Читать книгу Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi - Romain Puértolas - Страница 10

Rohkem või vähem demokraatlikest lääneriikidest pärit inimeste jaoks oli härra Ikea välja arendanud pehmelt öeldes ebahariliku ärikontseptsiooni: kaupluse sundkülastuse.

See tähendab, et kui klient soovis minna esimesel korrusel paiknevasse iseteenindusosakonda, oli ta kõigepealt sunnitud ronima teisele korrusele, kõndima läbi lõpmata pika koridori, mis vonkles magamistubade, elutubade ja köökide vahel, millest ühed olid kaunimad kui teised, mööduma ahvatlevast restoranist, sööma mõned lihapallid ja lõhe-wrap’id ning tulema seejärel uuesti alla müügiosakonda, et oma ostud viimaks tehtud saada. Ühesõnaga: inimene, kes oli tulnud poodi paari kruvi ja polti ostma, lahkus sealt neli tundi hiljem täissisustusega köögi ja korraliku seedehäirega.

Rootslased väga taibuka rahvana olid arvanud heaks isegi põrandale kollane joon vedada, juhuks kui mõnel külastajal peaks tulema pähe ebasoovitav mõte sissetallatud radadelt kõrvale kalduda. Nii ei astunud Ajatashatru teisel korrusel viibides sellelt joonelt kordagi kuigivõrd eemale, arvates, et kindlasti on männipuust mööbli kuningad kappide otsa paigutanud snaiprid, kes nurjavad kõik põgenemiskatsed, lastes iga äkilisest vabadusejanust haaratud kliendi jalapealt maha.

Meie radžastanlane, kes oli seni kogenud vaid sünnimaa tagasihoidlike kodude karme elutingimusi, himustas sedavõrd nägusa väljapaneku ees poodi lihtsalt elama asuda: istuda Ingatorpi laua taha ja lasta kollasesinisekirjus saris rootslannal endale serveerida üks mõnus kana-tandoori, pugeda Smörbolli linade vahele Sultan Fåvangi madratsil või heita pikali vanni, avada soojaveekraan ja puhata veidi oma väsitavast reisist.

Kuid nagu mustkunstis ikka, oli siingi kõik puha võlts. Raamat, mille ta võttis Billy riiulist, oli lihtlabane kaante vahele kleebitud plastmassitükk, elutoa teleril oli sama palju elektroonikaosi kui akvaariumil ning vanni kraanist ei tulnud tilkagi sooja vett (ega muide ka külma), et ta seal kümmelda saaks.

Sellegipoolest idanes ta peas mõte öö siinsamas veeta. Lõppude lõpuks polnud ta rahapuudusel hotellikohta kinni pannud ning tema lend pidi väljuma kell üks järgmise päeva pärastlõunal. Pealegi ei olnud tal hinge taga muud peale oma kuulsa sajaeurose valeraha, mida ta hoidis voodi ostmiseks, ning trikk nähtamatu kummipaelaga ei saanud lõputult töötada.

Rahul teadmise üle, kus ta sel öösel magab, võis Ajatashatru nüüd keskenduda oma missioonile.