Читать книгу Surmav valge - Роберт Гэлбрейт - Страница 9

Kuid mida te mõtlete linnas ette võtta?

HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”

Kuus ja pool miili eemal asetas Strike oma mobiili lauale ja süütas sigareti. Robini huvi tema loo vastu oli olnud trööstiv pärast küsitlemist, mis oli talle pool tundi pärast Billy pagemist osaks saanud. Kaks Denise’i kutse peale kohale tulnud politseinikku paistsid nautivat võimalust sundida kuulsat Cormoran Strike’i oma ekslikkust tunnistama, nad tegid kiirustamata kindlaks, et tal polnud õnnestunud tõenäoliselt vaimuhaige Billy täielikku nime ega elukohta välja selgitada.

Õhtupooliku päikesevalgus langes laual olevale märkmikule nurga all ja paljastas vaevunähtavad surumisjäljed. Strike laskis sigaretil kukkuda tuhatoosi, mille oli ammu ühest Saksa kõrtsist pihta pannud, võttis märkmiku kätte, kallutas seda üht- ja teistpidi, proovides paberile surutud sõnadest aru saada, siis aga võttis pliiatsi ja varjutas sõnad kergelt üle. Kiiresti ilmusid nähtavale korratud suurtähed, millest moodustusid selged sõnad „Charlemont Road”. Maja või korteri numbrit kirjutades oli Billy pliiatsile vähem peale surunud. Üks vaevunähtavatest õnarustest meenutas kas number viit või poolikut kaheksat, kuid vahed andsid mõista, et numbreid oli rohkem kui üks või siis oli seal mõni täht.

Strike’i parandamatu kalduvus püüda jõuda segaste vahejuhtumite juurteni valmistas talle endale tihtipeale täpselt sama palju ebamugavusi kui teistele. Kuigi tal oli kõht tühi ja ta oli väsinud, ning hoolimata sellest, et ta oli ajutise sekretäri minema saatnud, et saaks büroo kinni panna, tõmbas ta paljastunud tänavanimega lehe märkmikust välja ning suundus eeskabinetti, kus lülitas arvuti uuesti sisse.

Ühendkuningriigis on päris mitu Charlemont Roadi, kuid oletades, et tõenäoliselt pole Billyl väga kaugele reisimiseks vahendeid, kahtlustas Strike, et õige peab olema see Charlemont Road, mis asub East Hamis.

Internetist oli näha, et seal elab kaks Williami, kuid mõlemad olid üle kuuekümne aasta vanad. Tuletades meelde, et Billy oli kartnud, et Strike ilmub „Jimmy poole”, otsis Strike algul Jimmyt ja siis Jamesi, mille peale tulid välja 49-aastase James Farraday andmed.

Strike kirjutas Farraday aadressi Billy paberisse surutud kritseldiste alla, kuigi polnud sugugi kindel, kas Farraday ikka on see, keda ta otsib. Esiteks polnud tema maja numbris ühtegi viit ega kaheksat, teiseks andis Billy äärmuslik hoolitsematus mõista, et see, kelle juures ta elab, suhtub isiklikku hügieeni ilmselt üpris pingevabalt. Farraday aga elas koos naise ja, nagu paistis, kahe tütrega.

Strike lülitas arvuti välja, kuid jäi pimedat ekraani äraolevalt vahtima, mõeldes Billy loole. Teda häiris roosa teki üksikasi. See tundus psühhootilise pettekujutluse jaoks liiga spetsiifiline üksikasi, milles pole mingit suurejoonelisust.

Strike’ile meenus, et ta peab hommikul varakult ülevalt olema, et teha tööd, mille eest ka makstakse, ja ta ajas end jalule. Enne büroost lahkumist pistis ta paberitüki, millel olid nii Billy kirjutatud aadressi jäljend kui ka Farraday elukoht, oma rahakotti.

London, mis oli äsja olnud kuninganna teemantjuubeli epitsentris, valmistus nüüd olümpiamängudeks. Igal pool olid Briti lipud ja logod „London 2012” – siltidel, loosungitel, lippudel, võtmerõngastel, kruusidel ja vihmavarjudel – ning olümpiaga seotud kaubad risustasid sama hästi kui kõiki poeaknaid. Strike’i meelest meenutas logo juhuslikult kokku visatud hõõguvaid klaasikilde, sama vähe oli ta vaimustunud ka olümpia ametlikest maskottidest, mis tema meelest nägid välja nagu kaks ühesilmset purihammast.

Pealinnas oli tunda elevust ja närvilisust, mille põhjuseks oli kahtlemata alaline britilik hirm, et riik võib ennast lolliks teha. Kurtmine olümpiapiletite kättesaamatuse üle oli valitsev jututeema, õnnetuma käega osalejad tegid maha loteriid, mis pidi andma kõigile ausa ja võrdse võimaluse võistlusi oma silmaga näha. Strike’il, kes oli lootnud näha poksi, ei olnud õnnestunud pileteid saada, kuid ta pahvatas naerma oma vana kooliaegse sõbra Nicki pakkumise peale minna tema asemel hobuste koolisõitu vaatama – piletid, mille hankimise üle Nicki naine Ilsa oli rõõmust seitsmendas taevas.

