Читать книгу Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist - Robert Spencer - Страница 13

KORAAN SOODUSTAB SÕDA

Koraanis on rohkem kui sada värssi, mis kutsuvad usklikke üles džihaadile uskmatute vastu. „Sina, prohvet! Võitle uskmatute ja silmakirjatsejatega, ära halasta nendele. Nende elupaigaks saab põrgu, mis on väga halb sihtkoht.” (Koraan 9:73) Jāhid, mis on verbituletis nimisõnast jihād, tähendab araabia keeles püüdle hoolega. Antud püüdlus pidi aset leidma lahinguväljal: „Kui sõjas on teie vastas uskmatud, siis raiuge neilt pead. Kui olete nad täiesti puruks löönud, siis köitke (vangid) ahelatega.” (Koraan 47:4) Seda rõhutatakse korduvalt: „Teie, usklikud! Võidelge uskmatutega, kes on teie lähedal. Nad peavad nägema teie kindlat meelt. Ja teadke, Jumal on vagade poolel.” (Koraan 9:123)

Sõjategevus tuli suunata nende vastu, kes islamist keeldusid, ja ka nende vastu, kes küll nimetasid end muslimiteks, kuid ei järginud usku piisavalt vagalt: „Sina, prohvet! Võitle uskmatute ja silmakirjatsejatega, ära halasta nendele. Nende elupaigaks saab põrgu, mis on väga halb sihtkoht.” (Koraan 9:73) Sõjapidamine oli vaid osa laiemast konfliktist Allahi ja Kuradi vahel: „Need, kes usuvad, võitlevad Jumala teel, need, kes ei usu, võitlevad Ṭāghūti teel. Võidelge siis Kuradi järel käijate vastu.” (Koraan 4:76)

„Kui keelatud kuud läbi saavad, siis tapke ebajumalateenijaid, kus aga saate, vangistage neid, piirake neid linnustes ja varitsege neid igal võimalikul viisil. Kui nad aga kahetsevad, peavad palvust ja tasuvad almust, siis mingu nad oma teed, sest Jumal on andestaja ja armuline.” (Koraan 9:5) Värsis mainitud almus on zakat, religioosne kümnis, üks viiest islami tugisambast. Seega ütleb värss: kui ebajumalateenijad muslimi usku pööravad, siis jätke nad rahule.

Juutide ja kristlastega tuli sõdida kui ebajumalateenijatega: „Võidelge nendega, kes ei usu Jumalat ega viimset päeva, kes ei pea keelatuks seda, mille Jumal ja tema sõnumitooja on keelanud, nagu ka nendega raamaturahva hulgast, kes ei järgi tõelist usku, kuni nad ei hakka omaenese käega ja alandlikul meelel maksma kümnist” (Koraan 9:29). Kümnis ehk jizya oli uskmatutele kehtestatud maks.

Džihaad on muslimite ülim kohustus: „Kas tõesti võib palverändurile juua andmist ja pühas palvepaigas viibimist pidada võrdseks nende (tegudega), kes usuvad Jumalasse ja viimsesse päeva ja kes on olnud püüdlikud käima Jumala teel [jihād fī sabīl Allah]? Nad ei ole võrdsed Jumala ees, kuna ta ei juhi alatuid õigele teele. Need, kes uskusid, läksid (Mediinasse) ega hoolinud oma varast ja elust, minnes mööda Jumala teed [jihād fī sabīl Allah], on Jumala silmis kõrgemal ja nad pälvivad rohkem.” (Koraan 9:19–20) Islami teoloogias viitab jihād fī sabīl Allah konkreetselt relvade haaramisele islami nimel.

Neile, kes tapavad ja saavad surma Allahi nimel, on paradiis garanteeritud: „Tõesti, Jumal ostis usklikelt nende elu ja varanduse, andes neile selle eest paradiisi. Nad võitlevad Jumala teel, tappes ja surma saades, nii nagu ta oli nendele tõtt mööda tõotanud tooras, evangeeliumis ja Koraanis.” (Koraan 9:111)

Loomulikult võib proovida sääraseid värsse spirituaalselt sümbolistlikuna tõlgendada, kuid ajaloo seisukohast pole kahtlustki, et Muhammad kasutas neid otseses tähenduses.

Poliitiliselt korrektne müüt: Koraan õpetab sallivust ja rahu

Ent pidagem. Kas Koraan siis ei õpetagi sallivust ja rahu? Jah, paaris kohas on mõned teistsugused värsid ka, kuid seal on küllaldaselt selliseid, mis kõnelevad rahvaste sõprusest ja kõigi inimeste võrdsusest ja väärikusest, on ju nii?

