Читать книгу NullNullNull - Roberto Saviano - Страница 10

Juba aastaid küsin ma endalt, mis mõtet on tegeleda laipade ja tulistamistega. Miks ma seda teen? Mis mõte sellel on? Sinult palutakse konsultatsiooni? Pead kuuenädalase loengutsükli mõne ülikooli juures, ja parem oleks, kui see on ka prestiižne? Sööstad lahingusse kurjuse vastu, uskudes, et oled headus? Mõne kuu vältel imetletakse sind nagu kangelast? Kas teenid midagi, kui keegi sinu sõnu loeb? Kas need, kes enne sind on neid sõnu öelnud, aga märkamatuks jäänud, hakkavad sind vihkama? Kas need, kes neid sõnu pole välja öelnud või on neid valesti välja öelnud, hakkavad sind vihkama? Vahel ma arvan, et see on kinnisidee. Vahel usun, et nendes lugudes peitub tõde. See ongi võib-olla saladus. Mitte saladus teistele, vaid saladus mulle endale. Mis on minu enda eest peidus. Mis jääb minu avalikes sõnavõttudes varjule. Narkoäri ja rahapesu radadel kõndimine paneb sind tundma end võimelisena mõõtma maailma tõde. Mõistma poliitiliste valimiste tulemusi, valitsuste kukkumisi. Ametlike teadaannete kuulamisest sulle enam ei piisa. Kuigi maailm liigub ühes kindlas suunas, tundub kõik samas hoopis millelegi muule keskendunud olevat, võib-olla millelegi banaalsele, pealiskaudsele. Mõne ministri avaldusele, mõnele väikesele sündmusele, kõmu-uudistele. Aga tegelikult otsustatakse asjade üle kusagil mujal. See instinkt on kõikide romantiliste valikute alus. Ajakirjanikud, kirjanikud ja filmirežissöörid soovivad kõik meile näidata, milline on maailm, milline ta tegelikult on. Öelda oma lugejale või vaatajale: see pole nii, nagu sa arvasid, vaid hoopis – näe, selline. See pole nii, nagu sa uskusid, ja nüüd kisun ma sul selle haava lahti, kust sa võid sisse piiluda, et näha lõplikku tõde. Aga täielikult ei suuda seda keegi. Oht peitub usus, et reaalne elu, see tõeline, pulseeriv ja otsustav tegelikkus, on täielikult peidus. Kui sa sellele otsa komistad ja kukud, hakkad uskuma, et eksisteerivadki ainult vandenõud, salakohtumised, sektid ja spioonid. Et ükskõik millise sündmuse taga on tegelikult hoopis midagi muud. See on jutustaja tüüpiline viga. Sellest saab alguse lühinägelikkus nende inimeste puhul, kes peavad end puhtaks ja üritavad suruda kogu maailma oma isiklike tõlgenduste raamidesse. See pole nii lihtne, kui sa arvad. Selle keerukus seisneb just mitteuskumises, et kõik olemasolev on peidus või otsustatakse selle üle salatubades. Tegelik maailm on palju põnevam kui mingi salaluure ja sektide vaheline vandenõu. Kriminaalne võim on segu reeglitest, kahtlustest, avalikust võimust, kommunikatsioonist, jõhkrusest ja diplomaatiast. Selle uurimine on nagu tekstide tõlgendamine, nagu putukateadlaseks saamine.

Hoolimata kõigist oma jõupingutustest ei mõista ma ikkagi, miks keegi üldse otsustab nende lugudega tegeleda. Raha pärast? Kuulsuse pärast? Kraadi pärast? Karjääri pärast? Seda kõike on liiga vähe, võrreldes hinnaga, mida tal selle eest maksta tuleb, sellega kaasneva riskiga, väljakannatamatu sosinaga, mis iga tema sammu saadab, ükskõik kuhu ta ka ei läheks. Ühel päeval, kui sa lõpuks suudad nendest asjadest jutustada, kui oskad oma jutu põnevaks muuta, süstida sellesse täpselt õigel määral stiili ja tõde, kui sõnad paiskuvad sul rinnust ja suust ja neil on kõla, siis sel päeval oled sa ise esimene, keda valdab neid sõnu kuuldes vastikustunne. Sa hakkad ennast kogu oma olemusega vihkama. Ja sa ei jää ainukeseks. Sind hakkab vihkama isegi sinu kuulaja, see tähendab inimene, kes otsustas sind kuulata, ilma et keegi teda selleks sundinud oleks, sest sa näitad talle seda vastikust. Sest ta tunneb end peegli ette panduna: miks mina seda ei teinud? Miks ma ise seda ei öelnud? Miks mina seda ei näinud? Valu muutub väljakannatamatuks, aga haavatud loom teatavasti ründab: ta ise valetab, juhib mind valedele jälgedele, ta on ära ostetud, ta ihkab kuulsust, raha. Kuritegelikust võimust rääkimine võimaldab avatud raamatute kombel sirvida hooneid, parlamente ja inimesi. Võta ükskõik milline tsementhoone ja kujuta ette, et see on ehitatud tuhandetest lehekülgedest; mida rohkem sa neid lehekülgi sirvid, seda rohkem sa sealt loed, mitu kilo kokaiini, kui palju altkäemakse, kui palju musta tööd sinna sisse on ehitatud. Kujuta ette, et samamoodi võid sa teha kõigega, mida enda ümber näed. Kujuta ette, et sa võid sirvida ükskõik mida. Sel hetkel mõistad sa paljutki, aga ükskord jõuab kätte hetk, mil sa sooviksid kõik raamatud sulgeda. Mil sa lihtsalt ei suuda enam asju sirvida.

