Читать книгу NullNullNull - Roberto Saviano - Страница 5

Don Arturo on väga vana mees, kes mäletab kõike. Ta jagab oma mälestusi kõigiga, kes on nõus teda kuulama. Tema lapselapsed on suureks saanud, ta on vanavanaisa ja väiksematele lastele räägib ta parema meelega hoopis teistsuguseid jutte. Arturo jutustab, et ükskord ratsutas nende külla kindral, hüppas oma hobuselt maha, kes tundus külaelanikele tohutult suur, tegelikult aga oli lihtsalt hea toonuse juures, võrreldes nälginud ja kõverjalgsete külahobustega, ning sundis gomero’sid ehk oopiumimoone kasvatavaid talupoegi saaki hävitama. Käsk põllud maha põletada oli vastuvaidlematu. Siinsetel aladel annab riik endast teada ainult resoluutsete käskude vormis. Nad kas täitsid käsku või pandi vangi. Kümneks aastaks. Kõik gomero’d mõtlesid ühtemoodi, et parem siis juba trellid. Minna tagasi viljakasvatusele oleks vanglast veel hullem. Aga samas poleks nende pojad järgmise kümne aasta sees ikkagi saanud moonipõlde harida, sest need oleks konfiskeeritud või parimal juhul oleks põud need ära kuivatanud. Gomero’d langetasid vastuseks pilgu. Nende moonikasvatused põletati maha. Saabusid sõdurid ja valasid kogu maa, lilled, muularajad ja taludevahelised ühendusteed bensiiniga üle. Arturo rääkis, kuidas punased moonipõllud tumeda ja kleepuva kihi all mustaks värvusid. Pangetäite viisi bensiini täitis õhu vastiku haisuga. Tollal tehti kogu töö ära käsitsi, suuri mürgipumpasid polnud veel leiutatud. Olid vaid bensiinipanged ja vastik lehk. Aga on veel teinegi põhjus, miks vana Arturo kõike nii hästi mäletab. Just sel päeval hakkas ta mõistma, mis on julgus ja kuidas argus haiseb inimliha järele. Põllud süttisid aeglaselt põlema. Mitte plahvatades, vaid tasapisi roomasid leegid mööda maad edasi – tuli põletas tuld. Tuhanded lilled koos varte ja juurtega põlesid maha. Kõik põllumehed vaatasid seda vaikides pealt. Ka sandarmid, linnapea, lapsed ja naised jälgisid seda valusat vaatemängu. Äkitselt kihutasid rahvahulgast mitte väga kaugel asuvast põlevast põõsast tulekerad välja. Nagu oleks leegid püsti hüpanud ja siis minema vuranud. Aga need polnud ootamatult ellu ärganud ja liikumisvõimeliseks muutunud tuleleegid, vaid hoopis loomad, kes olid moonide vahele magama jäänud, kuulmata pangede kolinat, pelgamata bensiinihaisu, mida nad ei osanud karta. Leegid puresid küülikuid, hulkuvaid koeri, isegi üht väikest muulapoega. Loomad süttisid põlema. Midagi polnud teha. Bensiiniga põlema süüdatud elusat liha ei suuda ükski vesi kustutada. Maa lõõmas leekides loomade ümber. Kiunudes põlesid nad kõigi silme all tompudeks. Aga sellega õudus veel ei lõppenud. Leegid jõudsid isegi gomero’deni, kes purjus peaga bensiini põldudele valades uniseks olid jäänud. Nad valasid bensiini ja jõid cerveza’t26. Siis jäid nad moonide vahele magama. Tuli jõudis nendeni. Loomadega võrreldes karjusid nad palju vähem ja tuigerdasid edasi, justkui annaks alkohol veres tulele jõudu juurde. Mitte keegi kohalviibijatest ei teinud katset oma kaaslasi päästa ega jooksnud neile tekiga appi. Leegid olid selleks liiga kõrged.

Siis jõudis kätte hetk, mil don Arturo elu mõistma hakkas. Ta mäletab kondist emaskoera elava tule poole jooksmas. Ikka ja jälle sööstab loom põlevasse põrgusse ja tirib sealt välja kõigepealt kaks, siis kolm, lõpuks kuus kutsikat. Ta veeretab poegi mulla sees, et kustutada neid purevad leegid. Põlenutena köhivad nad küll tossu ja tuhka välja, aga nad on elus. Täis põletushaavu, aga elus. Pärast tatsavad pojad omaenda käppadel ema järel, kes kõnnib põlengut jälginute rivi eest läbi. Tundub, nagu vaataks ta kohalviibijatele otsa. Tema pilk otsekui puurib gomero’de, sõdurite ja kõigi nende hinge, kes seal tardunult ja närustena seisavad. Loom tunneb arguse ära. Hirmu ta austab. Hirm on kõige tähtsam ja auväärsem eluinstinkt. Argus on valik, hirm on olek. Hirmule vaatamata sööstab emakoer leekidesse, et oma poegi päästa. Mitte keegi inimestest polnud teist inimest päästma läinud. Nad olid lihtsalt lasknud oma kaaslastel ära põleda. Niimoodi kirjeldab juhtunut vana Arturo. Elu võib mõistma hakata ükskõik millises vanuses. Temaga oli see juhtunud varakult, kaheksa-aastaselt. Loomad on vaprad ja teavad, mida tähendab elu eest võidelda. Inimesed küll kiitlevad oma vaprusega, aga ei oska muud teha, kui kuuletuda, maad mööda roomata, kuidagimoodi elus püsida – seda tõde pole Arturo ka üheksakümneaastasena unustanud.

