Читать книгу NullNullNull - Roberto Saviano - Страница 8

Kirde-Mehhikos, Tamaulipase osariigis Rio Bravo lõunakaldal asub Matamoros, linn, mida Brownsville’iga Texases ühendab neli silda. Need sillad on nagu naftajuhtmed, mida mööda pumbatakse valget naftat USAsse. Siin valitseb Golfo kartell, üks jõhkramaid narkokartelle. 1999. aastal küündis Golfo kartelli poolt Ühendriikidesse veetava kokaiini kogus viiekümne tonnini kuus ning kartell oli vägivalla, korruptsiooni ja teiste narkoorganisatsioonide abil enda kätte haaranud territooriumi, mis ulatus Mehhiko lahe kallastelt kuni Vaikse ookeani rannikuni. Kartell oli siin võim number üks ja nende mees number üks oli Osiel Cárdenas Guillén.

Lugu El Padrinost, kes kõige viimasena kohtumisele saabub, oma kohale istub ja terve rea toostidega uued pealikud sisse õnnistab, on Osiel miljon korda kuulnud. Muidugi varieeruvad loo üksikasjad sõltuvalt jutustajast nagu muutlik kevadine ilm, kuid selle lõpp on alati sama: uus maailmakord on kehtestatud. Osiel oli juba sündides vihane. Väikesena oli ta tülinorija, teismelisena vägivallatseja, noorukina kurjategija. Poisi hinge pures pime ja põhjuseta raev, millele lisandus särav mõistus. Tulemuseks oli sadistlik ja deemonlik isiksus.

„Kui mulle võiks kuuluda kogu maailm, miks ma peaksin siis leppima vaid ühe tükiga sellest?” kõlab vastuseks ettevaatamatule vestluskaaslasele, kes järjekordselt julgeb teda tüüdata looga El Padrinost ja maadejagamisest. Kes ei vastaks samamoodi, kui ta oleks sündinud peres, kus vaatamata vaesusele mõtlematult üha uusi lapsi sigitatakse ja kes hoolimatult näljaste kanade keskele porisse roomama jäetakse? Osiel lõi endale oma maailma, mis jäi teda ümbritsevast kaosest eemale. Juba neljateistaastaselt töötas ta hommikuti automehaaniku abilisena ja õhtuti maquiladora’s, kus ta koos ülejäänud kahesaja töölisega valmistas tolmuimejaid paar kilomeetrit põhja pool elavatele jänki koduperenaistele.

Kui raev ja kättemaksuiha kokku saavad, on sellele kaks võimalikku väljundit: masendus või tohutu auahnus. Osiel kaldus viimase poole. Maquiladora’s oli ta tutvunud ühe elavaloomulise tütarlapsega, kelle silmad särasid nagu kaks pärli, aga Osiel tundis iga kord häbi, kui ta tüdrukut välja kutsus, sest tal polnud autot, millega talle järele minna, ega raha, et teda baari viia. Ta hakkas narkootikume müüma. See oli kiirelt tulu toov ja riskantne tegevus, mis andis talle piisava koguse adrenaliini, mida ta vajas. Algajate diilerite seas jõuab edasi see, kellel on kõige vähem eelarvamusi. Jõhkrus on võimu kaitsmisel vältimatu. Kui sa ei ole jõhker, siis hakkavad sinu vaenlased sind nõrgaks pidama ja kasutavad seda kohe enda huvides ära. Täpselt samamoodi toimub koertekarjas: karja juhiks saab see, kes kõige valjemini uriseb.

Sel ajal hakkavad Osieli suhted korrakaitsjatega halvenema. 1989. aastal, kahekümne ühe aastasena võetakse ta esimest korda mõrvasüüdistusega kinni, aga juba järgmisel päeval lastakse ta kautsjoni eest vabadusse. Järgmisel aastal istub ta jälle vangis, sest teda süüdistatakse peksmises ja ähvardamises, kuid jälle pääseb ta peagi vabadusse. Kahekümne viie aastasena arreteeritakse ta Texase osariigis Brownsville’is, kus teda süüdistatakse narkootikumidega kaubitsemises: kinnipidamise hetkel leitakse tema juurest kaks kilo kokaiini, mis on piisav kogus süüdistuse esitamiseks. Talle määratakse viieaastane vanglakaristus, aga jälle õnnestub tal tänu Mehhiko ja USA vahelisele vastastikusele vangide väljaandmise seadusele pääseda. Küll kodumaal on kõike kergem korraldada, loodab Osiel, ja nii ka läheb. Juba järgmisel, 1995. aastal pääseb Osiel vabadusse.

Kõigil suurtel allilma liidritel on üks ühine omadus – vajadus olla karismaatiline. Soov võluda, võrgutada. Vahet pole, kas objektiks on mõni naine, keda voodisse meelitada, või mõni vaenuliku leeri narkoärikas, kes tuleb kõrvaldada, veendes oma liitlasi, et too värdjas on selle ära teeninud. Kui leiad üles selle kitsa pilu, kust pääsed enda vastas seisva inimese tahtejõu juurde, oledki mängu võitnud. Osiel teab, et kuigi ta võib ka käsi maha lõigata, ohvrite pereliikmeid ähvardada ja terveid laohooneid maha põletada, on õigetel pillikeeltel mängimine palju kiirem viis oma soove ellu viia. Kes teda ei karda, see jumaldab teda, ja kes teda ei jumalda, põgeneb ainuüksi tema nime kuuldes kandade välkudes. Osiel suudab saladuskatte all saada riikliku kohtupolitsei agendiks madrina40 ehk informaatori rollis, ja sellega kaasneb politsei kaitse, mille all ta vabalt tegutsema hakkab. Nüüd on lahinguväljal mõlemad rindejooned tema kontrolli all ja samas on ta ise vaba sõlmima suhteid Golfo kartelli liikmetega. Ta tutvub Salvador Gómez Herreraga, kelle hüüdnimi on El Chava ja kes saab pärast Juan García Ábrego arreteerimist Golfo kartelli bossiks. Ka tema jutustab Osielile loo El Padrinost, kes tõstab peekri ja ütleb toosti Matamorose kanali uute omanike terviseks.

