Читать книгу Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist - Robert Spencer - Страница 7

RÖÖVSÕDALANE MUHAMMAD

Muhammadil oli sõjapidamises kogemusi juba enne prohvetiks tõusmist. Ta oli osalenud kahes sõjas quraysh’i hõimu ja nende rivaalitseva naabri, ḥawāzin’i hõimu vahel. Ent oma unikaalsesse sõdalasprohveti rolli astus ta hiljem. 610. aastal sai ta ingel Gabrieli vahendusel ilmutuse Allahilt ning ta alustas jutlustamist oma hõimule, õpetades, et on vaid üks jumal ning tema on selle jumala prohvet. Kuid quraysh’i hõimu suguvennad ei võtnud tema sõnumit Mekas sugugi hästi vastu. Nad põlgasid tema prohvetlikku kuulutust ja keeldusid oma jumalatest loobumast. Muhammad sattus raevu. Kui isegi tema onu Abū Lahab tema sõnumit millekski ei pidanud, needis Muhammad onu ja tema naise raevuka keelekasutuse saatel ära. See on meieni jõudnud islami pühakirja Koraani vahendusel: „Et häviksid Abū Lahabi mõlemad käed ja ta hävigu, ja ta rikkus ning vara ei aita teda, ja ta lõõmab tules, pilgeni leekides, ja tema nainegi, küttepuude kandja, kellel on kaelas palmikiust köis” (Koraan 111:1–5).

Nii nagu tänagi: tsiviilisikute tapmine

Kui Osama bin Laden tappis 11. septembril 2001 Maailma Kaubanduskeskuses süütuid inimesi ja tema usuvennad hiljem Iraagis tsiviilisikuid pantvangi võtsid ja neil päid maha raiusid, siis ütlesid Ameerika muslimite esindajad tuimalt, et säärane süütute inimeste tapmine on islamis keelatud. See on aga vaieldav, sest mõned islami seadusandjad lubavad tappa tsiviilisikuid, kes on islami vaenlasi sõjas abistanud.^[7.] Aga isegi siis, kui muslimi esindajate väited tõesed oleksid, ei saa unustada Nakhla röövretkega seoses täheldatut: usk ebajumalatesse on suurem patt kui tapmine. Seega on ülimaks eesmärgiks võidelda ebajumalakummardamise (ja muslimite tagakiusamise) vastu sealjuures vahendeid valimata.

Viimaks jõudis Muhammad vägivaldsete sõnade juurest vägivaldsete tegudeni. 622. aastal põgenes ta kodusest Mekast lähedalasuvasse Mediina linna, kus salk hõimusõdalasi teda prohvetina aktsepteeris ja talle truudust vandus. Mediinas asusid need uued muslimid röövima quraysh’i hõimu karavane, kusjuures Muhammad ise juhtis mitmeid röövretki. Röövsaak hoidis tärkavat muslimiliikumist ülal ja pani aluse islami teoloogiale. Näitena võib tuua ühe kurikuulsa intsidendi, mille käigus salk muslimeid röövis quraysh’i hõimu karavani Meka lähedal Nakhla asumis. Röövlid ründasid karavani püha kuu rajab’i ajal, mil sõdimine oli keelatud. Kui nad saagiga muslimite laagrisse naasid, keeldus Muhammad saagist osa saamast ja röövlitega üldse tegemist tegemast, öeldes vaid: „Mina pole teil püha kuu ajal sõdida käskinud.”^[6.]

Ent siis saabus Allahilt uus ilmutus, selgitusega, et quraysh’i hõimu vastuseis Muhammadile oli suurem üleastumine kui püha kuu reeglite rikkumine. Teisisõnu, röövretk oli õigustatud. „Nad küsivad sinult püha kuu ajal võitlemise kohta. Vasta: „Võidelda pühal kuul on suur patt. Aga takistada (inimesi kõndida) Jumala teel ja Pühasse Palvepaika, temasse mitte uskumine ja palvetaja ärasaatmine (palvepaigast) on veelgi suurem patt Jumala ees, sest usk ebajumalatesse on suurem patt kui (inimese) tapmine.” (Koraan 2:217) Nakhla rüüstajate patt ei olnud seega midagi võrreldes quraysh’i hõimu põlgusega Muhammadi vastu.

Tegemist oli äärmiselt olulise ilmutusega, sest selle tulemuseks oli islami põhitõde, mis on rakendust leidnud läbi aegade. Hea definitsiooniks sai kõik, mis tõi muslimitele kasu, hoolimata sellest, kas valitud teguviis rikkus moraalireegleid või muid seadusi. Kümnes käsus sedastatud moraalsed tõed ja teiste islamieelsete suurte religioonide õpetused tõrjuti kõrvale, et teha ruumi kõikehõlmavale omakasuprintsiibile.