Читать книгу Reisid Lõunamere saartel - Роберт Льюис Стивенсон - Страница 4

Anaho võludest võiks kirjutada raamatuid. Meenub, kuidas ärkasin ükskord kella kolme paiku, õhk oli soe ja lõhnas. Võimsad lained uhtusid randa, tundus, et nad ujutavad selle koguni üle, et siis tagasi tõmbuda. Casco õõtsus tasakesi, suursuguselt ja hääletult, vaid vintsid laulsid mõnikord nagu linnud. Taevas ookeani kohal oli täis tähti, mis veepinnal vastu peegeldusid. Oleksin võinud seda silmitsedes laulda Hawaii lüüriku kombel:

Siis aga pöörasin pilgu kalda poole – kõrguses puhusid tugevad tuuleiilid, minu ees terendasid mustavad mäed, võinuksin ette kujutada, et heitsin ankrusse kümne tuhande miili kaugusel, ühel Šoti mägismaa loch´il; tõusva päevaga ilmuksid väljad männid, kanarbik, rohelised sõnajalad ning mätaskatused, mille kohal voogab turbasuits, kummaline keel aga, mis peagi kõlama hakkab, on kahtlemata gaeli, mitte kanaka.

Päev tõi aga teisi vaatepilte ja mõtteid. Olin mitmel pool üle maailma näinud, kuidas puhkeb koit – see oli kahtlemata üheks minu oluliseks rõõmuallikaks–, kuid kõige eredam koit säras siiski Anaho lahe kohal. Järsku kõrgusid üle sadama kõikvõimalikud mäed oma nõlvade, tippude, rohttaimestiku ja metsaga – igaüks omamoodi safrani-, väävli-, nelgi- ja roosikarva varjundeis. Maastik läikis siidpehmelt, justnagu ujudes heledas õitevahus, mille seas annavad tooni üksikud tumedamad õied. Õhk oli, nagu hommikuti ikka, puhas ja selge ning tõi selles hunnitus vaatemängus esile viimsegi detaili. Samas püsisid palmide all hüttide vahel sinakad varjud ning kookospähklite koorte punakad söed ning juuspeened suitsujoad andsid märku peagi algavatest päevatoimetustest; rannalt tulid erksavärviliselt rõivastatud mehed ja naised, poisid ja plikad ujumast, kõik puna-sini-rohekirjud, tuttavad lapsepõlves nähtud värvilistelt pildikestelt, siis aga ilmus päikeses nähtavale idapoolne küngas, mille päevahiilgus täielikult oma embusesse haaras.

Hiilgus paisus ja kasvas, kuid toimetused lakkasid enamalt jaolt enne, kui jõudsid alata. Kaks korda päevas panid karjused merepoolsetel küngastel elu kihama. Aeg-ajalt läks keegi kanuuga kalale. Aeg-ajalt täitis mõni naine loiult korvi puuvillaste hilpudega. Aeg-ajalt häälitsesid majasügavustes veetorud, andes endist kolmehäälselt märku nagu laulaksid Que le jour me dure’i14, seda lõputult korrates. Mõnel teisel korral oli kuulda, kuidas paar pärismaalast üle lahesopi teineteisega markiilaste vilekeeles suhtlevad. Muidu oli aga uinuvalt vaikne. Pikkadel kallastel loksusid ja kiiskasid lained; mustad kured jahtisid virvendava vee alt kalu; sead kihutasid pidevalt ringi oma askeldustes; inimesed justnagu polnuks iial ärganud või olnuks surnud.

