Читать книгу Reisid Lõunamere saartel - Роберт Льюис Стивенсон - Страница 3

Keelebarjäär oli üks neist, mida olin selgelt üle hinnanud. Polüneesia keeltes on lihtne lobiseda, kuigi sõnu on keeruline korralikult hääldada. Lisaks on need keeled üksteisele erakordselt sarnased, nõnda võib keegi, kes mõnda neist valdab, proovida õnne ka teistega, kusjuures lootusrikkalt.

Veelgi enam, polüneesia keeltes pole mitte ainult lihtne lobiseda, vaid ka tõlke võib ümbruskonnast palju leida. Peaaegu igalt saarelt ja igast hütist leiab misjonäre, kaupmehi ja muserdatud kahvanägusid, kes elavad kohalike armust; isegi kui nemad ei peaks sobima, pursivad kohalikud sageli inglise keelt, Prantsusmaale kuuluvatel aladel aga (kuigi tunduvalt harvemini) prantsuse-inglise keelt, ka pidžinit, mida läänepool kutsutakse Beach-la-Mar, suudavad polüneeslased rääkida arvestataval tasemel, pealegi õpetatakse seda nüüdsel ajal Hawaii koolides. Briti laevade arvukus ja Ühendriikide lähedus ühelt ning ühendus kolooniatega teiselt poolt võiksid selle muuta, ning ilmselgelt nii see ka läheb, Vaikse ookeani keeleks. Toon paar näidet. Kohtusin Majurol, ühel Marshalli saarel, poisiga, kes rääkis laitmatut inglise keelt – ta oli seda õppinud Jaluitil ühes Saksa ettevõttes –, kuid mitte sõnagi saksa keelt. Ühelt sandarmilt, kes oli käinud koolis Rapa Itil, kuulsin, et samal ajal kui prantsuse keele õppimine on lastele väga raske või nad on selle suhtes äärmiselt tõrksad, omandavad nad inglise keele mängleva kergusega, peaaegu nagu möödaminnes. Ühel Karoliini saarte kõige kõrvalisematest atollidest oli mu sõber härra Benjamin Hird siiralt üllatunud, kui kuulis rannal kriketit mängivaid lapsi omavahel inglise keeles rääkimas, samuti suhtlesid Janet Nicolli meeskonnaliikmed, salk mustanahalisi noormehi Melaneesia saartelt, kogu kruiisi vältel teiste pärismaalastega inglise keeles, jagasid ingliskeelseid korraldusi ja lõõpisid selles keeles laeva eestekil. Mind hämmastas aga kõige rohkem ehk see, mida kuulsin Noumea kohtumaja verandal. Istung oli äsja lõppenud – kohut oli peetud ahvitaolise pärismaalasest naise üle lapsetapu pärast – ja istungil osalejad suitsetasid ning ootasid kohtuotsust. Närviline, kuid imetlusväärne prantsuse daam, kes äärepealt oleks nutma puhkenud, ootas kannatamatult õigeksmõistvat otsust ja teatas, et kutsuks kohtualuse oma lapsele hoidjaks. Selle peale kõrvalseisjad ahhetasid, kinnitades, et naine on metslane ega räägi üheski keeles. „Mais, vous savez,“ kõlas veetlevalt sentimentaalselt daamilt vastuseks, „ils apprennent si vite l´anglais!“4

Kõnevõimest üksinda siiski ei piisa. Kohalikega aitas mul suhteid luua kaks asjaolu. Esmalt oli tõmbenumbriks Casco. See alus oma kaunite joonte, kõrgete peelte ja lumivalgete tekkidega, veripunase sisustusega salongiga ning tillukeste kajutitega, mida kaunistasid mitmekordsed valged ja kullakarvalised peeglid, kutsus kokku sadu külalisi. Mehed mõõtsid käsivartega selle pikkust nagu nende esiisad olid mõõtnud kapten Cooki5 laevu; naised tunnistasid, et kajutid on ka kirikust kaunimad; elavaloomulisetel Junodel ei saanud iial küllalt peeglite ees istumisest ja oma ilmetute näolappide imetlemisest; nägin ka, kuidas üks daam tõstis kleidi üles ning hõõrus end rõõmu- ja üllatushüüatustega vastu sametpatju. Biskviidid, moos ja siirup pakkusid rõõmu ning, nagu ka Euroopa külalistubades, ringles pildialbum. See tagasihoidlik kogum argirõivaist ja -näoilmeist oli kolmenädalase merereisi jooksul muutunud imetabaseks, külluslikuks ja kummastavaks: võõrad näod, tahumatud riided – nüüd silmitseti neid kõrvalises kajutis süütu uudishimu ja imetlusega. Sageli tunti ära tema Majesteet ning nägin, kuidas prantslastest alamad andsid sellele fotole suud; kapten Speedy – Abessiinia mundris, mis oleks pidanud olema Briti armee munder – võeti soojalt vastu; markiilased hindasid pilte härra Andrew Langist6. Ta peaks sinna kolima, kui kord Middlesexist ja Homerosest tüdineb.

