Читать книгу NullNullNull - Roberto Saviano - Страница 4

„Nad istusid kõik ümber laua, kusagil New Yorgis, siit mitte väga kaugel.”

„Kus?” küsisin instinktiivselt.

Ta vaatas mulle otsa ja tema pilk andis mõista, et ainult idioot võib nii uskumatult lolli küsimuse esitada. Sõnad, mida ma praegu kuulda sain, oli vahetuskaup. Mõne aasta eest oli politsei Euroopas ühe noormehe kinni võtnud. Ameerika Ühendriikide passiga mehhiklase. Ta pääses küll vangistusest, aga selle eest saadeti ta New Yorki, kus ta jäeti ligunema linna uimastikaubanduse rentslisse. Aeg-ajalt andis ta politseile infot, vastutasuks ei võetud teda kunagi kinni. Ta polnud päris informaator, vaid pigem midagi selle moodi, nii et ta ei peaks tundma end ei kurjategijana ega ka omertà vande andnud vankumatu vaikijana. Politsei küsitles teda üldiste asjade kohta; temalt ei nõutud detailset informatsiooni, mis oleks võinud ta kuritegeliku grupi ees paljastada. Temalt nõuti kuulujutte, uudiseid olukordade, kohtumiste ja tülide kohta. Mitte tõendusmaterjali ega juhtlõngu, vaid kõlakaid. Faktid oleks politsei pärast ise välja nuhkinud. Aga nüüd ei piisanud sellest enam, sest poiss oli iPhone’iga linti võtnud kõne, mida ta ühel koosolekul kuulnud oli. See tegi politseinikud rahutuks. Mõned neist, kellega ma aastaid kontaktis olen olnud, palusid mul sellest kirjutada. Selle kõne kusagil avaldada, kära teha, et näha, mis reaktsioon sellele järgneb, mõista, kas see, mida ma nüüd kohe kuulma hakkan, oli tõesti nii juhtunud, nagu poiss rääkis, või oli see hoopis lavastus, teatrietendus, mille keegi oli välja mõelnud selleks, et mehhiklased ja itaallased õnge võtta. Pidin sellest kirjutama, et tekitada reaktsiooni nendes ringkondades, kus need sõnad olid kõlanud, kus neid sõnu oli kuulatud.

Politseinik ootas mind väikesel muulil Battery Parkis1, ta ei kandnud ei vihmamütsi ega päikeseprille. Ta ei kandnud mitte mingit naeruväärset maskeeringut ja tuli kohale kirevavärvilises T-särgis, jalas plätud ja näol lai naeratus, nagu inimesel, kes ei suuda ära oodata, millal saab oma saladuse välja rääkida. Tema itaalia keel kubises murdesõnadest, aga ma sain sellest aru. Ta ei püüdnud minu sõpra mängida, tal oli käsk mulle üks lugu ära rääkida ja seda ta ilma pikemalt aega viitmata ka tegi. See lugu on mul üksikasjalikult meeles. See jättis mulle sügava mulje. Aja möödudes olen hakanud uskuma, et mälestused ei pesitse mitte ainult meie peas, aju ühes osas: olen kindel, et ka teistel organitel on mälu. Maksal, munanditel, küüntel, roietel. Just sinna jäävad viimasena kuuldud sõnad pidama. Organitest läheb meeldejäetud info edasi ajju. Sageli avastan, et mingit seika mäletab mu magu, kuhu talletub kõik kaunis ja kohutav. Tean, et teatud mälestused on seal tallel, tean seda, sest tunnen, kuidas miski minu maos liigub. Vahel liigub kogu mu kõht. See on nagu lainetus, mis algab diafragmast, õhukesest membraanist, mis on sinna istutatud ja meie keha keskpaika juured ajanud. Kõik saab alguse diafragmast. Diafragma paneb meid hingeldama, värisema, pissima, kakama, oksendama. Just sealt saab sünnitaja jõu suruda. Samuti olen kindel, et meie kehas leidub kohti, kuhu talletub kõige halvem, kus hoitakse jäätmeid. Ma pole kindel, kus see koht minu sees asub, aga see sai nüüd täis. Pilgeni täis, nii et sinna ei mahu enam tilkagi. Minu mälestuste, õigemini jäätmete asupaik minu kehas on täis. Seda võiks võtta hea uudisena – valule pole minu kehas enam kohta. Paraku see nii ei ole. Kui jäätmetel pole enam kuhugi minna, tungivad nad sinna, kus nad olla ei tohiks. Nad trügivad sinna, kus talletatakse ülejäänud mälestusi. Politseiniku jutustatud lugu täitis viimse tilgana selle koha minu kehas, mis mäletab kõige koledamaid asju. Neid, mis ilmuvad just siis taas pinnale, kui arvad, et kõik läheb hästi, kui ärkad hommikul ilusa ilmaga, kui tuled koju tagasi, kui arvad, et oled teinud midagi, mida tasus teha. Neil hetkedel ilmuvad nagu röhitus või ohe kusagilt koledad mälestused, nagu prügimäe prügi, mis leiab väljapääsu pori- ja plastikaadikihi alt ning mürgitab kõik ümbritseva. Vaat just selles kohas minu kehas on tallel politseiniku lausutud sõnad. Pole mõtet otsida tema täpseid koordinaate, sest isegi kui ma ta üles leiaksin, teda rusikatega peksaksin, noaga torkaksin või pigistaksin, et sealt sõnad nagu villist mäda välja lasta, ei oleks sellest mingit kasu. See kõik on seal olemas. Ja peab sinna jääma. Ongi kõik.