Moonipõllud jäid kahekümneks aastaks tuha alla. Arturo mäletab, et siis saabus jälle üks kindral. Erinevates maakohtades üle maailma juhtub seda ikka ja jälle, et kohale ilmub keegi, kes esitleb end võimu esindajana. Vorm seljas, saapad jalas, ratsutab ta uhkel hobusel kohale. Või sõidab džiibiga, oleneb sellest, mis ajastuga on tegemist. Arturo mäletab, et uus kindral käskis gomero’sid taas põldusid harima hakata. Aitab viljakasvatusest. Selle asemel külvati põllud jälle moone täis, pöörduti uimastite juurde tagasi. Ameerika Ühendriigid valmistusid sõjaks, ja rohkem kui midagi muud, rohkem kui kahureid, kuule, tanke, lennukeid või lennukikandjaid, rohkem kui sõdurite vormiriideid või saapaid, läheb sõjas vaja morfiini. Ilma selleta ei saa sõdida. Kes minu lugejatest on raskesti haige olnud, see teab, mida tähendab morfiin – rahu piinadest. Ilma selleta ei saa sõdida, sest sõda on eelkõige murtud luude ja rebestatud liha valu ja alles pärast kõike seda vägivallast nördinud hinge piin. Nördimustunde jaoks on olemas rahulepingud, paraadid, küünlad ja piketeerimine. Valutavatele haavadele jääb vaid üks lahendus: morfiin. Kes neid ridu loeb, see elab võib-olla maailmas, kus elu on rahulik. Ta teab, mismoodi kõlavad haigete ja sünnitajate oiged, laste röökimine ja luude ragisemine. Aga ta pole iialgi kuulnud püssikuulist tabatud mehe karjeid, kellel kondid puruks tulistatakse või kellel kuulikillud terve käe või pool nägu küljest rebivad. Need on ainsad karjed, mis mälust ei kustu. Häälte mälu on põgus. See sõltub tegudest ja olukorrast. Aga sõjakarjed ei kao. Nende peale ehmatavad öösel üles sõjast tagasi tulnud sõdurid, reporterid, rindearstid ja elukutselised sõjaväelased. Kui oled kuulnud rindejoonel sureva või haavatud mehe karjeid, pole mõtet raisata raha psühhiaatritele ega otsida lohutust. Neid karjeid ei saa unustada. Ainult keemia võib neid vaigistada, summutada, tumestada. Need karjed panevad kivistunult paigale tarduma haavatasaanu kaasvõitlejad. Pole olemas midagi antimilitaarsemat kui sõjas haavata saanu kisa. Ainult morfiin suudab need karjed summutada ja sisendab ülejäänutele lootust, et nad pääsevad eluga ja võidavad lahingu. Sellepärast nõudsidki sõja jaoks morfiini vajavad Ameerika Ühendriigid Mehhikolt oopiumitoodangu suurendamist. Nad ehitasid isegi terveid raudteid, et seda kergemini riiki sisse vedada. Kui suurtes kogustes nad oopiumi vajasid? Tohutult. Niipalju kui võimalik. Vana Arturo oli suureks kasvanud. Ta oli nüüd peaaegu kolmekümneaastane ja nelja lapse isa. Tema poleks oma põlde maha põletanud, nagu tema isa seda kunagi oli teinud. Ta teadis, et ühel päeval temalt seda palutakse või teda selleks sunnitakse. Niisiis, kui kindral oli lahkunud, läks Arturo mööda põldu talle järele, peatas karavani ja tegi kindraliga kaupa. Ta hakkab oma oopiumit salakaubana müüma: suurem osa jäägu riigile, kes müüb selle edasi Ühendriikide armeele, aga ülejäänu peab minema salakaubana jänkidele, kellel on isu oopiumi ja morfiini kaifida. Kindral võttis pakkumise vastu tõsise protsendi eest ja „ainult sel juhul, kui toimetad ise oopiumi üle piiri.”

Vana Arturo on nagu sfinks. Mitte ükski tema poegadest ei tegele uimastitega. Tema pojapojad ka mitte. Nende naised ka mitte. Aga narkoärikad austavad teda, sest ta on oma maal vanim oopiumikaubitseja. Arturo oli gomero’st saanud vahendajaks. Ta mitte ainult ei kasvatanud ise oopiumit, vaid oli ka vahendajaks teiste oopiumikasvatajate ja uimastimüüjate vahel. Sel alal tegutses ta kuni kaheksakümnendate aastateni, aga see oli alles algus, sest tollal oli suurem osa Ameerikasse veetava heroiini kaubandusest mehhiklaste käes. Arturost oli saanud võimas ja rikas mees. Aga miski peatas tema oopiumiäri äkitselt. Selle põhjuseks oli mees nimega Kiki. Pärast seda, mis Kikiga juhtus, otsustas Arturo viljakasvatuse juurde tagasi pöörduda, loobus oopiumist ning tehingutest heroiini- ja morfiinimüüjatega. Kiki lugu on vana lugu, millest on juba palju aastaid möödas. Aga Arturo ei ole seda kunagi unustanud. Kui pojad talle ühel päeval teatasid, et olid otsustanud kokaiiniga kaubitsema hakata, nagu ta ise kunagi oopiumiga oli kaubitsenud, mõistis Arturo, et oli saabunud hetk jutustada neile Kiki lugu, sest kes seda veel kuulnud pole, peab seda kuulda saama. Ta viis pojad linnast välja ja näitas neile auku, mis oli nüüd täis kuivanud lilli. Aga sügav. Ja hakkas rääkima. Olin seda lugu kunagi lugenud, aga selle tähendust mõistsin alles siis, kui nägin oma silmaga Sinaload27 – paradiislikku maakitsust, kus istutakse vangis põrgupiinade vääriliste süütegude eest.

Kiki lugu on seotud Miguel Ángel Félix Gallardo omaga, keda tuntakse El Padrino nime all. Félix Gallardo töötas kunagi Mehhiko riiklikus politseis. Aastaid oli ta uimastikaubitsejaid vahistanud, neid jälitanud, nende meetodeid uurinud ja nende salajasi kaubateid välja nuhkinud. Ta teadis neist kõike ja pidas neile jahti. Ühel päeval läks ta uimastikaubitsejate juurde ja tegi neile ettepaneku luua ühtne organisatsioon, aga ainult ühel tingimusel. Nad peavad tema enda pealikuks valima. Kes tema pakkumise vastu võttis, sellest sai organisatsiooni liige; kes eelistas üksi edasi tegutseda, võis seda teha. Aga varsti ta tapeti. Ka Arturo otsustas ettepaneku vastu võtta. Sellega lõppes Félix Gallardo jaoks vormikandmise aeg ning algas marihuaana ja oopiumiga kaubitsemise periood. Ta uuris isiklikult läbi kõik Ameerika Ühendriikidesse viivad narkoteed. Ruutmeetri kaupa õppis ta tundma kõiki neid mägiseid kohti, kust hobused ja veoautod üles pidid ronima või välja roomama. Tollal polnud Mehhikos veel kartelle. Need asutas Félix Gallardo. Kartellid. Praegu kutsuvad kõik neid nii, isegi poisikesed, kes selle sõna tähendust veel ei tunne. Enamikul juhtudest on see õige termin. Kartellid on grupeeringud, kes tegelevad kokaiiniga algusest lõpuni, selle kapitaliga, selle hinnaga ja levitamisega. See ongi kartelli mõte. Kartell on majandustermin, millega tähistatakse tootjaid, kes lepivad omavahel kokku kauba hinnas, toodetavates kogustes ning selles, kuhu, kuidas ja millal kaupa müüa. See kehtib nii seaduslikus äris kui ka salakaubanduses. Mehhikos otsustasid kokaiini hinna üle vaid vähesed kartellide juhid. El Padrinot peeti Mehhiko kokaiini tsaariks. Talle allusid Rafael Caro Quintero ja Ernesto Fonseca Carrillo, hüüdnimega Don Neto. Kolumbias aga käis tollal tuline võitlus kokaiini hinna ja müügiteede pärast kahe rivaalitseva kartelli, Cali ja Medellíni vahel. Paljud mõrvati. Kuid Pablito Escobar, Medellíni boss, pidi peale selle tegelema veel ühe piiritaguse probleemiga: USA politsei, keda ta ei olnud suutnud ära osta, konfiskeeris temalt liiga palju narkolaste Floridas ja mujal Kariibi mere rannikul. Ta kaotas kilode kaupa kokaiini. Lennuväljad olid muutunud tollipunktideks, kus ülikõrgeid makse maksta, ja ta kaotas suuri summasid. Escobaril ei jäänud muud üle, kui pöörduda Félix Gallardo poole. Escobar „El Mágico” ja Félix Gallardo, El Padrino, mõistsid teineteist silmapilkselt ja jõudsid kiiresti kokkuleppele. Mehhiklased pidid Kolumbia kokaiini hakkama ise USAsse vedama. Félix Gallardo tundis riigipiire, tema jaoks olid kõik kanalid avatud. Ta tundis marihuaana salakaubateid: need olid endised oopiumirajad ja pidid nüüd saama kokaiiniteedeks. El Padrino usaldas Escobari. Ta teadis, et too ei saadaks tema vastu kunagi ühtegi rivaali, sest Kolumbia bossil polnud piisavalt jõudu, et Mehhikos oma mees paika panna. Félix Gallardo polnud lubanud Escobarile ainumüügi õigust. Loomulikult oli Medellíni kaup eelisjärjekorras, aga kui Cali või muud väiksemad kartellid oleksid temalt palunud oma kauba transpordiga tegeleda, poleks ta mingil juhul neilegi ära öelnud. Kõigi pealt raha teenida ilma endale vaenlasi soetamata – see pole kerge ülesanne. Aga tol ajal, kui paljud olid sunnitud ainult Gallardole teadaolevaid ühendusteid kasutama, oli tal võimalik kõigilt raha välja pressida. Järjest rohkem raha.