Üheksakümnendate aastate teisel poolel käib Golfo kartellis sõda liidripositsiooni pärast. Paljud pidasid organisatsiooni hääbunuks, kuigi alles mõne aasta eest – pärast El Padrino arreteerimist ja kartelli kuldajastut, kui selle juht oli García Ábrego – oli see olnud üks mõjuvõimsamaid narkokartelle. Nüüd aga jahivad seda teised vaenulikud kartellid, politsei ja FBI. Paistab, et Juan Nepomuceno Guerra – kõlava nimega mehe, kes keeluajal USAs salaalkoholiga oli kaubitsenud – seitsmekümnendatel aastatel loodud kartelli tund on tulnud. Kukub García Ábrego, ta võetakse Mehhiko võimude poolt kinni ja antakse USAle välja, kus ta praeguseni vangis istub: talle on määratud üksteist eluaegset vanglakaristust. García Ábrego vend Humberto on liiga nõrk, et edu saavutada. Sergio El Checo Gómez langeb oma ihukaitsjate ja partnerite organiseeritud vandenõu ohvriks. Óscar Malherbe de León võetakse kohe kinni. Kukub ka Hugo Baldomero Medina Garza, Rekakuningas, kes samuti arreteeritakse: sellega lõpeb tonnidesse küündivates kogustes juurviljakastidesse ja mereannipakenditesse peidetud kokaiini igakuine transiit Ameerika Ühendriikidesse. Politsei pühitseb jumalate hukku, samal ajal aga kasvab El Chava ja Osieli vaheline sõprus ja koostöö. Nad on lahutamatud, nad teevad kõvasti tööd, koguvad võimu ja raha. Aga sellest ei piisa, vähemalt mitte Osielile. Võimu ei saa jagada. Seda kordab ta kõigile, kes talle jonnakalt El Padrino lugu jutustavad: „Kui mulle võiks kuuluda kogu maailm, miks ma peaksin siis leppima vaid ühe tükiga sellest?” Niisiis, pärast seda, kui ta on koos El Chavaga kinni võetud, ostab Osiel vangivalvurid ära, tapab El Chava ja põgeneb. Sellel 1998. aasta päeval saavutab Osiel kaks asja: Golfo kartelli juhi rolli ja hüüdnime El Mata Amigos, Sõbratapja.

Sa oled sõbra tapnud. Võib-olla oled sa võimeline tapma isegi oma vanemad, oma venna või poja? Mida sa üldse enam kardad? Sind ei seo miski. Sul pole midagi kaotada. Sa oled võitmatu. Ja kui sul siis juhtub olema ka särav mõistus, on sinu tulevik kindlustatud. El Mata Amigos reformib organisatsiooni ja juhib selle 21. sajandisse. Politsei kaitse on talle altkäemaksudega garanteeritud. Ta on isegi Nuevo Laredo motoriseeritud ratsaväe 21. rügemendi ära ostnud. Nad on efektiivsed mehed. Nad saavad teate, et partii kokaiini on kusagil kõrbe piiril asuva mahajäetud vabriku lattu toimetatud. Nad kiirustavad relvastatud salgaga sündmuskohale, just sobival hetkel saabuvad nende kannul ka ajakirjanikud. Sissetung lattu toimub kiirelt ja ilma verevalamiseta. Sealt ei leita kedagi, ainult paar kilo valget pulbrit. Kedagi ei arreteerita. On ainult fotod, käepigistused ja naeratused. Ilus puhas töö.

Samal ajal rikutakse Mehhiko ja Ameerika Ühendriikide vahelist riigipiiri jätkuvalt iga päev ja iga tund. „Mingi Osiel …” kordavad Mehhiko võimukandjad asja omavahel arutades. Sõbratapja on nagu viirastus. Aga Tamaulipase loogelist maakitsust, seda keelt, mis Ameerikal tagumikku lakub, noolivad ka teised narkoorganisatsioonid, kes kuulutavad Golfo kartellile sõja. Need on vennad Valenciad ja Tijuana kartell, Vicente Carrillo Fuentesele kuuluv Juárezi kartell ja isegi Los Negros, Sinaloa kartellile alluv surmaeskadron. Nad kõik astuvad nüüd võitlusse Golfo kartelli vastu. See on tõeline sõda. Nuevo Laredo, Reynosa ja Matamorose linnad muutuvad lahingutandriks. Ei möödu tundigi ei päeval ega öösel, mil ei toimuks tapmisi ja inimrööve, tänavatelt võib kergesti leida kilekottidesse topitud ja tükeldatud laipu. Vägivalla ja ohvrite arvu tõus suurendab nii kohalikku kui ka rahvusvahelist survet kiiremas korras Osiel Cárdenas Guillén peatada. Lõpuks Osiel arreteeritakse ja antakse neli aastat hiljem USAle välja. Golfo kartell muutub detsentraliseeritud organisatsiooniks, kus võimu jagavad kaks narkoparunit: Osieli vend Antonio Ezequiel Cárdenas Guillén, hüüdnimega Tony Tormenta, kes tapetakse 2010. aasta 5. novembril Mehhiko armee poolt Matamoroses, ning Jorge Eduardo Costilla Sánchez, hüüdnimega El Coss, kelle Mehhiko merevägi arreteerib Tampicos 12. septembril 2012. aastal. Ometi ei suuda need kaks juhti lõppu teha vaenusõdadele, mis kartelli seestpoolt nõrgestavad.