Politseinik jutustas mulle, et nende informaator oli pealt kuulnud ainsat õppetundi, mida elus tasub kuulata, ja oli selle salaja oma mobiiliga üles lindistanud. Mitte reetmise eesmärgil, vaid selleks, et seda ise hiljem uuesti kuulata. See oli õppetund sellest, kuidas siin ilmas elama peab. Poiss oli politseinikule lindistust kuulata andnud. Kõrvaklappide üks ots endal ja teine politseinikul kõrvas, oli ta südame põksudes lindistuse käima lülitanud.

„Kirjuta sellest kusagil ja vaatame, keda see vihale ajab … see tõestaks, et midagi sellist on tõesti juhtunud. Aga kui sa loo avaldad ja sellele ei järgne mingit reaktsiooni, siis on mõni isehakanud teisejärguline näitleja loo lavastanud ja meie mehhiklane tõmbas meid ninapidi, või siis … keegi ei usu seda loba, mida sa kirjutad. Sel juhul on nende võit.”

Ta puhkes naerma. Noogutasin pead. Ma ei lubanud midagi. Üritasin juhtunut mõista. Kõnealuse õppetunni olevat pidanud keegi vana itaalia boss, kuulajate ridades olevat olnud mehhiklasi, itaallasi, ameerika itaallasi, albaanlasi ja endisi kaibileid, Guatemala sõdalasi. Vähemalt nii väitis poiss. Õpetussõnad ei sisalda täpseid andmeid, numbreid ega üksikasju. See pole nagu vastu tahtmist pähe tuupimine. See on nagu siis, kui astud kuhugi tuppa sisse, aga kui sealt välja tuled, oled hoopis teistsugune. Sul on seljas samad riided, sinu juuksed on sama värvi, habemekarvad on sama pikad kui enne. Sinu kehal ei ole treeningu jälgi, katkisi kulme ega purustatud nina. Sulle pole tehtud ajupesu. Sisened ühte tuppa ja astud sealt seejärel välja esmapilgul täpselt samasugusena nagu siis, kui sind sinna sisse lükati. Aga see kõik on vaid väline. Sinu sisemus on muutunud. Mitte et sa oleksid viimset tõde teada saanud, vaid mõned asjad sinu sees on lihtsalt omale kohale pandud. Asjad, mida sa enne ei osanud kasutada või ei julgenud avada, korrastada ega uurida.