Kolumblased olid harjunud saadetiste eest sularahas maksma. Medellín maksis ja mehhiklased vedasid nende kaupa peesode eest Ameerika Ühendriikidesse. Pärast mindi üle dollaritele. Varsti aga mõistis El Padrino, et raha võib devalveeruda ning kokaiin oleks palju kasulikum kaup: levitada seda ise Põhja-Ameerika turul oleks olnud palju parem äri. Kui Kolumbia kartell talle järjest rohkem kokaiinikoormaid hakkas saatma, nõudis El Padrino tasu kauba vormis. Escobar oli nõus, talle tundus nii isegi lihtsam. Keelduda poleks ta niikuinii saanud. Kui uimasteid oli kerge üle piiri toimetada ja neid võis peita veoautodesse või rongivagunitesse, said mehhiklased tasuks kolmkümmend viis protsenti kokaiinist. Aga kui transiit oli keeruline ja kaup veeti üle piiri läbi maa-aluste tunnelite, said mehhiklased viiskümmend protsenti. Raskestiläbitavad teed, kolm tuhat kilomeetrit riigipiiri, millega Ameerika Ühendriigid olid Mehhiko külge nagu õmmeldud, said El Padrino rikkuse peamiseks allikaks. Mehhiklased olid nüüd muutunud kokaiinikaubitsejateks ega olnud enam üksnes transportijad. Nüüd müüsid nad kokaiini bossidele, piirkonna pealikele, diileritele ja Ameerika Ühendriikides tegutsevatele organisatsioonidele isiklikult. Äri ei teinud enam mitte ainult kolumblased. Nüüd võisid ka mehhiklased tehingutes kaasa rääkida. Ja sealt edasi minna, lõputult kaugemale jõuda. Seda juhtub ka suurettevõtetega: turustajast saab tootja peamine konkurent, kelle teenitud kasum ületab peagi emaettevõtte tulu.

Kuid El Padrino on kaval, ta teab, et oluline on hoida madalat profiili. Eriti neil aastatel, mil kogu maailma pilgud on pööratud Escobar El Mágicole ja Kolumbiale. Sellepärast üritab ta olla ettevaatlik. Elada tavalist elu. Nagu juht, mitte nagu imperaator. Ta hoiab isiklikult silma peal narkoahela igal lülil ja ta teab, et iga ust tuleb õlitada. Igas kontrollpunktis tuleb maksta. Ükski kohalik politseinik, ükski linnapea, kelle linnast koorem läbi sõidab, ei tohi oma osast ilma jääda. El Padrino teab, et maksta tuleb igal sammul. Ja nii, et sinu rikkus tunduks kõigi rikkusena. Ta teab, et eriti oluline on maksta kiiresti, enne kui keegi jõuab rääkida, reeta, sind üles anda või sinust rohkem pakkuda. Enne kui keegi end rivaalitsevale grupile või politseile maha müüb. Kõige olulisem oli politsei. El Padrino oli ise politseinik olnud. Sellepärast olidki nad palganud mehe, kes garanteeris nende narkolastide segamatu transpordi: Kiki. Ta oli võmm ja tagas neile karistamatuse Guerrero osariigist kuni Baja Californiani. Sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse läks juba libedalt. Caro Quintero jumaldas Kikit ja võõrustas teda tihti oma kodus. Ta õpetas talle, kuidas üks õige pealik elama peab, milline peab olema tema elustiil, millist eeskuju ta oma meestele peab andma. Ta peab olema rikas, heal järjel, aga ei või sellega uhkeldada. Pead sisendama oma meestesse usku, et kui sul läheb hästi, siis läheb ka neil hästi. Ja ka kõigil teistel, kes sinu heaks töötavad. Pead nii korraldama, et nad hakkaksid soovima sinu ärile head käekäiku ja üha uusi tehinguid. Kui näitad välja, et sul on kõik, mida soovid, tuleb neil isu sinult midagi ära võtta, sest nad arvavad, et teatud piirist edasi ei saa minna ja teatud kogusest rohkem ei või omada. Sellist tasakaalu on raske saavutada. Edu eeldus on mitte kordagi üle piiride minna või luksusliku eluga liialdada.

Kiki abil toimetati uimasteid ükskõik kuhu ja El Padrino klann maksis selle eest meeleldi. Ta näis suutvat ükskõik kelle ära osta, ja kõik, mis pidi üle Ameerika piiri veetama, sinna ka jõudis. Just selle ülima usalduse pärast, mille Kiki aja jooksul ära oli teeninud, hakati talle rääkima sellest, millest muidu kellelegi ei räägitud. Nimelt El Búfalost. Pärast järjekordset Kolumbia kokaiini ja Mehhiko kanepit täis autorongi toimetamist Ühendriikidesse viidi Kiki Chihuahuasse. Ta oli tuhandeid kordi El Búfalost kuulnud, kuid siiani ei osanud ta arvata, kas selle sõnaga tähistati mingit koodi, erioperatsiooni või oli see kellegi hüüdnimi. Tegelikult polnud El Búfalo ei bosside boss ega ka püha kultusloom, kuigi temast räägiti alati väriseval häälel ja pühalikul ilmel. Ta polnud midagi sellesarnast, ta oli sellest midagi hoopis rohkemat – El Búfalo oli maailma suurim marihuaanakasvandus. Üle tuhande kolmesaja aakri maad, kus töötas peaaegu kümme tuhat töölist. Kõik tollased protestiliikumised üle kogu maailma, New Yorgist Ateenani ja Roomast Los Angeleseni olid rohkemal või vähemal määral seotud marihuaanaga. Pidu ilma kanepita? Demonstratsioon ilma kanepita? Võimatu. Rohi oli muutunud kerge pilvesoleku, mõnusa koosolemise, magusa oleskelu ja sõpruse sümboliks. Pika perioodi vältel oli peaaegu kogu kanep, millega pidusid peeti, mida Ameerikas suitsetati, Rooma ja Pariisi ülikoolide juures müüdi ja tarvitati, Rootsis toimuvatel demonstratsioonidel ja Saksa pikettidel kasutati, El Búfalo sünnitis – ta oli sealt pärit, ja sealt vedasid pooled maailma maffiad ta laiali. Kiki pidi hakkama El Búfalo „kulda” täis laaditud veoautosid ja ronge üle piiri toimetama. Ja ta lubas seda teha.

