Читать книгу Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist - Robert Spencer - Страница 8

Peagi pärast Nakhlat leidis aset muslimite esimene suurem lahing. Muhammad kuulis, et Süüria poolt on teel suur quraysh’i hõimu karavan ühes raha ja kaupadega. „See on quraysh’i karavan ühes nende omandiga,” lausus ta oma järgijatele. „Minge ja rünnake seda, ehk annab Jumal selle meile saagiks.”^[8.] Ta asus röövretke juhina Meka poole teele. Aga sel korral oli quraysh’i hõim tema saabumiseks valmis ning astus Muhammadi kolmesajale mehele vastu peaaegu tuhandepealise väega. Näib, et Muhammadile oli asjade käik ootamatu ning ta hüüdis hirmunult Allahi poole: „Oo Jumal, kui minu salk täna hävib, siis ei kummarda sind enam keegi.”^[9.]

Hoolimata ülekaalust sai quraysh’i hõim lüüa. Osade muslimi pärimuste kohaselt osales Muhammad isiklikult lahingus, kuid teised väidavad, et ta kannustas oma järgijaid rindejoone tagant. Olgu kuidas oli, aga nüüd oli tal võimalus välja elada mitme aasta jooksul kogunenud frustratsioon, põlgus ja viha oma hõimuvendade vastu, kes olid ta eemale tõuganud. Üks tema järgijatest meenutas hiljem needust, mille Muhammad quraysh’i hõimu liidritele peale pani: „Prohvet ütles: „Oo Allah, hävita quraysh’i hõimu juhid! Hävita Abū Jahl ibn Hishām, ʻUtba ibn Rabīʻa, Shayba ibn Rabīʻa, ʻUqba ibn Abī Muʻayṭ, ʼUmaiyya ibn Khalaf (või ʼUbay ibn Khalaf)”.”^[10.]

Kõik need mehed vangistati või tapeti Badri lahingu käigus. Üks needuses nimetatud hõimuliider, Uqba, palus oma elu eest ja lausus: „Ent kes hoolitseb minu laste eest, auväärne Muhammad?”

„Põrgu,” vastas islami prohvet ja käskis Uqba tappa.^[11.]

Teine hõimujuht Abū Jahl (mis on tõlkes rumaluse isa, säärase nime panid talle muslimitest kroonikud, tema pärisnimi oli Amr ibn Hishām) jäi oma peast ilma. Pea maha raiunud muslim viis trofee uhkelt Muhammadile: „Ma raiusin maha tema pea ja viisin selle apostlile, öeldes: „See on Jumala vaenlase Abū Jahli pea”.”

Muhammad oli õnnelik. „Kiidetud olgu ainus Jumal,” hüüdis ta ning tänas Allahit vaenlase surma eest.^[12.]

Kõigi needuses nimetatute surnukehad visati kaevu. Üks pealtnägija on öelnud: „Hiljem nägin, et nad kõik olid Badri lahingus hukka saanud ning nende kehad visati kaevu, välja arvatud Umaiyya ehk Ubay keha, sest ta oli paks mees ja kui teda lohistama hakati, siis tulid tema kehaosad enne kaevu viskamist küljest ära.”^[13.] Seejärel nimetas Muhammad neid auguinimesteks ja esitas teoloogilise küsimuse: „Kas te näete, et Jumal täidab oma lubadused? Olen näinud, et minu isand peab lubadust.” Kui temalt küsiti, miks ta laipadega vestleb, siis vastas ta: „Te ei kuula mind rohkem kui nemad, aga nemad ei saa mulle vastata.”^[14.]

Badri lahingu võit oli muslimite jaoks pöördeline sündmus. Muhammad väitis koguni, et ingliarmeed aitasid muslimitel quraysh’i hõimu veristada. Sarnane abikäsi pidi ka tulevikus jõudma Allahile truuks jäävate muslimiteni: „Kuid Jumal aitas teid veel enne, Badri lahingus, kui te veel nõrgad olite. Kartke siis Jumalat, võib-olla te saate veel tänulikuks. Siis sa ütlesid usklikele: „Kas sellest ei piisa teile, kui teie isand läkitab teile appi kolm tuhat inglit?” Jah, kui te olete kannatlikud ja jumalakartlikud ning vaenlane ründab teid äkki, siis teie Isand tuleb teile appi isegi viie tuhande väljavalitud ingliga.” (Koraan 3:123–125) Teine Allahilt saabunud ilmutus rõhutas, et Badri lahingus tõi võidu jumalakartlikkus, mitte sõjaline vägevus: „Teie jaoks oli tunnustäheks kahe salga vaheline võitlus: üks salk võitles Jumala teel, teine oli uskmatu. Ja usklikud nägid oma silmaga, et teisi on kaks korda rohkem.

