Читать книгу NullNullNull - Roberto Saviano - Страница 7

Kõik saab alguse Mehhikost. Tänapäeva maailmas on suurriigid, nagu Hiina ja India, aga ka Mehhiko. Kes Mehhikot ei tunne, see ei mõista neid mehhanisme, millega raha tänapäeval maailma mõjutab. Kes peab Mehhikot tähtsusetuks paigaks, see ei hakka kunagi mõistma, et muutused narkokaubanduses mõjutavad ka demokraatlike riikide tulevikku. Kes ei arvesta Mehhikoga, see ei saa kunagi teada, et kuritegelik raha lõhnab võidu ja võimu järele, mitte surma, viletsuse, metsikuse ja korruptsiooni järele, nagu võiks arvata.

Selleks, et mõista kokaiini, tuleb kõigepealt mõista Mehhikot. Revolutsiooni nostalgikud, kes on põgenenud Ladina-Ameerikasse või Euroopas vanaks saanud, näevad seda maad nagu armukest, kes on abiellunud rikka mehega, aga on sisimas õnnetu – nad mäletavad kirge, millega ta noore ja vaesena neile andus ja mida tema abikaasa, kes ta ära ostis, pole kunagi tunda saanud. Ülejäänud inimesed näevad Mehhikot sellisena, nagu ta pealtnäha paistab: ülimalt vägivaldse paigana, kus käib pidevalt kodusõda, ühena nendest riikidest, kus lakkamatult verd valatakse. Mehhikos kordub tuntud lugu – sõdadele ei tule lõppu, sest kohalikud pealikud on tugevad, riigivõim aga nõrk ja mäda. Täpselt nagu feodaalajal, samuraide ja šogunite ajastul Jaapanis või William Shakespeare’i tragöödiates. Ometi pole Mehhiko ainult mahajäänud ääremaa. See pole nagu uus keskaeg. Mehhikot ei saagi tegelikult mingi ühise nimetaja alla paigutada. Mehhiko on Mehhiko ja kõik. Ta on olemas siin ja praegu. Siin käib juba palju aastaid sõda, kus sõjapealike käes on maailmas kõige nõutavam kaup. See on sõda valge pulbri pärast, mis toob nii hulgaliselt raha sisse, et on isegi naftapuuraukudest ohtlikum.

Valge nafta „puuraugud” asuvad Sinaloa osariigis. Mere ääres. Sinaloa oma Sierra Madrest algavate ja Vaiksesse ookeani suubuvate jõgedega on looduslikult kaunis paik. Oleks raske uskuda, et siin võiks peituda veel midagi peale pimestava valguse ja peene liiva sinu paljaste jalgade all. Nii vastaks õpilane, kellelt geograafiatunnis selle territooriumi tähtsamaid maavarasid küsitakse. Tegelikult peaks ta vastama: „Oopium ja kanep, õpetaja,” sest just see on siinsete alade tähtsaim maavara – isegi koolimüürid seisavad praeguseni püsti tänu vanaisade kasvatatud marihuaanale ja oopiumile, kuigi tänapäeva noored saavad ülikoolihariduse ja töökoha tänu kokaiinile. Aga kui õpilane nii vastaks, saaks ta õpetajalt kõrvakiilu ja märkuse päevikusse, nagu minu ajal tehti. Parem ikka vastata geograafiaõpiku sõnadega: „Maa-alal leidub rikkalikult kala, liha ja talutooteid.” Juba 19. sajandil vedasid Hiina kaupmehed Sinaloasse oopiumi. Tollal nimetati seda mustaks mürgiks. Terve Sinaloa oli oopiumiga üle ujutatud. Oopiumimoon on võimeline kasvama peaaegu igal pool. Kus kasvab vili, seal kasvab ka moonitaim. Ainuke kriitiline aspekt on moonikasvatuse juures kliima, mis ei tohiks olla ei liiga kuiv ega liiga niiske, maapind ei tohiks ära külmuda, rahet ei tohiks sadada. Sinaloas on mahe kliima ja rahet ei saja siin mitte kunagi. Ka meri on lähedal.

Tänapäeval on siin võimul Sinaloa kartell, kes näib olevat oma konkurentide üle võidu saavutanud. Vähemalt järgmise sõjani. Sinaloa käes on kogu võim, siinne rahvas töötab eranditult uimastiäris. Tänu narkootikumidele pole Sinaloa elanikud põlvkondade viisi nälga kannatanud. Alates talupoegadest ja lõpetades poliitikutega, ei noored ega vanad, ei politsei ega ka niisama logelejad. Pidevalt on vaja kedagi, kes toodaks, ladustaks, levitaks, kaitset pakuks. Sinaloa inimesed on kõik tublid ja teevad kõvasti tööd. Siinne kartell tegutseb Kuldse Kolmnurga nimelisel maa-alal, selle kontrolli all on kuuesaja viiekümne tuhande ruutkilomeetri suurune ala, mis teeb sellest Mehhiko suurima kartelli. Selle kontrolli alla jääb suurem osa Ameerika Ühendriikidele müüdava kokaiini tootmisest. Sinaloast pärit uimastikaubitsejad tegutsevad rohkem kui kaheksakümnes USA linnas, nende gruppe leidub eelkõige Arizonas, Californias, Texases, Chicagos ja New Yorgis. Ameerika turgudele veavad nad eelkõige Kolumbia kokaiini. USA peaprokuratuuri andmetel on Sinaloa kartell vastutav vähemalt kahesaja tonni kokaiini ja suure hulga heroiini sisseveo ja levitamise eest Ameerikas aastatel 1990–2008.

Sinaloa osariigis on võim El Chapo käes, kelle sõna maksab USAs isegi mõne ministri omast rohkem. Suurem osa mõnuaineid, kokaiini, marihuaanat ja amfetamiini, mida ameeriklased suitsetavad, ninna tõmbavad või alla neelavad, on tema meeste käest läbi käinud. Alates 1995. aastast juhib El Chapo organisatsiooni seda fraktsiooni, mis pärast 1989. aastat Guadalajara kartelli tuhast tõusis. El Chapo ehk Jässakas. Oma õnne võlgneb El Chapo oma kasvule. Sada kuuskümmend seitse sentimeetrit resoluutsust. Mitte kunagi ei tohi keegi tema peale ülevalt alla vaadata. Vastukaaluks arendab ta endas selliseid omadusi nagu kavalus, sümpaatsus, võrgutusoskused ja leadership33. El Chapo ei domineeri ega paista oma meeste seast välja kehalise kasvu poolest. Selle asemel on ta osanud ära teenida nende usalduse. Tema õige nimi on Joaquín Archivaldo Guzmán Loera ja arvatavasti on ta sündinud 4. aprillil 1957. aastal La Tuna de Badiraguato nimelises mõnesaja elanikuga linnakeses Sinaloa osariigi mägedes ehk Sierras. Nagu kõik mehed La Tunas, nii oli ka Joaquíni isa loomapidaja ja talupoeg, kes kasvatas oma poega karmilt ja valmistas teda põllutööliseks saama. Olid oopiumiaastad. Kogu Chapo perekond oli nagu väike rügement koidust ehani ametis oopiumimoonide kasvatamisega. Enne kui tal lubatakse mööda auklikke teid meeste järel põldudele minna, tuleb El Chapol ema käekõrval suurematele vendadele lõunasööki viia. Üks kilo oopiumikummi, mille perepea pidi ise uimastiahela järgmisesse punkti edasi toimetama, tõi perele sisse kaheksa tuhat peesot, mis võrdub tänapäeval seitsmesaja dollariga. Tavaliselt oli müügipunkt mõni linn, võib-olla isegi Sinaloa pealinn Culiacán. See oli lihtsa talupoja jaoks raske ülesanne, aga mitte El Chapo isa jaoks, kellel olid sugulussidemed narkoäris tähtsa mehe Pedro Avilés Péreziga. Sellise kaasavara toel võis El Chapo kahekümneaastaseks saades loota väljapääsu viletsusest, milles tema esiisad olid elanud. Tol ajal valitses Sinaloa alasid El Padrino, Miguel Ángel Félix Gallardo. Koos oma käsilaste Ernesto Fonseca Carrillo – hüüdnimega don Neto – ja Rafael Caro Quinteroga kontrollisid nad kõiki Mehhikosse saabuvaid ja siit väljuvaid uimastilaadungeid.