1984. aasta 6. novembri hommikul tungib nelisada viiskümmend Mehhiko armee sõdurit El Búfalosse. Nad laskuvad helikopteritelt põldudele ja hakkavad kanepitaimi välja kiskuma ning konfiskeerivad juba valmis marihuaanapallid, mis ootavad kuivatamist ja pulbriks jahvatamist. El Búfalos konfiskeeriti ja põletati maha mitu tuhat tonni marihuaanat, millega lendas tuulde kaheksa miljardit dollarit. El Búfalo ja selle juurde kuuluvad kasvandused olid kõik Rafael Caro Quintero klanni valduses. Kasvandus toimis armeejõudude ja politsei kaitse all, kuna see tohutu suur maa-ala kujutas endast piirkonna peamist elatusallikat, millest igaüks kasu sai. Caro Quintero ei suutnud ära mõistatada, kuidas nii suuremõõtmeline sõjaline operatsioon tal kahe silma vahele oli jäänud, vaatamata tohututele summadele, mida ta oli investeerinud masinavärgi õlitamiseks, politsei ja armee äraostmiseks. Temale kuuluval maa-alal küsisid isegi sõjalennukid enne õhkutõusmist temalt luba. Keegi ei suutnud toimunut mõista. Ainus võimalik seletus oli, et ameeriklased olid mehhiklastele survet avaldanud. Operatsiooni taga pidi olema DEA28, USA narkopolitsei.

Caro Quintero ja El Padrino olid mures. Nad usaldasid teineteist. Just nemad olid loonud organisatsiooni, kellele kuulus Mehhiko uimastiäri monopol. Nad palusid kõigil, kes ükskõik millisel tasandil nende heaks töötas, teha järelepärimisi iga neile alluva isiku kohta. Asjade normaalse käigu juures oleksid nad operatsioonist pidanud teada saama veel enne, kui see käima lükati. Tavaliselt hoiatati neid ette, kui kedagi arreteerima mindi, ja tihti toimetasid nad ise veidi kokaiini sündmuspaigale. Kogus oli suurem siis, kui arreteerima tuleva politseinikuga olid kaasas telereporterid kaameratega või kui ta tahtis karjääri teha; väiksem siis, kui ta polnud üks nende seast. Kiki küsitles kõiki, ta rääkis Don Netoga, El Padrino poliitiliste esindajatega, sõitis isegi isiklikult kohale Guadalajarasse, kuhu bossid kokku olid tulnud. Tema eesmärk oli välja uurida, kust tuuled puhuvad, kes on kes kartelli juhatuses ja mida too kavatseb järgmiseks ette võtta. Ühel päeval pidi ta koos oma abikaasa Mikaga lõunale minema. Seda juhtus harva, et nad koos lõunastasid, ainult siis, kui Kiki oli rahulik ja tal oli vähe tööd. Nad pidid kohtuma ühes jaoskonnast kaugel asuvas kohas Guadalajara kauneimas kvartalis.

Kiki väljus oma kabinetist, jättes politseimärgi ja püstoli sahtlisse, ning astus tänavale. Ta sammus parajasti oma pikapi poole, kui märkas viit meest, kellest kolm seisid auto kapoti ees ja kaks selle taga, püssitorud tema poole suunatud. Kiki tõstis käed üles, otsides ähvardajate seast tuttavaid nägusid. Küllap ta üritas mõistatada, kas nad olid talle tuttavad tapjad või hoopis mõni boss, kellele ta minevikus oli liiga teinud või kelle heaks töötanud. Käed kuklal, lükati ta arvatavasti beeži Volkswagen Atlanticusse. Kui tema abikaasa, kes teda ikka veel ootas, aru sai, et ta kohale ei ilmu, helistas ta jaoskonda. Kiki sõidutati Lope de Vega nimelisse tänavasse. Ta tundis seda kahekordset veranda ja tenniseväljakuga maja hästi. See oli üks paljudest El Padrino käsilaste villadest. Ta oli paljastatud. Kiki ei olnud järjekordne narkobosside poolt äraostetud Mehhiko politseinik, ta polnud korrumpeerunud võmm ega El Padrino alkeemik. Kiki oli DEA, Drug Enforcement Administrationi agent.

Tema pärisnimi oli Enrique Camarena Salazar. Ta oli Mehhiko päritolu ameeriklane, kes astus DEA ridadesse 1974. aastal. Algul töötas ta Californias, aga seejärel saadeti ta Guadalajara osakonda. Neli aastat tegeles Kiki Camarena Mehhikos kokaiini- ja marihuaanakaubitsejate võrgustiku kaardistamisega. Üha enam hakkas ta mõtlema võimalikust saladuskatte all narkokaubitsejate ridadesse sisse imbumisest, kuna politseihaarangud lõppesid tavaliselt kõik campesino’de29, smugeldajate, autojuhtide või tapjate arreteerimisega, kusjuures tegelik probleem jäi lahendamata. Tema eesmärk oli lõpetada massilised arreteerimised, mis numbrites näisid fantastilised, aga olid sisult tühised. Ainuüksi ajavahemikus 1974–1976, kui DEA ja Mehhiko valitsuse koostöö tulemusel asutati task force30, et oopiumikasvandused Sinaloa mägedest välja juurida, arreteeriti kokku neli tuhat isikut, kuid nad kõik olid vaid talupojad või transportijad. Niikaua kui nööritõmbajad ja uimastikaubitsejate juhid vabaduses viibisid, oli narkoorganisatsioon määratud igavesti kestma ja end pidevalt uuendama. Kiki püüdis järjest enam Kuldse Kolmnurga, see tähendab Sinaloa, Durango ja Chihuahua osariikide marihuaana ja oopiumi tootmisaladel käivasse uimastiärisse sisse imbuda. Kiki ema oli mures ja seisis sellise plaani vastu: talle ei meeldinud poja töö, ta polnud nõus, et tema poeg üksi ülemaailmse uimastiäri kuningate vastu võitlusse astub. Kiki aga vastas talle lihtsate sõnadega: „Isegi kui olen üksi, suudan ikkagi midagi muuta.” Ta uskus sellesse. Ja tal oli õigus. Teda oli reedetud. Väga vähesed teadsid tema salaoperatsioonist ja keegi nende seast oli suud paotanud. Röövijad vedasid Kiki ühte tuppa, kus nad hakkasid teda piinama. Tema puhul oli vaja eriti eeskujulikku tööd teha. See, kuidas Kikit reeturlikkuse eest karistati, pidi kõigile igaveseks meelde jääma. Kassettmakk vajutati käima ja kogu töö võeti linti, sest El Padrino pidi teada saama, kui palju tema mehed pingutasid, et Kikilt kõik, mida ta teab, välja pressida. Kõik, mida too piinamise ja peksmise ajal ütles, tuli üles lindistada, et ka kõige tähtsusetum teabekild kaotsi ei läheks. Iga pisimgi asi võis olla oluline. Nad tahtsid teada, kui palju Kiki oli jõudnud rääkida ja kes olid teised tema meeskonna liikmed. Alustati kõrvakiilude ja rusikalöökidega kõrisõlmele, mis tal hinge kinni võttis.