Veel olulisemaks sai aga tõik, et olin nooruses tundma õppinud mägismaal ja saartel elavaid šotlasi. Vaevalt sada aastat oli möödas ajast, mil nood elasid samasugusel rahutul üleminekuajal nagu markiilased praegu. Mõlemad elasid võõra võimu surve all, rahvas oli tehtud relvituks, pealikud võimult tõugatud, uued kombed sisse toodud – peamiselt see, et armastuses raha vastu seisneb elu tähendus ja mõte. Mõlemal juhul järgnes sõdaderohkele ajajärgule piiri taga ning patriarhaalsele kommunismile kodumaal kaubandusajastu. Ühele keelati hinnatud tätoveerimiskunst, teisele rahvarõivad. Mõlemad olid ilma jäänud millestki väga väärtuslikust – lihamaiad šotlased oma veistest, kes öö varjus niitudelt ära aeti, inimsööjatest kanakad aga sigadest, kelle röövisid naaberküla elanikud. Markiisaarte pealike torisemine, salajased omavahelised käärimised, hirm ja salaviha, ärevus ja äkilised kogunemised meenutasid mulle jätkuvalt Lovati ja Struani7 aegu. Mõlemale rahvale on omane külalislahkus, taktitunne, kaasasündinud kombekus ja tundlik iseloom ning mõlemad kalduvad kaotama sõnadest sisekonsonante. Siin on tabel kahe Polüneesias laialtlevinud sõna kohta:

Sisekonsonantide kadu, mis on Markiisaartel kõneldavatele keeltele nii iseloomulik, on levinud ka gaeli ja šoti keele puhul. Veelgi kummalisem on, et Polüneesias laialtlevinud häälik, nii-öelda konks, mida märgitakse ülakomaga ning mis sageli, kui mitte alati, tähistab kaashääliku kadu, kõlab tänapäevani Šotimaal. Šotlane hääldab sõnu water, better ja bottle8 wa’er, be’er ja bo’le ning need kõlavad täpselt nagu konksuga ja minu meelest võiks seda rida jätkata, see võib olla esimene aste t muutumisel k-ks, mida polüneesia keeltes on suisa haiglaselt palju. Markiilaste kalduvus võidelda oma kaashäälikute, või vähemalt laialt levinud tähe l, vastu on viinud lihtsa hävitussõjani. Kõigi polüneeslaste kõrvad on harjunud katkestustega, isegi väljastpoolt saabunud harjuvad nende rohmakate pausidega ruttu, siiski on vaid markiilaste seas levinud sellised nimed nagu Haaii ja Paaaeua, kusjuuures iga üksikhäälik tuleb eraldi välja hääldada.

Saartel mõtlesin palju nende sarnasuste peale Lõunamere rahva ja kodumaalt tuttavate inimeste vahel ning see ei pannud mind oma uusi tuttavaid vaatama mitte üksnes soosiva pilguga, vaid mõjutas korduvalt ka minu hinnanguid. Kombekat inglast, kes tänapäeval tuleb Markiisaartele, hämmastavad tätoveeritud mehed; kombekad itaallased, kes alles hiljuti tulid Inglismaale, nägid, et meie esiisad olid sinerõikast plekilised; kui ma aga tegin väikese poisina vastuvisiidi, tegi Itaalia tagurlikkus mulle palju nalja – rahvuse esileküündivus on ääretult ebapüsiv ja sõltub väga palju ajahetkest. Viimaks avastasin suhtlusviisi, mida soovitan ka teistele ränduritele. Kui tahtsin midagi metsikutest kommetest või ebausust teada, heitsin pilgu oma esiisade lugudele ja õngitsesin sealt välja selle, mis sarnanes sellele võõrapärasusele: Michael Scott, Lord Derwentwateri pea, kuues meel, vetevaimud – kõik läksid kaubaks; Stirlingi musta pulli pea eest kuulsin legendi Raherost ja see, mida teadsin Cluny Macphersonite või Appini Stewartite kohta, aitas mul õppida tundma ja mõistma Tahiti Tevasid. Pärismaalased ei häbenenud enam, meie kokkukuuluvustunne kasvas tugevamaks ning keelepaelad läksid valla. Sedasorti kokkukuuluvuse saavutamiseks tuleb ränduritel anda oma osa, seda ergutada või rahulduda selle asemel pelkade reisidega merelt maale. Üks kokni9 itsitaja võib aga tervel seltskonnal suu sulgeda.