Minu meelispaik asus küla vastas, seal, kus olime liaaniderohke kalju kõrval maale tulnud. Rannal sirgusid palmid ja purao-nimelised puud, mis olid kasvult viigi- ja mooruspuu sarnased ning kandsid suuri kambria ebamaguna omadele sarnanevaid õisi – kroonlehed olid kollased ja südamik kastanpruun. Kohati tungisid liiva seest välja kivid, vesi võis katta kogu ranna ning siis vahutasid lained soojalt minu põlvede ümber, vallatledes kookospähklikoortega nagu kodus pudipadi ja pudelitega. Kui vesi taandus, hõljusid mu jalgade ümber kuju ja kirja poolest imetabased esemed, mida püüda, käest lasta või pihku haarata; mõnikord ma veendusin, et need on just sellised nagu esmapilgul paistavad – karbid, millega ehtida tuba või kulda valatuna mõne daami sõrme –, teinekord oli see vaid näivus – vaid värviline liiv, väärtusetud killud ja kivikesed, mis, niipea kui nad on kuivanud, muutuvad sama igavaks ja tavapäraseks nagu ränikivitükid aiateel. Võisin kuuma päikese all niimoodi lapsikul kombel lustides tundide viisi rassida, saades aru oma parandamatust lihtsameelsusest, enesega siiski liialt rahul, et häbi tunda. Samal ajal laulis üleval põõsastes musträstas (või tema troopiline kaksikvend).

Pisut kaugemal, lahekäänakul voolas läbi varjulise tihniku tasane ojake, nirisedes piki kivitreppi merre. Lehtede all värelesid piki salu õhuvirvendused, mis muutsid selle paiga jahedaks varjualuseks, millele pole võrdset. Tihnikust avanes vaade sinavale lahele ning pilk kohtas ka rõõmsavärvilist Cascot. Pea kohal kõrgusid purao´de võrad, nende kohal aga sirutasid palmid oma erksad lehed välja samamoodi, nagu üks mustkunstnik, kes ümbritses end paljastatud mõõkade keerutamisel tekkinud kiirtepärjaga. Just seal, kus lauskmaa kohtub mägede jalamiga, hoovasid Anaho lahe kohale peaaegu muutumatu jõu ja kiirusega taevalikult jahedad passaattuuled.

Ühel päeval, kui koos proua Stevensoni15 ja laeva kokaga kaldale tulin ning me sellesse tihnikusse läksime, sain ma isevärki juhtumuse tunnistajaks. Peale kaugemal ootava Casco, mõne kure, igimuutumatu tuule ja mere nägi maailm välja ürgselt tühi, paistis, et elu on paigale tardunud ning valitseb värskendav ja tähendusrikas üksindusetunne. Järsku sasis üle maakitsuse puhuv passaattuule iil palmipuude võrasid ning lehtede vahelt ilmus nähtavale pärismaalane, kes istus seal liikumatult nagu raidkuju ja vaatas meid, võiks isegi öelda, et silmi pilgutamata. Järgmisel hetkel kadus ta jälle lehtede varju. Avastus, et meie pea kohal on peidus inimene, kuigi arvasime end olevat omapäi, et puuvõras istub liikumatu salakuulaja, kes meid võib-olla juba tundide kaupa nõnda jälginud on, rabas meid jalust. Jutt rannal katkes. Kokk (kelle südametunnistus polnud puhas) ei tulnud enam kunagi maale ning kaks korda, kui Casco hakkas kaljude suunas triivima, pakkus mehe ärevus lusti – ta oli veendunud, et rannal ootab teda surm. Enam kui aasta hiljem saabus Gilberti saartel selgus. Pärismaalased jõid palmiveini, mis oli seadusega keelatud, kui siis tuul ta ootamatult paljastas, oli tema mure meie omast kahtlemata suurem.