Tema silmad seoti kinni, tal purustati ninaluu ja löödi kulmud lõhki. Kiki kaotas teadvuse ja piinajad kutsusid arsti. Ta toodi jääkülma vee abil teadvusele ja temalt pesti veri maha. Kiki nuttis valust. Aga ta ei vastanud. Temalt küsiti, kust DEA informatsiooni saab, kes seda neile edastab. Temalt nõuti nimesid. Aga mingeid nimesid ei olnudki. Nad ei uskunud teda. Nad sidusid talle juhtmed munandite külge ja hakkasid sinna elektrilööke saatma. Lindil on kuulda karjatusi ja tumedaid matse, kui elektrilöögid tema keha kõrgele õhku paiskasid. Seejärel seoti ta kätest ja jalgadest tooli külge, üks piinajatest surus talle kruvi pealaele ja hakkas seda sinna sisse kruvima. See oli ohvrile väljakannatamatu piin. Kiki kordas lakkamatult: „Jätke mu pere rahule. Ma anun teid, ärge tehke mu perele viga.” Valu, mida põhjustasid kõrvakiilud, suust välja lendavad hambad ja elektrilöögid, muutus veelgi piinavamaks mõtte juures, et nii võidaks teha ka Mikale, Enriquele, Danielile ja Erikule. Tema abikaasale ja kolmele pojale. Lindil kordab ta seda palvet kõige sagedamini. Ükskõik milline ka ei oleks sinu suhe perekonnaga, põhjustab teadmine, et selle liikmed peavad sinu tegude eest maksma, sulle väljakannatamatut valu ja sa ei suuda taluda mõtet, et nad sinu süü tõttu või sinu valikute pärast peavad kannatama.

Kui valu vallutab kogu keha, võib see tekitada ootamatuid, ettearvamatuid reaktsioone. Sa ei vannu valet lootuses, et siis piinamine lõpetatakse, sest sa kardad, et kui sind paljastatakse, tuleb valu tagasi, ja võib-olla eelmisest veelgi tugevamana. Valu paneb sind vanduma täpselt seda, mida sinu piinaja teada tahab. Aga kõige talumatum asi, mis sinuga sellises situatsioonis võib juhtuda, on igasuguse taju kaotamine. Sa lamad oma veres, uriinis ja süljes. Sinu luud on purustatud. Aga sul pole teist valikut – pead oma piinajaid usaldama. Sa loodad nende tervele mõistusele, nende tegelikult olematule kaastundele. Piinamise tagajärjel tekkinud valu halvab teadvuse ja sunnib välja karjuma kõige sügavamaid hirme. See sunnib sind halastust paluma, eelkõige halastust oma perekonna vastu. Kuidas sa võid arvata, et keegi, kes on võimeline su munandeid kõrvetama ja sulle kruvi pea sisse keerama, võiks kuulda võtta su palveid säästa sinu perekond? Kiki anus edasi. Ta ei arvestanud millegi muuga. Kuidas on võimalik loota, et just need palved ei toida piinajate kättemaksuhimu ja neid veelgi metsikumaks ei muuda?

Kikil purustati ribid. „Ma anun teid, siduge need kinni,” palub tema hääl lindil. Tema kopsud on läbi torgatud ja see on niisugune tunne, nagu oleks klaasikillud liha sisse tunginud. Üks piinajatest süütab tule, nagu hakkaks ta liha küpsetama. Nad ajavad ühe toika tulikuumaks ja suruvad selle Kikile pärakusse. Nad vägistavad teda hõõguva toikaga. Lindilt kostvaid karjatusi ei suuda keegi kuulata. Pole kedagi, kes poleks selle koha peal linti seisma pannud. Mitte keegi pole suutnud jääda ruumi, kus neid kassette kuulati. Kikiga juhtunud loo jutustajate seas leidub alati mõni, kes mäletab, kuidas kohtunikud pärast kassettide kuulamist nädalateks une kaotasid. Räägitakse, et politseinikud, kes üheksa tundi kestva lindistuse kohta raporti pidid kirjutama, olevat isegi oksendanud. Osa neist kirjutas paberile lindilt kostvaid sõnu nuttes, teised aga surusid käed kõrvadele ja karjusid: „Aitaaaab!” Kikit piinati ja temalt nõuti seletust, kuidas ta kõike korraldanud oli. Temalt nõuti nimesid, aadresse, pangakontode numbreid. Aga ainus nimi oli tema ise. Ta oli kõike üksi organiseerinud, väheste ülemuste nõusolekul ja väikese Mehhiko ametiasutuse toetusel. Kiki salaoperatsiooni edu tulenes just üksi tegutsemisest. Aga need vähesed Mehhiko politseinikud, kelle usaldusväärsus oli aastaid proovile pandud ja kes temast kogu tõde teadsid, olid end maha müünud ja Kiki tegeliku identiteedi Caro Quinterole paljastanud.

