Читать книгу Reisid Lõunamere saartel - Роберт Льюис Стивенсон - Страница 5

Nagu ma juba ütlesin, on surm markiilaste jaoks väga olulisel kohal. Oleks kummaline, kui see oleks teisiti. Markiilased on vist kõige kaunim rahvas terves ilmas. Mehed on keskmiselt kuue jala pikkused, tugeva kehaehitusega ja saledad ning kärmete, kuid sujuvate liigutustega; naised, kuigi tüsedamad ja loiumad, on sellegipoolest kenad. Esmapilgul tunduvad nad väga elujõulistena, kuid tegelikult räsib surm neid mõlema käega. Sel päeval, kui piiskop Dordillon21 jõudis esimest korda Taiohaesse, elas seal mitu tuhat elanikku, vaevalt oli ta aga jõudnud siit ilmast lahkuda, kui Stanislao Moanatini luges sama lahe ääres sõrmedel kokku kaheksa allesjäänud pärismaalast. Või siis näiteks Hapaa org, mille nime Herman Melville’i22 lugejad on kohanud jubedalt moondunud kujul Hapar. Lõunamerel on seilanud vaid kaks kirjanikku, mõlemad ameeriklased: Melville ja Charles Warren Stoddard23; esimese ja nendest tähtsama ristsetel unustati vist mõni oluline haldjas ära: „Tal on head silmad,“ „Ta hakkab lugusid jutustama,“ „Ta hakkab meid paeluma,“ kinnitasid sõbralikud ristiemad, „Aga ta ei oska kuulata,“ lisas viimane. Kuuldavasti oli Hapaa hõimus ligi nelisada liiget, siis aga tulid rõuged ning nende hulk kahanes saja neljakümnele. Kuus kuud hiljem jäi aga üks naine tuberkuloosi, haigus lõõmas tulekahjuna üle oru ning vaevalt aasta pärast põgenesid kaks ellujäänut, mees ja naine, sellest vastsest eraklusest. Samasugused Aadam ja Eeva võivad ühel päeval vireleda mõne teise rahva seas Inglismaa ainsate ellujäänutena. Seda lugu esimest korda kuuldes kõlas see täiesti uskumatuna, nüüd aga kaldun seda tõeks pidama. Minu reisiaasta alguses või eelmise lõpus oli ühes majapidamises puhkenud tiisikus, seal oli elanud seitseteist inimest, lugu räägiti mulle aga augustis ning selleks ajaks oli alles vaid üks poiss, kes viibis kaugel koolis. Rahvas hävib kahel põhjusel – surmaväravad on laialt avatud, sünniväravad aga peaaegu suletud. 1888. aastal oli esimesel poolaastal, juuliks, surnud Hatiheu ümbruses kaksteist, sündinud aga üks inimene, hiljem lahkus siit ilmast veel seitse või kaheksa ja tähelepanelik sandarm M. Aussel oli kuulnud vaid ühest vastsündinust. Nii polekski mingi üllatus kui rahvaarv kahaneks neljakümne aastaga kuuelt tuhandelt vähem kui neljasajale, mis on, toetudes taaskord M. Ausseli asjatundlikkusele, tõenäoline asjade käik. Suremus on kuuldavasti viimasel ajal isegi tõusma hakanud.

Suurepärase pildi rahvastiku vähenemisest annab Matk Anahost naaberlahe äärde Hatiheusse. Tee sobib matkamiseks, kuid on ohtlikult järsk. Vaevalt olime jõudnud kõrgel Anaho kohal mööduda mahajäetud majast, kui juba vaatasime peadpööritavalt kõrgelt üle selle katuse, Casco paistis lahel selgelt kätte, kahanedes silmnähtavalt, siis aga paistis läbi kaljulõhe, kuidas silmapiiril Tari maakitsuse kohal ripub pilve kombel Ua Huka. Mäetipult, kus tuul kõledalt puhus, pillirootaolises rohus vilistas ja pandanite mõõkjaid võrasid sasis, astusime äkki justkui läbi ukse Hatiheu lahe äärsesse orgu. Seda piirasid kolmest küljest mäed. Neljas külg nägi välja, nagu olnuks see puruks pommitatud ning jooksis mere suunas segipaisatud ning purustatud kaljurünkadena, haigutades suure lõhena sinise lahe ääres. Orule andsid tooni kaunid ja väärtuslikud puud – apelsinipuud, leivapuud, mammead, kakaopuud, polüneesia kastanid – ning rohttaimed ananass ja banaan. Neli jõge toitsid orgu veega ja hoidsid seda rohelisena, nende kallastel lookles rada, mis eemal laskus sellesse õnnelikku orgu. Voolav vesi ja tuttav rahnude rägastik lõid koduse tunde ning eksootilised taimed – kummalise kujuga pandanid ja toekad baanianid –, põõsastes tormavad mustakarvalised sead ja pärismaalaste laialipillatud hooned muutsid teekonna huvitavaks.

