Читать книгу Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist - Robert Spencer - Страница 10
ОглавлениеKÄTTEMAKS JA ETTEKÄÄNDED
Pärast Badris aset leidnud alandamist janunes quraysh’i hõim kättemaksu järele. Nad kogusid ʼUḥudis tuhande muslimi vastu kolm tuhat meest. Muhammad kandis kaht rõngasrüüd ja juhtis mõõka vehkides muslimid lahingusse. Ent sel korral said nad lüüa. Prohvetil enesel löödi nägu veriseks ja üks hammas välja, lahinguväljal ringlesid koguni kuulujutud tema surmast. Leidnud vere mahapesemiseks vett, vandus Muhammad kättemaksu: „Jumala raev on suur tema vastu, kes prohveti nägu veristas.”[22.] Kui quraysh’i hõimu juht Abū Sufyān muslimeid mõnitama asus, rõhus Muhammad, nagu ikka, teravale erinevusele usklike ja uskmatute vahel. Ta käskis oma väejuhil Umaril edasi öelda: „Jumal on kõige kõrgem ja auväärsem. Me ei ole võrdsed. Meie surnud on paradiisis ja teie surnud põrgus.”[23.]
Leidnud oma onu Ḥamza surnukeha, vandus Muhammad taas kättemaksu. Ḥamza sai surma ʼUḥudis ning naine nimega Hind bintʻUtba oli tema laipa kohutaval kombel moonutanud, lõiganud ära nina ja kõrvad ning söönud osa tema maksast. Seda oli too naine teinud, et tasuda oma isa, venna, onu ja vanima poja tapmise eest Badris. Kuid prohvetit ei liigutanud asjaolu, et need kohutavad teod olid inspireeritud kättemaksust: „Kui Jumal annab mulle tulevikus võidu quraysh’i hõimu üle,” hüüdis ta, „siis moonutan ma kolmkümmend nende meest.” Puudutatuna tema leinast ja vihast, andsid tema järgijad sarnase vande: „Tõega, kui Jumal annab meile tulevikus võidu nende üle, siis moonutame me neid nii, nagu ükski araablane kedagi kunagi moonutanud pole.”[25.]
Nii nagu tänagi: ettekäänded
ʼUḥudis leidis rakendust ka muslimite mõttelaad, et kõik agressioonid on ettekäändeks kättemaksule, hoolimata sellest, kas muslimid ise on vägivalla provotseerinud või mitte. See mõttelaad on vastu pidanud sajanditele. Vallates suurepäraselt avaliku arvamuse mõjutamise kunsti, õigustavad džihadistid ja nende poliitiliselt korrektsed vasakpoolsed toetajad Ameerikas oma tegusid ka tänapäeva sündmustega. Ikka ja jälle kujutavad nad end vaid inimestena, kes peavad reageerima islami vaenlaste hirmuäratavatele provokatsioonidele. Sel moel koguvad nad poolehoidjaid ja mõjutavad avalikku arvamust.
Üldine tõlgendus üllatavalt laias poliitilises ringis on tänaseks see, et ülemaailmne džihaadiliikumine on vastus ühele või teisele provokatsioonile: Iraagi sõjale, Iisraeli rajamisele, Iraani peaminister Mohammad Mossadeghi kukutamisele või siis üldisematele üleastumistele nagu „Ameerika neokolonialism” või „naftajanu”. Need, kellel ajalugu eriti kiiresti ununema kipub, süüdistavad kõiges värskelt vermitud[24.] epifenomene nagu Abu Ghraibi vanglaskandaalid, mis heidavad varju Ameerika kohalolule Iraagis. Ometigi pidasid džihadistid sõda juba kaua aega enne Abu Ghraibi vanglat, Iraaki, Iisraeli või Ameerika iseseisvust. Õigupoolest on nad võidelnud ja jäljendanud oma sõdalasprohvetit alates VII sajandist, tehes seda kõike vastutasuks vaenlaste kordasaadetud hirmutegudele alates sellest, kui Muhammad oma onu moonutatud surnukeha leidis