Oli ilmselge, et juhtunus oli kaassüüdlane ka Mehhiko politsei. Tunnistajate ülekuulamisel selgus, et Kiki röövimine oli toimunud Guadalajara kartelli poolt äraostetud politseinike kaasabiga. Mehhiko presidendipalees Los Pinoses aga ei võetud selles suhtes midagi ette, asja ei uuritud, ühelegi küsimusele ei vastatud. Iga jõupingutus juhtunut mõista peatati riigi poolt, kes juhtunu tähtsust vähendada püüdis: „Olete lihtsalt ühe mehe kaotanud. Võib-olla lesib ta praegu kusagil Guadalajara rannal ja võtab päikest. See juhtum ei ole prioriteetne.” Nad ei tunnistanud toimunut. Isegi Washington soovitas DEA agentidel asi sinnapaika jätta ja juhtunuga leppida, sest USA ja Mehhiko vahelised head suhted olid liiga tähtsad selleks, et neid tühise agendi kadumise pärast ära rikkuda. Kuid DEA ei suutnud kaotusega leppida ja saatis kakskümmend viis agenti Guadalajarasse asja uurima. Järgnes üleüldine inimjaht Kiki Camarena leidmiseks. El Padrino tundis, kuidas õhk paksuks muutub. Kiki mõrvamine oli arvatavasti olnud vale samm. Aga kui sinu liitlaseks on terve poliitikute klass ja sa usud surmkindlalt, et oled iga üksikasja läbi mõelnud ja ette planeerinud, teeb jõud ja raha võim sind ülbeks. Kiki pidi olema teistele hoiatuseks. Talle oli osaks saanud ülim usaldus, ja karistus selle usalduse reetmise eest ei tohtinud kellelgi ununeda. See pidi jääma ajalukku, meeldetuletuseks tulevastele põlvedele.

Kiki surnukeha leiti kuu aega pärast tema kadumist La Angostura nimelisest tillukesest külast Michoacáni osariigis, mis jääb Guadalajarast sada kilomeetrit lõuna poole. Ta oli külatee äärde auku visatud. Ta oli ikka veel kinni seotud, tropp suus ja side silmadel. Laibalt leiti piinamisjälgi. Mehhiko valitsus väljastas valeteate, et kilekotti pakitud surnukeha olevat leidnud keegi kohalik põllumees. Aga surnukehalt leitud mulla analüüs tõestas FBIle, et algselt oli laip ühes teises kohas maha maetud ja alles hiljem sinna toimetatud. Just selle augu äärde, kuhu kunagi Kiki surnukeha oli visatud, viis vana oopiumikaubitseja don Arturo oma pojad ja asetas sinna lilled. Kui lapselapsed või nende lapsed Arturolt luba küsisid narkokartellidega liituda, narkoäris töötada või narkoärikatele maad müüa, siis vana mees vaikis. Tema, keda omal ajal tähtsa oopiumibossina tunti, oli kõigest loobunud, kuid tema järglased ei suutnud sellega leppida ega mõistnud, miks ta oli seda teinud. Kuni Arturo neile seda auku näitas ja Kikist ning poisikesena nähtud emaskoerast jutustas. Ta rääkis seda lugu, et näidata oma järglastele, mis võib narkoäris kaasa lüües juhtuda. See oli tema kord tulle söösta, et oma kutsikad päästa. Don Arturo teadis, et nüüd oli tema kord olla sama vapper, kui kunagi nähtud koeraema.

Kiki Camarena lugu ei tohiks enam valu teha ja võib-olla ei peaks sellest isegi enam rääkima, sest nüüdseks teavad seda kõik. Seda südantlõhestavat lugu võidakse pidada marginaalseks, kuna see juhtus tundmatus ja mahajäetud paigas. Tegelikult aga on see keskse tähendusega lugu. Võiksin isegi öelda, et see on võrdne maailma loomisega. Siinjuures on oluline mõista, kust algavad meie planeedi ohked, tema pöörlemised, suundumused, tema veri, tormid ja liikumapanev jõud. Meie praegust elu ja majandust, millest oleneb meie elatustase ja valikud, mõjutab hoopis rohkem see, mida kaheksakümnendatel aastatel otsustasid ja tegid Félix Gallardo, hüüdnimega El Padrino, ja Pablo Escobar ehk El Mágico, kui see, mida otsustasid ja tegid Reagan ja Gorbatšov. Vähemalt mina arvan nii.

Mitmest tunnistusest ilmneb, et 1989. aastal kutsus El Padrino ühte Acapulco hotelli kokku kõik tolleaegsed Mehhiko tähtsamad uimastikaubitsejad. Samal ajal kui maailm valmistus Berliini müüri lammutama ja minevik oma vägivaldselt lahutatud vendade ja kannatuste, külma sõja, raudse eesriide ja ületamatu riigipiiriga viimaks maha kisti, pandi ühes Edela-Mehhiko väikelinnas vaikselt paika kogu planeedi tulevik. El Padrino oli otsustanud oma kontrolli all olevad alad osadeks jagada ja anda need juhtida neile narkobossidele, kellest DEA veel kuulnud polnud. Ta jagas territooriumi tsoonideks ehk plaza’deks31 ja määras iga „väljaku” etteotsa mehed, kellele kuulus ainuõigus korraldada oma tsoonis toimuvat uimastitransiiti. Kes iganes soovis kaubitseda väljaspool oma territooriumi, pidi selleks maksma teatud summa hegemooniat omavale kartellile. Asjade selline korraldus hoidis ära uimastikaubitsejate omavahelised tülid strateegiliste alade pärast. Félix Gallardo oli välja mõelnud kartellidevahelise kooseksisteerimise mudeli.

Territooriumi tsoonideks jagamisel oli teisigi eeliseid. Kikiga juhtunust oli neli aastat möödas ja El Padrino jaoks oli see ikka veel veritsev haav. Ta ei suutnud leppida faktiga, et teda ninapidi oli veetud. Just sellepärast pidas ta oluliseks oma positsiooni kindlustada ja vältida olukordi, kus ahela üks nõrk lüli kogu organisatsiooni põlvili surub. See polnud nüüd enam terviklik, mistõttu korrakaitsejõud ei saanud seda üheainsa löögiga purustada ega poliitikud kahjustada, juhul kui nad oleksid klannide usaldust kuritarvitanud või kui üleüldised tuuled suunda oleksid muutnud. Peale selle võimaldas tsoonide autonoomne juhtimine igal grupil oma ettevõtlusvõimet suurendada ja pealikel oli kergem oma plaza’l toimuval silm peal hoida. Investeeringud, turuuuringud ja konkurents – see kõik lõi uusi võimalusi ja töökohti. Ühesõnaga, El Padrino tegi revolutsiooni, mille mõjust varsti kogu maailm teada sai – ta privatiseeris Mehhiko uimastiturud ja avas need konkurentsile.