Sa võid ka mõelda, et nende asjadega tegelemine on võimalus maailma lunastada. Õiglust jalule seada. Ja osalt see võibki nii olla. Aga võib-olla, ja eriti just sel juhul, pead suutma aktsepteerida tõde, et oled vaid tilluke superkangelane, kellel pole vähimatki võimu. Oma sisimas oled sa haletsusväärne inimolend, kes on oma jõudu üle hinnanud lihtsalt sellepärast, et pole kunagi varem selle piiride vastu põrganud. Sõna annab sulle palju suurema jõu kui see, mida kätkevad endas sinu keha ja sinu elu. Aga tõde – iseenesestmõistetavalt pean siinkohal silmas oma isiklikku tõde – on see, et on olemas ainult üks põhjus, mis ajendab sind elama selles pahede ja salakaubitsejate, kuritegeliku äri ja massimõrvade maailmas. Ajendab võimalikust lohutusest loobuma. Kuulutama maailmale, et ei eksisteeri mitte mingisugust palsamit, mis teeks elu kergemaks. Teadvustama endale, et see, mida sa teada saad, ei tee sinu enesetunnet paremaks. Ometi tahad seda iga hinna eest teada saada. Ja kui sa selle lõpuks teada saad, hakkab sinus kasvama põlgus asjade vastu. Asjade all pean ma silmas just asju, esemeid. Sa saad lõpuks teada, kuidas need tehtud on, milline on nende päritolu ja kuhu need lõpuks satuvad.

Isegi kui sul hakkab halb, kinnitad endale, et maailma võib mõista ainult see, kes otsustab nendes lugudes „sees olla”. Sa võid olla uudiste edastaja, kroonik, kohtunik, politseinik, preester, sotsiaaltöötaja, õpetaja, maffia vastu võitleja, kirjanik. Sa võid oma tööd hästi osata, aga see ei tähenda veel, et sul oleks kutsumus või soov nende asjade „sees olla”. Sees olemine tähendab, et need asjad väsitavad sind, täidavad sinu hinge, uuristavad nagu ussikesed kõiki ülejäänud asju sinu igapäevases elus. Sees olemine tähendab, et sinu pea kubiseb linnakaartidest, kuhu on kantud ehitusplatsid, uimastimüügi piirkonnad, paigad, kus on kokkulepetele alla kirjutatud ja kus on toimunud täiuslikud kuriteod. Nende asjade sees ei ole sa mitte ainult sellepärast, et elad tänaval või imbud saladuskatte all kuueks aastaks mõnesse klanni nagu Joe Pistone. Sa oled nende asjade sees sellepärast, et need moodustavad sinu maailmas olemise mõtte. Mina otsustasin juba aastate eest nendes asjades sees olla. Mitte ainult sellepärast, et kasvasin üles maal, kus kõige üle otsustasid klannid, ja olen näinud suremas neid, kes nende võimule vastu hakkasid, ja mitte ainult sellepärast, et laimamine kustutab inimestes igasuguse soovi kuritegelikule võimule vastu hakata. „Pulbrikaubanduse” sees olemine on ainus vaatepunkt, mis võimaldab mul asju sügavuti mõista. Näha inimlikku nõrkust, võimu füsioloogiat, suhete haprust, sidemete püsimatust, raha ja jõhkruse tohutut jõudu. Näha nende ilu ja õiglust propageerivate õpetuste absoluutset mõttetust, millest minu hing on siiani toitunud. Ma hakkasin mõistma, et kokaiin on telg, mille ümber pöörleb kõik ülejäänu. Minu haaval oli üksainus nimi. Kokaiin. On tõsi, et maailmakaarti joonistatakse naftaga, sellega, mis on musta värvi ja millest me oleme harjunud rääkima, aga seda tehakse ka valge naftaga, nagu Nigeeria bossid nimetavad kokaiini. Maailmakaarti joonistatakse kütusega, nii mootori kui ka inimkehade omaga. Mootorikütus on nafta, inimkehade oma kokaiin.

„Serblased. Nad on täpsed, halastamatud ja piinamisel pedantsed.”