Nii ka läheb. Kui nende kuningriik langeb, tuleb võimule Mario Armando Ramírez Treviño, hüüdnimega El Pelón, Kiilakas, või X20, kes kahjuks võetakse kinni Reynosas 17. augustil 2013. Kes on järgmine? DEA arvates üks nendest kolmest mehest: Luís Alberto Trinidad Cerón, hüüdnimega El Guicho, Juan Francisco Carrizales, hüüdnimega El 98, või Alberto de la Cruz Álvares, hüüdnimega El Juanillo. Samuti ollakse alati valmis vastu võtma veel ühte Osieli venda, Homero Cárdenas Guilléni, hüüdnimega El Majadero, Lollakas.

Tänapäevani lõikab Golfo kartell kasu oma heast asukohast USA piiri lähedal. Golfo kartell on nagu võimas rahamasin, mida USA välisministeerium üritas peatada 2009. aastal, kui eraldas viiskümmend miljonit dollarit tasuks info eest, mis aitaks tabada kartelli kahte pealikku ja selle ülejäänud viitteist liiget. Tonnidesse küündivate kokaiinikoguste üle piiri toimetamiseks kasutatakse kõikvõimalikke teid, nende hulgas isegi maa-aluseid tunneleid, mille kaudu käib ka inimkaubandus. Selle ohvritest saavad uue põlvkonna narkokullerid, kes vastutasuks piiri taga miraažina terendava parema elu lootuses võtavad endaga kaasa kuni poole miljoni dollari väärtuses narkootikume. Samuti kasutatakse selleks liinibusse, mis sõidavad mööda teed Interstate 35, mis viib Laredo piirilinnast Texase osariigis Minnesotasse, või teed Interstate 25, mis saab alguse neljakümne kilomeetri kaugusel El Pasost (samuti Texases) ja jõuab põhja poole suundudes välja Wyomingisse. Liinibussid on uimastikaubitsejate jaoks täiuslik transpordivahend, neid ei kontrollita röntgeniga peaaegu mitte kunagi. Samas ei põlga Golfo kartell ära ka palju fantaasiarikkamaid meetodeid, näiteks raudteetransporti või kiireid ja turvalisi allveelaevu, millega saab transportida tohutuid kokaiinilaste.

„Iga inimese südames on meeletu soov millegi eest võidelda, seiklust läbi elada ja midagi kaunist päästa.” Need kristlasest kirjaniku ja aktivisti John Eldredge’i sõnad on alati meeldinud ühele La Familia Michoacana võimukamale bossile Nazario Moreno Gonzálesile, kes otsustas need sõnad ümber kohandada. Moreno Gonzáles kuulutas jumalikku õiglust vaenlasi kõrvaldada ega lahkunud iialgi oma tõekspidamiste „piiblist”. „Parem suren lahingus, kui elan terve elu põlvitades,” kirjutas Moreno Mehhiko revolutsionääri Emiliano Zapata sõnu tõlgendades. Või: „Parem olen elav koer kui surnud lõvi.” Osale inimestest oli ta El Chayo, teistele El Mas Loco, kõige hullumeelsem. Kuid nad kõik jäävad teda mäletama kui Mehhiko bossi, kes suri kaks korda. Nimelt teatasid Mehhiko ametivõimud 2010. aasta detsembris, et föderaalpolitsei oli tapnud Familia bossi Apatzingánis. Et selgitada, kuidas see oli juhtunud, võttis isegi tollane president Felipe Calderón isiklikult sõna, teatades, et korrakaitsejõud olid üllatanud Nazario Moreno Gonzálezit mõne Familia liikme korraldatud peol ning et ta oli langenud seal puhkenud tulevahetuse käigus. Kuigi tema surnukeha ei leitud, sest ametlike aruannete kohaselt olid Familia liikmed selle minema viinud, ei seadnud keegi juhtunu sellist versiooni kahtluse alla. Vähemalt mitte peaaegu aasta vältel, kuni 2011. aasta oktoobrini, mil vahistati Mario Buenrostro Quiroz, Familia Michoacanaga seotud röövijate grupi Los Aboytes pealik. Ülekuulamise käigus rääkis Buenrostro, et El Chayo on elus ja temast on vahepeal saanud Familiast lahku löönud dissidentide grupi Templirüütlid pealik. Alates sellest hetkest muutusid kuuldused El Chayo kohta üha sagedamaks, kuni leidsid lõpuks kinnitust 2014. aasta 9. märtsil, mil Michoacáni osariigis Tumbiscatíos toimunud tulevahetuses tapsid Mehhiko armee ja mereväe eriüksused mehe, kes oli arreteerimiskatsele jõuga reageerinud. Sõrmejäljed ja DNA-test ei jätnud sel korral kahtlustele ruumi: tegemist oli Nazario Moreno Gonzáleziga, ametlikult rohkem kui kolm aastat tagasi surnud mehega. Kõik need aastad oli ta segamatult oma Michoacánis asuvast kindlusest edasi valitsenud, ilma et oleks pidanud kinnivõtmist kartma: surnule ju jahti ei peeta.

