Читать книгу Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi - Romain Puértolas - Страница 13

Mõni tund varem, kohe pärast seda, kui müüja oli temalt tellimuse vastu võtnud, oli Ajatashatru tundnud, et kere kipub heledaks, ja võtnud suuna restorani poole.

Ta ei teadnud kellaaega. Siseruumides polnud abi ka päikesest. Nõbu Pakmaan (hääldus: Pacman) oli talle kunagi jutustanud, et Las Vegase kasiinodes pole kelli mitte kusagil. Seetõttu ei andvat kliendid endale aja möödumisest aru ja kulutavat palju rohkem raha, kui on plaaninud. Seda taktikat matkisid arvatavasti ka Ikea võrukaelad, kuna seintel ei olnud siin ainsatki kella, ning neil, mis olid müügis, puudusid patareid. Nii või teisiti, igatahes oli raha kulutamine luksus, mida Ajatashatru endale lubada ei saanud.

Indialane uuris inimeste käerandmeid ja luges kellaaja välja ühelt sportlikult musta rihmaga kellalt, mis kuulus nähtavasti kellelegi Patek Philippe’ile.

Kell oli 14.35.

Ajatashatru – kellel polnud sentigi mingit muud raha peale nõbu Jamlidanupi trükitud sajaeurose, mille üks pool oli tühi ning mis viieteist euro ja kaheksakümne üheksa sendi lisandumise korral võimaldanuks tal osta uue naelvoodi – seadis sammud restorani poole, kust tulvas sidruniga piserdatud kala ja praeliha hõngu.