„Lollus. Tšetšeenid. Nende noad on nii teravad, et enne kui arugi saad, oled juba verest tühjaks jooksnud.”

„Aga libeerlastega võrreldes on nad alles algajad. Need kisuvad sul elusast peast südame välja ja söövad selle ära.”

See mäng on sama vana kui maailm. Julmuse edetabel, kõige metsikumate rahvaste esikümme.

„Ja albaanlased? Nemad ei rahuldu ainuüksi sinu tapmisega. Ei. Nemad kannavad ka järgnevate põlvkondade eest hoolt. Nad kustutavad su ära. Igaveseks.”

„Rumeenlased tõmbavad sulle kilekoti pähe, seovad sulle käed kaela ja lasevad ajal oma töö teha.”

„Horvaadid naelutavad su jalgupidi maa külge ja sul ei jää muud üle, kui palvetada, et surm kiiremini tuleks.”

Jutt verest, terrorist ja sadismist jätkub veel mõnda aega, kuni jõutakse vältimatu eriüksuste nimekirja juurde: Prantsuse leegionärid, Hispaania El Tercio, Brasiilia Bope.

Istun ümmarguse laua taga. Minu ümber istuvad mehed, kes üksteise järel kirjeldavad oma kogemusi ja loetlevad nende rahvuste kultuurierisusi, mida nad kõige paremini tunnevad, kuna on nende juures rahuvalvemissioonidel osalenud. See sadistlik ja natuke rassistlik mäng on riitus, ja nagu kõik riitused, on see hädavajalik. See on nende meeste jaoks ainus moodus endale öelda, et halvim on seljataga, et nad on kõigest hoolimata elus ja et nüüd algab nende tõeline elu. Parem elu.

Ma vaikin. Nagu antropoloog, pean minagi võimalikult vähe vahele segama ja laskma riitusel takistusteta edasi minna. Kokkutulnute näod on tõsised, ja kui keegi neist sõna võtab, siis ei vaata ta ei oma vastasistujale ega ka eelmisele jutustajale otsa. Igaüks räägib oma lugu nii, nagu asuks ta tühjas toas ja räägiks ainult iseendale, üritades end veenda, et on oma silmaga näinud absoluutset kurjust.

Kõikide nende aastate jooksul olen ma kuulnud sellistest nimekirjadest kümneid kordi koosolekutel, kongressidel, õhtusöökidel, pastaroa taga ja kohtusaalis. Sageli oli see vaid üha ebainimlikumate jõhkruste nimekiri, aga mida rohkem need episoodid minu mällu talletusid, seda rohkem sai selgeks, et neile oli omane üks ühine nimetaja, üks kultuuritunnus, mis tungivalt ja kangekaelselt üha uuesti esile kerkis. Jõhkrusele omistati rahvuste geneetilises pärandis aukoht. Kui teed selle vea, et samastad julmuse ja sõjakoledused terve rahvusega, siis osutub selline jõhkruse klassifitseerimine samaväärseks musklite näitamisega, mida oled lõputuid tunde jõusaalis treeninud. Aga isegi nende musklite taga, mida näidatakse vastasele mulje avaldamiseks, peitub karm ja reeglipärane treening. Improvisatsioonile pole siin kohta, kõik tuleb täpselt ette planeerida. Välja treenida. Trenn teeb mehest tõelise mehe. Vahe on selles, mida sulle õpetatakse.

Ka jõhkrus on õpitav. Keegi ei sünni siia ilma julmana. Kuigi inimesel võivad olla teatud kaasasündinud kalduvused ja ta võib kasvada vägivaldses peres, siis on julmus ikkagi õpetatav ja selle võib ära õppida. Julmus on midagi, mis õpetajalt õpilasele edasi antakse. Impulsist üksi ei piisa, seda tuleb suunata ja treenida. Treeningu teel saab keha õpetada hingest lahti ütlema isegi siis, kui sa hingedesse ei usu, isegi siis, kui arvad, et see on religioosne bluff, fantaasia vili, isegi siis, kui oled kindel, et eksisteerivad ainult koed ja närvid, veenid ja piimhape. Aga midagi siiski peab olema. Kuidas sa muidu nimetaksid seda pidurit, mis just viimasel hetkel takistab sul lõpuni minemast? Teadlikkuseks? Hingeks? Sellel on palju nimesid, aga ükskõik kuidas sa teda ka ei nimetaks, tea, et teda saab kujundada, jõuga muuta. Mõelda, et julmus on inimese kaasasündinud omadus, on mugav ja sobilik neile, kes soovivad oma musta südametunnistust puhtaks pesta ilma sellega arveid õiendamata.