Michoacán asub Vaikse ookeani rannikul. Sinaloa gomero’d tõid siia endaga kaasa oopiumimoonid ja õpetasid kohalikele talupoegadele ehk campesino’dele, kuidas neid kasvatada. Michoacán – Sinaloa – USA: selline oli aastaid olnud uimastite marsruut. Need olid aastad täis kuritegusid ja inimrööve, mis lõppesid eraviisilise vigilante’de41 organisatsiooni La Familia loomisega.

La Familia Michoacana sündis vajadusest tagada avalik kord, ohjeldada vägivallatsemist ja kaitsta nõrgemaid. Mõne aasta jooksul kasutas siinsetele aladele tunginud Golfo kartell La Familiat oma paramilitaarse tiivana. Tänapäeval on La Familia iseseisev kartell, kes on spetsialiseerunud metamfetamiiniga kaubitsemisele, olles selle suurimaks importijaks Ameerika Ühendriikidesse. Aastakümneid oli see maa, mis tänapäeval on täis metamfetamiini salalaboreid, narkokaubitsejaid ligi meelitanud tänu oma looduslikku varjupaika pakkuvale künklikule maastikule ja transporti lihtsustavale asukohale Vaikse ookeani läheduses, eelkõige aga tänu niinimetatud Tierra Caliente viljakale pinnasele, mis oli ideaalne marihuaana kasvatamiseks. DEA endise tegevjuhi Michael Brauni sõnul kuuluvad La Familiale Mehhikos erilaborid, mis on võimelised kaheksa tunniga tootma kuni viiskümmend kilo metamfetamiini. Uimastimüügis kehtivad La Familia kehtestatud karmid seadused: uimasteid ei tohi müüa ei kartelli enda liikmetele ega ühelegi mehhiklasele. Nende äraspidine moraal kõlab vastu kartelli liikmete poolt oma territooriumile üles riputatud loosungitelt: „Me oleme uimastite tarvitamise vastu ja ütleme ei naiste ja laste tööjõu kasutamisele.”

Iseseisva kartellina Mehhiko narkomaailma sisseastumist tähistab La Familia suurejoonelise debüüdiga: 2006. aasta 6. septembri ööl tungib kakskümmend musta riietatud ja kinnikaetud nägudega meest Sol y Sombra nimelisse diskoteeki Uruapanis, saja kilomeetri kaugusel Michoacáni pealinnast Moreliast. Hambuni relvastatud mehed tulistavad mõne paugu õhku ja käsivad siis röökides kõigil klientidel ja laval tantsivatel tüdrukutel pikali heita. Üleüldise paanika saatel kiirustavad nad teisele korrusele, teevad mustad prügikotid lahti ja veeretavad nende seest viis surnupead trepist alla tantsupõrandale. Enne lahkumist viskavad mõrtsukad otsast raiutud peade kõrvale põrandale paberitüki teatega: „La Familia ei tapa raha pärast. Me ei tapa naisi, me ei tapa süütuid. Surema peab vaid see, kes selle on ära teeninud. Teadke, et see on taevane õiglus.” See on La Familia Michoacana visiitkaart Mehhikole.

Organisatsiooni liikmete jaoks on territoorium püha, nad ei luba seda uimastite ja haigustega rüvetada. Sellise mentaliteedi poolest sarnanevad nad Itaalia organisatsioonidega, kes peatavad ja karistavad kõiki, kes nende territooriumil uimasteid müüvad. La Familia Michoacana on omamoodi welfare sui generis42. Nad võitlevad uimastisõltuvuse vastu omapärasel sunnimeetodil: kartelli liikmed lähevad kliinikutesse isiklikult kohale ja ärgitavad uimastisõltuvust ravivaid patsiente kõikvõimalike vahenditega, sealhulgas ka palvetades, sõltuvusest vabanema. Siis aga sunnivad nad neid kartelli heaks tööle hakkama. Kes keeldub, see tapetakse. Ühistel palvetundidel on organisatsiooni jaoks oluline roll, sest nendest sõltub üldise käitumise kõrval liikmete karjäär. Kartell jagab abirahasid talupoegadele, ettevõtetele, koolidele ja kirikutele ning teeb kohalikes ajalehtedes ühiskonna toetuse võitmiseks propagandat. Just kohalikus ajalehes La Voz de Michoacán ilmunud artikliga teatab La Familia 2006. aasta novembris enda olemasolust: „Mõned meie võitlustehnikad võivad küll olla liiga karmid, aga see on ainus võimalus riigis korda luua. Võib-olla osa teie seast ei mõista seda praegu, aga me teame kindlalt, et kõige enam kannatada saanud aladel kiidetakse meid heaks, sest meie suudame vabaneda siia teistest osariikidest tulnud kurjategijatest, keda me takistame Michoacáni tagasi tulemast ja siin uusi kuritegusid toime panemast.” La Familia on nagu paralleelne riik Michoacáni osariigis. Ta annetab kogukonna oluliste projektide jaoks raha, kontrollib mikrokuritegevust, lahendab kohalikke tülisid. Ja võtab kaubanduse pealt protsenti: sada peesot kuus letikoha eest kohalikul turul, kolmkümmend tuhat automüügiesinduse eest. Sageli on ettevõtted sunnitud uksi kinni panema ja loovutama oma äri organisatsioonile, kes kasutab seda rahapesuks.

