Читать книгу Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi - Romain Puértolas - Страница 9

Ajatashatru oli üle Radžastani kuulus teleskoopmõõkade neelamise, kalorivabast suhkrust klaasikildude söömise, võltsnõelte käsivarde pistmise ja terve hulga muude silmamoonduste poolest, mille saladust valdas ta – oma nõbudega – üksi ning mida ta ise masside hullutamiseks meeleldi võlutrikkideks nimetas.

Niisiis, kui sõidu lõppedes tuli tasuda arve, mis oli kerkinud 98,45 euroni, ulatas meie fakiir juhile selle ainsa rahatähe, mis tal kogu reisi jaoks varuks oli – ainult ühelt poolt trükitud 100-eurose paberraha –, heites ise juhi poole hooletult käega, andmaks mõista, et tagasi pole vaja.

Kui juht paberilipakat oma rahakoti vahele suskas, juhtis Ajatashatru ta tähelepanu kõrvale, osutades nimetissõrmega sinise hoone kohal uhkelt troonivatele kollastele tähtedele I-K-E-A. Sohver tõstis pilgu piisavalt kauaks, et kunde saaks väledalt sikutada nähtamatut kummipaela, mis ta väikest sõrme rohelise rahatähega ühendas. Sekundikümnendiku pärast oli raha taas oma algse omaniku peos.

„Ahjaa,” ütles korraga taksojuht, uskudes sajaeurose endiselt oma rahakoti vahel soojas olevat, „siin on minu firma number, kui teil peaks tagasisõiduks taksot tarvis olema. Meil on ka kaubikuid, kui rohkem kraami tekib. Mööbel võtab pagana palju ruumi, isegi osadeks võetuna, uskuge mind.”

Ta ei saanud iial teada, kas indialane tema sõnadest ka midagi aru sai. Ta soris kindalaekas ja võttis sellest kartongpaberil visiitkaardi, millel võis näha flamenkotantsijannat sooritamas harakirit kuulsa valgest plastikust kolmnurkse kübaraga, mis seisis iga Mustlastakso katusel. Ta ulatas kaardi kliendile.

Võõras vastas prantsuse keeles: „Merci.”

Kui Mustlastakso punane Mercedes oli kadunud, ilma et selles olnuks otsest süüd meie mustkunstnikul, kes oli harjunud kaotama vaid väikesekõrvalisi india elevante, pistis Ajatashatru kaardi taskusse ja jäi silmitsema enda ees laiuvat tohutut kaubaladu.

2009. aastal oli Ikea loobunud ideest avada oma esimesed kauplused Indias, kuna sealne seadus oli sundinud rootslastest direktoreid jagama juhtimisõigust india rahvusest ülemustega, pealegi suuraktsionäridega, mis oli Põhjala hiiglase eemale peletanud. Too ei kavatsenud jagada oma varandust kellegagi, ammugi mitte mingite vuntsiliste maotaltsutajatega, kes armastavad kitšilikke muusikalisi komöödiaid.

Samal ajal oli valmismööbli ülemaailmne turuliider sõlminud partnerlussuhte UNICEFiga, et võidelda laste orjatöö vastu. See projekt, mis kaasas viissada Põhja-India linna, oli võimaldanud ehitada mitmeid meditsiiniasutusi, supikööke ja koole kogu sealses piirkonnas. Ühes säärases koolis oli maandunud ka Ajatashatru pärast seda, kui ta oli nädalapikkuse karjääri järel mürina ja kolinaga minema löödud maharadža Lhegro Singh Lhe (hääldus: Leegro Sink Lee) õukonnast, kus ta oli töötanud fakiirina-narrina. Oma õnnetuseks oli ta varastanud tüki seesamisaia, killu kolesteroolivaba võid ja kaks kobarat maheviinamarju. Ühesõnaga, õnnetuseks oli tal kõht tühjaks läinud.

Karistuseks oli tal kõigepealt vuntsid maha aetud (mis oli tema jaoks juba iseenesest karm nuhtlus – kuigi see teda kokkuvõttes nooremaks muutis), seejärel aga kästud valida, kas minna koolidesse vargustevastast ennetustööd tegema või lasta endal maha raiuda parem käsi. Lõppude lõpuks ei karda fakiir ju ei valu ega surma …

Publiku suureks üllatuseks, keda ta oli harjutanud kõiksuguste ihuvigastamisnumbritega (läbi käe pistetud lihavardad, läbi põskede susatud kahvlid, kõhtu torgatud mõõgad), oli Ajatashatru köndistamisest ära öelnud ja otsustanud esimese valiku kasuks.

„Vabandage, härra, kas oskate öelda, mis kell on?”

Indialane võpatas. Tema ees oli läbi raskuste peatunud umbes neljakümneaastane dressides ja sandaalides mees, ostukärus tubli kümmekond pappkarpi, mida suutnuks sel viisil virna laduda ainult Tetrise-tšempion või psühhopaat.

