Читать книгу Kaotatud asjade hoidja - Ruth Hogan - Страница 3

Laura oli olnud omadega ummikus; jalgealuse lootusetult kaotanud. Vaid nukravõitu kombinatsioon Prozacist, Pinot Grigiost ja teesklusest, nagu poleks teatud asju – nagu näiteks Vince’i kõrvalsuhe – kunagi juhtunud, aitas tal raskustega pinnal püsida. Tema päästjaks said Anthony Peardew ja mehe maja.

Maja juurde jõudes ja parkides arvutas naine, kui kaua ta oli seal juba töötanud – viis, ei, ligemale kuus aastat. Laura oli parasjagu oma tohtri ooteruumis istudes närviliselt ajakirju lapanud, kui pilku köitis kuulutus ajakirjas Lady.

Härrasmehest kirjanik otsib majapidajat/ isiklikku assistenti.

Palun saatke kirjalik sooviavaldus Anthony Peardew’le – PO Box 27312

Naine oli ooteruumi sisenenud kavatsusega lunida oma armetu eksistentsi talutavamaks muutmiseks veel ravimeid ja lahkunud sealt otsusega kandideerida töökohale, mis, nagu selgus, muutis ta elu.

Võtit lukuaugus keerates ja eesuksest sisenedes embas teda, nagu ikka, majast hoovav rahu. Ta läks läbi köögi, täitis kannu veega ja asetas pliidile. Anthony oli ilmselt oma hommikusel jalutuskäigul. Eelmisel päeval polnud naine teda üldse näinud. Mees oli Londonis oma advokaadi juures käinud. Oodates, mil vesi keema läheb, sirvis naine talle läbitöötamiseks jäetud, korralikku kuhja laotud pabereid: mõned tasumist ootavad arved, mehe nimel vastamist vajavad kirjad ja palve talle arsti juurde aeg kinni panna. Naine tundis ärevustorget. Ta oli üritanud viimastel kuudel mitte märgata mehe hääbumist – see meenutas liiga kauaks lõõskava päikese kätte jäetud ning selgust ja värvi kaotava kauni portree kahvatumist. Aastate eest, mil Anthony temaga töövestlust pidas, oli ta olnud pikka kasvu, lihaseline, tumeda juuksepahmaka ja tansaniidikarva silmade ning James Masoni1 häälega mees. Naine polnud toona teda mingil juhul kuuekümne kaheksa aastaseks pidanud.

Laura oli hakanud nii härra Peardew’d kui tema maja armastama hetkest, mil ta uksest sisse astus. Armastus, mida ta mehe vastu tundis, ei olnud romantilist laadi; seda võis pigem kirjeldada lapse armastusena oma lemmikonu vastu. Mehe heatahtlik tugevus, rahulik ja laitmatult linlik olek olid kõik just need omadused, mida ta meeste juures – kuigi pisut hiljavõitu – hindama oli õppinud. Mehe kohalolu tõstis alati Laura tuju ja õpetas teda elu hindama nii, nagu ta polnud seda väga kaua aega teinud. Ta oli tröösti pakkuvalt alaline nähtus, täpselt nagu Raadio 4, Big Ben ja „Land of Hope and Glory”2. Jäädes sellele vaatamata alati õige pisut kaugeks. Mingit osa iseendast ei avanud mees kunagi; mingi saladus jäi alati varjatuks. Laural oli selle üle hea meel. Lähedus, nii füüsiline kui emotsionaalne, oli naise jaoks alati pettumuseks osutunud. Härra Peardew oli täiuslik tööandja, kellest oli saanud hea sõber Andrew. Kuid selline, kes ei kippunud iialgi liiga lähedale.