Kui üks sõduritest oma jutu lõpetab, ei jää tema kõrval istuja ootama, et tema sõnad mõjuksid, vaid alustab kohe oma lugu. Riitus jätkub ja ka sel korral näivad kõik üksmeelselt nõus olevat, et mõnel rahvusel on agressiivsus veres. Midagi pole parata, kurjus on meie sees olemas juba sündides. Minust paremal istuv sõdur ei jõua ilmselgelt oma korda ära oodata. Ta niheleb plastiktoolil, mille vaikset kriginat ainult mina näin kuulvat, sest keegi tema kolleegidest ei tõsta kordagi pilku meie poole. Kindlasti ei ole tema puhul tegemist distsiplineerimatu algajaga, kuna tal on pikk habe ja rinnamärkidest võib järeldada, et ohtlikesse olukordadesse on ta sattunud arvukatel kordadel. Täheldan tema juures veel ühte anomaaliat: ta raputab pead. Mulle näib, et tema suu tõmbub isegi kergelt irvakile. Ta on riitust segav element ja nüüd ei jõua enam minagi ära oodata, millal kord tema kätte jõuab. Ma ei peagi kaua ootama, sest just keset elavat kirjeldust sellest, kuidas mingid Ida-Euroopa salateenistuse agendid oma ohvril küüsi välja kisuvad, katkestab minust paremal istuv mees jutu.

„Te ei saa põrgutki asjadest aru. Te ei tea mitte kui midagi. Loete kõmuajakirjandusest lugusid, kuulate kella kaheksasi uudiseid. Aga tegelikult ei tea te mitte midagi.”

Seejärel sobrab ta kiirustades oma sõduripükste taskus ja tõmbab sealt välja nutitelefoni. Ta laseb sõrmedel närviliselt üle puutetundliku ekraani libiseda ja sellele ilmub maakaart. Ta suurendab, lükkab edasi, suurendab veel kord ja näitab lõpuks teistele ühte kohta maakaardil. „Vaadake, kõige hullemad jõhkardid elavad siin.” Tema sõrm osutab ühte kohta Kesk-Ameerikas. Riitus on katkenud. See on Guatemala. Kõik on hämmingus.

„Guatemalas?”

Sõjaveteran vastab ühe sõnaga, mis enamikule kohalolijatest on tundmatu: „Kaibil.”

Ma olin seda nime kuulnud kõlamas seitsmekümnendate aastate ülekuulamistel, aga praeguseks ei mäletanud seda enam keegi.

„Kaheksa nädalat,” hakkab habemik jälle rääkima, „piisab kaheksast nädalast ja inimene kaotab kogu oma inimlikkuse. Kaibilid on avastanud mooduse, kuidas teadvust välja lülitada. Kahe kuuga saab inimesest teha metslooma, juurides välja kõik selle, millega ta tajub kurjust, headust, mõõdukust. Kaheksa nädalaga saab pühast Franciscusest teha tapja, kes on võimeline hammastega metsloomi murdma, püsima elus ainult uriini juues ja kõrvaldama kümnete kaupa elavaid inimesi, ükskõik millises vanuses. Kaheksast nädalast piisab selleks, et õppida sõdima ükskõik millisel pinnasel ja igasugustes ilmastikutingimustes ning liikuma kiirelt vaenlase tule all.”

Vaikus. Olen tunnistajaks ketserlusele. Esimest korda ajaloos on kaasasündinud julmuse paradigma purustatud. Mul tekib soov mõnd kaibilit oma silmaga näha. Hakkan lugema. Avastan, et kaibilid on Guatemala sõjaväe kontrrevolutsiooniline eliitkorpus. See tekib 1974. aastal, kui asutatakse sõjaväekool, millest hiljem saab kaibilite erioperatsiooni väljaõppekeskus. Guatemalas käib neil aastail kodusõda, valitsusväed ja paramilitaarsed jõud astuvad USA toetusel kõigepealt sõtta halvasti organiseeritud sissidega ja hiljem ka mässuliste grupiga Unidad Revolucionaria Nacional Guatemalteca44. Sõda levib üle kogu riigi. Kaibilid värbavad oma ridadesse üliõpilasi, lihttöölisi, ametimehi, opositsioonipoliitikuid. Igasuguseid inimesi. Maiade linnad põletatakse maha, talupoegi mõrvatakse ja nende kehad jäetakse kuuma päikese kätte roiskuma. 1996. aastal lõpeb rahulepingu allakirjutamisega Guatemalas lõpuks kodusõda, mis oli kestnud kolmkümmend kuus aastat ja kaasa toonud üle kahesaja tuhande hukkunu, kolmkümmend kuus tuhat desaparecido’t45 ja kuussada kakskümmend kuus tõestatud massimõrva. Esimene sõjajärgne president Álvaro Arzú otsustab USA nõudmisel muuta kontrrevolutsioonilise sõjaväe, mida peetakse Ladina-Ameerika parimaks mässajate vastaseks jõuks, efektiivseks vahendiks võitluses uimastikaubanduse vastu. 1. oktoobril 2003. aastal sünnib ametlikult terrorismivastane sõjaline üksus: Kaibili pataljon.