Harley Street, kus Strike pidi veetma reedese päeva, jälgides üht ilukirurgi, oli jäänud olümpiapalavikust puutumata. Uhked Victoria-aegsed fassaadid näitasid maailmale oma tavalist karmi palet, mida ei rüvetanud kirevad logod ega lipud.

Strike, kes oli selle töö jaoks pannud selga oma parima Itaalia ülikonna, asus vastasmaja ukse lähedal positsioonile ja teeskles, et räägib telefoniga, tegelikult aga valvas ta kalli vastuvõtukabineti sissepääsu – kabinet kuulus kahele kirurgist äripartnerile, kellest üks oli tema klient.

„Tõprast Tohter,” nagu Strike oli oma saagile nimeks pannud, ei kiirustanud, et oma hüüdnime ära teenida. Võimalik, et talle oli hirmu nahka ajanud ja ta oma kombeid muutma pannud tema partner, kes oli temaga otse rääkinud, kui sai teada, et Tõbras oli hiljuti teinud kaks rinnasuurendusoperatsiooni, mida ametlikust raamatupidamisest läbi ei kantud. Vanempartner, kes kahtlustas kõige halvemat, tuli Strike’i juurde abi saama.

„Tema õigustused olid viletsad, need ei pea vett. Ta on,” lausus valgejuukseline kirurg reserveeritult, kuid halbaennustavalt, „ja on alati olnud, khm… naistemaias. Ma vaatasin enne temaga rääkimist tema internetiajalugu ja leidsin veebilehe, kus noored naisterahvad paluvad ühemõtteliste piltide eest sularahaannetusi kosmeetilisteks kohendusteks. Ma kardan… ma ei teagi õieti, mida… aga on võimalik, et ta on leppinud nende naistega kokku tasumisviisi, mis pole… rahaline. Kahel nooremal naisel paluti helistada numbrile, mis on mulle võõras, kuid see andis mõista, et operatsioonid võidi korraldada tasuta, „eriteenete” eest.”

Strike polnud seni näinud, et Tõbras väljaspool tavalist tööaega ühegi naisega kohtuks. Esmaspäevad ja reeded oli ta Harley Streeti konsultatsioonikabinetis, nädala keskel aga erahaiglas, kus ta opereeris. Alati, kui Strike teda tema töökohtadest eemal jälitas, tegi mees lihtsalt väikese jalutuskäigu, et osta šokolaadi, millest ta paistis sõltuvuses olevat. Igal õhtul sõitis ta oma Bentleyga koju naise ja laste juurde Gerrard Crossis, Strike oma vana sinise BMW-ga sabas.

Täna õhtul pidid mõlemad kirurgid minema koos naistega Kuningliku Kirurgide Kolledži pidulikule õhtusöögile, niisiis jättis Strike oma BMW selle kallisse garaaži. Tunnid veeresid üksluiselt ja Strike’i kõige suuremaks mureks oli, kuidas käsipuudele, parkimismõõdikutele ja uksepiitadele toetudes proteesiga jalal iga natukese aja tagant puhata lasta. Pidevalt tilkusid kliendid, kes vajutasid Tõpra kellanuppu ja lasti üksteise järel sisse. Kõik olid naisterahvad ja enamik olid uhked ja klanitud. Kell viis värises telefon Strike’i rinnataskus ja ta nägi kliendilt tulnud sms-i.

Võib lõpetada, varsti lähen koos temaga hotelli.

Strike jäi jonnakalt edasi passima ja nägi umbes viisteist minutit hiljem, kuidas kirurgid lahkusid. Tema klient oli pikka kasvu ja valgete juustega, Tõbras aga sale, vilgas, oliivikarva naha ja läikivmustade juustega mees, kes kandis vestiga ülikondi. Strike vaatas, kuidas nad taksosse ronisid ja minema sõitsid, haigutas siis, ringutas ja kaalus, kas suunduda koju ja võtta võib-olla kuskilt toitu kaasa.

Peaaegu vastu tahtmist tõmbas ta välja rahakoti ja võttis selle vahelt kortsus paberitüki, millelt tal oli õnnestunud Billy tänavanimi nähtavale tuua.

Kogu päeva oli ta kusagil alateadvuses mõelnud, et võiks minna ja Billy Charlemont Roadilt üles otsida, kui Tõprast Tohter peaks töölt varakult ära minema, aga ta oli väsinud ja jalg oli hell. Lorelei tahaks, et ta helistaks, kui tal on õhtu vaba. Teisest küljest lähevad nad homme õhtul niikuinii koos Robini soolaleivapeole ja kui Strike on täna Lorelei pool, on tal homme pärast pidu raske temast vabaneda. Ta polnud kunagi kahte ööd järjest Lorelei korteris, isegi kui selleks avanes võimalus. Ta tahtis seada piirid sellele, kui suurele osale tema ajast on naisel õigus.

Justkui loodaks, et ilm sunnib ta ümber mõtlema, heitis ta pilgu selgesse juunitaevasse ja ohkas. Ilm oli selge ja ideaalne, büroos aga oli nii palju tööd, et ta ei teadnud, millal tal jälle paar vaba tundi tekib. Kui ta tahab Charlemont Roadil käia, tuleb seda teha täna.