Noore Chapo jaoks oli organisatsiooni astumine sama loomulik samm nagu silmagi pilgutamata esimese tõelise väljakutse vastu võtmine. Nimelt paluti tal tegeleda uimastite toimetamisega põldudelt piiripunktideni. El Chapo saab oma ülesandega hästi hakkama, aga see pole tema jaoks mitte lõplik võit, vaid lihtsalt esimene aste karjääriredelil, mis pidi ta lõpuks tippu viima. Kes karjääriredelil tippu tahab jõuda, see ei tohi eksinutele kaasa tunda ega alluvate vabanduste ees pehmeks minna, kui nad pole tähtajast kinni pidanud. Kui tekib probleeme, võtab El Chapo härjal sabast ja lahendab need. Kui mõni talupoeg on suurema rahakotiga ostja ahvatlustele järele andnud, siis El Chapo elimineerib ta. Kui uimastilaadungit vedav rekajuht end eelmisel õhtul purju joob ja kaup õigeks ajaks kohale ei jõua, siis El Chapo elimineerib ta. Lihtne ja efektiivne.

El Chapo võitis kiiresti ülemuste usalduse ja temast sai mõne aastaga üks El Padrinole lähedasemaid mehi. Viimaselt õppis noor Joaquín palju, sealhulgas ka ühte kõige olulisemat asja: uimastiäris ellujäämist. Nagu Félix Gallardo, nii elas ka El Chapo vaikselt ja uhkeldamata, elu ilma liigse tähelepanuta. El Chapo on olnud neli korda abielus, tal on üheksa last, aga ta pole kunagi ümbritsenud end naistekarjaga.

Kui El Padrino kinni võetakse ja kõik tema pärandile tormi jooksma hakkavad, otsustab El Chapo oma õpetajale truuks jääda. Ta tegutseb metoodiliselt, ilma oma võimu kuritarvitamata. Ta valib liitlasteks oma sugulasi, justkui sooviks ta omale veresidemetest raudrüü teha. Kõigi ülejäänud inimeste kohta kehtis vaid üks reegel: kes eksib, see maksab selle eest eluga. Ta kolib Sinaloast Guadalajarasse, linna, mis oli olnud El Padrino viimane residents, kuigi tema organisatsiooni baas asub Agua Prieta nimelises linnakeses Sonora osariigis, mugavalt USA piiri läheduses. Tema valik räägib iseendast. See võimaldab El Chapol varju jääda ja tagalast oma kiiresti kasvavat impeeriumi valitseda. Ta reisib inkognito. Rahva seas levivad jutud sellest, kuidas teda mitmes kohas on nähtud, aga see on tõene vaid ühel juhul sajast. Uimastite USAsse tarnimiseks kasutavad El Chapo ja tema mehed kõikvõimalikke vahendeid. Lennukeid, veoautosid, rekasid, tsisternveokeid, autosid, maa-aluseid tunneleid. 1993. aastal avastati pooleliolev, peaaegu neljasaja viiekümne meetri pikkune ja kahekümne meetri sügavune maa-alune tunnel, mis oleks valmis kujul pidanud viima Tijuanast San Diegosse.

On atentaatide ja arveteklaarimise aastad, täis põgenemisi ja mõrvu. 1993. aasta 24. mail palkab Tijuana kartell palgamõrtsukad, kelle ülesandeks on anda löök Sinaloa kartellile otse südamesse. Tol päeval oodatakse Guadalajara lennuväljale kahte tähtsat külalist: El Chapo Guzmáni ja kardinal Juan Jesús Posadas Ocampot, kes linna peapiiskopi ametis oli algatanud võitluse narkovõimu vastu. Tapjad teavad, et El Chapo sõidab valge Mercury Grand Marquis’ga, mis on uimastiparunite must34. Ka kardinal sõidab valge Mercury Grand Marquis’ga. Tijuana palgamõrtsukad hakkavad tulistama selle auto pihta, millega nende arvates sõidab Sinaloa boss, ja osa meestest, arvatavasti El Chapo turvamehed, vastavad tulele. Hetkega muutub lennuvälja parkla põrguks. Tulistamise käigus langeb seitse meest, nende hulgas ka kardinal Posadas Ocampo, kuid El Chapo pääseb parklast põgenema elusa ja tervena. Aastaid on paljud endalt küsinud, kas saatus mängis sel päeval tõesti jumalateenriga julma mängu või oli mõrvarite tegelik eesmärk kõrvaldada Guadalajara ebamugavaks muutunud peapiiskop. Alles hiljuti teatas FBI, et müsteerium on lahendatud: need isikud aeti traagiliselt üksteisega segamini.

1993. aasta 9. juunil El Chapo arreteeritakse. Puente Grande kinnine vangla, kuhu ta 1995. aastal üle viiakse, muutub järk-järgult tema uueks baasiks, kust ta oma äri edasi juhib. Kaheksa aastat hiljem ei saa El Chapo aga endale enam trellide taga mõnulemist lubada – ülemkohus on vastu võtnud uue seaduse, mis hõlbustab kurjategijate väljaandmist USAle, kui viimane nad süüdi mõistab. El Chapo üleviimine Ameerika vanglasse oleks kõige lõpp. Niisiis valib ta välja 2001. aasta 19. jaanuari õhtu. Vanglasse on oodata Mehhiko kõrgete ohvitseride delegatsiooni, kelle eesmärgiks on vangla olukorda parandada. El Chapot see ei kõiguta. Juba tükk aega on ta raha kõlinaga valvureid ära ostes oma põgenemist ette valmistanud. Üks nendest, Francisco Gamberos Rivera, hüüdnimega El Chito, avab kongi ukse ja aitab tal musta pesu kärusse peitu pugeda. Mööda valveta koridore ja läbi avatud elektrooniliste uste jõuavad nad vangla parklasse, mida valvab ainult üks mees.