Enda sõnul on kaibilid „tapmismasinad”, kes on saanud väljaõppe verdtarretavatel treeningutel, sest sõduri väärtus tuleb pidevalt proovile panna, päev päeva ja õudus õuduse järel. Äsja tapetud ja toorelt ära söödud looma vere joomine teeb kaibili tugevaks ja annab talle väe. Juba mõnda aega tunneb Guatemala Ajaloolise Selguse Komisjon nende tegevuse vastu huvi ja on koostanud dokumendi pealkirjaga „Vaikuse mälu”. Selles dokumendis tuletatakse meelde, et Guatemalas kolmekümne kuue kodusõja aasta jooksul toimepandud kuritegudest 93 protsendil on vastutavad korrakaitsejõud ja paramilitaarsed grupid, kõige enam Patrullas de Autodefensa Civil46 ja kaibilid. Raporti sõnul on kaibilite korpus siseriikliku relvakonflikti jooksul toime pannud genotsiidiakte.

Kõige julmemate tegude seas mäletatakse Peténi departemangus Las Dos Erres nimelises külas toimunut, kus 1982. aasta 6.–8. detsembril tehti küla maatasa ja kõik selle elanikud tapeti. 6. detsembril tungis külasse nelikümmend kaibilit, et sealt ära tuua üheksateist püssi, mis eelmise sisside korraldatud varitsusrünnaku käigus kaduma olid läinud. Nad ei säästnud kedagi, kes nende teele ette jäi, nad tapsid mehi, naisi ja lapsi, vägistasid noori tüdrukuid, põhjustasid nurisünnitusi rasedatele, keda nad püssipäradega peksid ja kelle kõhtude peal nad hüppasid, viskasid elusaid lapsi kaevudesse ja tapsid neid nuiahoopidega, osa neist maeti isegi elusalt. Kõige väiksemad lapsed lennutati vastu majaseinu või puid surnuks. Laibad visati kaevudesse või jäeti põldudele vedelema. Jutt käib siin rohkem kui kahesaja viiekümnest ohvrist, kuigi ametlikult oli ohvreid kakssada üks, kellest seitsekümmend olid alla seitsme aasta vanused. Külast lahkudes võtsid sõdurid kaasa kaks neljateist- ja kuueteistaastast tüdrukut, kes jäeti ellu ja riietati sõduririietesse. Nad jäid sõdurite juurde kolmeks päevaks ja neid vägistati korduvalt. Kui sõdurid neist ära väsisid, siis nad kägistasid tüdrukud surnuks.

Kaibiliga kohtuda pole üldse raske: nad on selleks liiga uhked. Pärast sõduri jutustuse ärakuulamist ei suutnud ma seda enam unustada ja hakkasin küsimusi esitama. Palusin kohtumist mõne kaibili sõduriga. Mulle räägitakse ühest Milano ettevõtjate koduabilisest. Ta on vastutulelik ja me lepime kokku. Kohtume tänaval.

Ta ütleb, et on endine ajakirjanik, tema rahakoti vahel on mõne artikli koopia. Aeg-ajalt ta loeb neid, aga võib-olla hoiab ta neid seal lihtsalt tõestuseks oma endisest elust. Ta tunneb ühte kaibilit. Midagi muud ta rääkida ei taha.

„Ma tunnen teda. Kaibilitest ei saa peaaegu mitte kunagi ekskaibileid, aga see mees tegi vea.”

Ta ei soovi täpsemalt selgitada, mida kaibil teinud oli.

„Sa ei usu ühtegi tema sõna, ma ise ka ei usu, sest kui tema jutt oleks tõsi, ei saaks ma enam magada …”

Siis pilgutab ta mulle silma: „Ma tean, et see on tõsi, aga loodan ikkagi, et mitte täielikult tõsi.”

Ta annab mulle ühe telefoninumbri. Ma jätan koduabilise-ajakirjanikuga hüvasti ja helistan. Vastab jäine hääl, mis teatab, et on minu huvist meelitatud. Ka tema lepib minuga kohtumise kokku avalikus kohas. Saabubki Ángel Miguel. Ta on väikest kasvu, tal on maiade silmad, ta on elegantselt riides, nagu peaks ta televisioonis esinema. Mul on vaid märkmik kaasas ja see ei meeldi talle. Aga ta otsustab kohale jääda. Telefonis kuuldud jäine hääl on asendunud hakitud kõnega. Meie jutuajamise jooksul ei langeta ta kordagi pilku ega tee ühtegi üleliigset liigutust.

„Mul on hea meel, et sa maricón47 oled,” ütleb ta sissejuhatuseks.

„Ma pole maricón.”

„Võimatu. Mul on tõendeid. Sa oled maricón, aga pole mõtet seda häbeneda.”