Räägitakse, et hotellis toimunud kohtumine möödus käratult, tülideta, ilma teatraalsuseta. Tuldi lihtsalt kohale, pargiti auto ja istuti laua taha. Mõned turvamehed, vastuvõtule kohane menüü, nagu oli kombeks ristimispidudel. See oligi uue narkovõimu ristimine. El Padrino saabus alles siis, kui kõik teised juba sööma olid hakanud. Ta istus oma kohale ja hakkas klaase kokku lööma. Neid oli sama palju kui väljajagatavaid territooriume. Klaas käes, tõusis ta püsti ja palus Miguel Caro Quinterol tema eeskuju järgida. Temale oli määratud Sonora piirkond. Pärast käteplaksutust joodi. Teine klaas oli Carrillo Fuentese perekonnale: „Teile saagu Ciudad Juárez.” Seejärel tõstis ta uue klaasitäie, pöördudes seekord Juan García Ábrego poole, kelle valitseda jäid Matamorose alade narkoteed. Siis tuli vendade Arellano Félixite kord: „Teile Tijuana.” Viimane klaas kuulus Vaikse ookeani rannikule. Joaquín Guzmán Loera, hüüdnimega El Chapo, ja Ismael Zambada García ehk El Mayo tõusid püsti veel enne, kui nende nimed saalis kõlasid. Nad pretendeerisid nendele aladele, kus nad siiani asevalitsejaks olid olnud ja mida nad nüüd lõpuks valitsema pidid hakkama. Maadejagamine oli lõppenud, uus maailm loodud. See jutt võib olla legend, aga ma olen alati arvanud, et ainult sellisel legendil on sümboolne jõud, millele üks tõeline asutamismüüt luua. Nagu Vana-Rooma imperaator, kes kutsus kokku oma järglased ja jagas oma valdused nende vahel ära, nii pidi ka El Padrino selle žestiga sisse pühitsema uue ajajärgu või vähemalt korraldama nii, et selline jutt laiali läheks ja talle endale eluaegse puutumatuse tagaks.

Acapulco kohtumisel sündisid narkokartellid, mis nüüd, kakskümmend aastat hiljem, ikka veel muutumatutena püsivad. Tekkisid kuritegelikud organisatsioonid, millel polnud minevikuga enam midagi ühist. Tekkisid institutsioonid, kellel oli õigus oma haldusalal kehtestada hindu ja müügitingimusi, juurutada tootja ja lõpptarbija vahelisi vahendus- ja kaitsemeetmeid. Narkokaubandusega tegelevatel kartellidel on voli ja võim sõlmida laua taga istudes kokkuleppeid hindade ja mõjusfääride, aga ka uute reeglite ja seaduste kehtestamiseks. Aga nad võivad seda ka hakklihamasinaga teha, põhjustades tuhandete inimeste surma. Pole olemas ühte ja ainsat moodust kontrollimaks kokaiini hindu ja levikut: seda tehakse sõltuvalt olukorrast, ajahetkest, tehinguga seotud isikutest, nende omavahelistest liitudest, reetmisest, juhtide ambitsioonidest, majandusvooludest.

El Padrino ise pidi uue korralduse raames säilitama operatsioonide ülevaataja rolli: tema oli endine võmm, tema käes olid kõik tähtsad kontaktid, järelikult pidi tema kogu organisatsiooni peameheks jääma. Kahjuks ei jõudnud ta oma plaanide elluviimist näha. Kui peaaegu neli aastat varem Kiki surnukeha oli leitud, sai kõigile ruttu selgeks, et DEA ei kavatse enne lõpetada, kui on kätte maksnud põrgupiinade eest, mida oli põhjustatud ühele nende mehele, paljude arvates parimale. Kikit tabanud õuduste eest. USA valitsuse ja Mehhiko vahelised suhted muutusid üha pingelisemaks. Üle kolme tuhande kilomeetri pikkust maariba – mis lahutab Mehhikot Ameerika Ühendriikidest ja mida smugeldajad nimetavad keeleks, mis Ameerika perset lakub, ja mida rohkem ta seda lakub, seda rohkem saab ükskõik mida üle piiri vedada – valvati nüüd ööpäevad läbi tõsisemalt ja põhjalikumalt kui kunagi varem. Lõpuks tunnistas üks Rafael Caro Quintero meestest üles, et Kiki surnukeha ei olnud esialgu maetud mitte sinna, kust ta leiti, vaid La Primavera parki Guadalajarast läänes. Sealse pinnase analüüs vastas ohvri kehalt leitud mullale. Kiki rõivad hävitati, kuna need olid mädanenud, aga tegelikult kaotati sellega hoopis süütõendid. Nüüd algatas DEA kõige laiaulatuslikuma mõrvajuurdluse Ameerika ajaloos, millele pandi nimeks „Operatsioon Leyenda32.” Mõrvarite tagaajamisest sai tõeline inimjaht. USA agendid uurisid iga võimalikku juhtnööri. Arreteeriti viis politseinikku, kes tunnistasid üles, et olid osalenud Camarena paljastamises. Kõigi viie väitel olid piinamise tellijaks Rafael Caro Quintero ja Ernesto „don Neto” Fonseca Carrillo, kes peagi vahistati.

Caro Quintero proovis põgeneda. Ta ei suutnud uskuda, et Mehhiko, riik, mis kuulus talle, oli nõus teda DEAle välja andma. Ta oli alati kõigile maksnud ja ka nüüd pakkus ta kuuskümmend miljonit peesot altkäemaksuks ühele Mehhiko politseiülemale. Oma põgenemisteel jõudis ta Costa Ricani. Aga kes põgeneb, see peab oma endise elu maha jätma. Tuleb lihtsalt minna ja kõik. Mingis mõttes on see nagu suremine. Caro Quintero aga võttis oma minevikust kellegi kaasa – nimelt oma kallima Sara Cristina Cosío Vidaurri Martínezi. Kuna Sara polnud narkoboss, siis ei osanud ta tagaotsitava elu elada. Sulle võib tunduda, et kodust kaugel pole raske elada ja omale uus identiteet luua, sest oma sisimas oled veendunud, et selleks piisab vaid rahast. Kuid peidus elada ja pidevalt teeselda on piinarikas. Sellega kaasneb psühholoogiline pinge, millesarnast vaid vähesed taluda suudavad. Pärast mitu kuud kestnud kodust eemalolekut ei pidanud Sara vastu ja helistas emale Mehhikosse. Politsei teadis, et varem või hiljem ta seda teeb, ja kuulas tema telefoni pealt. See viga võimaldas DEAl tagaotsitava bossi isik, tema kodu ja uus elu paljastada. Nad võtsid ta kinni. Nii Caro Quintero kui ka don Neto keeldusid võimudega koostööd tegemast ja veeretasid süü Kiki mõrva eest oma pealiku, El Padrino peale. Nad võtsid omaks ainult Kiki röövimise korraldamise. Arvatavasti olid nad El Padrinoga, kellel oli Mehhiko kõrgete poliitiliste võimukandjate seas toetajaid, niimoodi kokku leppinud. Paraku on narkoklannide ajalugu näidanud, et siin kehtib vaid üks reegel: võidab see, kes rohkem pakub. Kiki surmale järgnenud nelja aasta jooksul oli USA politsei Félix Gallardole sammhaaval lähemale liikunud ja vaikselt bossi ümber ehitatud kaitsevalle lammutanud. El Padrinoni jõudmiseks oli kõigepealt vaja kõrvaldada teda ümbritsev kaitsevõrgustik, mis koosnes poliitikutest, kohtunikest, politseist ja ajakirjanikest. Paljud Guadalajara klanni palgal olevad isikud arreteeriti või kaotasid oma töökoha El Padrinot ja tema käsilasi kaitstes. Süüdistatavate nimekirjas oli ka Mehhiko Interpoli juht Miguel Aldana Ibarra, kellele laekus teave juurdluste käigu ja kokaiini transiidi kohta. Ka tema oli El Padrino palgal, kellele ta edastas saadud info enne oma ülemuste teavitamist. El Padrino vahistati 8. aprillil 1989. aastal. Mõne aasta pärast viidi ta El Altiplano nimelisse kinnisesse vanglasse, kus ta siiani kannab neljakümneaastast kohtulikku karistust.