Ei. Kõige lähemale tegeliku sallivuse või rahumeelse kooseksisteerimise õpetamisele jõuab Koraan, öeldes usklikele, et nood jätaksid uskmatud oma eksimustes rahule: „Ütle: „Uskmatud kuulake! Mina ei teeni teda, keda teie teenite, nagu teie ei ole tema teenrid, keda mina teenin, ja mina ei ole tema teener, keda teie teenite, ja teie ei ole tema teenrid, keda mina teenin. Sest teil on oma usk ja minul oma”.” (Koraan 109:1–6) Loomulikult tuleb nad rahule jätta vaid selleks, et Allah saaks nendega ise tegeleda: „Ole kannatlik, kui nad kõnelevad, ja eemaldu nendest heaga. Jäta minu hoolde need, kes salgavad ja naudivad rikkust, anna nendele veel veidi aega.” (Koraan 73:10–11)

Eelkõige ei tohiks ükski muslim sundida kedagi islamit vastu võtma: „Usus ei ole sundi, tõe tee on selgesti eristatud valest. See, kes ei usu puuslikke, vaid usub Jumalat, on kätte võtnud kindla nööri, mis ei katke. Jumal kuuleb ja teab.” (Koraan 2:256)

Ent kas tegemist on tõepoolest sallivusega kaasaegse lääne tähenduses? Nii võiks järeldada siis, kui Koraan antud teemal rohkem sõna ei võtaks. Aga see pole nõnda.

Poliitiliselt korrektne müüt: Koraan õpetab usklikke relvi vaid enesekaitseks haarama

Islami apologeedid võivad tunnistada, et Koraan ei järgi usklike ja uskmatute vahelistes suhetes ela-ja-lase-teistel-elada põhimõtet. Nad võivad öelda, et pühakiri õpetab usklikke end kaitsma ja väidavad, et see on sarnane katoliku kiriku õigustatud sõja teooriaga.

Lõiguke Koraanist: „Võidelge Jumala teel nende vastu, kes võitlevad teiega, kuid ärge saage üleastujateks. Tõesti, Jumal ei armasta üleastujaid.” Seega, vähemalt eelneva värsi kohaselt ei tohi muslimid uskmatutega konflikte algatada. Kui aga vaenutegevus juba alanud, peavad nad sõdima raevukalt: „Tapke neid, kus iganes nendega kokku puutute, ajage nad ära paikadest, kust nad teid ära ajasid, sest eksimine on nende jaoks hullem kui surm teie käe läbi. Ärge võidelge nendega püha palvepaiga juures, kui nemad ise teiega võitlema ei hakka. Kui nad aga alustavad (seal) võitlust, siis tapke neid. Niimoodi tasutakse uskmatutele. Aga kui nad järgi annavad, siis on Jumal ju andeksandja ja armuline.”

Ja milline on sõja lõpplahendus? „Võidelge nendega, kuni kaob eksitus ja usk Jumalasse jääb püsima” (Koraan 2:190–193). Näib, et selle kohaselt peab sõda jätkuma seni, kuni terve maailm on islamile allutatud.

Seetõttu on džihaadi tõlgendamine kaitsena problemaatiline. Lõuna-Aafrika mufti Ebrahim Desai vastas Internetis islamit puudutavatele küsimustele ja kordas järgmist muslimite seas levinud arusaama. Küsimus: „Mul on küsimus ründava džihaadi kohta. Kas see tähendab, et peaksime islami levitamiseks ründama ka neid mittemuslimeid, kes ei tee midagi islamivastast?”

Nii nagu tänagi: džihadistid viitavad Muhammadi lahinguile tõestamaks, et džihaad ei ole vaid kaitsesõda

2003. aastal postitati džihaadirühmitusega Hizb ut-Tahrir seotud veebilehele www.khilafah.com artikkel, milles keegi Sidik Aucbur kasutab Muhammadi näidet vaidlemaks nendega, kes ütlevad, et džihaad on üksnes kaitsesõda. Ta nimetab sellist väidet valeks ja seletab, et kiire pilguheit prohveti (ṣalla Allah ʻalayhi wasallama) eluloole tõestab seda.

 Muʼta lahingu roomlaste vastu algatasid muslimid; kolm tuhat muslimit seisid silmitsi kahe tuhande roomlasega.

 Ḥunayni lahing muutus vältimatuks peagi pärast Meka vallutamist muslimite poolt.

 Tabuki lahingu algatasid samuti muslimid, et roomlased lõplikult hävitada.

Sahāba ehk Muhammadi kaaslaste ijmā ehk konsensus näitab, et ka nemad algatasid džihaadi näiteks aš-Šāmis Süürias, Iraagis, Iraanis, Egiptuses ja Põhja-Aafrikas. „Islami märtri staatus on kõrgeim,” ütleb Aucbur ja küsib, „kuidas saaks siis džihaad midagi madalamat olla?”^[30.]

Vastus: „Te peaksite aru saama, et meie usume muslimitena kindlalt, et inimene, kes ei usu Allahisse nii, nagu peaks, on uskmatu ja läheb terveks igavikuks põrgusse. Seega on muslimivalitseja üheks esmaseks ülesandeks islamit üle kogu maailma levitada, seda selleks, et päästa inimesed igavesest hukust. Nõnda ütleb Tafsīr ʻUthmāni [Koraani kommentaar] lõik, et kui mõni riik ei luba oma asukatele sobival kombel islamit õpetada või teeb sellel teel takistusi, siis võib muslimivalitseja õigustatult säärase riigi vastu džihaadi välja kuulutada. Sel moel jõuab islami sõnum sealsete asukateni ja päästab nad jahannam