Tihnikuga kaetud kalju tipul elas vana melanhoolne ja torssis mees, kelle nimi oli Tari (Charlie) Coffin. Tari oli pärit Oahult Sandwichi saartelt ning käinud nooruses Ameerika vaalaküttidega merel, need olid seigad, mis olid teinud talle nime, andnud talle USA kirderannikule omase pininaga inglise keele ning põhjustanud kannatusi tema süütul eluteel. Üks kapten, kes sõitis merele New Bedfordi sadamast, tõi ta Nuku Hivale ning jättis siia inimsööjate sekka maha. Põhjust oli selleks uskumatult vähe, nimelt hoiti sel teel kokku õnnetu Tari palga arvelt, mis oleks vaevalt omanike rahakotile New Bedfordis mõju avaldanud. Selline tegu oli lihtsalt mõrv – tõenäoliselt rippus Tari elu alguses juuksekarva otsas. Ei oleks pruukinud imestada, kui ta oleks sel ajal masendusest ja kabuhirmust mõistuse kaotanud, muutunud nõdrameelseks, mille poole ta tänaseni kaldus; võib-olla hakkas Tari aga meeldima mõnele lapsele, kes käskis mehe ellu jätta. Igatahes pääses ta eluga, võttis naise ning ajaks, kui temaga tuttavaks sain, oli ta lesk, kellel olid abielus poeg ja pojatütar. Meest painas aga mõte Oahust – ta ei väsinud seda kiitmast, ta hoidis sellest kinni ning vaatas sellele tagasi kui paigale, kus peeti lõppematult pidu, lauldi ja tantsiti, ning ma julgen väita, et ta käib seal rõõmuga oma unenägudes. Huvitav, mida Tari arvaks, kui keegi ta tõepoolest sinna tagasi viiks ja näitaks kaasaegset Honolulut – linna, kus kihab liiklus, kus on kuninglik residents16 auvahtkonnaga, kus on suur hotell ning Mr Bergeri bänd oma kostüümide ja võõramaiste pillidega; või mida mõtleks ta nähes, et tõmmusid nägusid kohtab seal nüüd nii harva ja valgeid nõnda sageli; et tema isa maatükk on müüdud suhkruistanduseks ning isa maja küllaltki räämas; et viimased tema perekonnast surid leeprasse ning on maetud Molokais mere ja kaljude vahele? Nii lihtsalt ja nii nukralt muutuvad ka Lõunamere saared.

Tari oli vaene ja elas kasinalt. Tema maja oli puitsõrestikuga, selle klopsisid kokku eurooplased; maja oli õigupoolest tema „ametikorter“, sest Tari oli neeme lambakarjus. Ma võin anda tervikliku pildi tema varandusest: kolm vaati, plekist biskviidikarp, rauast kastrul, mõned kookospähklikoorest jooginõud, latern, kolm pudelit, kus sees oli vist õli, mõned üle sarikate visatud rõivad ja paar matti. Esimesel kohtumisel selle väljasaadetuga oli ta meiega sõlminud saarele omase põhjendamatu sõprussuhte, ta jagas minuga kookospähkleid janu kustutamiseks ning kutsus tihnikusügavikku oma maja vaatama – ainus lõbu, mida tal mulle pakkuda oli. Tari ütles, et talle meeldivad „ameeliklased ja inglismanid,“ „plantslasi“ ta aga jälestas ning selgitas ettevaatlikult, et kui ta oleks meid „plantslasteks“ pidanud, ei annaks ta meile ühtegi kookospähklit ega näitaks iialgi oma maja. Ma saan tema vastumeelsusest prantslaste suhtes aru, kuid ei mõista täiel määral, miks ta on anglosakside suhtes nõnda salliv. Järgmisel päeval tõi ta mulle sea ja mõne päeva pärast said kaldale läinud meeskonnaliikmed temalt teisegi. Olime nendel saartel veel võõrad ning mehe lahkus tegi meile muret, kuna see seadis teda ennast halba olukorda, ning nõnda me loomulikult, kuigi vaieldamatult rumalalt, keeldusime teisest seast. Oleks Tari markiilane, siis poleks me teda enam kunagi näinud, aga ta oli see, kes ta oli, kõige leebem pikka aega kannatanud melanhoolne mees ning maksis selle teo eest sada korda valusamalt kätte. Vaevalt olid üheksa külaelanikku jõudnud meiega jumalaga jätta ning kanuus lahkuda, kui keegi ronis teiselt poolt Cascole. See oli Tari, ta jõudis nii hilja, sest tal polnud oma kanuud ning tal oli raske seda ka laenata; niisiis tuli ta omapäi (nagu me tõepoolest olime teda alati näinud), kuna oli sellel maal võõras ning seltskonna raskemeelseim. Minu ülejäänud pereliikmed pagesid selle kohtumise eest. Pidin oma haavunud sõbra üksinda vastu võtma ning see vestlus kestis ligi tund aega, sest ta ei suutnud meid jätta. „Te lähete ää. Ma ei näe teid enam – ei, söör!“ nuttis Tari ja vaatas enda ümber haletsusväärse imetlusega ringi. „See uhke laev – ei, söör! – uhke laev!“ hüüatas ta; „ei, söör!“ kõlas teravalt valjenedes läbi nina, kauge kaja New Bedfordist ja petlikust vaalakütist. Nende murelike avalduste ja kiituste vahel tuli mees ikka ja jälle tagasi selle juhtumi juurde, kui olime seast keeldunud. „Mulle meeldib teile kõigile ühteviisi kingitusi teha,“ kaebas ta, „mul oli ainult siga, te seda vasta ei võtnud!“ Tari oli vaene mees, ta ei saanud kingitusi valida, tal oli ainult siga, kordas ta, ning mina olin sellest keeldunud. Ma olen harva olnud nii muserdatud kui siis, kui nägin teda seal niimoodi istumas – nii vana, nii hall, nii vaene, elus nii vähe õnne näinud, nii haletsusväärse ilmega –, ning tundsin üha teravamalt, et olin meest pahaaimamatult sügavalt solvanud; see oli aga üks neist olukordadest, kus sõnadest pole tolku.