Ajatashatru kõrvus oli küsimus kõlanud umbes nõnda: „Esküzömuaamösjööorievuulöörsivuplee?”

Ühesõnaga, mitte kuigi arusaadavalt, mistõttu see ei suutnud ka temast välja meelitada muud vastust kui „WHAT?”.

Taibates, et tegemist on välismaalasega, koputas mees oma parema käe nimetissõrmega vasaku käe randmele. Fakiir taipas kohe, millest jutt, ajas pea kuklasse ja – harjunud aega arvestama India päikese järgi –, teatas prantslasele kellaaja kolme ja poole tunnise nihkega. Kõnetaja, kes mõistis inglise keelt paremini, kui seda rääkis, adus, et on jäänud kohutavalt hiljaks, et lastele lõunapausiks kooli järele minna, ning asus uuesti ostukäruga oma auto poole tormama.

Vaadates poodi sisenevaid ja sellest väljuvaid inimesi, märkas indialane, et väga vähesed kliendid – kui üldse keegi – kannavad tema omaga sarnast säravat siidülikonda. Turbanist rääkimata. Kameeleoniefekt tuli tunnistada läbikukkunuks. Ta lootis, et see asjaolu kogu tema missiooni ohtu ei sea. Dressid ja sandaalid oleksid asja kenasti ära ajanud. Küllap ta sellest tagasi jõudes veel Jamlidanupile räägib. Selle nõo pealekäimisel ta ju nõndaviisi riietunud oli.

Ajatashatru jäi korraks vaatama tema ees avanevaid ja sulguvaid klaasuksi. Kogu tema kogemus modernsest eluviisist pärines Hollywoodi ja Bollywoodi filmidest, mida ta oli kasuema Sihringhi (hääldus: Sirin, anglofiilidele The Ring) televiisorist näinud. Oli üpris üllatav näha, kuidas need imeasjad, mida tema pidas moodsa tehnoloogia pärliteks, olid eurooplaste silmis midagi masendavalt labast, millele need isegi tähelepanu ei pööranud. Kui sedalaadi maja oleks olnud neil Kishanyogooris (hääldus: Kisaja Koor, anglofiilidele Quiche and Yogurt), oleks ta selle tehnoloogiatempli klaasuksi iga kord sama tundeliigutusega vaadanud. Prantslased polnud muud kui ärahellitatud lapsed.

Ühel päeval, kui Ajatashatru oli alles kümneaastane ja kui progressi ilminguid tema külas veel näha ei olnud, oli üks inglise seikleja talle välgumihklit näidates öelnud:„Igasugune vähegi arendatud tehnoloogia on võlukunstist eristamatu.” Esialgu oli jutt lapsele mõistmatuks jäänud. „See tähendab lihtsalt seda,” oli mees talle selgitanud, „et asjad, mis on minu jaoks tavalised, võivad sinu jaoks tunduda võlukunstina – kõik sõltub tehnoloogia arengust ühiskonnas, kus sa kasvad.” Siis oli võõra pöidla alt välja paiskunud sädemevihk, millest oli sündinud kena soe ja särav sinine leek. Ühe üpris kummalise teene eest, millele heidame valgust allpool, oli mees enne lahkumist kinkinud talle selle võlueseme, mille sarnast Thari kõrbe servale eksinud külakeses seni polnud tuntud ning millele Ajatashatru ehitas üles oma esimesed hookuspookused, ihates üha tungivamalt kunagi saada fakiiriks.

Pisut sarnane erakordne tunne oli teda vallanud eelmisel päeval lennukile astudes. Reis oli olnud uskumatu elamus, arvestades seda, et ta polnud kunagi kerkinud maapinnast kõrgemale, kui seda oli arvukatel avalikel levitatsioonietendustel võimaldanud ta kannikate vahele nutikalt ärapeidetud mehhanism – ehk siis kahekümne sentimeetri kõrgusele, juhul kui kõik oli korralikult õlitatud. Ja suurema osa ööst oli ta veetnud lennukiaknast välja vahtides, suu lõuapärade katkemiseni ammuli.

Viimaks, kui indialane oli end liuguste lävel piisavalt kogunud, otsustas ta siseneda. Missugune paradoks, mõtles ta vestibüülis asuvat lastehoidu silmates, Ikea ehitab Indias koole ja lastekodusid, aga pole sinna ehitanud veel ainsatki mööblipoodi!

See tuletas talle meelde, et ta oli siia saabumiseks reisinud üle kümne tunni bussi ja lennukiga ning et oma ülesande täideviimiseks ei olnud tal enam kuigi palju aega. Tema tagasilend pidi toimuma juba järgmisel päeval. Ta lisas sammu ja läks üles meeletult suurest sinise linoleumiga kaetud trepist, mis viis kaupluse ülemisele korrusele.