Читать книгу Reisid Lõunamere saartel - Роберт Льюис Стивенсон - Страница 6

Kõikjal Lõunamere ääres leidub ühes või teises džunglis jälgi ammustest aegadest, kui rahvast oli liiga palju, kui troopilise pinnase jõuvarud suisa proovile pandi ning isegi hoolimatud polüneeslased värisesid tulevikule mõeldes. Võiksime jääda uskuma mõnda ideed härra Darwini korallsaarte teooriast ning arvata, et veetase on tõusnud või mõni kontinent merre vajunud, jättes mäetippudele põgenikehordid. Kainemalt võime ette kujutada, kuidas kusagilt ülerahvastatud maalt pärit meresõitjad asustavad need saared üksteise järel ning rahvaarv aja jooksul uuel kodumaal mitmekordistub. Mõlemal juhul jõuame sama lõpptulemuseni – on ilmselge, et varem või hiljem saab inimesi liiga palju ning saabub nälg. Polüneeslased võtsid sellest vältimatust ohust pääsemiseks kasutusele mitmesugused meetmed ning piirangud. Näiteks avastasid nad, kuidas säilitada leivapuuvilju selleks otstarbeks kaevatud ligikaudu neljakümne jala sügavustes aukudes ning olen kuulnud, et arvestatav hulk neist on Markiisaartel tänaseni alles, kuid isegi sellest ei piisanud arvukale rahvale ning kroonikat süngestavad kannibalism ja nälg. Hawaii saartel – kus nõudlikumas kliimas elasid sitkemad inimesed – muutus põllumajandus ulatuslikuks, maa kuivendamiseks kaevati kraavid ning Molokai kalatiigid on tõendiks ammuste saareasukate rohkusest ja usinusest. Samal ajal olid abordid ning laste hukkamine levinud kogu arhipelaagis. Koralliatollidel, kus nälg kõige enam ohustas, oli laste arv reguleeritud ning selle ettekirjutuse rikkumist karistati. Vaitupul, ühel Ellice’i saartest lubati paaril saada vaid kaks last, Nukufetaul ainult üks. Viimasel kehtis trahv, mida mõnikord ka maksti, et säästa lapse elu.