Anaho hütid seisid seal, kus kohtuvad rannast lääne pool laiuv lauskmaa ning läheduses kõrguvate mägede jalam. Roheliste kahisevate võradega palmipuudesalu katab viimast (otsekui võidutsedes) oksarägastikuga ning seal on varjuline nagu lehtlas. Lillepeenarde vahel lookleb tee, kulgedes mööda kohalikust pudukauplusest, ja siin-seal – meeldivas hämaruses ja lõhnadest tiines õhus, paigas, kuhu siiski kuuldub, kuidas murdlained kaljusid uhuvad,– seisavad hajusalt üksteise kõrval pärismaalaste majad. Nagu juba selgus, esineb sõna „ha’e“ paljudes polüneesia keeltes peaaegu samal kujul ja tähendab neis kõigis inimese eluaset. Kuigi sõna jääb samaks, muutub ehitusstiil pidevalt; markiilased, kes kuuluvad polüneeslaste hulgas kõige tagurlikumate ja metsikumate hulka, elavad kõige avaramates elamutes. Hawaii rohthütid, Tahiti linnupuurilaadsed majad, kombekate samoalaste avatud varjualused ühes ribakardinatega – mitte ükski pole võrreldav Markiisaarte paepae-hae ehk elamuplatvormiga. Paepae on piklik, ilma tsemendi või musta vulkaanilise kivimita ehitatud ligikaudu kahekümne kuni viiekümne jala10 pikkune terrass, mis paikneb maapinnast nelja kuni kaheksa jala11 kõrgusel ning kuhu viib lai trepp. Maja esimene külg on piki trepimadet avatud – ruum meenutab katusealust rõdu, selle sisemus on korras ja peaaegu maitsekas oma tühjuses, magamisosa asub tagumise seina ääres, vahel ripuvad naela otsas heledad rõivad või lamp ning ühes White’i õmblusmasinaga on need ka ainukesed märgid tsivilisatsioonist. Õues, terrassi ühes servas, põleb katuse all lõkketuli, teisest servast leiab ehk seasulu; ülejäänu on aga lesila ning majaelanike al fresco banketisaal. Mõnda majja jõuab piki bambustorusid mägedest vesi, et muuta elu lihtsamaks. Tuues paralleele Šoti mägismaaga olin rabatud, kui meenusid need mätta ja kivikuhjad, kus istusin ja lahutasin meelt Hebriididel ja Põhjasaartel. Seda sarnasust selgitavad minu meelest kaks asjaolu. Šotimaal on vähe metsa ning selliste ehitusmaterjalide puhul nagu mättad ja kivid, pole lootustki puhtust pidada. Ka on Šotimaal külm. Peavari ja kolle on nii hädavajalikud, et rohkemale ei mõeldagi, pärast väljas möödunud päeva ja lihtsat kõhutäit polegi isu enamaks, kui et öösel öelda: „Oh, nii soe!“ Või kui, siis millekski kõrgelennulisemaks – nendes lihtsates varjualustes loodi kauneid poeeme ja laule nagu „Lochaber no more“12, mis on täiuslikum ja hävimatum mistahes paleest.

Ühel sellisel platvormil elas suur hulk sugulasi ja hõimlasi. Päikeseloojangul, kui lõõmas tuli ja õhku täitis küpsevate leivapuuviljade lõhn ning ehk säras maja tugisamba küljes juba ka lamp, võis näha, kuidas kogunetakse vaikselt õhtusöögile, mehed, naised, lapsed ning koerad, kes kõik toimetasid selle terrassi trepi peal läbisegi üksteise kannul. Peagi olid laevaga saabunud võõrad võrdselt teretulnud, nad võisid torgata oma sõrmed puust kaussi, juua kookospähklitest, teha ringikäivat piipu ning arutada tuliselt prantslaste väärtegude, Panama kanali või San Francisco ja New Yo’ko geograafilise asukoha üle. Olin Šoti mägismaa hüttides, väljaspool igasuguste turistide haardeulatust, kohanud samasugust lihtsat kuid väärikat külalislahkust.