Hoolimata sellest, et La Familia aluseks on religioossed põhimõtted, tuntakse seda ülimalt vägivaldsete meetodite kasutajana. Selle liikmed piinavad ja tapavad oma vastaseid. „Me soovime, et president Felipe Calderón teaks, et me ei ole tema vaenlased ja austame teda. Soovime alustada ühist dialoogi. Oleme selle vastu, et Los Zetas Michoacáni tungib. Me soovime üldist rahu ja heaolu. Me teame, et oleme karmid, kuid see on vajalik … Meie eesmärk on jõuda kokkuleppele, soovime riigiga lepingut sõlmida.” Nii räägib kohaliku telekanali Michoacán CB Televisión Marcos Knappi juhitud saates „Voz y Solución” Servando Gómez Martínez, hüüdnimega La Tuta. Gómez on üks kartelli juhtfiguure, Moreno Gonzálezi partner, kes oli kunagi pakkunud president Calderónile liitu, et kõrvaldada kõige kardetavamad konkurendid. Valitsus keeldus läbirääkimisi pidamast. Sellest hoolimata on La Familia üks narkosõja aastatel Mehhikos kõige kiiremini kasvanud kartellidest. Michoacánist on selle võim laienenud ka naaberosariikidesse – Guerrerosse, Queretarosse ja Méxicosse. Selle kombitsad ulatuvad isegi Ameerika Ühendriikidesse. 2009. aasta oktoobris avalikustasid föderaalvõimud neli aastat kestnud juurdluse „Projekt Coronado” tulemused La Familia tegevusest USA territooriumil. Sellest sündis üks kõigi aegade suurimaid Ameerika Ühendriikides tegutsevate Mehhiko narkokartellide vastaseid operatsioone. Üle kolme tuhande agendi osales kaks päeva kestnud haarangus, millesse olid kaasatud nii kohalikud võimuorganid, osariikide võimuesindajad kui ka föderaalvõimud. Üheksateistkümnes osariigis arreteeriti kokku kolmsada meest. Kuuskümmend kaks kilo kokaiini, kolmsada kolmkümmend kilo metamfetamiini, nelisada nelikümmend kilo marihuaanat, sada nelikümmend neli relva, sada üheksa sõidukit ja kaks ebaseaduslikku narkolaborit konfiskeeriti koos kolme miljoni neljasaja tuhande dollariga sularahas. 2010. aasta novembris teeb La Familia riigile taas ettepaneku sõlmida kokkulepe: nad lubavad kartelli laiali saata, kui riik, föderaalvalitsus ja politsei lubavad teha omapoolseid jõupingutusi selleks, et tagada korrakaitse Michoacáni osariigis. Ettepanekust teavitati avalikkust kodude, kaupluste ja telefoniputkade uste alla sokutatud lendlehtedega, tänavatele üles riputatud narkoloosungitega või kirja teel, mis saadeti laiali blogidele, raadiojaamadele, ajakirjandusele ning nii rahvuslikele kui ka rahvusvahelistele uudisteagentuuridele. Selles antakse teada, et La Familia loodi vastusena riigi läbikukkumisele kodanike kaitsmisel kuritegevuse eest ja et sellesse kuuluvad Michoacáni kodanikud on valmis riiki oma elu hinnaga kaitsma. Ka seekord keeldus ise Michoacánis sündinud Felipe Calderón kartelliga kokkulepet sõlmimast ja läbirääkimisi alustamast.

La Familia ja Los Zetase vahelises võitluses on kogu Michoacán muutunud üleüldiseks sõjatandriks. 2008. aasta 15. septembril, Mehhiko iseseisvuspäeva eelõhtul toimus osariigi pealinnas Morelias esimene narkoterrorismi akt Mehhiko ajaloos. Veidi pärast seda, kui kuberner Leonel Godoy on kolm korda järjest hõiganud „¡ Viva Mexico !”43 ja löönud iseseisvuskella, lõhkeb linnaväljakule tseremooniat vaatama tulnud rahvahulga seas kaks kildgranaati, mis põhjustavad kaheksa inimese surma ja haavavad rohkem kui sadat inimest, kellest kõik on lihtkodanikud. Esimest korda langeb narkosõja ohvriks süütuid inimesi. Võimuesindajad näitavad näpuga La Familia peale, kes omalt poolt lehvitab Los Zetast süüdistavaid loosungeid: „Nad on argpüksid, kes rikuvad riigi rahu ja korda. Mehhiko ja Michoacán pole üksi. Aitäh Teile, Zetas, teie alatu teo eest.”