Tari poeg oli naerusuine ja loid, Tari minia, kuueteistkümne aastane neiu, ilus, õrn ja tõsine, enamikust Anaho naistest intelligentsem ning kõneles päris hästi prantsuse keelt; Tari lapselaps, pisike olevus, rippus neiu rinna otsas. Ükskord läksin läbi tihniku Tarile külla, teda polnud aga kodus, ning leidsin, et mehe poeg teeb puuvillast kotti, proua aga imetab preilit. Võtsin nende kõrval põrandal istet ning neiu hakkas minult Inglismaa kohta pärima; ladusin kastruli ja kookospähklikoored üksteise otsa, et need meenutaksid maju, ning püüdsin sõnade ja žestidega nii hästi kui suutsin kirjeldada ülerahvastatust, nälga ja lõppematuid hädasid. „Pas de cocotiers? Pas do popoi?“17 päris ta. Ütlesin, et seal on liiga külm ja rääkisin üksikasjaliku põhjalikkusega kujuteldava tule ees küürutades end külma eest kaitstes, et ta ikka aru saaks. Naine taipas aga jalamaid, mainis, et see on tervisele halb ning istus mõnda aega süngelt nende harjumatute murede üle mõttesse vajununa. Olen kindel, et see äratas temas kaastunnet, sest see puudutas teist muret, mis on alati markiilase südames, nukralt naeratades ning mulle melanhoolsete silmadega otsa vaadates hakkas ta enda rahva kannatuste üle kurtma. „Ici pas de Kanaques,“18 ütles ta, tõstis lapse rinna otsast ja sirutas teda käte vahel hoides minu poole. „Tenez19 – niisugune väike laps sureks. Kõik kanakad sureksid. Meid poleks enam.“ Neiu naeratas ja see vahejuhtum noore ema ja väikese lapsega tundus mulle kummaline, ta rääkis nii rahulikult meeleheitele ajavatest asjadest. Samal ajal töötas abikaasa, naeratus näol, koti kallal, süütu lapsuke püüdis aga haarata vaarikamoosi purki, külakosti, mille olin neile läbi tihniku äsja toonud; nägin vaimusilmas tulevasi sajandeid, mil jagame ühist saatust – surm tuleb nagu hoovus ning päev, kui pole enam beretani20 ega ühtegi teist rahvast, pole enam kirjandust ega lugejaid (mis mind kummalisel kombel puudutas), on juba määratud.