Читать книгу Reisid Lõunamere saartel - Роберт Льюис Стивенсон - Страница 2

Pea kümme aastat oli mu tervis jäänud nõrgemaks, enne merereisile minekut arvasin mõnda aega, et käimas on elu lõppvaatus, kus ootavad mind veel vaid põetaja ja hauakaevaja. Mul soovitati sõita Lõunamerele ning mõte käia tondina, inimvarena, neis paigus, mis tõmbasid mind siis, kui olin noor ja terve, polnud sugugi vastumeelt. Asusin teele doktor Merrit´ kuunaril Casco, seitsmekümne nelja tonnisel alusel, mis läks San Franciscost teele 1888. aasta juuni lõpu poole ja peatus idapoolsetel saartel, ning astusin järgmise aasta alguses Honolulus maha. Edasine teekond kulges allatuult kaubakuunaril Equator, pisut rohkem kui seitsmekümnetonnisel alusel, sest ma ei söandanud naasta endise elu juurde ega haigepalatisse, ning veetsin neli kuud Gilberti saarestiku atollidel (madalad korallsaared), 1889. aasta lõpuks jõudsin aga Samoale. Selleks ajaks olin saartesse kiinduma hakanud, minu jõuvarud taastusid, leidsin uusi sõpru ja tekkisid uued eesmärgid. Päevad möödusid merereisidel nagu muinasjutumaal ning otsustasingi jääda. Kolmandal kruiisil, kaubaaurikul Janet Nicoll, hakkasin kirjutama neid ridu. Kui mulle on elupäevi veel antud, veedan need seal, kus elu tundub kõige parem ja inimesed kõige huvitavamad. Mustade poiste kirved puhastavad mu tulevase maja ümbrust ja mul tuleb õppida pöörduma lugejate poole kõige kaugemate merede tagant.

Pean ümber lükkama arvamuse, et lord Tennysoni kangelane1 on vähem pentsik kui ta välja paistab. Vähesed, kes jõuavad nendele saartele, lahkuvad siit – seal, kus nad maale astuvad, lähevad nad ka halliks ning heidavad palmipuude vilus ja passaattuulte puhangute käes hinge, võib-olla hellitades mõtet kojuminekust, mida juhtub harva, nauditakse harvem ning korratakse veelgi harvem. Ükski teine paik kogu maal ei mõju seiklejatele nii ahvatlevalt ning mul seisab ees ülesanne tuua selle paiga sarmi pisut tugitooliränduriteni, kirjeldada, kuidas kulgeb merel ja kaldal nende mitmesaja tuhande inimese elu, kellest mõne soontes voolab meiega ühine veri ja huultel kõlab sama keel, kes kõik on meie kaasaegsed, kuid eluviiside ja mõtete poolest ometi samavõrra erinevad nagu Rob Roy või Barbarossa, apostlid või Rooma keisrid.

Esimene kogemus on alati kordumatu. Esimene armastus, esimene päikesetõus, esimene Lõunamere saar, kõiki neid eri mälestusi ühendab üks tunne – neitsilik puutumatus. 28. juulil aastal 1888 oli hommikul kella neljaks möödunud kuu loojumisest tund. Idast kiirgav valgus tõotas uut päeva ning selle all, taevapiiril, tõusis kallas, must kui tint. Teame kõik, kui kiiresti päev nendel laiuskraadidel tõuseb ja loojub, see on aeg, mil reisisellis peituvad uurija ja romantik sulanduvad üheks ning ta vaimustub selle paiga kunstipärasest ja poeetilisest võlust. Kindlasti muutub see ajavahemik ühes aastaaegadega, kuid ühte võib täpselt hoomata. Kella nelja paiku hakkas koitma, päike ei tõusnud aga enne kuut, poole kuueni ei suutnud me eesootavaid saari eristada horisondi kohal rippuvatest pilvedest. Kaheksa kraadi lõunapool tõusis päev kahe tunni jooksul. Laevatekil möödus see aeg ootusärevas vaikuses, harjumuspärast elevust, mille loob silmapiiril ootav maa, kasvatas läheneva ranniku omapära veelgi. Saared võtsid lahtuvas hämaruses aeglaselt kuju. Esimesena ilmus tüürpoordi tagant välja äralõigatud mäetipu ümber kuhjunud Ua Huka2; traaversil kerkis silmapiirilt pilvedesse mähkunud Nuku Hiva2; nende vahel lõuna pool tõid päikese esimesed kiired nähtavale nõelpeene Ua Pou2. Saared kikitasid silmapiiril justnagu mõne tohutu suure ja külluslikult kaunistatud kiriku tornitipud, need seisid seal sädelevas hommikuvalguses, näidates teed imetabasesse maailma.