El Chapo hüppab kärust välja ja peidab end Chevrolet Monte Carlo pagasiruumi. El Chito käivitab mootori ja sõidutab ta vabadusse.

El Chapo on nüüd kõigi iidol, elav legend. Ta jätkab oma kartelli juhtimist lähedaste abiga, kelleks on Ismael Zambada García, hüüdnimega El Mayo, Ignacio Coronel Villarreal, hüüdnimega Nacho, kes tapetakse 2010. aasta 29. juulil Mehhiko armee haarangus, ning tema nõunik Juan José Esparragoza Moreno, hüüdnimega El Azul ehk Sinine – nii kutsutakse teda tema tumeda naha tõttu. Sinaloa kartelli sünnile 1989. aastal järgnenud kümne aasta vältel valitsevad need isikud Mehhiko uimastiäri nagu printsid.

Mõneks aastaks sõlmib El Chapo liidu Beltrán Leyva klanniga, viie vennaga, kes on kärmed altkäemaksu maksma ja ähvardama, kelle mõjuvõim ulatub poliitilistesse ja juriidilistesse sfääridesse ning kellel on liitlasi isegi Mehhiko politseijõududes. Neil on kontakte ka USA saatkonna ja México lennujaama juures asuvates Interpoli osakondades. Sellepärast otsustabki Sinaloa kartell nad enda heaks tööle värvata. Beltrán Leyva perekondlik armee on väike kuritegelik grupp, mis alates üheksakümnendate aastate lõpust on osanud suurtele kartellidele kasulik olla. El Chapo usaldab neid. Nad jäävad talle ustavaks isegi siis, kui El Chapo võim kõikuma lööb. Nagu juhtus kaks aastat pärast tema vanglast põgenemist, kui Tamaulipase osariigis – täpsemalt Nuevo Laredo regioonis – tekkis võimutühjus ja puhkes metsik kodusõda kontrolli saavutamiseks Texasesse viiva transpordikanali üle. See oli strateegiliselt tähtis koridor, mis viis otse kuulsale Interstate 35 nimelisele maanteele, mida mööda veetakse USAsse 40 protsenti Mehhikost pärit narkootikumidest. Paraku ei ole narkoäris tühi koht võimalik. Kui see ka olemas oleks, siis jääks selle eluiga väga lühikeseks. Esimese reeglina tuleb okupeerida vaba territoorium: kui mõni boss kinni võetakse, astuvad pretendendid kohe tema kohale. El Chapo usaldab Kirde-Mehhiko aladel vabanenud territooriumi okupeerimise – et teistest ette jõuda – Arturole, ühele Beltrán Leyva viiest vennast, kes asutas relvastatud grupi Los Negros ja pani nende etteotsa täpselt õige mehe.

Edgar Valdéz Villarreali hüüdnimi on Barbie, mis jäi blondile ja sinisilmsele noormehele külge Laredo high school’i35 jalgpallimeeskonna ajast: „Sa näed välja nagu Ken,” oli treener talle öelnud, „aga minu jaoks jääd sa alati Barbieks.” Barbie Ameerika unistus ei piirdu ainult kolledži ja mugavama koduga kui see, mille immigrandist isa välja oli teeninud. Tema unistab hunnikust rahast, mida saab teiselt poolt piiri, Nuevo Laredost. Barbie võlu suurendab veelgi tema USA pass. Naised meeldivad talle ja tema meeldib naistele. Tal on kirg Versace rõivaste ja luksusautode vastu. Ei ole olemas El Chapole vastandlikumat meest kui tema, aga El Chapo oskab esmamuljest kaugemale näha. Ta tunneb vere lõhna, millest Nuevo Laredo plaza läbi on imbunud, ja aimab uustulnuka igatsust tunnustuse järele. Los Negros peab saavutama võidu Los Zetase, Golfo kartelli kurikuulsa sõjalise tiiva üle, kellel on kalduvus korraldada võikaid etendusi. Barbie võtab tema ettepaneku õhinal vastu ja otsustab lüüa vaenlast tema oma relvaga: lühike Youtube’i üles pandud video, kus on näha põlvitavaid mehi, kellest osa on palja ülakehaga ja kelle kõigi ihul on selgesti näha peksmise jälgi. Need on zeta’d, ja nad on surma mõistetud. Kui Los Zetas kasutab internetti jõhkruse levitamiseks, siis Los Negros vastab samas vaimus, tulemuseks on terrori levik tänavatelt veebilehtedele, mis iseendast uut jõudu saab ja aina uuesti sünnib.

Hirm ja austus käivad käsikäes, nad on nagu mündi kaks külge. Võimumündi üks pool on kuldne ja särav, teine tuhm ja kulunud. Kurikuulus verejanu sisendab hirmu, aga mitte austust, mis on sädelev paatina, millega võid kõiki uksi avada, ilma et peaksid neid maha lööma. Asi on hoiakutes. Kes soovib esimene olla, peab oskama seda teistele sisendada. See on nagu kolme kaardiga kaardimäng, kus sinu käes on valge kaart, mis alati võidab. Sellepärast lähebki El Chapo alati edasi ega jää kunagi saavutatud positsioonile pikalt mõnulema. Peale Nuevo Laredo vallutamist otsustab ta, et tahab endale ka Ciudad Juarezi plaza’t, mis traditsiooniliselt kuulub Carrillo Fuentese klannile ja kujutab endast tähtsat eelposti USA piiri ääres.

Taas astub areenile Los Negros. 2004. aasta 11. septembril tapetakse Sinaloa südames, Culiacánis kobarkino parkla väljapääsu ees Rodolfo Carrillo Fuentes, kes oma venna Vicente abiga valitseb Juárezi kartelli. Autos viibib ka tema abikaasa. Kahjuks osutub nende ihukaitsja võimetuks El Chapo neljast ilmakaarest tulistavate palgamõrtsukate vastu, kes tulistavad nende kehad auklikuks nagu sõelapõhjad. Rünnaku sõnum on selge: Sinaloa oli austanud Juárezi kartelli bossi Amado Carrillo Fuentest, vendadest vanimat, aga ei tunnista tema ülejäänud peret. Avalik sõda on nüüd vaid sammu kaugusel, Juárezi kartelli kättemaks ei lasegi end pikalt oodata. Vicente laseb mõrvata ühe El Chapo vendadest, Arturo, hüüdnimega El Pollo, kes tapetakse 31. detsembril Almoloya de Juárezi kinnises vanglas. Kuigi see tabab El Chapot valusa löögina, ei tagane ta endale seatud eesmärgist. Vicentel pole ei venna sitkust ega tutvusi, uimastikaubitsejate seas ei austata teda nagu omal ajal Amadot – selline mees ei ole võimeline valitsema sellist tähtsat plaza’t nagu Juárez. See piirilinn muutub aastateks El Chapo ja Carrillo Fuentese käsilaste vahelise sõja tandriks. Lõpuks võidab El Chapo, kes purustab Juárezi ajaloolised vaenlased.