„Kui oleksin tõesti gei, siis ma ei häbeneks seda, selles võid kindel olla. Aga millest me räägime?”

„Sa oled maricón, kui sa ei märka … kõike esto48 …”

Ta pöörab oma kaela mõne kraadi võrra vasakule, ise mulle jätkuvalt silma vaadates, ja just sel hetkel, nagu vastusena esiisade kutsele, astub üks tütarlaps sammu ettepoole. Ma polnud teda tõepoolest märganud. Olin üleni kaibilile keskendunud.

„Kui sa temasugust ei märka, oled maricón.”

Blondeeritud tüdruk, kes on mähitud liibuvasse kleiti, mida ta kannab nagu oma teist nahka, turnib peadpööritavalt kõrgetel kontsadel. Kuid ta ei kanna meiki – võib-olla arvab ta, et ilus olemiseks piisab ka kahest kuldsete täpikestega heledast silmast. Ta on kaibili tüdruk. Ta ütleb oma nime, ta on itaallanna ja ülimalt rahul, et seisab siin mehe kõrval, kelle ta arvatavasti on sõjakangelasega segamini ajanud.

„Sinust peab saama cuas. Kui sinust ei saa cuas, siis sa ei tea, mida tähendab lahinguvend.”

Mõistan, et Ángel Miguelile ei meeldi aega viita. Ta liigitas mu homoseksuaaliks ja tutvustas mulle oma tüdrukut. Sellest piisab, nüüd on ta valmis oma juttu alustama. Olen kusagilt lugenud, et q’eqchi’ keeles tähendab cuas venda. Aga alles nüüd mõistan, et see sõna ei tähista bioloogilist sidet. Cuas pole mitte sünnijärgne vend, vaid ta valitakse hiljem sinu jaoks välja.

„Üks kord treeningu ajal palusin teistelt kaibilitelt, et nad mulle natuke toitu jätaksid. Minu cuas läks näost lumivalgeks. Kaibilid viskasid oma toidu maha ja hakkasid selle peal trampima. Siis sidusid nad meid kinni ja ütlesid: „Nokkige, kanad.” Kui keele liiga kaugele suust välja ajasime, sadasid jalahoobid ja meile karjuti: „Ärge nosige, nokkige, kanad!”

„Kui üks cuas treeningul eksib, siis saab ka teine karistada, aga kui üks kahest oma ülesandega hästi hakkama saab, siis saavad mõlemad suure kõhutäie süüa ja oma voodi. Cuas’ed on peaaegu nagu kihlatud. Ükskord magasin koos oma cuas’ega telgis ja öösel hakkas hermano49 mind katsuma. Algul see ärritas mind, aga siis mõistsin, et peame kõike koos tegema … jagama üksindust, naudingut … aga me ei pannud sisse … ainult katsusime …”

Ta räägib ühe hingetõmbega, nagu peaks ta võimalikult kiiresti maha lugema ettevalmistatud kõne. Tüdruk noogutab uhkelt. Kuldsed kiired tema silmades on nüüd veel säravamad. Tahaksin teda katkestada ja talle meelde tuletada, et alles natuke aega tagasi oli ta mind maricón’iks tembeldanud, aga otsustan, et parem on tema teadvuse voogu mitte segada.

„Seal õpid, mida tähendab sõjavend. Te jagate toidumoona, hoidute üksteise ligi, kui väljas on külm, lasete end veriseks peksta, et närve treenida.”

Lõpetada inimeseks olemine, loobuda inimesele omastest sulneist voorustest ja puudulikest vigadest. Saada kaibiliks. Elada vihates.

„Peténi departemangus Poptúnis asuva kaibilite treeningkeskuse sissepääsu kohal on kiri „Tere tulemast põrgusse!”, aga ma usun, et vähesed saavad lugeda teist kirja: „Kui edasi astun, järgne mulle. Kui peatun, tõuka mind edasi. Kui ümber pööran, tapa mind.””

Kuigi minu infoallikal pole just Rambo keha, vuristab ta enesekindlalt ette terve rea välismaiste treenerite nimesid, kes olid kaheksakümnendatel aastatel noori kaibileid välja õpetanud: rohekiivrid, Vietnami sõja veteranid, Peruu ja Tšiili commando’d. Räägitakse, et Guatemala kodusõja massimõrvades kasutasid kaibilid peade maharaiumist oma allkirjana, kuigi paljud on veendunud, et see on samasugune legend nagu nende oletatav sõjalaul: „Kaibil, Kaibil, Kaibil! Mata, mata, mata! Qué mata Kaibil? Guerrillero subversivo! Qué come Kaibil? Guerrillero subversivo!”50

„Väljaõppe esimene tsükkel kestab kakskümmend üks päeva,” jätkab Ángel Miguel, „sellele järgneb teine, kahekümne kaheksa päeva pikkune tsükkel. Džunglis. Jõed, sood, miiniväljad. Need on kaibili kodud. Nii nagu sina armastad oma kodu, armastab ka kaibil enda oma. Lõpuks jõuab kätte viimane nädal. Viimane faas, mille lõpus saad tõeliseks kaibiliks. Õpid sööma seda, mida kätte saad. Prussakaid, madusid. Õpid vaenlase territooriumile tungima, hävitama, vallutama.