Hatiheu pool hakkasid nähtavale tõusma majad, kuid veelgi nähtavam oli nendest tühjadest paepae´dest tõusev melanhoolia. Kui pärismaalaste elupaigad tühjaks jäävad, hakkavad pealisehitised, mis on valmistatud pandani kiududest, vitsaraagudest ja viletsast troopilisest puidust, kiiresti lagunema ning tuul ajab need peagi laiali. Alles jäävad vaid kiviterrassid, ükski vare, cairn24, kivisammas ega muistne linnus ei suuda möödunud päevi meenutada nõnda morni märgina. Olime möödunud kuuest või kaheksast praeguseks tühjaks jäänud platvormist. Härra Osbourne25 rääkis mulle, et kohas, kus saare peatee läbib Taipi orgu, arvatakse neid tee ääres olevat tosinajagu. Kuna teed rajati tükk aega pärast nende hoonete ehitamist ja ehk ka tühjaks jäämist, on tegu läbi põõsaste juhuslikult tõmmatud joontega ning teest mõlemal pool metsas leidub hulgaliselt neid mälestusmärke – hauakive, mis meenutavad terveid perekondi. Need varemed on kõige otsesemas mõttes tapu26; ükski pärismaalane ei tohi nende ligi minna, nendest on saanud hauataguse elu eelpostid. Sadadele, kes on veel elus, võib tunduda loomulikuna ja püha kohusena jätta rahule oma tuhandete manalasse varisenud esiisade kodud. Tegelikult arvan ma, et see komme põhineb teistel, süngematel uskumustel. Markiilaste hulgas on surnute maja, haud ja isegi keha alati eriliselt austatud olnud. Kuni hilise ajani hoidis pere surnukeha alles, määris seda iga päev õliga ning viis päikese kätte, kuni laip kuivas järk-järgult muumiasarnaseks. Haudadel tuuakse ohvreid tänaseni. Traitor’s Bay’l27 nägi härra Osbourne meest, kes ostis pikksilma, et viia see oma poja hauale. Peamine põhjus, miks pärismaalased prantslasi vihkavad, on tunded, mida neis tekitab uute teede mõtlematu rajamisega kaasnev haudade rüvetamine.