Juba aastate eest oli Amado Carrillo Fuentes tõstnud Juárezi kartelli suvalisest kurjategijate organisatsioonist rüütlite klanniks, kes eelistasid kanda Itaalia rõivaid, Brionit ja Versacet. Välimus kõigepealt, isegi kui sul on käed raudus ja sinu villa ees trügivad ajakirjanikud jäädvustavad su igaveseks säravvalgetes Abercrombie dressides, mille rinnale on trükitud „NY”, nagu juhtus 2009. aastal Amado poja Vicente Carrillo Leyvaga. Amado oli üles kasvanud kartellide maailmas. Tema onu oli Ernesto Fonseca Carrillo, hüüdnimega don Neto, Guadalajara kartelli boss ja El Padrino partner. Vägivald oli tema igapäevane leib. See, kes on kasvanud vägivalla keskel, teab, et sellega on nagu toiduga: kui seda liiga palju pruukida, võib kõht lõhki minna. Mõnikord on raha tõhusam vahend. Amadole aja jooksul osaks saanud austus tulenes kindlasti ka meestele jagatud ülilahketest jootrahadest, võimukandjatele kingitud sportautodest ja kirikute ehituseks annetatud suurtest summadest. Räägitakse, et ta olevat lasknud ehitada kiriku oma sünnikülas Guamuchilitos.

Amado oli kartelli pärinud Rafael Aguilar Guajardolt, kes oli selle asutanud seitsmekümnendatel ja on kehtestanud enda võimu USA ja Mehhiko vahelise uimastitransiidi pärast käivas sõjas. Tijuana ja Golfo kartelli ajaloolise rivaalina oli ta ära kasutanud oma strateegilist asukohta USA piiri ääres ja sealse linnakese El Paso läheduses. Seda tugevat positsiooni tuli hoolikalt hoida. Amado oli just õige mees seda tegema. Ettevaatlikult, kannatlikult ja kavalalt liigutas ta mängulaual malendeid oma käsi määrimata. Tema lemmikrelvaks olid investeeringud. Õigeid kanaleid õlitades võis saavutada tohutut edu, mida tõestab fakt, et tema käsutuses oli terve õhulaevastik lennukeid Boeing 727, mida ta kasutas kokaiini toimetamiseks Kolumbiast Mehhikosse. Kauba sihtpunkti vedamiseks Mehhikost USAsse Boeingud loomulikult ei sobinud, seal läks tarvis väiksemaid ja väledamaid transpordivahendeid, nagu näiteks Cessnad õhutaksofirmast Taxceno (Taxi Aereo del Centro Norte), mille peaaktsionäriks sai Amado ise. Sellest päevast peale hakati teda kutsuma nimega El Señor de los Cielos ehk Taeva Isand.

Kokaiinisõda peeti rahakõlina saatel. Kõige suurema väljamineku kogubilansis, nimelt viis miljonit dollarit kuus, moodustasid altkäemaksud politseinikele, riigiametnikele ja Mehhiko sõjaväelastele, palgad ja kingitused. Teise olulise väljamineku moodustasid esinduskulud, nagu näiteks Tuhande Ühe Öö palee, mille Amado ostis Hermosillos, Sonora osariigis. See kuberneri residentsist väljakutsuvalt vaid mõnesaja meetri kaugusel asuv palee sarnaneb mängulossiga, mille sibulakuplid meenutavad vene õigeusu kirikuid ja kremleid, ning pimestavvalged seinad, mis praeguseks on mattunud tuhandete grafitide alla, meenutavad maharadžade paleesid. Sissepääs kullatud pelgupaika oli keelatud isegi bossi kõige lähematele isikutele, kes enne pealiku juurde pääsemist pidid tunda saama Amado „haldusdirektori El Flaco küüniseid – ta korraldas ka Juárezi kartelli avalikke suhteid poliitiliste ja sõjaväeliste institutsioonidega. Räägitakse, et kui Taeva Isand polnud veel kuulsaks saanud, einestas ta meeleldi México tuntud restoranis Ochoa Bali Hai, kus ta valis alati laua tualeti ukse lähedal ja tellis kolm rooga mereande ning kõike, mida tema ukse taha valvesse jäänud ihukaitsjad iganes soovisid. Seejärel tõusis ta püsti, maksis dollarites, jättes peakokale ja kelneritele alati kopsaka jootraha, ning lahkus restoranist samamoodi, nagu ta siia oli ilmunud – nagu kõige tavalisem klient. Isegi vanglas, kuhu ta sattus seadusevastase relvaomamise ja autoröövi eest, ei loobunud ta mugavustest, kallitest veinidest, ilusatest tüdrukutest ega suhetest oma kontaktisikutega.

Amado tegelikku asukohta ei teadnud keegi, iga natukese aja tagant kolis ta edasi järgmisesse oma Mehhikos asuvatest lugematutest residentsidest. Ekstsentrilisus ja ärplemine, mida vastukaaluks täiendasid salaja sõlmitud finantstehingud ja oskuslik turvamine, tegid temast täiusliku narkoärimehe. Ta oli ilus ja metsik, tark ja upsakas, julge ja heasüdamlik. Moodsa aja kangelane. Ta sõlmis sidemeid osa Guadalajara bossidega, saavutas kontrolli lennuväljade ja salajaste maandumisradade üle ning ostis ära riikliku narkootikumide vastase võitluse instituudi juhi José de Jesús Gutiérrez Rebollo, kes koos oma meestega muutus Amado relvastatud käsilaseks ja kasutas tihedat infovõrgustikku tema vaenlaste ja konkurentide kõrvaldamiseks, loomulikult miljonitesse ulatuva vaevatasu eest. Amado plaanis isegi riigiga kokkuleppe sõlmida, mille järgi Mehhiko oleks saanud 50 protsenti tema valdustest ja abi kartellidevahelise vägivalla peatamisel, lisaks temapoolsele lubadusele, et uimasteid ei levitata Mehhikos, vaid ainult USAs ja Euroopas. Vastutasuks palus Amado, et tal lastaks rahus oma äriga edasi tegeleda.

Aga talle ei jäänud aega oma plaanide elluviimiseks.