Kursuse lõpus pead veetma kaks ööpäeva ilma magamata ja kaelani ulatuvas jõevees. Mulle ja minu cuas’ele anti vesiste silmadega segavereline kutsikas. Meil kästi tema eest hoolitseda, nagu oleks ta meie kolmas vend. Pidime ta kõikjale kaasa võtma ja talle süüa andma. Panime talle nime. Just siis, kui olime temaga ära harjunud, käskis pealik ta tappa. Pidime talle mõlemad ühe noahoobi kõhtu lööma. Olime juba väljaõppe lõpufaasis ega esitanud enam küsimusi. Siis käskis pealik tema liha süüa ja verd juua. Sellega tõestaksime oma julgust. Täitsime käsku, kõik tundus nii loomulik.

Kaibil teab, et ellujäämiseks pole vaja ei juua, süüa ega magada. Selleks on vaja padruneid ja head tulirelva. Olime sõdurid, olime võitmatud. Me ei sõdinud käsu peale, sellest poleks piisanud. Meil oli ühtekuuluvustunne, mis on igasugusest sunnist tugevam. Vaid kolmandik meie seast lõpetas treeningu. Ülejäänud põgenesid või tapeti. Mõned jäid haigeks ja surid.”

Kaibilite maailm on eelkõige täis sümboleid. Hirm, terror, vendlus, cuas’te vaheline solidaarsus. Kõik võib ja peabki uhkelt kõlama, see saavutatakse kavala tähenduste andmise ja vihjete mängu abil, leiutades akronüüme. Nagu cuas: C= cameratismo, vendlus, U = unione, ühtsus, A= appoggio, abi S= sicurezza, ohutus. Või hüüdlausete teel, milles väljendub kokkuvõtvalt kaibilite filosoofia: „Kaibil on tapmismasin siis, kui võõrad jõud ja õpetused ohustavad isamaad või sõjaväge.” Kaibil ei tohi mitte mingi hinna eest kaotada oma purpurpunast peakatet, millel ilutseb kaibilite märk: kokkukuuluvust ja jõudu sümboliseeriv alpinisti haak, mille sees on pistoda (au sümbol), ja selle käepidemel viis sälku, mis viitavad viiele meelele, ning suurte kollaste tähtedega kiri „Kaibil”. Mami keeles51 tähendab sõna kaibil ‘see, kellel on kahe tiigri jõud ja salakavalus’. Seda nime kandis suur Kaibil Balam, mamide kuningas, kes võitles vapralt Hispaania konkistadoori Gonzalo de Alvarado vägede vastu 16. sajandil. Nüüd aga sai just nendest sõduritest, kes kandsid uhkusega nime, mis sümboliseeris maiade sõjalist vastupanu konkistadooridele, omaenda rahva massiline hävitaja. Tänapäeval on legend oma olemuse minetanud ja sõna kaibil on omandanud terrori tähenduse.

„Kaheksanda nädala lõpus toimub õhtusöök. Tohutud suitsevad grillid, kus öö läbi tuld üleval hoitakse ja kuhu visatakse järjest uusi alligaatori-, iguaani- ja metskitseliha tükke. Kombekohaselt võetakse sel ööl Guatemala kaitseminister jõuga kinni ja visatakse krokodillitiiki (kust krokodillid elavad kilomeetrite kaugusel), sest valitsuse mehed on kõik püksisittujad. Pärast seda õhtusööki võid hakata kaibili märki kandma. Pistoda, mis helgib helesinisel ja mustal taustal. Helesinine sümboliseerib päeva, kui kaibil tegutseb merel või taevas. Must on öiste operatsioonide vaikus. Märgil on veel diagonaalne köis: maapealsed missioonid. Ning pistoda käepidemel on igavene tuli. Vabadus.”

Ángel Migueli liikumatust katkestab välgusähvatusena üks liigutus. Ta on harali sõrmedega käe üles tõstnud.

„Haistmine. Kuulmine. Kompimine. Nägemine. Maitsmine.”

Viis meelt, mida täiuslik kaibil peab endas arendama ja ellujäämise eesmärgil alati ärksana hoidma. Aga ka selleks, et tappa.

„Ühtsus ja jõud.”

