Billy?” küsis Strike, samal ajal kui Denise hüüdis kõrvalruumis puterdades:

„Politsei, kiiresti!”

„Mida ta ütles?” küsis Billy ja vaatas oma aukuvajunud hiiglasuurte silmadega närviliselt ukse poole, pigistades ühe käega teist, et sundliigutust alla suruda.

„See pole midagi,” heitis Strike muretult. „Mul on teisi juhtumeid ka käsil. Räägi mulle sellest lapsest.”

Ta sirutas käe märkmeploki järele, kõik tema liigutused olid aeglased ja ettevaatlikud, nagu oleks Billy lind, kes võib ehmuda.

„Ta kägistas selle, seal üleval hobuse juures.”

Nüüd vatras Denise õhukese vaheseina taga valjusti telefonitorusse.

„Millal see oli?” küsis Strike, ise kirjutades.

„Ammu… ma olin väike. See oli väike tüdruk, aga pärast öeldi, et see oli poiss. Jimmy oli seal, tema ütleb, et ma ei näinud midagi, aga nägin küll. Ma nägin, kuidas ta seda tegi. Kägistas. Ma nägin.”

„Ja see oli hobuse juures, jah?”

„Kohe hobuse juures. Aga matsid nad selle tüdruku teise kohta. Poisi. Nad matsid ta alla orgu, seal, kus isa elas. Ma nägin, kuidas nad seda tegid, ma võin seda kohta näidata. Minul ta kaevata ei lubaks, aga teil lubaks.”

„Ja Jimmy kägistas ta, jah?”

„Jimmy pole kedagi kägistanud!” nähvas Billy vihaselt. „Tema nägi seda koos minuga pealt. Ta ütleb, et seda ei juhtunud, aga ta valetab, ta oli seal. Ta kardab, saate aru?”

„Saan aru,” valetas Strike ja jätkas märkmete tegemist. „Noh, kui ma pean seda asja uurima, on mul vaja sinu aadressi.”

Ta ootas pooleldi vastuhakku, kuid Billy võttis innukalt märkmelehepaki ja pliiatsi. Strike’i ninna jõudis järjekordne pahvak kehaaroome. Billy hakkas kirjutama, kuid siis korraga paistis ümber mõtlevat.

„Aga ega te Jimmy poole ei tule? Kurat, ta nülib mu elusalt. Te ei tohi Jimmy poole tulla.”

„Ei-ei,” lausus Strike rahustavalt. „Mul on sinu aadressi lihtsalt oma paberite jaoks vaja.”

Ukse tagant kostis Denise’i närvekriipiv hääl.

„Te peate tulema kiiremini, ta on täiesti segi!”

„Mis ta räägib?” küsis Billy.

Strike’i meelehärmiks rebis Billy korraga kõige pealmise märkmelehe välja ja kägardas kokku, siis aga hakkas uuesti rusikaga, kus paber peidus oli, oma nina ja rinda puudutama.

„Ära Denise’i pärast muretse,” ütles Strike, „ta tegeleb teise kliendiga. Kas tohib sulle midagi juua pakkuda, Billy?”

„Mida juua?”

„Teed? Või kohvi?”

„Miks?” küsis Billy. Paistis, et see pakkumine tegi ta veelgi umbusklikumaks. „Miks te tahate, et ma midagi jooksin?”

„Ainult siis, kui ise tahad. Kui ei taha, pole oluline.”

„Mul pole rohtu vaja!”

„Mul polegi sulle mingit rohtu anda,” vastas Strike.

„Ma pole peast segi! Ta kägistas selle lapse ja nad matsid ta maha, orgu meie isa maja juures. See oli teki sisse mässitud. Roosa teki sisse. See polnud minu süü. Mina olin alles väike. Ma ei tahtnud seal olla. Ma olin alles väike laps.”

„Kui palju aastaid tagasi see oli, kas sa tead?”

„Ammu… palju aastaid… ma ei saa seda peast,” ütles Billy, silmad kõhnas näos hõõgumas, samal ajal vehkis tema rusikas, kus oli paberitükk, üles-alla, puudutas nina ja siis jälle rinda. „Nad matsid selle tüdruku roosa teki sees, orus isa maja juures. Aga pärast ütlesid nad, et see oli poiss.”

„Kus su isa maja on, Billy?”

„Ta ei luba mind enam sinna. Aga teie saaksite seal kaevata. Teie saaksite sinna minna. Nad kägistasid selle tüdruku ära,” ütles Billy, naelutades Strike’i oma metsiku pilguga paigale. „Aga Jimmy ütles, et see oli poiss. Kägistasid ta seal ho…”

Uksele koputati. Enne kui Strike jõudis Denise’i keelata, pistis naine, kes oli nüüd, kui Strike siin oli, palju vapram, pea ukse vahelt sisse, ise tähtsust täis.

„Nad tulevad,” ütles ta rõhutatud pilguga, mis oleks ajanud hirmu nahka ka Billyst palju vähem närvilisele inimesele. „Nad on juba teel.”

„Kes tuleb?” nõudis Billy ja hüppas püsti. „Kes on teel?”

Denise tõmbas pea säuhti ukse vahelt ja pani ukse kinni. Kostis vaikne mütsatus puidu vastu ja Strike mõistis, et Denise toetub vastu ust, et Billy minema ei pääseks.

„Lihtsalt üks pakk peaks tulema, mida ma ootan,” lausus Strike rahustavalt ja ajas end püsti. „Räägi sellest…”

„Mida te tegite?” kilas Billy ja taganes, selg ees, ukse poole, puudutades samal ajal mitu korda nina ja rinda. „Kes tuleb?”

„Mitte keegi ei tule,” ütles Strike, kuid Billy üritas juba ust lahti lükata. Vastupanu kohates viskus ta kõvasti vastu ust. Väljast kostis kiljatus ja Denise paiskus kõrvale. Enne kui Strike laua tagant välja sai, oli Billy välimisest uksest välja lidunud. Oli kuulda, kuidas ta metalltrepist alla kargas, võttes kolm astet korraga, ja raevunud Strike, kes mõistis, et tal pole lootustki nooremat ja, nagu näha oli, paremas vormis meest kätte saada, pöördus ja jooksis tagasi büroosse. Ta paiskas akna üles, küünitas end välja ja jõudis täpselt näha, kuidas Billy tänavanurga taha sööstis ja silmist kadus.

„Perse!”

Vastasmaja kitarripoodi suunduv mees vaatas hääle allikat otsides pisut hämmeldunult ringi.

Strike tõmbas pea sisse tagasi, pöördus ja jäi põrnitsema Denise’i, kes tema kabineti uksel oma riietelt tolmu pühkis. Uskumatul kombel paistis ta olevat endaga rahul.

„Ma püüdsin teda kinni hoida,” lausus ta uhkelt.

„Ja-jah,” vastas Strike, ilmutades suurepärast enesevalitsust. „Nägin.”

„Politsei on juba teel.”

„Fantastiline.”

„Kas te sooviksite tassikese teed?”

„Ei,” ühmas Strike kokkusurutud hammaste vahelt.

„Siis ma vist lähen ja värskendan tualetti,” ütles Denise ja lisas sosinal: „Ma ei usu, et ta oleks vett peale tõmmanud.”