1997. aasta 2. novembril tegi politsei Méxicost Acapulcosse viiva Autopista del Sol nimelise maantee ääres kohutava avastuse. Tsementi täis valatud tünnide seest leiti kolm surnukeha. Tuvastatud isikud olid kolm nimekat plastilise kirurgia tohtrit, kes mõne nädala eest teadmata kadunuks olid jäänud. Kui kehad tsemendist välja sulatati, tulid nähtavale piinamisjäljed, enne surma oli neil silmad välja torgatud ja luud purustatud. Neid oli nii kõvasti pekstud, et pärast pidi ühe keha kinni siduma, sest muidu ei püsinud liikmed koos. Ohvrite seast kaks olid surnud lämbumissurma, nad olid elektrijuhtmetega surnuks kägistatud. Kolmanda elu oli lõppenud kuklasse tulistatud kuuli läbi. Aga miks? Sest nad olid opereerinud Amado Carrillo Fuentest, kes nagu paljud narkobossid, lasi oma näojooni iluoperatsiooni käigus tundmatuseni muuta. Taeva Isand oli surnud neli kuud varem, 1997. aasta 4. juulil Santa Monica haiglas Méxicos, palatis number 407, kus ta oli endale valenime all lasknud teha plastilise operatsiooni ja rasvaimu. Talle sai saatuslikuks üleliigne annus Dormicumi, tugevatoimelist rahustit, mida manustatakse operatsioonijärgses faasis. Tema kokaiini toimel nõrgenenud süda polnud vastu pidanud. Tegelikult ei tea keegi, kas tegu oli mõrva, ebakompetentsuse või loomuliku surmaga. Ükskõik millise võimuka isiku seletamatu surmaga kaasnevad alati legendid tema surematusest, aga ka laim, mida nüüd ei tarvitse enam salajas hoida. Mõne inimese sõnul langes Amado oma edevuse ohvriks, tõenäoliselt oli ta aga kavatsenud oma näojooni muuta, et korrakaitseorganid ja teised vaenlased teda ära ei tunneks. Saatus oli Juárezi bossile vembu mänginud – tema, kes ta end kogu elu oli varjanud, oli lõpuks surnud järjekordse peitumiskatse tagajärjel.

Amadost jäi pärast surma järele tühi koht. Tema vend Vicente võttis võimu kartellis enda kätte, aga Carrillo Fuenteste suhted rivaalitsevate klannidega muutusid üha pingelisemaks. 2001. aastal, kui El Chapo vanglast põgenes, otsustasid paljud Juárezi kartelli liikmed talle järgneda ja Sinaloa klanni üle minna. 2010. aasta 9. aprillil edastas Associated Press uudise, mille kohaselt Sinaloa kartell oli võitnud sõja Juárezi vastu. Meediapoolne epitaaf ei takistanud aga Juárezi kartellil sõda edasi pidamast. See on sõda, mis on teinud Ciudad Juárezist maailma ohtlikema ja vägivaldseima linna, kus pannakse toime pea kaks tuhat mõrva aastas.

2010. aasta juulis hukkusid ühel kesklinna tänaval mobiiltelefoniga plahvatama pandud ja kümme kilo lõhkeainet sisaldanud autopommi plahvatuses üks föderaalpolitsei agent, läheduses elav arst ning muusik, kes püssipauku kuuldes tänavale tõttasid ja üritasid haavatud maaslamajat abistada. Nagu hiljem arreteeritud narkoärikate tunnistustest selgus, oli ta vaid söödaks föderaalvõimude tähelepanu tõmbamiseks. Sündmuskoha lähedalt leiti musta spray’ga majaseinale kirjutatud sõnum: „16. Septembri tänaval juhtunu saab osaks kõigile riigiorganite esindajatele, kes El Chapot toetavad. Parimate soovidega, Juárezi kartell. Muide, meil on veel autopomme.”

„Carne asada! Carne asada!”36 kostab iga päev hüüdeid Ciudad Juárezi rahvarohketel tänavatel. Kui see kisa ei kõlaks nii erutatult ja sellest ei kostaks adrenaliinist läbiimbunud hääl, võiks see vabalt olla kahe mehhiklase vaheline vestlus, kes lepivad kokku pühapäevase grillipeo menüüd. Tegelikkuses tähendab see narkobosside kodeeritud keeles mõrvatut. Tapatöö jätkub segamatult. Ilma peadeta ja sandistatud kehad. Avalikesse kohtadesse välja pandud laipade ainus eesmärk on säilitada status quo üleüldises terroris. Need laibad on sellised, nagu advokaat Fernando Reyese oma, kes kilekotiga surnuks kägistati, kellele seejärel korduvalt labidaga pähe löödi ja kes siis auku visati, kuhu talle kõigepealt kustutamata lupja ja siis mulda peale visati.

„Carne asada! Carne asada!”

El Chapo ei näita oma raevu teiste ees välja. See pole vajalik. Hoopis kasulikum on karistuseks tappa need, kes surma ära on teeninud. Isegi viimse karistuse täideviimisel ei luba El Chapo endale ühtegi tundeliigutust. Ta on mõistuslik jõhkard. Tema täiuslik vastand on El Mochomo, Sinaloa punane kõrbesipelgas, kõigesööja, kes tuleb igast olukorrast eluga välja. Ta on instinktiivne, verejanuline, agressiivne. Ta armastab ilusat elu ja naiste seltsi. Tema kodudes võetakse pidevalt külalisi vastu. El Mochomo on Alfredo Beltrán Leyva, kellele tema vennad usaldasid kõige silmapaistvama rolli. Aga El Chapo teab, et Alfredo on ohtlik. Ta liialdab enda näitamisega, mistõttu ta võib kergelt sihikule sattuda – see omadus ei tule tagaotsitavale kuidagi kasuks. Siis saavad El Chapo kahtlused lõpliku kinnituse – ta saab teada, et Beltrán Leyva mehed peavad Los Zetasega läbirääkimisi. Lahkuminek on nüüd vältimatu. Aga isegi kui Mehhiko narkobossid lähevad lahku mõlema poole nõusolekul, kaasneb sellega alati verevalamine.

Alfredo Beltrán Leyva arreteeritakse 2008. aasta jaanuarikuus Culiacánis koos kolme ihukaitsjaga. Tema juurest leitakse peaaegu miljon dollarit sularaha, luksuskäekellasid ja terve väike relvaladu, kust muu hulgas leitakse ka mitu kildgranaati. See on Sinaloa kartellile valus kaotus, sest Alfredo korraldada oli suurem osa narkootikumide salakaubandusest, ta tegeles organisatsioonisisese rahapesuga ja maksis politseinikele altkäemakse. Ta oli omamoodi kartelli „välisminister”. Sellele vaatamata ei saanud Alfredo kinnivõtmise taga teiste Beltrán Leyva vendade arust – kes on juba kättemaksmisega alustanud ja tapnud föderaalpolitseiniku, kes korraldas arreteerimise – olla ei keegi muu kui El Chapo ise, kes üritab endistest sõpradest lahti saada. Talle tuleb samas vaimus vastata ja pole raske ära arvata, kuhu löök suunata.