Politseinik luges mulle oma märkmikust ette õppetunni üleskirjutatud teksti. Kohtumine oli toimunud mingis ruumis, mis ei asu meie praegusest asukohast kuigi kaugel. Istuti segamini, vabalt, mitte hobuserauakujuliselt reas, nagu kombeks uute liikmete vastuvõtmisriitusel. Nii istutakse Lõuna-Itaalia provintsilinna hobiringides ja Arthur Avenue’l2 asuvates restoranides jalgpallimatši ajal. Vahe on selles, et kõnesolevas ruumis ei vaadatud ei jalgpalli ega kohtutud ka sõpradega: sinna olid kogunenud erinevatel tasanditel kuritegelikesse organisatsioonidesse kuuluvad isikud. Üks itaalia vanamees tõusis püsti. Ta oli tuntud aumehena, kes saabus Ameerika Ühendriikidesse pärast pikki Kanadas elatud aastaid. Ta hakkas kõnelema, ilma et oleks end esitlenud. Selleks polnud põhjust. Ta rääkis inglise ja hispaania segakeelt, vahel ka dialekti. Tahtsin teada, mis ta nimi oli. Proovisin seda politseinikult küsida, teeseldes juhuslikku ja spontaanset huvi. Ta isegi ei üritanud mulle vastata. Mulle jäid vaid bossi sõnad.

„U munnu de chiri ca cridanu de putì campà cu ra giustizia, con le leggi uguali pe tutti, cu na bona fatiga3, väärikust, puhtaid tänavaid, võrdsust naiste ja meeste vahel, on pedede maailm, kes usuvad, et suudavad iseennast ja teisi ära lollitada. Jätame loba paremast maailmast idiootidele. Rikastele idiootidele, kes seda luksust oma raha eest ostavad. Luksust uskuda õnnelikku ellu, õiglasse maailma. Rikastele, kes tunnevad end milleski süüdi või varjavad midagi. Who rules just does it, and that’s it. Kes valitseb, see lihtsalt teeb seda ja kõik. Ta võib ka öelda, et valitseb headuse, õigluse ja vabaduse nimel. Aga need on naistejutud, jätame need rikastele ja idiootidele. Kes valitseb, see valitseb. See on kõik.”

Üritasin küsida, mis tal seljas oli, kui vana ta võis olla. Need olid sellised küsimused, mida esitavad võmmid, kroonikud, uudishimulikud inimesed, kinnisidee küüsi langenud, kelle arvates on võimalik neid detaile uurides välja jõuda teatud liiki bossini, kes selliseid loenguid peab. Minu vestluskaaslane eiras mind ja luges edasi. Kuulasin tema juttu, sõeludes tema sõnu nagu liiva, leidmaks kullakamakat, nime. Kuulasin tema juttu, otsides ridade vahele kirjutatud tähendust. Mingit vihjet.

„Ta soovis kuulajale reeglid selgeks teha, mõistad?” ütles politseinik. „Ta tahtis, et need talle igaveseks meelde jääks. Olen kindel, et poiss ei valeta. Usu mind, mehhiklane pole äraandja. Ma võin oma hinge nimel tema eest vanduda, isegi kui keegi mind ei usu.”

Ta pööras pilgu taas märkmikule ja luges edasi.

„Organisatsiooni reeglid on elureeglid. Riigi seadused on ühe osapoole seadused, mis on tehtud selleks, et teist osapoolt ninapidi vedada. Aga meie ei luba kellelgi endaga nii käituda. On olemas inimesi, kes teevad raha ilma millegagi riskimata, aga nad tunnevad alati hirmu nende ees, kes raha pärast kõik mängu panevad. If you risk all, you have all4, said aru? Aga kui sa arvad, et pead ennast päästma, või saad hakkama ilma vanglata, ilma põgenemata, ilma end peitmata, siis lepime parem kohe kokku: sa ei ole mees. Ja kui te pole mehed, siis astuge siit toast kohe välja ja ärge lootkegi, et ca cchiu diventati uamini5 – teist ei saa iial aumehi.”

Politseinik vaatas mulle otsa. Ta kissitas silmi nagu inimene, kes otsib tähendust millelegi, mida ta väga hästi mäletab. Ta oli seda tunnistust kümneid kordi kuulanud ja läbi lugenud.