Casco pardal olijaist polnud keegi nendel saartel varem käinud ega teadnud ainsatki sõna üheski neil kõneldavais keeltes, meid tõmbas ohtuderohke ranniku poole samasugune elevus, mis pakitses saarte esmaavastajate rinnus. Maa kerkis mäetippude ja tõusvate orgudena, kukkus kaljunõlvade ja sammastena; sellel mänglesid viiskümmend värvusvarjundit pärlmutrist roosipunase ja oliivroheliseni ning seda kroonisid taevas küütlevad pilved. Voogavad pastelsed värvid hullutasid silma, pilvede varjud segunesid mägedega ning saar ühes oma lopsaka taimestikuga virvendas meie ees ühtse kogumina. Polnud ühtegi tuletorni, linnade kohal hõljuvat suitsu, ühtegi taeva all tiirutavat lendurit. Kusagil seal, pilvede ja kaljude virvarris, ootas varjatuna meie sadam ja sellest kuhugi itta jäi ainus tuntud meremärk – kõrge kalju, mida teati ühtaegu nii Aadama ja Eeva kui ka Jacki ja Jane´i neemena ning mida iseloomustasid kaks tohutu suurt figuuri, looduse meistriteost. Meil tuli need üles otsida, ajasime kaelad õieli ja uurisime läbi pikksilma pingsalt maastikku, puurisime kaarte; selleks ajaks, kui neid lõpuks märkasime, oli päike kõrgel pea kohal ning maa siinsamas käeulatuses. Tuli välja, et laevale, mis läheneb põhjapoolt nagu Casco, torkasid need erakordsel rannikul tõepoolest kõige vähem silma – lained lendasid kõrgelt üle neeme jalami, figuuride taga tõusid aga kummalised karmid ja sakilised mäed ning Jack ja Jane või Aadam ja Eeva paistsid murdlainetest välja otsekui tüükapaar.

Pöörasime edasi ranniku suunas. Pakpoordist kostis murdlainete müha ja paar kalajahil lindu lendas laevanina ees, peale nende väheste häälte valitses aga vaikus ega paistnud ühtegi muud elumärki ei inimestest ega loomadest. Omaenese hoost ja hääbuvast briisist kantuna libises Casco kitsasse kaljudevahelisse abajasse, rand ja mõned rohelised puud ilmusid meie pilgule ja kadusid siis taas lainete varju. Nii kaugelt nähtuna tundusid puud sarapuudena ning samasugune rand võinuks olla ka Euroopas – mäed olid otsekui Alpide vähendatud mudelid ja nende nõlvadele koondunud mets ei tundunud Šotimaa nõmmest rohkem tähelepanu vääriv. Taas sirutusid meie ette rannakaljud, kuid ligipääs oli nüüd avaram ning Casco hakkas tuult püüdes Anaho lahte liuglema. Kookospalme, keda võiks võrrelda kaelkirjakuga – ühtaegu nii nõtked ja nii kohmakad ja eurooplase pilgule nii võõrad –, kasvas grupiti rannal, ääristas järske mäenõlvu ja ronis mööda neid üles. Mõlemal käel piirasid abajat ilmetud lagedad künkad, maapoolse külje sulges mägede rägu. Kõikjale mägede müüri pragudesse oli pugenud mets ja elutses seal nagu linnuparv varemeis, luues kõrguses paistvaile habemenoana teravatele tippudele rohelisi köprusid.

Meie kuunar jätkas sõitu piki idapoolset rannikut, nüüd juba ilma briisita – kaval olend, kui ta kord juba teel oli, siis suutis ta sellel ka püsida. Lähikonnast kostis lambatallede määgimist, künkanõlval laulsid linnud ning meid tervitasid maa ja sadade puuviljade või lillede lõhnad; seejärel ilmus nähtavale paar mäejalamil kõrguvat maja, millest ühte tundus ümbritsevat aed. Need silmatorkavad elamud, see kultuurilaiguke, oleksime seda vaid teadnud, oli märk valgetest, me oleksime võinud seilata sadadele saartele, leidmata neile sarnaseid. Läks aega, kuni märkasime pärismaalaste küla, mis seisis (nagu tavaliselt) ranna veerel palmipuudesalu lähedal, meri möirgas ja vahutas, pekstes selle ees olevat nõgusat kaljut. „Korallid kasvavad, palmid sirguvad, aga inimesed lahkuvad,“ ütleb Tahiti vanasõna, kuid niikaua kui need kolm kestavad, asustavad nad rannikut. Ankrukohaks oli kaljude vahel väike lõhe lahe kagusopis. Täpselt meile sobival hetkel puhus tuul läbi lõhe, kuunar keeras külje ette ning ankur sukeldus merre. Kuigi vaikne, oli see sündmus oluline, koos ankruga sukeldus ka minu süda, ükski vints ega sukelduja ei suudaks seda üles tõsta – sellest hetkest alates olin ühes osaga laevameeskonnast Vivieni saarte pärisori.