Édgar Guzmán López on alles kahekümne kahe aastane, aga särav karjäär on talle juba kindlustatud. Ta on El Chapo poeg. Ühel päeval läheb ta paari sõbra saatel Culiacáni kaubanduskeskusesse jalutama. Nad heidavad pilgu peale nii poevitriinidele kui ka chica’dele37. On ilus päev. Nad hakkavad just parklasse jäetud auto juurde jõudma, kui märkavad äkki viitteist meest vormiriietes ja helesinistes kuulikindlates vestides nende poole astumas. Nad liiguvad edasi nagu armee ja noorukid tarduvad liikumatult paigale. Enne kui mehed tule avavad, jõuavad noormehed lugeda kirja kuulivestide peal: FEDA, lühend nimest Fuerzas Especiales de Arturo38. Nad on Arturo Beltrán Leyva – hüüdnimega El Barbas – saadikud, kes mõni aasta varem oli oma sõjalist võimekust kasutades asutanud rühmituse Los Negros. Sinaloa kartellist lahkulöömist ette valmistades oli ta loonud rühmituse, kus kehtis sõjaväeline struktuur ja distsipliin nagu politsei eriüksustes, mis kasutavad raskerelvi (näiteks P90-tüüpi kuulipildujad) nagu NATO ja mille ülesandeks on bosside kaitsmine ja vastaskartellide palgamõrtsukate kõrvaldamine. On 2008. aasta. Pärast El Chapo poja verevalamist asutab Arturo Beltrán Leyva koos oma nelja vennaga omanimelise kartelli. Nad tegelevad kokaiini, marihuaana ja heroiiniga, kusjuures México, Guerrero, Quintana Roo ja Nuevo Leóni osariikide tähtsamad lennuväljad on täielikult nende kontrolli all. Aga nad tegelevad muuhulgas ka inimkaubandusega, kupeldamisega, rahapesuga hotellide, restoranide ja puhkekuurortide abil, väljapressimisega, inimröövide ja seadusvastase relvakaubandusega. Nende juhtimise alla jäävad Ameerika kontinendil lõunast põhja ulatuvad narkootikumide transiidikanalid, kust rändab läbi tonnide viisi uimasteid. Nende kartell on väike ja noor, aga nad on kindlalt otsustanud lõigata endale suure tüki võimupirukast. Mehhiko valitsus otsustab perekonna äritegevuse juba algfaasis peatada ega lase käest võimalust, mis selleks avaneb 2009. aasta talvel Arturo korraldatud peol.

El Barbas arvab, et ühel õigel jõulupeol ei või puududa meelelahutuslik osa. Selles osas ta rahaga ei koonerda. Oma koju Morelose osariigis Cuernavaca linna kauneimas kvartalis kutsub ta mitmeid artiste, nende seas Los Cadetes de Linares ja Ramón Ayala, kes on võitnud kaks Grammy auhinda ja kaks Latin Grammyt ning lindistanud üle saja albumi. Neile lisandub paarkümmend lõbutüdrukut. Mehhiko mereväe eriüksus piirab hoone sisse. Tulistamise käigus langeb põrandale mitu surnukeha. Aga mitte Arturo, kellel õnnestub põgeneda. Mehhiko merevägi aga püsib tal kannul ja juba nädala pärast leitakse ta järgmisest linnaosast. Seekord ei tohi Arturo enam pääseda ja mereväe juhtkond korraldab suurejoonelise haarangu, milles osaleb kakssada mereväelast, kaks helikopterit ja kaks väikest sõjatanki. Lahing kestab peaaegu kaks tundi, mille lõpus Arturo ja neli tema meest tapetakse. Internetis ringleb El Barbase surnukehast tehtud foto: püksid alla lastud, et aluspükse näidata ja särk üles rullitud, mille alt paistab paljas ülakeha, täis amulette ja rahatähti, nii peesosid kui ka dollareid. See on vaenlase viimne alandamine. Kuigi sõjaväelased ise eitavad laiba rüvetamist, jääb siiski kahtlus, et uutele kartellidele (nagu Los Zetas ja Beltrán Leyvad ise) armsa alandamistehnika on üle võtnud ka need mehed, kes tegelikult peaks neile lõpu tegema. Sõjavägi ja narkokaubitsejad muutuvad üha sarnasemaks.

Kohe pärast Arturo Beltrán Leyva surma saabub kättemaks: ühe operatsioonis elu kaotanud mereväelase neli sugulast mõrvatakse. Samal ajal ilmub El Barbase hauale Jardines del Humaya nimelises surnuaias Culiacánis kellegi maharaiutud pea. Kümmekond päeva hiljem arreteerib Mehhiko föderaalpolitsei Arturo venna Carlos Beltrán Leyva Culiacánis, kus ta esitas auto kinni pidanud politseinikule valedokumendi. Kuulujutu järgi pärines ka seekord politseijõud tema jälgedele juhtinud info El Chapolt. Pärast Arturo surma puhkeb kartellis mitu sisesõda leadership’i pärast. Ühel poolel on leitnandid Edgar Valdéz Villarreal La Barbie ja Gerardo Álvarez-Vázquez, hüüdnimega El Indio, ja nende vastaspoolel grupp, mida juhivad Héctor Beltrán Leyva ehk El H, ja tema usaldusmees Sergio Villarreal Barragán, endine Mehhiko föderaalpolitsei agent, keda tema üle kahemeetrise kasvu tõttu tuntakse nime all El Grande või King Kong. Nad võetakse kõik kinni, välja arvatud Héctor, kelle käes on tänaseni kartelli jäänuste ohjad ja kelle pea eest on Ameerika Ühendriigid välja pannud viis miljonit dollarit ning Mehhiko kolmkümmend miljonit peesot. Ta on omamoodi finantsgeenius, kes aastaid anonüümseks jäädes saavutas organisatsioonis juhipositsiooni tänu võimekusele äritehingutes ja headele suhetele Los Zetasega, oma uute liitlastega.

Sõda vendade Beltrán Leyva ja endiste Sinaloa meeste vahel ei peetud mitte ainult Culiacáni linnas ja Sinaloa osariigis, vaid ka Ameerika Ühendriikides, täpsemalt Chicagos, kus tegutsevad kaksikvennad Margarito ja Pedro Flores, kaks Mehhiko päritolu ameeriklast. Neile kuulub veoautode leegion, mis peavad ühendust Los Angelese ja Midwesti vahel kakskümmend neli tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Nad on tõsised ja tublid uimastimüüjad. Ostjatele, keda leidub Mehhiko piirilt Michigani järve kallasteni, on nad võimelised tagama kuni kaks tonni kokaiini ja heroiini kuus. Aga ahnus on nende nõrk koht, mistõttu nad teevad küll koostööd Sinaloa kartelliga, aga ei ütle ära ka sidemetest Beltrán Leyvaga. Kui El Chapo sellest teada saab, saadab ta oma käsilased Chicagosse ja volitab neid tegema kõik selleks, et talle kuuluv narkootikumide müügi monopol rivaalitsevate kartellide ohvriks ei langeks. Samal ajal Sinaloast saabuvate ähvardustega satuvad kaksikvennad ka DEA tähelepanu alla ja 2009. aastal nad arreteeritakse. Tänu tunnistustele Margaritolt ja Pedrolt, kes olid hakanud võimudega koostööd tegema, saab DEA uusi vajalikke infokilde, mis aitavad lahendada El Chapo ja Beltrán Leyva vaheliste suhete keerulist puslet.