Markiilasi teeb nende rahva väljasuremine ärevaks. Nad mõtlevad surma peale enne sööki ja pärast ärkamist, nad elavad surelikkuse varju all ning on sellega kohutaval kombel kokku kasvanud, nad on sellega nii harjunud, et võtavad surma paratamatust kergendustundega. Isegi pettudes ei otsi nad lohutust, ka solvumuses, ka põgusa ja tavapärase armuloo nurjumisel leiavad nad tuge surmast. Poomine on tänapäeval saanud tavaks. Kuulsin kolmest, kes end 1888. aasta esimesel poolel Hiva Oa lääneservas üles poosid ning kuigi see on harilikuks enesetapu viisiks mujal Lõunamere ääres, ei usu ma, et see jääkski nii Markiisaartel. Põline komme süüa mürgiseid oja-põrgukoerapuu vilju on markiilaste tundelaadile palju omasem, see toob kaasa piinarikka, kuid vabastava surma ning annab aega viimasteks asjatoimetusteks, millele omistatakse väga suurt tähtsust. Siis kui kirst on käepärast võtta, sead tapetud ja leinajate hala juba maja täidab, just siis, kui markiilane teab, mis hakkab juhtuma, ja mitte varem, vaatab ta oma elule tagasi ning tema rõivad (nagu Caesarilgi) pannakse viimaseks vaatuseks valmis. Mitte kedagi ei tohi kiita enne surma, ütlesid esiisad, mitte kedagi ei tohi kadestada enne leinajate saabumist, kõlaks Markiisaarte paroodia. Kirst, kuigi hiline nähtus, köidab nende tähelepanu kummalisel kombel. See on täiskasvanud markiilasele sama, mis Euroopa koolipoisile käekell. Kuninganna Vaekehu käis kümme aastat oma isale peale, kuni ühel päeval tehti tema tahtmist mööda ning naine sai endale kirstu, pärast seda oli tema hing rahul. Mulle räägiti üks lõbus seik selle kombe levikust. Polüneeslased on pealtnäha vastuvõtlikumad pigem hingelistele kui kehalistele haigustele. Kuulsin, et tahitilastel on selle kohta isegi oma sõna, erimatua, kuid sõnaraamatust ma seda ei leidnud. Üks sandarm, M. Nouveau, kes nägi, kuidas see maania võtab rahva seas võimust, ajas nad nende majadest välja ning käskis oma trikke tänavatel teha, kahe päeva pärast olid aga kõik terved. Harilikult kasutatakse aga teistsugust ravimeetodit: markiilase, kes vaagub hinge – või oleks õigem öelda, et lepib oma surmaga –, kuid kelle suurim soov – soov näha oma kirstu, ihaldatud rahupaika – täidetakse. Ta taastub ja saab terveks ning surub surmal kätt ning naaseb aastateks oma igapäevaelu juurde – tikisid (iidoleid) nikerdama või vanade meeste habemeid palmitsema. Sellest kõigest peaks selge olema, kui loomulikult nad surma võtavad. Näiteks kuulsin üht sünget ja värvikat lugu. Sellel ajal, kui Hapaas möllasid rõuged, jäi üks vana mees haigeks. Ta ei lootnudki enam terveks saada, vaid kaevas tee kõrvale haua ning seal ta siis magas, sõi, jõi ja suitsetas ühes möödaminejatega, kõneldes põhiliselt oma surmast ega tundnud vähimatki muret enda või temalt nakkuse saanud sõprade pärast.

Markiilaste puhul ei ole enesetapule kaldumine või ebakindel ellusuhtumine kummaline. Veider on aga laialt levinud depressioon ning leppimine oma rahva hääbumisega. Meelelahutused lakkavad, tantsud kaovad, laulud ununevad. Tõtt-öelda on neist mõned, vahest isegi liiga paljud, keelatud, paljud aga jääksid, kui püsiks vaim, mis neid kannaks või meelde tuletaks. Bastille’i vallutamise viimase aastapäeva pidustustel valas Stanislao Moantini tantsijate tuima etteastet vaadates pisaraid. Siis, kui meile Anahos lauldi, kuulsin vabandusi, et repertuaar on nii napp. Kogu Markiisaarte laulu- ja tantsurepertuaar sureb välja ühe nukra põlvkonna jooksul. Selle tähendust mõistab täiel määral vaid see, kes tunneb teisi Polüneesia rahvaid; see, kes teab, kuidas Samoa saarte elanikud loovad ka iga tähtsusetu sündmuse puhul uue laulu, või on kuulnud (näiteks Penrhyni atollil), kuidas kamp noori, kaheksa- kuni kaheteistkümneaastaseid tüdrukuid tundide kaupa pausi pidamata laulab – laulud järgnevad üksteisele katkematu reana. Markiilane aga, kes pole kunagi olnud töökas, lakkab ülepea loomast. Selle rahva hulk kahaneb teiste polüneeslastega võrreldes kõige kiiremini. „Korallid kasvavad, palmid sirguvad, aga inimesed lahkuvad,“ ütleb markiilane ja paneb käed risti. Ilmselgelt on see loomulik. See võib tunduda asjatu, kuid me töötame ja näeme vaeva mitte ainult enda elu pärast, vaid pidades silmas ka oma järeltulijate elu ja mälestusi. Aga kui kedagi ei jääks järele, kui keegi ei jätkaks enam perekonnaliini, ei kõneleks sama keelt, siis ma arvan, et ka Rotchildid ei teeks raha ega Cato oleks vooruslik. Loomulik on ka see, et praegugi leidub mõni ajend, mis markiilase tema letargiast äratab. Kõikjal Anaho viljakail kaldail kasvab puuvill nagu umbrohi, mehed ja naised, kes iganes seda korjavad, teenivad ühe dollari päevas – meie tulekul oli kaupmehe ladu tühi, meie lahkudes aga peaaegu täis. Niikaua, kui linnas oli tsirkus, niikaua kui Casco seisis lahel ankrus, tahtsid kõik seda külastada, selleks vajas aga iga naine uut kleiti ning iga mees pluusi ja pükse. Härra Regleri kogemuse põhjal pole nad varem mitte kunagi nii tegusad olnud.

