Читать книгу Kaotatud asjade hoidja - Ruth Hogan - Страница 2

Charles Bramwell Brockley sõitis kell 14.42 üksi ja ilma piletita London Bridge’i peatusest Brightonisse. Kui rong Haywards Heathis jõnksatades peatus, hakkas Huntley & Palmersi küpsisepurk, milles ta reisis, istmeserval ebakindlalt vaaruma. Aga just sel hetkel, mil purk ettepoole, vagunipõranda suunas paiskus, püüdis üks kätepaar selle turvaliselt kinni.

Mees rõõmustas kojujõudmise üle. Padua oli Victoria-aegne monoliitne punastest tellistest villa, mille trepi kohale kerkiva varikatuse teravat kaart raamisid kuslapuu ja elulõng. Vestibüüli jahe, roosilõhnaline ja kajav avarus võttis pärastlõunase päikese halastamatu lõõsa eest pääsenud mehe külalislahkelt vastu. Too pani koti käest, pistis võtmed koridoris seisva lauakese sahtlisse ning riputas oma panamakübara varna. Mees oli rampväsinud, kuid vaikne maja mõjus talle rahustavalt. Vaikne, kuid mitte hääletu. Kappkell tiksus ühtlaselt, kaugemalt majast kostis iidvana külmkapi sahinat ning kusagil aias laulis musträstas. Aga tehnikale omasest suminast oli see maja prii. Siin ei olnud arvutit, televiisorit, DVD- või CD-mängijat. Ainsaks ühenduslüliks välismaailmaga olid vana bakeliidist telefon vestibüülis ja raadio. Mees keeras köögis kraani lahti ja lasi veel joosta, kuni see oli jääkülm, ning täitis seejärel klaasi. Džinni ja laimiviilu jaoks oli aeg veel liiga varane ja tee joomiseks liiga palav. Laura oli juba ära koju läinud, kuid jätnud kirjakese ja külmkappi õhtusöögiks singisalatit. Kallis tüdruk. Mees jõi vee ära.

Tagasi koridori jõudes otsis mees püksitaskust üksiku võtme ja keeras raske tammise ukse lukust lahti. Ta võttis põrandalt oma koti ja astus ust enda järel vaikselt sulgedes tuppa. Riiulid ja sahtlid, riiulid ja sahtlid, riiulid ja sahtlid. Kolm seina olid täielikult kaetud ning iga riiul oli lookas ja iga viimne kui sahtel täis neljakümne aasta jooksul kogutud, sildistatud ja kodu leidnud nukraid esemeid. Klaasuste ees rippuvad pitskardinad hajutasid pärastlõunase päikese eredat valgust. Tühikust nende vahel langes tuppa üksik hämarust läbistav valgussammas, milles sillerdasid tolmukübemed. Mees tõstis Huntley & Palmersi küpsisepurgi oma kotist välja ja sättis selle ettevaatlikult suurele mahagonlauale, ainsale lagedale pinnale terves ruumis. Ta kergitas kaant ja uuris purgi sisu, helehalli jämedateralist liiva meenutava tekstuuriga halli ollust. Mees oli paljude aastate eest sarnase aine majatagusesse roosiaeda laiali puistanud. Aga need siin ei saanud ju ometi inimese säilmed olla? Küpsisepurgiga rongi unustatud? Ta pani purgile kaane uuesti peale. Mees oli üritanud purki jaamas ära sokutada, kuid piletikontrolör, olles veendunud, et tegu oli lihtsalt rämpsuga, oli soovitanud selle lähimasse prügikasti visata.

„Te üllatuksite, kui teaksite, millist prahti inimesed endast rongidesse maha jätavad,” oli ta Anthonyt õlakehitusega tõrjudes tähendanud.

Anthonyt ei suutnud enam miski üllatada, kuid kaotus, olgu suur või väike, ei jätnud teda liigutamata. Mees võttis lauasahtlist pruunist jõupaberist pagasilipiku ja kuldse sulega täitesulepea. Ta pani musta tindiga hoolikalt kirja kuupäeva ja kellaaja ning koha – mis oli väga omapärane:

Tuhastatud säilmeid sisaldav Huntley & Palmersi küpsisepurk?

Leitud kell 14.42 London Bridge’i peatusest Brightonisse sõitva rongi eest kuuendast vagunist.

Kadunukese isik teadmata. Õnnistagu teda jumal ja puhaku ta rahus.

Mees silitas enne purgile ühel riiulitest koha otsimist ja ettevaatlikult sinna sättimist hellalt selle kaant.

Hallist kostvad kellalöögid andsid teada, et käes oli aeg džinni ja laimilõigu jaoks. Mees võttis külmkapist jääkuubikud ja laimimahla ning toimetas need koos rohelise kokteiliklaasi ja väikese oliividega täidetud kausiga hõbedasel joogikandikul verandale. Ta polnud küll näljane, kuid lootis, et need aitavad isu tekitada. Mees ei tahtnud Laura hoolega valmistatud salatit söömata jättes naist solvata. Ta pani kandiku käest ja tegi majatagusesse aeda avaneva akna lahti.

Nägusal puust grammofonil oli kaarjas kuldne toru. Mees kergitas nõela ja lasi sel ettevaatlikult lagritsavärvi kettale vajuda. Al Bowly hääl täitis õhku ning voogas musträstale konkurentsi pakkudes aeda.

Kui sinust mõtlen vaid.

See oli olnud nende laul. Mees lasi oma pikkadel liikmetel kõrge seljatoega nahktugitooli mugavuses lõdvestuda. Ajal, mil ta veel parimates aastates oli, ei jäänud ta kogult pikkusele palju alla ning mõjus igati muljetavaldavalt, kuid aastad olid liha ta luudel üksjagu kahandanud ja nahk oli nüüd nende ümber kõvasti koomale tõmbunud. Ta kergitas ühe käega klaasi naise terviseks, kelle hõberaamis fotot ta hoidis teises käes.

„Terviseks, mu kallis tüdruk!”

Mees võttis klaasist lonksukese ning suudles enne foto oma tooli kõrval seisvale lauakesele tagasi panemist armastuse ja igatsusega külma klaasi. Laines juuste ja suurte, isegi vanal mustvalgel fotol säravate silmadega naine ei olnud klassikalises mõttes ilus. Kuid ta oli imeliselt silmatorkav, olekuga, mis meest isegi nii palju aastaid hiljem puudutas ja võlus. Naine oli olnud surnud nelikümmend aastat, kuid tal oli mehe elus endiselt koht ning just naise surm oli mehele sihi andnud. See oli Anthony Peardew’st teinud Kaotatud Asjade Hoidja.