„Crees en el amor? El amor se acaba. Crees en tu corazón? El corazón se detiene. No? No amor y no corazón? Entonces crees en el coño?6 Aga isegi puts kuivab ühel päeval ära. Usud sa oma naisesse? Niipea kui sul raha otsa saab, hakkab ta sind süüdistama selles, et jätad ta hooletusse. Usud oma lastesse? Kui sa neile raha ei anna, hakkavad nad väitma, et sa ei armasta neid. Usud oma emasse? Kui sa talle põetajat ei mängi, hakkab ta sind süüdistama, et oled tänamatu poeg. Escucha lo que digo: tienes que vivir.7 Iseendale pead elama. Iseenda pärast pead oskama teiste austust ära teenida. Ja ise austada. Eelkõige perekonda. Austada tuleb seda, kes on sulle kasulik, ja põlastada seda, kellest kasu pole. Teie austust väärib see, kes on võimeline teile midagi pakkuma. Keda kellelegi vaja pole, see ei vääri ka kellegi austust. Kas mitte ei austa teid need, kes teilt midagi saada tahavad? Kes teid kardavad? Ja kui teil pole midagi anda? Kui teil enam midagi pole järele jäänud? Kui teid enam vaja ei ole? Siis olete te como basura8. Kui sul pole kellelegi midagi anda, siis oled sa mitte keegi.”

„Just selle koha peal,” lausus politseinik, „sain ma aru, et see itaallasest boss on mees, kelle sõna maksab, kes tunneb elu. Kes seda tõepoolest tunneb. Sellist juttu ei saanud mehhiklane ise välja mõelda. Tal jäi kool kuueteistaastaselt pooleli. Barcelonas saadi ta kätte mingist mängupõrgust. Ja kuidas saaks näitleja või pettur õiget Calabria dialekti nii hästi jäljendada? Kui mu naise vanaema poleks sealt pärit, poleks ma ise ka nendest sõnadest aru saanud.”

Loenguid maffia moraalifilosoofiast olin ma pentiti9 politseile antud tunnistustes või pealtkuulamistel kümneid kordi kuulnud. Aga itaallase jutul oli eriline maik juures, see oli nagu hinge treening. See oli maffia elutõdede kriitika.

„Kuulake mind. Mõned teist isegi meeldivad mulle. Mõnel teisel aga cci spaccarìa a faccia10. Aga isegi kui kõige meeldivamal teie seast oleks minust rohkem naisi või raha, sooviksin ma tema surma. Kui kellestki teie seas saab minu vend ja ma valin ta oma organisatsiooni endaga võrdsena, on minu saatus kindel, ta üritab e me futte11. Don’t think a friend will be forever a friend.12 Ühel päeval suren just selle inimese käe läbi, kellega jagasin toitu, und, kõike. Mind tapab see, kes on mind riciettu, da cu me fici ammucciari13. Ma ei tea, kes ta on, muidu oleksin temast juba vabanenud. Aga ma teen seda. Kui ta mind teise ilma ei saada, siis ta reedab mu. Reeglid jäävad reegliteks. Ja need ei ole nagu seadused. Seadused jäägu argpüksidele. Reeglid on tehtud meestele. Just sellepärast ongi olemas aureeglid. Need ei nõua sinult ei õiglust, headust ega ausust. Aureeglid näitavad, kuidas tuleb valitseda, mida tuleb teha selleks, et teisi inimesi, raha ja võimu omada. Aureeglites on kirja pandud, kuidas tuleb käituda, kui sa tahad teiste üle valitseda, endast kõrgemal seisjatest üle astuda, kuidas vältida seda, et sinust alamad sulle kahju ei teeks. Aureegleid pole mõtet õpetada. Nad lihtsalt on olemas ja kõik. Nad tekkisid iseenesest aumeeste veres ja nende vere läbi. Kuidas sa saad valida?”

Kas see küsimus oli mulle esitatud? Otsisin sellele kõige õigemat vastust. Aga olin parem vait ja ootasin, kaheldes endamisi, et võib-olla tsiteerib politseinik ikka veel bossi sõnu.