Vaatan Ángel Migueli. Ta pole enam kaibil, aga tühjus tema pilgus on säilinud. Kaibiliga kohtumine pole ainult sõjamasinaga kohtumine, vaid ka kohtumine tühjusega. Just see hirmutab mind kõige enam. Hoolimata sellest, et ta on vaevalt saja kuuekümne viie sentimeetri pikkune, vaatab Ángel Miguel minu peale ülevalt alla. Väljaõppest ja vendlusest rääkimine on tema eneseuhkust upitanud ja nüüd kerkib see taevani, domineerides minu ja oma tüdruku üle. Mul on üks küsimus ja võib-olla on just nüüd õige hetk seda esitada, nüüd, kui mu vestluskaaslane tunneb end võitmatuna.

„Mida sa kaibilite seosest narkootikumidega tead rääkida?”

Amnesty International hakkas seda nähtust kirjeldama 2003. aastal ühes raportis, milles märgiti ära mitukümmend juhtumit, kus sõjaväelased ja politseinikud on osalenud narkovõrgustikus või muudes ebaseaduslikes tegevustes, nagu autovargused, laste müümine adopteerimiseks ja „sotsiaalne puhastus”. Samuti lülitas 2003. aastal Washington Guatemala „usalduse kaotanud” riikide nimekirja, kuna aastatel 2000– 2002 oli Guatemala valitsus konfiskeerinud vaid viiendiku kokaiinikogusest, võrreldes kolm aastat varem konfiskeeritud kogusega.

Isegi kui minu küsimus Ángel Miguelile mõju avaldab, siis ei lase ta seda välja paista. Seejärel uurin, kas tema tüdruk reageerib kuidagi, aga temagi seisab liikumatult edasi, kui välja arvata kerge keharaskuse kandumine ühelt kingakontsalt teisele. Veendun, et küllap on ka tema enne kaibili tüdrukuks saamist väljaõppe läbi teinud. Lõpuks avab Ángel Miguel suu: „Ühtsus ja jõud,” kordab ta ja vaikib. Kaibilite mantrast talle piisab ja ma küsin endalt, kas nende kahe sõna kordamine ei tähenda mitte seda, et minu küsimus on mingil moel tema kaitsemüüritisse väikese mõra löönud. Üritan seda tõestada.

„Kas on tõsi, et mõned endised kaibilid on hiljem Mehhiko narkokartellides karjääri teinud?”

Juba mõni aasta väidavad Mehhiko võimud, et Guatemala ekskaibilite ja endiste sõdurite arv kohalikes kuritegelikes organisatsioonides on kasvamas. Organisatsioonile on endiste sõdurite kaasamine väga soodne, sest nad on juba treenitud ja kogemustega noored mehed ning kartell säästab tänu neile uute liikmete väljaõpetamisele kuluvat aega ja raha. Ekskaibil osutub kartellile kasulikuks relvade tundmisega ja harjumusega tegutseda mägisel maastikul ja metsades. Ekskaibil suudab väga rasketes tingimustes ellu jääda ja liigub osavalt nii Peténis Põhja-Guatemalas kui ka Lõuna-Mehhikos, kus on ühesugused klimaatilised tingimused. Olukorra muudab veelgi halvemaks viimastel aastatel toimunud Guatemala sõjaväelaste massiline demobilisatsioon, mille tagajärjel on sõdurite arv langenud kolmekümnelt tuhandelt viieteistkümnele tuhandele. Paljud saavad sõjaväest lahkumise eest hüvitist, aga ei leia hiljem tööd. Osa neist on astunud eraturvafirmade teenistusse ja saadetud palgasõduritena välismaale, võib-olla ka Iraaki. Teised aga lõpetavad kuritegelike organisatsioonide käsilastena.

Miski liigub. Ángel Miguel hõõrub oma pöialt vastu nimetissõrme, nagu nähtamatut sigaretti rullides, ja tema silmanurkadesse on tekkinud peenikesed kortsud, mida ma varem seal ei märganud. Tema tüdruk ei sarnane ka enam täielikult kivisambaga. Ta vaatab ringi ja liigutab närviliselt huuli.

Minu küsimused on uppi löönud võimusuhte, mis kaibilitel kehtib oma alluvate suhtes. Sest Ángel Migueli jaoks olen mina alluv, kes peab härdalt kuulama pealiku sõnu. Kui me varem telefonis kohtumise kokku olime leppinud ja hüvasti jätsime, oli Ángel Miguel mulle üles lugenud terve rea põhimõtteid, mis tol hetkel tundusid mulle puhta propagandana, aga nüüd, kui seisan tema uhkelt vaikiva meelerahu ees, mõistan, et ma ei ole neid austanud. Kaibili ülesanne on „võita oma alluvate usaldus, nende jõupingutusi suunata, neile eesmärgid selgeks teha, neile kindlustunnet sisendada, luua võistkondade vahel ühtsustunne, olla neile eeskujuks oma mõõdukusega, hoida lootust elavana, ohverdada end võidu nimel”. Kahe lihtsa küsimusega kaibilite mineviku ja oleviku kohta tegin võimatuks enda koolitamise.