Nad pandi kõik trellide taha, nii El Padrino, Rafael Caro Quintero kui ka Ernesto Fonseca Carillo. Kuid nende lugudele ei tule kunagi lõppu, nagu tõestab Caro Quintero, kes 9. augusti ööl 2013. aastal taas vabaduse värsket õhku sai hingata. Üks Guadalajara föderaalkohus leidis kohtuprotsessi käigus, milles Caro Quinterot süüdistati Kiki Camarena röövimises, piinamises ja mõrvas, „formaalse” ebatäpsuse: kuna DEA salaagent polnud ei diplomaat ega ka konsulaartöötaja, siis polnud riigikohtul volitust Caro Quinterot süüdi mõista ja protsess oleks pidanud toimuma hoopis linnakohtus. Mehhikos piisab sellisest väikesest veast, et bossid lennuki pardal vabadusse võiksid lennata. Aga Ameerika Ühendriikides süüdistatakse teda siiani mitmes föderaalkuriteos ja sellepärast on Ameerika Riigidepartemang välja pannud viis miljonit dollarit tasuks ükskõik millise informatsiooni eest, mis viiks tema vahistamisele. Ameeriklased tahavad teda taas trellide taha saata. Seekord juba oma trellide taha.

Camarena mõrv ja sellele järgnenud sündmused kujutavad endast pöördepunkti Mehhiko narkovastases võitluses. Need näitavad, kui suurel määral võivad narkokartellid karistamatult tegutseda: röövida DEA agent päise päeva ajal USA konsulaadi eest, teda piinata ja tappa oli varasemast palju suurem julgustükk. Camarena oli arvanud õigesti, ta oli mõistnud, et maffia struktuur oli muutunud, see oli kasvanud millekski palju suuremaks kui gangsterite ja salakaubitsejate grupp. Ta teadis, et tema vastasteks on tõelised narkomänedžerid. Ta mõistis, et esimese sammuna tuleb purustada sidemed riigiasutuste ja uimastikaubitsejate vahel. Ta mõistis, et massilised narkotööliste arreteerimised osutuvad põhimõtteliselt kasutuks, kui ei peatata neid dünaamikasuundi, mille tulemusel narkoraha turgudele voolab ja bosside võim tugevneb. Kiki sai tunnistajaks pidurdamatu kuritegeliku kodanluse sünnile. Teda huvitas pigem narkoraha kui tapjate või smugeldajate peatamine. Ta mõistis ühte asja, millest Ameerika Ühendriigid isegi tänapäeval veel hästi aru ei ole saanud: löök tuleb suunata otse pähe, tabada bossid, suured juhid, ülejäänud kehaliikmed on vaid käsutäitjad. Samuti mõistis ta, et tootjate võim jääb tulevikus turustajate omale alla. See on üldine majandusseadus, järelikult kehtib see ka narkomajanduses, kus valitsevad kaubanduse ja turunduse seadused oma kõige olemuslikumas vormis. Kolumbia tootjad olid kriisis, nagu ka Cali ja Medellíni kartellid ning FARC, Kolumbia revolutsioonilised relvajõud.

Kiki surm juhtis USA avaliku arvamuse tähelepanu uimastiprobleemile võimsamalt kui kunagi varem. Kui tema surnukeha üles leiti, hakkasid paljud ameeriklased eesotsas Californias asuva Kiki sünnilinna Calexico elanikega kandma punaseid linte, mis sümboliseerisid valu ja kehalist rüvetamist. Nad kutsusid rahvast üles uimastite tarvitamist lõpetama Camarena nimel, kes oli langenud võitluses narkootikumidega. Esmalt Californias ja seejärel ka ülejäänud osariikides korraldati Red Ribbon Week, Punase Lindi nädal, millega siiani igal aastal oktoobrikuus tähistatakse narkovastase ennetustöö kampaaniat. Kiki lugu vallutas telekanalid ja jõudis isegi kinolinale.

Enne arreteerimist jõudis El Padrino veenda bosse loobuma oopiumist ja keskenduma Lõuna-Ameerikast Ühendriikidesse veetavale kokaiinile. Ometi ei kadunud Mehhikost marihuaana ja oopiumimooni kasvandused kuhugi. Need on siiani säilinud, nagu ka marihuaana ja oopiumiga kaubitsemine ja selle eksportimine. Aga nad kaotasid oma tähtsuse, kui nende asemele tuli kokaiin ja hiljem ka hielo ehk jää, metamfetamiin. Otsused, mis tehti Acapulco kohtumisel mõni kuu enne El Padrino arreteerimist, aitasid kaasa narkoorganisatsioonide kasvule, aga juhist ja ühiselt tunnustatud autoriteedist ilma jäädes läksid vabadusse jäänud bossid omavahel territooriumi pärast metsikult tülli. Kartellide vahel puhkes sõda juba üheksakümnendate aastate algul. Meedias seda peaaegu ei kajastatud, kuna vaid vähesed uskusid üldse narkokartellide olemasolu. Aga mida verisemaks võitlus muutus, seda kuulsamaks ja populaarsemaks said selle peaosalised. Haid. Haid, kes on võimelised uuristama Ladina-Ameerika maade alustalasid, et saavutada kontrolli uimastiturgude üle, mille väärtus tänapäeval ainuüksi Mehhikos ulatub kahekümne viiest miljardist kuni viiekümne miljardi dollarini. Majanduskriis, nii-öelda mürgise kapitali ja derivaatide poolt kahjustatud finantsringkonnad, hullunud börsid on peaaegu kõikjal kõigutamas demokraatlikku võimu, töökohti ja tulevikulootusi, hävitamas krediiti, lõhkumas inimelusid. Mida aga kriis ära ei suuda lõhkuda ja pigem tugevamaks muudab, on kuritegelik majandus. See on nagu uue maailma sünd, moodne Big Bang, sularaha kiire sissevoolu algus. Ideoloogiate ja tsivilisatsioonide kokkupõrge, religioossed ja kultuurilised konfliktid – need on kõigest maailma ajaloo peatükid. Kui maailma uurida läbi kuritegeliku kapitali prisma, siis tundub kõik teistsugusena. Kõik majanduskriisi tõlgendused ja põhjendused tunduvad väärad, kui arvesse ei võeta kartellide kuritegelikku võimu. Seda võimu tuleb näha, teda tuleb vaadata, talle tuleb silma vaadata, et teda mõista. Ta on uue maailma sünnitanud, uue universumi loonud. Temaga algab Big Bang.