„Kuidas sa saad mõne sekundiga, mõne minutiga, mõne tunniga otsustada, mida sa tegema pead? Kui teed vale otsuse, maksad aastaid mõne hetke vältel tehtud vea eest. Reeglid on olemas ja saavad alati olema, aga sina pead oskama nad üles leida, pead teadma, millisel juhul nad kehtivad. Sellele lisanduvad veel taevased seadused. Need on osa reeglitest. Taevased seadused. Need õiged taevaseadused, mitte need, mida kasutatakse pe’ fa’ trema’ nu povaru cristu14. Pidage meeles, et olgu aureegleid kuitahes palju, kindel saab olla vaid ühes: õige mees oled ainult siis, kui tunned oma saatust. Vaene ristiinimene peab mugavuste pärast roomama. Aumees teab, et miski pole igavene, kõik möödub. Kõik sureb kord. Ajakirjanikud on alguses kõik ühtemoodi veendunud, et maailma saab muuta, aga lõpuks unistavad nad ikkagi vaid ühest: saada peatoimetajaks. Neid on lihtsam mõjutada kui ära osta. Igaüks meist on väärt ainult iseenda ja Auväärse Ühiskonna ees. Auväärne Ühiskond ütleb sulle, et sinuga arvestatakse ainult siis, kui teised sinu sõna kuulavad. Despues, puedes elegir la forma. Puedes controlar con dureza o puedes comprar el consentimiento.15 Valitseda võib kas verd valades või seda andes. Auväärne Ühiskond teab, et inimolevus on nõrk, paheline ja edev. Ta teab, et inimloomus ei muutu – sellepärast ongi seadus oluline. Sõprusele üles ehitatud suhted ilma reegliteta ei maksa midagi. Igale probleemile leidub lahendus: alates sellest, kui su naine sind maha jätab, ja lõpetades sellega, kui sinu grupp laiali läheb. Probleemi lahendus sõltub sellest, kui palju oled nõus maksma. Sul läheb halvasti: järelikult pole sa piisavalt suurt summat mängu pannud. Muud põhjust pole mõtet otsida.”

See oli nagu seminar, milles osalesid bossi kandidaadid. Kuidas see võimalik oli?

„Oluline on valida, kes sa olla tahad. Varasta, tulista, vägista, müü narkootikume. Mingi aja võid isegi hästi teenida. Aga lõpuks saavad nad su ikkagi kätte ja hakivad tükkideks. Sa võid seda kõike teha. Jah, sa võid. Aga ainult mõnda aega. Sest sa ei saa oma tulevikku ette näha. Sind kardetakse ainult siis, kui oma vaenlasele püssitoru suhu torkad. Aga mis siis saab, kui sa selja pöörad? Või mõni rööv untsu läheb? Aga kui kuulud organisatsiooni, siis sa tead, et igal asjal on oma reeglid. Tahad raha teenida? Selleks on olemas oma moodused. Tahad tappa? Selleks on oma põhjused ja teatud meetodid. Tahad elus edasi jõuda? Sa saad seda teha ainult siis, kui väärid austust, usaldust ning oskad olla kellelegi vajalik. Isegi reeglite muutmiseks on olemas reeglid. Kui teed midagi väljaspool reegleid, siis sa ei tea, kuidas see lõppeda võib. Aga kui toimid aureeglite kohaselt, siis tead täpselt, kuhu sa välja jõuad. Ja kuidas teised sinu tegudele reageerivad. Kui tahate jääda tavainimesteks, siis jätkake samas vaimus. Kui tahate aga saada aumeesteks, peate reeglitega arvestama. Lihtinimese ja aumehe vahe on selles, et aumees teab alati, mis järgmiseks juhtub, lihtinimene aga langeb juhuse, ebaõnne või lolluse ohvriks. Temaga juhtub igasuguseid asju. Aumees aga teab, et need asjad juhtuvad, ja näeb ette, millal. Ta teab täpselt, mis talle kuulub ja mis mitte. Ta teab täpselt, millise piirini ta võib minna, isegi siis, kui tahab piiridest üle astuda. Me kõik tahame kolme asja: võimu, pussy’t16 ja dinero’t17. Ka kohtunik, kes kurjategijaid süüdi mõistab, ja poliitikud tahavad dinero’t, pussy’t ja võimu, aga nad üritavad seda saada näidates, kui vajalikud nad on, kuidas nad võitlevad korra, vaeste või kes teab mille eest. Kõik ihkavad money,18 kuid kinnitavad endale pidevalt, et soovivad midagi muud või teevad midagi teiste heaks. Auväärse Ühiskonna reeglid on olemas selleks, et inimeste üle valitseda. Auväärne Ühiskond teab, et sul võib olla võim, pussy ja dinero, aga tegelikult otsustab teiste elude üle hoopis see, kes suudab kõigest loobuda. Kokaiin. All you can see, you can have it19 – see ongi kokaiin. Ilma selleta ei ole sa keegi. Kokaiiniga oled selline, nagu tahad olla. Kes triipu tõmbab, saadab end omaenda kätega hukatusse. Kui sa ei kuulu organisatsiooni, on sinu maailm tühi. Grupeering annab sulle reeglid, mille abil maailmas edasi jõuda. Tänu reeglitele tead, kuidas tuleb tappa, aga ka seda, kuidas sind ennast kord tapetakse. Tahad mõttetult elada? Tahad olla eikeegi? Sa võid seda teha. Piisab sellest, et mitte näha, mitte kuulda. Aga pea meeles, et Mehhikos, kus sa võid teha, mida tahad – narkootikume tarvitada, alaealisi keppida, istuda autosse ja kihutada kuhu tahad –, valitseb ainult see, kes reegleid teab ja tunneb. Kui teete lollusi, kaotate oma au, ja kui teil pole au, pole teil ka võimu. Olete lihtsalt üks paljudest.”