Morelia tapatöö tähistab murrangut vana ja uue elukorralduse vahel, El Chapo ja Los Zetase ning La Familia meetodite vahel. Varem kehtisid teatud reeglid. Kes El Chapo reetis, see sai karistada ja kõik. Tollal ei korraldatud mingeid õudseid ja veriseid vaatemänge. Tänapäeval näeb jõhkrust linnaväljakutel pidevalt. Ülimale vägivallale lisandub avalik alandus. El Chapo aga haarab asju lennult. Juba tapatööle järgneval päeval hakkab ta kiiruga e-posti teel levitama vastuteadet, millele ka El Mayo alla kirjutab: „Meie Sinaloas oleme alati kaitsnud rahvast ja austanud bosside ja teiste uimastikaubitsejate perekondi, me oleme alati austanud valitsust, naisi ja lapsi. Sel ajal kui võim oli Sinaloa kartelli käes, ei toimunud riigis ühtegi sellist tapatalgut. Ja kas teate, miks? Sest me oskame oma tööd teha ja meil on südametunnistus. Juba varsti hakkate Michoacánis sinaloalasi nägema (võtame tagasi meie käest ärakistud territooriumid ja tapame kõik, kes on Sinaloa perekonda teotanud), ja siis ei peata meid enam ei valitsus ega ükski kartell.”

Los Zetas ja La Familia demonstreerivad oma jõhkrust avalikult ja kasutavad seda enda saadikuna; Sinaloa pöördub vägivalla poole ainult siis, kui see vajalik on. See on postmodernismi ja modernismi vaheline väljakutse. Karjete ja vaikuse vaheline konflikt. Mängureeglid on muutunud. Näitlejate arv on suurenenud. Uued tegelased sünnivad kiiresti ja kugistavad alla terveid territooriume ja regioone. Uued kartellid on hullumas. Neid iseloomustab paindlikum struktuur, kiire reageerimisvõime, uue tehnoloogia tundmine, massimõrvadega kelkimine, segane pseudoreligioosne filosoofia. Ja tohutu raev, mille ees kahvatuksid kõik nende eelkäijad.

Elamukvartal Cancúnis. Mahajäetud furgoonauto tõmbab juba mitmendat päeva möödujate tähelepanu ning nad helistavad politseisse: „Sellest tuleb mäda liha haisu.” Politseinikud murravad furgooni ukse lahti ja leiavad sealt kolm surnukeha, kellel on käed raudus ja kilekotid pähe tõmmatud. Nende lähedusse on jäetud sõnum: „Me oleme uus grupp Mata Zetas, võitleme inimröövide ja väljapressimiste vastu ja teeme seda puhtama Mehhiko nimel kõikides osariikides.” Allkiri „Kartell Jalisco Uus Põlvkond (Los Mata Zetas).” Alles hiljem avastatakse, et ohvrid olid enne surma videolindile võetud ja Youtube’is on näha, kuidas kinnikaetud nägude ja püssidega mehed neid üle kuulavad. Nii esitleb end kartell Jalisco Uus Põlvkond ehk Los Mata Zetas, Zetade Tapjad. See on kõige noorem kartell.

2010. aasta 29. juulil sureb Ignacio Coronel Villarreal, Sinaloa kartelli esindaja Jalisco osariigis, El Chapo partner ja tema praeguse naise, Emma Coroneli onu. Ta tapetakse tulevahetuse käigus Mehhiko armeega Zapopanis, Jalisco osariigis. Tema liitlased kahtlustavad, et teda olid reetnud tema enda kartelli mehed ning otsustavad sellest lahku lüüa ja uue kartelli luua. Jalisco Uue Põlvkonna loojateks on Nemesio Oseguera Ramos, hüüdnimega El Mencho, Erick Valencia ehk El 85, ja Martin Arzola ehk El 53: kõik endised Millenniumi kartelli liikmed, mis tollal oli Sinaloa kartelli üks haru. Algab liitumiste ja lahkuminemiste tants. 2011. aasta algul otsustab Jalisco Uus Põlvkond vallutada Jalisco osariigi pealinna Guadalajara. See on sõda kõigi vastu. Aga juba mõni kuu hiljem liitub kartell uuesti Sinaloaga. Nüüd võitlevad nad Los Zetase vastu Guadalajara ja Veracruzi pärast, aga nad tegutsevad ka Colima, Guanajuato, Nayariti ja Michoacáni osariikides. El Chapo kasutab neid võitluses Los Zetase üksustega oma territooriumil. Nad peavad ennast „õigeks grupiks” kõige halva vastu, mida esindab Los Zetas.

Selles sõjas astuvad Los Zetas ja Jalisco teineteise vastu avalikult, nägusid varjamata. 2011. aasta 20. septembril leitakse Veracruzi kesklinnas päise päeva ajal kahest veoautost kokku kolmkümmend viis surnukeha, kakskümmend kolm nendest kuuluvad meestele ja kaksteist naistele. Ohvrite kehadel on piinamisjälgi ja nende käed on raudus, mõnele on kott pähe tõmmatud. Nad kõik on Los Zetase liikmed. Pärast tapatööd levitatakse internetis videot, kus viis näokattega meest istuvad linaga kaetud laua taga. Nende ees laual on veepudelid, nagu pressikonverentsil. Ja seda see ongi. Kuritegudevastane pressikonverents: „Me nõuame, et relvajõud usuksid meid, kui kinnitame, et meie ainus eesmärk on teha lõpp Los Zetasele. Me oleme nimetud sõdurid, meil pole nägu, aga me oleme uhkusega mehhiklased …” Mõni päev hiljem leitakse kolmekümne kuue inimese laibad kolmest erinevast majast Boca del Ríos, Veracruzi osariigis. Paar päeva enne rahvusvahelise raamatumessi avamispidu Guadalajaras avastab politsei 24. novembril kolme väikese furgoonauto kabiinist kokku kakskümmend kuus laipa, kes on surnud lämbumissurma või löögist pähe. 22. detsembri esimestel tundidel ründavad uimastikaubitsejad kolme liinibussi Veracruzi osariigis kiirteel number 105. Rünnaku lõplik bilanss on kuusteist surnut, nende seas ka kolm Ameerika kodanikku Texasest, kes olid Mehhikosse jõulupuhkust veetma sõitnud. Järgmisel päeval leitakse Veracruzi osariigis Tampico Alto linnas kümme piinamisjälgedega laipa, kelle käed on raudus ja peaaegu kõigil on pea otsast raiutud. Mõrvad ei lakka isegi jõulupühade ajal: Tampico lähedal Tamaulipases Veracruzi osariigi piiri ääres avastavad sõjaväelased rutiinse kontrolli käigus järelkäruga veoki kastist kolmteist surnukeha. Kuritööpaigalt leitakse ka narkoloosungeid, mis viitavad rivaalitsevate gruppide vahelisele arveteklaarimisele. Metsikuste nimekirja võiks lõputult jätkata, aga selle ainus mõte oleks uute medalite riputamine Jalisco kartelli liikmete rinda.