Paar kuud varem oli USA valitsus Sinaloa narkoparunile veel ühe löögi andnud, arreteerides seitsesada viiskümmend kartelli liiget. See on armee. Kuigi Ameerika presidendid räägivad sellest vähe, tegutsevad nende riigis terved leegionid. Kakskümmend üks kuud kestnud operatsiooni vältel konfiskeeritakse USAs idarannikust kuni lääneosariikideni kokku üle viiekümne üheksa miljoni dollari sularaha, rohkem kui kaksteist tuhat kilo kokaiini, üle seitsme tuhande kilo marihuaanat, üle viiesaja kilo metamfetamiini, peaaegu miljon kolmsada tuhat ecstasy kapslit, üle kaheksa kilo heroiini, sada kuuskümmend üheksa relva, sada nelikümmend üheksa sõidukit, kolm lennukit ja kolm laeva. See tohutu edu osutus aga Pyrrhose võiduks. USA võimud olid Sinaloa kartellile otsa vaadanud ja näinud rahvusvahelist suurettevõtet, millel on sõlmpunkte ja haruettevõtteid kogu maailmas ja mille juhatuses istuvad supermänedžerid, kes korraldavad ettevõtte tegevust meie planeedi kõige kaugemates paikades. Sinaloa kartelli palgalised juhid erinevates Lõuna-Ameerika riikides on ühenduslüliks suhetes keskse kartelliga. Meediavaikuse saatel vallutab El Chapo Lääne-Aafrikat ja mitme uurija väitel on ta isegi Hispaaniasse sisse tungimas.

Narkootikumid on El Chapo jaoks vahend ja totaalne kontroll kuuesaja kaheksa kilomeetri pikkuse Mehhiko ja Arizona vahelise riigipiiri üle võimaldab tal tegeleda narkoäriga ning suurendada oma isiklikku varandust. Kui tekib vajadus mõnes uues seikluses osaleda, siis mis selles halba on, isegi kui see tähendab hielo’ga tegelemist. Tegu ei ole mitte jääkristallidega, vaid metamfetamiini kristallidega. Metamfetamiini mõju kestab organismis kuni kuus, kaksteist või isegi rohkem tundi. Kokaiiniga võrreldes maksab see vähem ja selle mõju hukutab su kiiremini. Üledoosi korral saabub parasiidiefekt: sulle tundub, et sinu naha all roomavad ussikesed ja sa kratsid end verele, nagu sooviksid sa oma naha puruks rebida ja pahatahtlikud külalised sealt minema kihutada. Aga see on vaid teisejärguline mõju, mida põhjustab narkootikum, mis muidu toimib samamoodi kui kokaiin, ainult selle vahega, et selle mõju kestab kauem ja kahjustab organismi rohkem. Nõudlus amfetamiini järele kasvab, aga puudub juhtiv isik, kes suudaks selle rahajõe voolama panna. El Chapo taipab, kui suurt võimalust kätkeb endas amfetamiin. Sinaloa kartell on valmis. Tal on uue äri jaoks õige mees olemas, nimelt Ignacio Coronel Villarreal, kellest saab Kristallikuningas. Metamfetamiini tootmiseks läheb vaja vaid teatud keemilisi aineid ja salalaboreid. Sellele, kellel on Vaikse ookeani rannikul õigeid sidemeid, ei valmista Hiinast, Taist ja Vietnamist koormatäite vajalike ainete importimine mingit raskust. See äri toob kõvasti raha sisse – iga dollari pealt teenib tänavamüügis kümme asemele.

See on Sinaloa võidukas taktika. Ettevõtlusvõime. Hea ärivaist. Sinaloa vallutab maid. Sinaloa tungib üha edasi. Sinaloa ihkab võimu. Ainult tema. Ainult nemad.

Riigis, kus narkokaubandus on käibe poolest suurim majanduslik jõud, maksab selles valdkonnas tugevaima liidri sõna rohkem kui ühegi ministri oma. El Chapol on oma kaasajast selge kujutlus: läänemaailm ei saa ise hakkama, selle seadused on turuga vastuolus, mistõttu ta mõistab, et lääneriigid vajavad „territooriume”, kus ei kehti ükski seadus ega õigus. Mehhikol on kokaiin, USA-l selle tarbijaskond; Mehhikol on odav tööjõud, mida USA vajab; Mehhikol on sõjavägi, USA-l relvad. Maailm on hukas? Vastus on olemas: kokaiin. El Chapo mõistis seda. Ja temast sai kuningas. Narkokaubanduse rahvusvahelisel areenil kuulub talle paavsti müstiline autoriteet, mille ta on saavutanud sotsiaalse konsensuse kampaania abil, mis tagab talle samasuguse autoriteedi, nagu on Obamal, ning tal on geniaalne oskus näha uusi turunišše, mis teeb temast kokaiini Steve Jobsi.

Sel põhjusel mäletatakse 22. veebruari 2014 kui ühte neist kuupäevadest, mis on muutnud Mehhiko ja kogu maailma ajalugu. Sel päeval võeti koos ühe kaasosalisega kinni maailma kõige tagaotsitavam narkoärimees Joaquín Guzmán Loera, hüüdnimega El Chapo. See juhtus kell 6.40 (kohaliku aja järgi) Sinaloa osariigis, Mazatláni kesklinnas asuvas hotel-residence’is Miramar, tänu Mehhiko mereväe ja Ameerika Ühendriikide DEA ühisele megaoperatsioonile, kus osales kaks helikopterit ja kuus kombineeritud maismaa suurtükiväe üksust, kuid kus ei tulistatud ühtegi pauku. Mehhiko ohtlikem kurjategija, kelle pea eest oli välja pandud viis miljonit dollarit, varjas end Sinaloas. Võib-olla polnud ta kolmeteistkümne tagaotsitavana elatud aasta jooksul kordagi lahkunudki maalt, mis oli temast teinud suure mehe ja teda kaitsnud.

Sõjaväeline operatsioon tema vahistamiseks oli alanud juba kümmekond päeva varem: korrakaitsejõududele oli teada mitu elamut Culiacánis, kindluses, kus El Chapo tavaliselt peatus. Tema, kes ta oli meister tunneleid ehitama, mida mööda uimasteid USAsse toimetada, kasutas sedasama kunsti ka iseenda varjamiseks: nimelt oli osa nimetatud elamutest omavahel maa-aluste käikudega ühenduses. Rohkem kui ühel korral olid sõjaväelased bossi peaaegu kinni nabinud, kuid alati oli ta põgenema pääsenud. Operatsioonile eelnenud kuudel oli vahistatud mitu Sinaloa kartelli kuuluvat isikut: sellega tõmbus silmus El Chapo ümber üha enam koomale. Nädala alguses oli politsei läbi otsinud tema eksabikaasa Griselda Lópezi kodu, kust leiti relvi ja tunnel, mida mööda pääses kanalisatsioonitrassi. Just kanalisatsioonitrassi kasutaski El Chapo selleks, et liikuda ühest linnaosast teise, ühest tunnelist teise, ühest peidukohast teise.

Kõige enam tekitas hämmastust fakt, et El Chapo saadi kätte just ühest Mazatláni residence’ist, tähendab turismikeskusest – ta ei peitnud end kusagil Sierra mägedes, nagu paljud olid arvanud. Kuid isegi linnas elas El Chapo tagasihoidlikult: keskpärane maja, pigem inetu eeskoda ja lihtne tuba – just nii oli ta alati elanud.