Veel enne, kui jõudsime laeva ankrusse heita, sõitis ühe hüti juurest välja kanuu. Selles oli kaks meest – valge ning tõmmu, näol sinised tätoveeritud vöödid,– mõlemad laitmatuis euroopalikes rõivais, need olid kohalik kaupmees härra Regler ja hõimupealik Taipi-Kikino. „Kapten, kas lubate pardale?“ olid esimesed sõnad, mida saartel kuulsime. Kanuule järgnesid teine ja kolmaski ning peagi kubises laev sitketest, ligikaudu kuue jala3 pikkustest poolalasti meestest – mõnel oli seljas särk, teisel niuete ümber vöö, ühel kohmakalt sätitud taskurätt – kõige silmatorkavamaid olid pealaest jalatallani kaetud jubedate tätoveeritutud mustritega. Mõned mehed olid metsikud ja nugadega relvastatud, üks, kes sööbis mulle mällu elajalikuna, kükitas kanuus, õgis apelsini ja sülitas ahvi väledusega mõlemale poole oma suutäisi välja; kõik vadistasid ja me ei saanud sõnakestki aru; kõik püüdsid meiega kaupa vahetada, kuigi see ei tulnud meile mõttesegi, või proovisid meile ilmselgelt absurdse hinna eest haruldasi saareesemeid müüa. Keegi ei tervitanud meid, viisakusest polnud märkigi, keegi peale hõimupealiku ning härra Regleri ei surunud meil kätt. Samal ajal, kui me endiselt tõrkusime kaubatehingute suhtes, tõusis vali nurin ning üks, ilmselt kamba naljahammas, hakkas meie pahameeleks meid pilkava naeru saatel nöökima. Muude õelate hüüete seas kõlas ka lause: „Siin on üks uhke laev, mille pardal pole pennigi!“ See oli mulle täiesti vastumeelne, isegi ärritav. Laev oli ilmselgelt nende võimuses – meil olid naised pardal, ma ei teadnud nendest külalistest midagi muud peale tõiga, et nad on kannibalid. Reisijuht (mu ainus teejuht) oli täis tagasihoidlikke hoiatusi ning mis puutus kaupmehesse, kes oleks võinud mulle julgustavalt mõjuda, siis kas polnud Vaikse ookeani piirkonnas mitte valged need, kes õhutasid pärismaalaste hulgas viha ning aitasid nende väljapursetele kaasa? Juhul, kui meie lahke sõber, härra Regler, peaks seda ülestunnistust lugema, siis muigamiseks tal põhjust pole.

Päeva edenedes, kui hakkasin tegema päevikusse sissekannet, sai kajut seinast seinani Markiisaarte pärismaalasi täis – kolm tõmmunahkset põlvkonda kükitas ristijalu põrandal ja põrnitses mind vaikselt ja piinlikust tekitavalt. Kõigil polüneeslastel on suured helendavad ja niisked silmad, mis meenutavad loomade või mõnede itaallaste omi. Siin, niimoodi punnitavate silmade all abitult kajutinurka surutuna istudes, haaras mind selle vaikiva karja keskel teatav meeleheide ja ka raev, kui mõtlesin, et ei saa nendega artikuleeritult kõneleda – nad olid justkui karusloomad või kurtidena sündinud või külalised kusagilt kaugelt planeedilt.

Kaheteistkümneaastase poisi jaoks on sõit üle Inglise kanali taevalik kingitus, kuid vaevalt muudab Atlandi ookeani ületamine kahekümne nelja aastast meest. Olin aga põgenenud Rooma impeeriumi varju alt, mille mälestus on meie kõigi eluteed sillutanud, mille seadused ja kirjatööd on kõigile kättesaadavad ning seavad piire ja hoiavad vaos. Sain nüüd teada, millised on inimesed, kelle isad pole kunagi lugenud Vergiliust, keda pole vallutanud Caesar ega juhtinud Gaiuse või Papinianuse tarkus. Samal ajal olin välja astunud sugulaskeelte mugavustsoonist, kus Paabeli needusest on nii hõlbus jagu saada, minu uued kaasolendid istusid minu ees vaikselt nagu kujutluspilt. Tulin oma reisidel mõttele, et kõik inimsuhted tuleks kõrvale jätta ja kui naasen koju (neil päevil ma tõesti mõtlesin tagasituleku peale), peaksin koostama pildiraamatu, milles pole ühtegi sõna. Teisalt hakkasin ma kahtlema oma reiside jätkumises, võib-olla olid need määratud lõppema äkitselt – võib-olla hüppab Kauanui (mu hilisem sõber, keda siinkohal mainin), autoriteetne mees, kes istub vaikides teiste seas, kõrvulukustava kisaga püsti, laev kaaperdatakse kiiresti ning meeskonnast saab liharoog metslaste laual.

Nendest eelarvamustest pole midagi loomulikumat ega ka alusetumat. Hilisemad kogemused näitasid, et mind ei koheldud sellel saarel enam kunagi nii ähvardavalt, kui selline päev saabuks, oleksin ettevaatlikum ja kümnekordselt rohkem üllatunud. Enamik polüneeslastest on avatud meelega, siirad, naudivad tähelepanu ning on äärmiselt ahned nagu armastusväärsed ja lipitsevad koerad – isegi markiilastest, kes alles äsja nii kohmakalt võõrutati metsikutest verejanulistest kommetest, said meie lähedased sõbrad, kellest vähemalt üks oli meie lahkumisest pisarateni liigutatud.