Kuid Jumal toetab ju neid, keda tahab. Tõesti, selles on hoiatus selgepilguliste jaoks.” (Koraan 3:13) Üks Koraani lõik kinnitab, et muslimid olid Badri lahingus vaid passiivseteks tööriistadeks: „Uskmatuid ei tapnud teie, vaid Jumal tappis nad” (Koraan 8:17). Allah võimaldas tõsiusklikele muslimitele võite, olgugi, et edaspidi seisid nad silmitsi veel ebavõrdsemate olukordadega kui Badris: „Sina, prohvet! Õhuta usklikes vaimustust võitlemiseks! Kakskümmend vaprat teie seast võidavad kakssada. Kui teid on sada, siis võidavad nad tuhat uskmatut, sest uskmatud on rumalad inimesed.” (Koraan 8:65)

Allah andis Badri lahingu võitnuile ka suure sõjasaagi, sedavõrd suure, et sellest sai tüliõun. Lahkhelid paisusid vägevaks ning viimaks kõneles Allah ise asjast ühes Koraani suuras ehk peatükis, mis ongi täielikult Badri lahingule pühendatud. 8. peatüki pealkiri on „Al- Anf l” ehk „Saak”. Allah hoiatab muslimeid ja rõhutab, et Badri sõjasaak kuulub vaid Muhammadile: „Nad hakkavad sinult küsima sõjasaagi kohta. Vasta siis: „Saak kuulub Jumalale ja tema sõnumitoojale. Kartke siis Jumalat, olge leplikud üksteise vastu, kuulake Jumalat ja tema sõnumitoojat, kui olete usklikud”.” (Koraan 8:1) Lõpuks jagas Muhammad saagi muslimite vahel võrdselt laiali, jättes endale siiski viiendiku: „Teadke, et saagist, mille te (sõjas) võitsite, kuulub viies osa Jumalale, sõnumitoojale, (teie vaestele) sugulastele, orbudele, vaestele ja ränduritele, kui te vaid usute Jumalat ja seda, mille oleme läkitanud oma sulasele tõe valest eristamise päeval, päeval, kui vastamisi sattus kaks malevat. Jumal suudab kõiki asju.” (Koraan 8:41) Allah rõhutab, et tegemist oli tasuga temale kuuletumise eest: „Jätke endale see, mis te saite saagiks (Badri lahingus) lubatud ja ausal viisil, ja kartke Jumalat. Tõesti, Jumal on andestaja ja armuline.” (Koraan 8:69)^[15.]

Väikesest põlatud muslimite kogukonnast oli saanud arvestatav jõud võitluses Araabia poolsaare paganatega ning nüüdsest külvasid nad vastaste südamesse hirmu. Näis, et Muhammadi enesemääratlus ühe, tõelise Jumala viimase prohvetina leidis tohutult ebavõrdses lahingus kinnitust. Selle võidu tagajärjel tekkisid muslimitel hoiakud ja arusaamad, mis püsivad paljude jaoks veel tänagi.

 Allah annab oma rahvale võidu arvukama või sõjaliselt võimsama vaenlase üle seni, kuni tema korraldustele allutakse.

 Võit annab muslimitele õiguse alistatute omand sõjasaagina kokku riisuda.

 Verine kättemaks vaenlasele ei ole ainult Jumala ülesanne, vaid ka nende kohustus, kes temale maa peal alluvad. Sõna islam

 tähendus tõlkes ongi alistumine.

 Muslimite vastu suunatud lahingus võetud vange tohib muslimite liidrite suva järgi surmata.

 Need, kes islami eemale tõukavad, on „halvimad loodud olendite hulgas” (Koraan 98:6) ja pole seega halastust ära teeninud.

 Kõik, kes solvavad Muhammadit või tema rahvast või on Muhammadi või tema rahva vastu, on ära teeninud häbistava surma – võimalusel pea maharaiumise läbi. (See on vastavuses Allahi käsuga: „Kui sõjas on teie vastas uskmatud, siis raiuge neilt pead.” (Koraan 47:4))

Eelkõige oli Badri lahing aga esimene praktiline näide sellest, millest hiljem sai islami džihaadi doktriin. Antud õpetuses peitub võti mõistmaks nii ristisõdu kui ka tänapäeva konflikte.