On 1. juuli 2012. Mehhikos on äsja ametisse valitud uus president Enrique Peña Nieto. Tähtsamate ülesannete seas lubab ta võidelda uimastikaubanduse vastu, mis viimase viie aastaga on nõudnud üle viiekümne tuhande ohvri. Juba kakskümmend neli tundi pärast presidendivalimisi peatab neljakümnemeheline mõrvarite grupp Zacazonapanis Kesk-Mehhikos kell kümme hommikul neli viieteist-kuueteistaastast noorukit, kes müütavad seal narkootikume La Familia Michoacana nimel. Kohale saabub ka La Familia liikmeid. Puhkeb tulevahetus. Tunniks ajaks valitseb rahvahulgas segadus ja hirm. Koolides katkestatakse sõjaväe ja politsei ootuses õppetöö, aga kui viimased lõpuks kohale jõuavad, jääb nende osaks vaid ohvrite ülelugemine – vähemalt kaheksa surnut, kusjuures eluga pääseb El Tuzo, keda tuntakse kui relvastatud ihukaitsjat ja kes töötab Pablo Jaimes Castrejóni heaks, keda kutsutakse hüüdnimega La Marrana, Räpane, ja kes on La Familia Michoacana México osariigi lõunaaladel tegutsev boss, üks tagaotsitavamatest narkoparunitest, keda süüdistatakse inimröövis, väljapressimises, mõrvas ja uimastite ebaseaduslikus müügis. Ka neljakümne mõrvari seas on kaotusi, aga nemad on vaid kõrgema eesmärgi nimel langenud vajalikud ohvrid.

Kõik nelikümmend tapjat kuulusid veidi rohkem kui aasta varem loodud kartelli, mille asutamine on järjekordne murrang pidurdamatus mõrvarlikus hullumeelsuses, millesse tänapäeva Mehhiko uimastikaubanduse tõttu on langenud. See on Templirüütlite kartell, mis kasvas välja La Familiast, kes nende arvates oli kaotanud oma esialgsed väärtused ja pühendus viimasel ajal tavapraktikaks muutunud vargustele, inimröövidele ja väljapressimistele. Templirüütlitel on aga väga väärikas aukoodeks. Ordu liikmed peavad võitlema materialismi, ebaõigluse ja türannia vastu. Nad peavad ideoloogilist sõda, mille eesmärk on kaitsta eetikal põhinevaid ühiskondlikke väärtusi. Nad on andnud vande kaitsta rõhutuid, leski ja vaeslapsi. Keelatud on naisi ja alaealisi ära kasutada või neid oma võimu kasutades petta. Samuti on keelatud inimesi raha väljapressimise eesmärgil röövida. Selleks, et kedagi tappa, tuleb luba küsida, sest keegi ei tohi teiselt inimeselt elu võtta lihtsalt sellepärast, et talle seda teha meeldib või ta sellega raha teenib. Kõigepealt tuleb välja uurida, kas kellegi tapmine on piisavalt põhjendatud, ja alles siis võib edasi tegutseda. Ükski õige templirüütel ei lange sektantluse ega väikluse ohvriks. Tema ülesandeks on edendada isamaa-armastust ja olla uhke oma kodumaa üle. Ta peab olema alandlik ja auväärne. Narkootikumide tarbimine on kõigile templirüütlitele rangelt keelatud. Templirüütel peab andma teistele rüütellikku eeskuju. Ja alati tõde otsima, sest Jumal on Tõde. Kes reedab või vaikimisvannet murrab, selle karistuseks saab surm, ja tema perekonnale langeb osaks sama saatus, kusjuures tema varandus konfiskeeritakse.