Politseinik näitas näpuga ühte lehte oma kulunud märkmikus: „Vaata, vaata siia … Too vanamees õpetab kohe kõike. Isegi seda, kuidas tuleb elada, mitte ainult seda, kuidas mafiooso olla. Seda, kuidas tuleb elada.”

„Sa teed kõvasti tööd. You have some money20, algo dinero21. Võibolla on sul ka ilusaid naisi. Aga ühel päeval jätavad nad su nagunii mõne ilusama ja rikkama mehe pärast maha. Sa võid enam-vähem normaalselt elada, kuigi see on vähe tõenäoline. Su elu võib olla vastik, nagu enamik elusid. Kui vangi satud, valavad väljajääjad, kes end puhastena tunnevad, su pasaga üle. Aga sa oled valitsenud. Nad vihkavad sind, aga sa oled saanud häid asju, oled võinud osta kõike, mida hing ihkab. Organisatsioon on sinuga. Võib juhtuda, et pead mõnda aega kannatama ja võib-olla sind isegi tapetakse. Enesestmõistetavalt on organisatsioon selle poolt, kes on tugevam. Liha, vere ja raha seadustega võite mägesid vallutada. Kes jääb nõrgaks ja hakkab vigu tegema, on omadega läbi. Kes toimib õigesti, sellele tasutakse. Kes valib vale liitlase, kaotab. Kes valede vahenditega sõdib, see kaotab. Kes võimu enda käes hoida ei oska, see kaotab. Aga sellised sõjad on lubatud, are allowed. Need on meie sõjad. Sõjas võib võita või kaotada. Aga ainult ühel juhul on teie kaotus kindel ja võimalikult valurohke: kui te reedate. Kes organisatsiooni vastu astub, kaotab elu. Seaduse eest võib põgeneda, organisatsiooni eest mitte. Isegi Jumala eest võib põgeneda, ca tantu Dio u figghiu fujuto22 ootab alati. Aga organisatsiooni eest pole võimalik põgeneda. Kui sinust saab reetur ja sa põgened, kui sind kätte saadakse ja sa põgened, kui sa reegleid rikud ja põgened, peab keegi sinu tegude eest vastutama. They will look for you. They will go to your family, to your allies.23 Sa jääd alatiseks nende musta nimekirja. Sinu nime ei saa sealt keegi ära kustutada. Nor time, nor money.24 Sa oled igaveseks omadega läbi, nagu ka kõik sinu järglased.”