Tema kinnivõtmist jälgis kogu Mehhiko sama suure ärevusega nagu jalgpalli MMi finaalmängu, ja selle jälgijaid oli rohkem kui presidendivalimiste kampaanial. Aastaid oli saadud valeuudiseid tema vahistamisest ja isegi võimalikust surmast. Sellepärast ei suutnudki keegi 22. veebruaril uskuda, et see tõesti oli juhtunud. Twitteris ilmus tuhandeid sõnumeid: „On see ikka tema?”, „Kus on selle kohta tõestus?”, „Ma ei usu seda enne, kui näen fotot, kus El Chapol on käed raudus”, „El Chapo jääb El Chapoks, teda pole kinni võetud!”. Paljud ei varjanud oma pettumust ja väljendasid toetust Sinaloa liidrile, mitu sõnumit olid ingliskeelsed. Loodi isegi hashtag #Free Chapo, vabastage Chapo. Nendes sõnumites peegeldub tänapäeva maailma reaalsus hoopis selgemalt kui paljudes artiklites ja poliitilistes kohtumistes.

El Chapo vahistamise ametlik kinnitus tekitas peaaegu sama suurt segadust kui tema kinnivõtmine. Algul oli tegemist vaid mitteametlike kuuldustega: esimesena teatas uudisest kell 9:54 Associated Press, kes oli arreteerimisest kuulnud ühelt anonüümseks jäänud Ameerika Ühendriikide ametnikult. Kuid mitme tunni jooksul ei kinnita Mehhiko ametivõimud uudist. Samal ajal hakkavad sõnumid El Chapo arreteerimisest levima kogu maailma veebilehekülgedel. Riigisekretär tühistab Mehhiko võimude poolt kella 11:30ks välja kuulutatud pressikonverentsi, andes sellega põhjust arvata, et arreteeritu ei olnud tegelikult El Chapo. Kuid samas hakkab ringi liikuma foto sellest, kuidas üks laigulises vormis sõjaväelane vahistab palja ülakeha ja vuntsidega mehe. Tundub, et see on tema, kuigi viimastest ametlikest fotodest on kolmteist aastat möödas, tegu võib olla ka kellegi talle sarnase isikuga. Tema isiku tuvastamist oodatakse hinge kinni hoides. Kell 12:08 kuulutab siseminister Miguel Ángel Osorio Chong välja uue pressikonverentsi kella 13ks. Kas siis kinnitatakse uudist või mitte? Kahtlused hajuvad, kui kell 12:33 teatavad Mehhiko ametivõimud CNNis, et Chapo on arreteeritud. Kuid ametlik teadaanne puudub ikka veel. El Chapo fännid võivad veel loota, et tegemist on kohutava eksitusega. Kell 13:20 kaob tema foto DEA tagaotsitavate nimekirjast. See on Ameerikapoolne kinnitus. Mõni minut hiljem saabub ka Mehhiko oma, mille edastab president Enrique Peña Nieto tweet’iga, kus ta väljendab oma tänulikkust korrakaitsejõudude töötajatele. Tegelikkuses on see kiitus iseendale kõige olulisema saavutuse eest oma mandaadi ajal. Kell 14:04 maandub föderaalpolitsei helikopter mereväe angaari ees, kuhu on kogunenud ajakirjanikud. Pressikonverentsil kinnitavad ametivõimud seda, mida kõik juba teavad: El Chapo on vahistatud. Selgitatakse, kus ja kuidas see toimus. Riigi peaprokurör loeb ette arreteeritud isikud ja konfiskeeritud varad: 13 meest, 97 pikka tulirelva39, 36 lühikest tulirelva, 2 granaadiheitjat, 43 sõidukit, 16 elumaja ja 4 farmi. Puudub ainult üks detail: peategelane ise. Kell 14:11 ilmub temagi sündmuskohale: fotograafid pildistavad teda, kui ta sammub üle väljaku ja siseneb föderaalpolitsei helikopterisse. Mustad teksad, valge särk, kenasti hooldatud juuksed ja vuntsid. Ta näeb välja pisut väsinud ja üldse mitte ülbe, kui laigulises vormis mereväelased teda käsivartest kinni hoiavad ja tal pea maha suruvad. Teda ei esitleta meediale, tema arreteerimist jäävad kinnitama vaid vähesed fotod. Kell 15:00 edastatakse uudis, et El Chapo viibib nüüdsest Penal del Altiplano vanglas, mis asub Almoloya de Juárezis, México osariigis.

Paari aasta eest toimus muutus El Chapo suhetes USAga. Nimelt tõi 2011. aasta augustis tema noor abikaasa Emma, Ameerika kodanik, ilmale kaksikud, sünnitus leidis takistamatult aset ühes kliinikus Lancasteris (Los Angelese lähistel), kusjuures narkopolitsei, kes seda teadis, ei saanud midagi teha, kuna tollal kahekümne kahe aastase tüdruku toimik oli puhas. Ta oli saabunud haiglasse Chapo meeste saatel. Ainsa ettevaatusabinõuna jättis naine tüdrukute sünnitunnistusel isa nime märkimata. Kuigi kõik teavad, kelle tütred nad on.

Peale Chapo arreteerimise ametlikku kinnitust ilmus Mehhiko ja USA võimude juubeldavate sõnumite kõrval sotsiaalvõrgustikes ka tavakodanike sõnumeid, kes nägid Chapos kangelast, heategijat, Mehhiko jumalust. Kõige levinum reaktsioon oli uskumatus. „El Chapo on selleks liiga kaval, et lasta end kinni võtta”, „El Chapo on selleks liiga tark, et lõksu langeda.”, „Võimatu, et ta võeti kinni kahe sammu kaugusel oma kindlusest.”. Nagu oleks ta ise seda otsustanud, nagu oleks ta ise otsustanud, et on saabunud aeg lasta end kinni võtta. Oletusi on palju: võib-olla oli El Chapo, kes sel ajal oli muutunud „poliitilises plaanis liiga esileküündivaks”, mõistnud, et lasta end kinni võtta on arvatavasti ainus moodus, kuidas tema kartell saaks rahus äri edasi ajada. Või oli ta taibanud, et kartellis on puhkemas sisetüli ja kõrvale astumisega väldiks ta enda tapmist Sinaloa uue põlvkonna poolt, kes oli juba valmis tema kohta endale võtma. On ka neid, kes sosistavad, et tema usaldusisik El Mayo, samuti tagaotsitav, oli suure bossi maha müünud, kartusest saada tapetud või arreteeritud. Nimelt juba mitu päeva olid ajakirjanikud kindlad Mayo oodatavas vahistamises, kuid üllatusena võeti kinni hoopis Chapo. Juhtunu puhul on kindel vaid selle mitmetähenduslikkus. Kindlasti on raske uskuda, et arreteerimine toimus eranditult tänu politsei tegevusele, sest teadaolevalt ei juhtu Sinaloas midagi ilma Chapo tahteta. Kuningas on surnud, elagu kuningas.