Mainisin kahte tõsiasja – meie esimeste külaliste kombetut käitumist ning daami, kes end patjade vastu hõõrus – mis võiksid markiilaste iseloomust väga vale mulje jätta. Suurem osa polüneeslasi on silmapaistvalt kombekad, erandiks nende hulgas on markiilased – ärritavad ja ligitõmbavad, metsikud, pelglikud ja peenutsevad. Kui neile midagi kingitakse, teesklevad nad, et unustasid selle ära ning kui nad lahkuvad, tuleb seda neile uuesti meelde tuletada; kena komme, mida ma pole mitte kusagil mujal kohanud. Pelgalt vihje peale on võimalik lahti saada ükskõik kellest, olgu neid kui tahes palju – nad on uskumatult uhked ja tagasihoidlikud, samas kihavad paljud armastusväärsetest ent tahumatumatest saarlastest võõraste ümber nagu kärbsed ning neid ei aja mingi jõuga ära. Markiilased ei unusta kunagi, kui neid on solvatud või alandatud. Ühel päeval puhusin tee ääres oma sõbra Hokaga juttu, äkki märkasin, kuidas ta silmad ootamatult välkusid, ka kehahoiak muutus jäigaks. Mägedest tuli alla valge ratsanik ning minust möödudes peatus hetkeks, et tervitada, Hoka põrnitses sõnagi lausumata ja turris nagu kukk. See oli korsiklane, kes kutsus teda aastaid tagasi cochon sauvage13, mida Hoka hääldas ekslikult coçon chauvage. Nii kena ja tundliku rahva seas sai vaevalt eeldada, et meie kollanokkadest seltskond ei paiskaks välja hulka solvanguid. Hoka jäi ühel külaskäigul haudvaikseks ning lahkus laevast jalamaid, jättes napisõnaliselt nägemiseni. Kui olin taas pälvinud tema poolehoiu, selgitas Hoka lahkelt ja kannatlikult, kuidas ma olin teda solvanud – nimelt soovisin osta temalt kookospähkleid. Hoka meelest ei jaganud härrasmees toitu raha eest, vaid niisama, vähemalt ei oleks ta tohtinud seda sõbrale müüa. Teinekord jagasin oma laevameeskonna einet, nimelt šokolaadi ja biskviite. Eksisin rängalt mingi reegli vastu, millise, ei saa ma kunagi teada, ning kuigi mulle avaldati tagasihoidlikult tänu, jäid need annid rannale. Kõige raskemat pattu tegime aga Toma, Hoka kasuisa, vastu, kes pidas ennast Anaho seaduslikuks pealikuks. Esmalt – kuigi ilmselt oleksime pidanud, ei külastanud me teda tema uues kaunis Euroopa stiilis majas, ainsas omataolises kogu külas. Teiseks – kui tulime kaldale, et külastada tema rivaali Taipi-Kikinot, nägime me kaldal seismas Tomat – suursugust, silmatorkavalt tätoveeritud meest, ja küsisime temalt: „Kus pealik elab?“ „Mis pealik?“ hüüatas Toma ja pööras oma teotajatele selja. Ta ei andnud meile iialgi andeks. Hoka astus meie juurest iga päev läbi, kuid ma arvan, et ainukestena kogu selles maanurgas ei tulnud ei Toma ega tema naine kordagi Casco pardale. Eurooplasel on keeruline mõista, kui tugevale ahvatlusele tuli selleks vastu panna. Lendav linn Laputa, mis seisis kaks nädalat St James’i pargi kohal, on Anaho juurde ankrusse heitnud Casco hale vari, londonlane võib meelt lahutada mitmel kombel, kuid markiilane veedab oma elupäevad lõpmatult üksluiselt.

Pärastlõunal, enne kui jõudsime purjed heisata, tuli pardale hüvastijätudelegatsioon – meie üheksa erakordset sõpra ühes kingitustega ja rõivastatud, nagu algaksid pidustused. Hokat – juhttantsijat ja -lauljat, Anaho suurimat dändit ja üht nägusaimat noormeest, toretsevat, eputavat, teatraalset, kerget kui sulg ja tugevat kui härg – oli sel hetkel raske ära tunda, ta istus paigal: küürus ja vaikne, näost sünge ja hall. Kummaline oli näha, kui mõjutatav ta oli; veelgi kummalisem märgata, et tema viimane kingitus oli üks nendest haruldustest, millest olime esimesel päeval keeldunud, ning tunda oma sõbras, kes erksalt rõivastatuna tuli meid siiralt saatma, ära üht sellest poolalasti kambast, mis oli meid saabudes sisse piiranud ja solvangutega üle külvanud; vahest kõige kummalisem oli aga näha, et lehviku nikerdatud käepide oli viimane nendest esimese päeva haruldastest esemetest, mille omanikud olid praeguseks kõik meile andnud, mille nad surusid meile pihku eimillegi eest niipea, kui olime saanud sõpradeks. Viimane kohtumine ei kestnud kaua. Üksteise järel andsid nad meile kätt ja ronisid alla kanuusse, Hoka keeras laevale viivitamata selja ning me näinud rohkem tema nägu. Taipi seevastu jäi seisma näoga meie poole ja jättis uhkete viibetega jumalaga ning kui kapten Otis andis ahtrilipuga märku, andis kogu meeskond mütsidega au. Nii jäeti jumalaga, meie Anaho-külaskäik sai läbi ning kuigi Casco jäi ankrusse veel peaaegu neljakümneks tunniks, ei tulnud pardale enam mitte keegi ning ma kaldun arvama, et nad püüdsid vältida ka rannal väljailmumist. Selline vaoshoitus ja väärikus kuuluvad markiilaste parimate iseloomujoonte hulka.