Politseinik sulges märkmiku. „Selle koha peal ärkas poiss otsekui transist,” ütles ta. Mehhiklase viimaseid sõnu mäletas ta peast: „Ja minagi olen reetur, sest lubasin sul praegu neid sõnu kuulata.”

„Kirjuta sellest,” lisas politseinik. „Me hoiame tal silma peal. Panen talle kolm meest ööpäev läbi sabasse. Kui keegi temaga ühendust võtab, saame kinnitust, et ta ei valeta, et see lugu pole klounimäng ja see, kes õppetundi pidas, oli tõeline boss.”

Kuuldud lugu hämmastas mind. Seal, kust mina pärit olen, on alati nõnda räägitud. Aga kuulda neidsamu sõnu New Yorgis oli kuidagi imelik. Seal, kust mina pärit olen, ei liituta organisatsiooniga ainult raha pärast, vaid eelkõige selleks, et olla osa struktuurist ja saada selle raames tegutseda nagu malenupp mängulaual. Selleks, et käia täpselt õigel hetkel õige nupuga. Et teada, millal oled tule all. Või millal oled oda, kes ratsu abiga kuningale mati teeb.

„Ma arvan, et see on ohtlik,” ütlesin ma.

„Kirjuta ikka,” käis ta peale.

„Ma ei usu,” vastasin.

Vähkresin voodis. Mul ei tulnud und. Mitte niivõrd lugu iseenesest ei avaldanud mulle muljet. See, mis mind hämmastas, oli kogu sellega seotud ahel. Minuga võeti ühendust selleks, et ma kirjutaksin jutustuse ühe jutustuse jutustusest. Loo allikas, tähendab vana itaalia boss, tundus mulle esmapilgul usaldusväärne. Kindlasti juhtus see ka sellepärast, et kui oled kodust kaugel, siis tundub igaüks, kes räägib sinuga sama keelt (siinkohal pean silmas just seda keelt, mis sisaldab samu koode, samu väljendeid, samu ütlusi ja ütlemata jätmisi), sulle automaatselt omane ja kuulamisväärne. Aga ka sellepärast, millal ja kelle kõrvadele need sõnad olid kõlanud. Kui nendes sõnades peitus tõde, siis pidi nende mõjul toimuma kõigist võimalikest muutustest kõige jubedam. Esimest korda ajaloos hakkasid itaalia bossid, viimased lääne kalvinistid, välja treenima ladinaameeriklaste ja mehhiklaste uut põlvkonda, uimastikaubanduses tekkinud kuritegelikku kodanlust, maailma kõige jõhkramat ja näljasemat hooba. Segu, mis on valmis turgusid valitsema, finantsringkondades seadusi kehtestama, investeeringuid domineerima. Raha väljakaevajaid, rikkuse ehitajaid.

See tekitas minus ängi, millega ma ei osanud midagi peale hakata. Ma ei suutnud liikumatult püsida. Voodi tundus mulle lavatsina, tuba uruna. Ma oleksin tahtnud telefoni haarata ja sellele politseinikule helistada, aga kell oli kaks öösel ja ma kartsin, et ta võib arvata, et olen hull. Istusin kirjutuslaua taha ja hakkasin meili kirjutama. Ma kirjutan sellest, aga pean rohkem teada saama. Pean lindistust oma kõrvaga kuulma. Need õpetussõnad näitasid, kuidas peab elama mitte ainult maffiaga liitunu, vaid kõik need, kes on otsustanud meie maailmas valitseda. Selliseid sõnu ei lausutaks nii rõhutatult, kui lausuja eesmärgiks poleks järglaste väljakoolitamine. Kui räägid kellelegi sõdurist, siis ütled, et ta on mees, kes võitleb rahu eest ja vihkab sõda, aga kui temaga omavahele jääd, õpetad ta püssi laskma. Nende sõnade eesmärk oli juurutada itaalia organisatsiooni tavasid Ladina-Ameerika organisatsioonide sees. Poiss polnud midagi ise välja mõelnud. Mulle tuli SMS. Ta oli end äsja autoga vastu puud sodiks sõitnud. Ei mingit kättemaksu. Kena ja hea Itaalia auto, millega ta ei osanud sõita. Vastu puud. Ongi kõik.