Nende rusutuses on jälg kabuhirmust. Polüneeslaste seas on hirm vaimude ja pimeduse ees juurdunud väga sügavalt, markiilased pole siin erandiks. Õnnetu Taipi, Anaho pealik, pidi ratsutama Hatiheusse pilkases pimeduses. Ta laenas laterna, kogus selleks sõiduks pikalt julgust ning läks viimaks teele, Cascole otsekui jumalagajätuks viibates. Mingid olendid, keda nimetatakse Vehinehae, on öisel teel sagedased jubedad külalised. Kuulsin, et nad on nagu udu, ning teekäija, kes nendega kohtub, kaob ära, keegi teine kirjeldas neid kassisilmaliste ja inimkujulistena, mitte kellelgi polnud aga õrna aimugi, mida nad tegid või miks neid niimoodi kardeti. Vähemalt on selge, et nad on koolnud, sest neid on saare asukate meelest kõikjal. „Kui pärismaalane ütleb, et ta on inimene,“ kirjutas doktor Codringtion28 „siis vastandab ta end vaimule, mitte loomale. Tema meelest on selle maailma intelligentseteks asukateks inimesed ning surnute vaimud.“ Doktor Codringtion räägib Melaneesiast, kuid tuli välja, et need tähelepanekud kehtivad ka Polüneesia kohta. Rohkemgi veel – enamik inimsööjatest polüneeslasi kahtlustab surnuid hirmutegudes ning markiilaste, kõige suuremate kannibalide, kohta kehtib sama. Ma julgen väita, et Vehinehae on surnute näljased vaimud, kes jätkavad oma inimsööjalikku elulaadi, lamades nähtamatuna igal pool, valmis elavad innukalt alla kugistama. Panin ebausu kohta midagi kõrva taha ka Tari Coffini ingliskeelsest mulinast. Ta ütles mulle, et surnud kogunevad öösiti oma perekondade paepae´de ümber tantsu lööma, perekonnaliikmetes tekitab see tugevaid tundeid (ma ei suuda meenutada, kas harrast kurbust või hirmu) ning nad korraldavad pidusöömingu, kus ei puudu laualt ei sealiha, kala ega popoi29. See on vähemalt arusaadav. Tari käis aga juhtumisi Toma pool, kelle uues majas valmistuti parasjagu soolaleivapeoks. Kas me tõepoolest tihkame need juhtumid omavahel kokku viia ning, meenutades hüljatud varemeid, mõelda, et surnud piiravad pidevalt elavate paepae’sid, et rajamise algusest alates hoiab neid eemal vaid ohverdusteks peetav pidusöök, ning hetkel, mil koldes kustub tuli, tunglevad nad tagasi oma põlistesse paikadesse?

Minu jutt markiilaste ebausust põhineb oletustel. Tulen hiljem kahtlemata inimsööja-vaimu juurde tagasi. Praegu aga piisab märkimisest, et Markiisaarte elanikud, mis iganes põhjusel, kardavad ja pelgavad vaime. Kujutage ette, kuidas mõjub markiilaste närvikavale see, et surnuid on juba kaugelt enam kui elavaid ja tuleb üha juurde ning rahvastik väheneb pöörase tempoga. Kujutage ette, kuidas need vähesed elavad kössitavad elukolde ümber, täpselt nagu vanad punanahad, kes olid teekonnal lumme maha jäänud, kui sõbralik hõim oli lahkunud, viimane leek hubisemas ning öö ümberringi täis hunte.