Nagu näete, on see hullumeelne paroodia, kus paraku etendab peaosa noor ja agressiivne grupeering, kes on astunud võitlusse nõrgenenud kartelliga, millest nad ise välja on kasvanud ja kelle maid nüüd endale ihaldavad, põlgamata ära nendega piirnevaid osariike. Templirüütlid tunnevad end nii kõikvõimsana, et kuulutavad sõja isegi Los Zetasele. Nagu keskaegne rüütliordu, mis Jeruusalemmas pärast esimest ristisõda loodi selleks, et kaitsta Pühal Maal palverändureid, tunnevad ka uue aja Templirüütlid enda sees jumaliku missiooni väge. Mitte keegi, kes grupiga liitub ja vanematest vendadest koosneva kogu poolt liikmeks valitakse, ei tohi „eesmärgist” loobuda ja annab selle nimel vande, mida ta oma elu hinnaga peab pidama. Ordu liikmed osalevad tseremooniatel, kus kantakse neile nime andnud Templirüütlite ordu rõivaid: Rooma kiivreid ja valgeid tuunikaid, mille rinnale on joonistatud punane rist. Kampaaniate korras levitab kartell raamatut, kuhu on kirja pandud nende põhimõtted, mille keskseks eesmärgiks on „kaitsta vaba, iseseisva ja ilmaliku Michoacáni riigi elanikkonda”. Kartell, mis kelgib oma puhastava missiooniga ühiskonnas, organiseerib samal ajal armeed, mille abil kogu amfetamiiniäri enda kontrollile allutada. Nad on hästi korraldatud ega karda võimudele avalikku väljakutset esitada.

Veri nõuab vere hinda. See pole lihtsalt kõnekujund. Veri on elu. Mehhiko kartellide ajalugu on näidanud, et kui vägivalla vastu vägivallaga võidelda, on tulemuseks vaid tapetute arvu suurenemine. Vicente Foxi presidendiaastatel 2000 kuni 2006 hoidis Mehhiko valitsus võitluses uimastikaubandusega üldiselt passiivset joont. Sõjaväeüksused, mis saadeti Ameerika Ühendriikide piiri äärde kartellide voli piirama, olid väikesed ja halvasti varustatud. Olukord hakkas muutuma alles 2006. aasta 11. detsembril, kui äsja ametisse valitud president Felipe Calderón saatis kuus tuhat viissada föderaalsõdurit Michoacáni osariiki uimastikaubandusega kaasneva kuritegevuse vastu võitlema. See oli kahe riigi vastastikune sõjakuulutamine: ühel pool oli Mehhiko, teisel pool Narkoriik. Kaks riiki, mille territoorium on sama, aga millest üks kugistab alla kõik, mida oma teel leiab. Narkoriigi isu on täitmatu ja Calderón teab seda, sellepärast puhkebki sõda uimastite vastu. Calderón ei saa lubada, et parasiitriik oma seadused maksma paneb. Uimastitevastases võitluses osaleb lisaks kohalikele ja riiklikele korrakaitsejõududele üle neljakümne viie tuhande armeesõduri. Aga verevalamine põhjustab uut verevalamist ja ohtu sattunud kartellid karmistavad vastuseks saadud löökidele oma toorutsemist veelgi. Arvude järgi otsustades pole Calderón tänaseks seda sõda veel võitnud: viimane Mehhiko valitsuse uimastisõja kohta avaldatud ametlik teadaanne on pärit 11. jaanuarist 2012 ja selles räägitakse 47 515 inimesest, kes on langenud organiseeritud kuritegevuse ohvriks ajavahemikus detsembrist 2006 kuni 30. septembrini 2011. Halvim selle juures on aga see, et surnute arv on hüppeliselt suurenenud: 2007. aastal loendati uimastikaubanduse ohvreid 2826, aastal 2008 tõusis nende arv 6838ni, 2009. aastal 9614ni, 2010. aastal koguni 15 273ni, aga 2011. aastal oli ohvrite arv juba septembris 12 903, kuigi aasta lõpuni oli veel kolm kuud aega. Peña Nieto valitsuse uus siseminister Miguel Ángel Osorio Chong teatas 2013. aasta veebruari keskel, et Felipe Calderóni kuue valitsusaasta jooksul on Mehhikos uimastisõja ohvriks langenud umbes seitsekümmend tuhat inimest. Ta lisas, et ametlikult pole nende täpset arvu võimalik teada, sest „eelmise valitsusaja lõpus ei toimunud enam ametlikku arvepidamist” narkosõja ohvrite kohta; samuti puuduvad rahvastikuregistris andmed kadunuks jäänud inimeste või surnukuuris tuvastamata laipade kohta. Paljude arvates on selle räpase sõja ohvrite arv hoopis suurem. Surnute üle arvepidamine pole täppisteadus, mõni kustunud elu jääb ikka kahe silma vahele. Kui palju on narkohaudades surnuid? Mitu inimkeha on happes lahustatud? Kui palju laipu on tuhastatud ja igaveseks kaduma jäänud? Tihti langevad uimastisõja ohvriteks poliitikud, kes tegutsevad kohalikul, piirkondlikul või üleriigilisel tasandil. Kuus aastat kestnud narkosõjas on tapetud kolmkümmend üks Mehhiko linnapead, neist kolmteist 2010. aastal. Ausad inimesed ei julgegi enam oma kandidatuuri üles seada, sest nad teavad, et varem või hiljem tuleb nagunii mõni kartell ja paneb nende asemele kellegi oma meestest. Massimõrvade ohvrite arv suureneb pidevalt. Ainuüksi 2012. aasta 1. jaanuarist kuni 31. oktoobrini on selle ohvriks langenud 10 485 inimest. Aga need on siiski oletatavad hinnangud ja sellised ühingud nagu Rahuliikumine õigluse ja inimväärikuse edendamiseks, mille asutas poeet ja aktivist Javier Sicilia pärast seda, kui uimastikaubitsejad olid tema poja tapnud, kinnitavad arvamust, et uimastisõja ohvrite tegelik arv on kordades suurem.

Need on vaid numbrid ja arvud. Mina aga näen siin verd ja raha.