Mis puutus Paduasse, siis oli Laura armumise majasse põhjustanud kandikulinik. Anthony oli naisele vestluse kõrvale teed pakkunud. Ta oli selle verandale toonud; teekann kannusoojendaja all, piimakann, suhkrutoos ja -tangid, tassid ja alustassid, hõbedased teelusikad, teekurn koos alusega. See kõik oli sätitud linikuga kaetud kandikule. Linik oli lumivalge ja pitsiga ääristatud. Selles oli midagi konkreetset. Padua näol oli ilmselgelt tegemist majaga, kus kõik need asjad, kandikulinik kaasa arvatud, olid osa igapäevaelust, ja härra Peardew oli mees, kelle igapäevaelu oli just midagi sellist, mida Laura oli ihaldanud. Pärast abiellumist oli Vince teda narrinud katsete eest hakata midagi sellist ka nende endi kodus kasutama. Iga kord, kui mees oli sunnitud endale ise teed tegema, jättis ta kasutatud teepaki kraanikausi kõrvale vedelema, olenemata sellest, kui palju kordi Laura teda ka ei palunud see prügikasti visata. Piima ja mahla jõi ta otse pakist, toetas küünarnukid süües lauale, hoidis nuga nagu sulepead ja rääkis täis suuga. Eraldi võetuna olid kõik need asjad tühised, täpselt nagu paljud muudki asjad, mida mees tegi või ütles ja mida Laura üritas eirata, kuigi need ta hinge kriipisid. Aastate jooksul oli nende arvu ja sageduse suurenemine Laura südame kalgiks muutnud ja pidurdanud ta tagasihoidlikke katseid kogeda kas või mõnda neist tagasihoidlikest elu osakestest, mida ta oli kunagi oma koolisõprade kodudes tunda saanud. Kui Vince’i narrimine mandus viimaks mõnitamiseks, sai kandikulinikust mehe jaoks üksnes põlastust vääriv objekt. Ja samamoodi käis Laura käsi.

Vestlus oli leidnud aset naise kolmekümne viiendal sünnipäeval ja osutunud üllatavalt põgusaks. Härra Peardew oli tahtnud teada, kuidas naine oma teed eelistab, ja seejärel selle välja valanud. Muid küsimusi oli mõlemal tänuväärselt vähe olnud, enne kui mees Laurale tööd pakkus ja naine tema pakkumise vastu võttis. Laura jaoks oli tegu täiusliku kingituse ja uue lootusega.

Veekannu vile lõikas naise mälestustelõnga läbi. Laura viis oma tee koos tolmuharja ja mööblivahaga verandale. Kodus oli koristamine talle väga vastumeelne, eriti ajal, mil ta oli oma kodu Vince’iga jaganud. Aga siin oli see nagu armastuse avaldamine. Tema esmakordsel saabumisel olid maja ja selle sisu olnud pisut unarusse jäetud. Mitte koristamata või räämas, lihtsalt veidi unustatud. Paljud toad olid kasutamata. Anthony veetis suurema osa oma ajast kas verandal või kabinetis ja ühtki külalist, kes oleks magamistubades peatunud, siin ei käinud. Laura oli oma armastusega õrnalt ja ettevaatlikult kogu maja tuba toa haaval taas ellu äratanud. Kabinet välja arvatud. Kabinetis polnud ta kordagi käinud. Anthony oli naisele kohe alguses öelnud, et kabinetis käib üksnes tema ise, ja sealt ära olles hoidis ta toa ust lukus. Naine ei tekitanud sellest iialgi probleemi. Aga kõik ülejäänud toad olid puhtad ja säravad ning valmis inimestele heameelt valmistama, ka siis, kui kedagi kunagi tulemas polnud.

Verandal võttis Laura kätte hõberaamis foto ning poleeris klaasi ja hõbedat, kuni need läikisid. Anthony oli öelnud, et fotol oleva naise nimi oli Therese, ja Laura teadis, et mees oli teda väga armastanud, kuna teda kujutav foto oli üks kolmest majas välja pandud fotost. Teised kaks olid koopiad fotost, mis kujutasid Anthonyt ja Therese’i koos; ühte hoidis mees väikesel lauakesel oma voodi kõrval ja teist maja tagumises otsas asuva suure magamistoa peeglilaual. Kõigi nende aastate jooksul, mil Laura oli meest tundnud, polnud ta teda kordagi näinud nii õnnelikuna kui tol fotol.

Kui Laura Vince’i juurest lahkus, oli ta kõige viimase liigutusena läkitanud prügikasti nende suure raamitud pulmapildi. Aga alles pärast, kui ta oli selle peal jalgadega trampinud ja klaasikillud kontsaga mehe irvel näkku hõõrunud. Selina „Teenindusosakonnast” võis mehe sisse soolata. Tegemist oli läbi ja lõhki sitapeaga. Naine tunnistas seda ka endale päriselt alles esimest korda. See ei parandanud ta enesetunnet. Ta üksnes kurvastas, et oli nii palju aastaid mehega elades ära raisanud. Aga oma lõpetamata haridustee, olematute töökogemuste ja muude ülalpidamisvahendite puudumise tõttu polnud tal erilist valikut olnud.

Olles verandal töö lõpetanud, läks Laura läbi halli ja asutas end trepist üles minema, hällitades teel tolmuharjaga kaarduva puust käsipuu kuldset kuma. Ta oli sageli kabineti peale mõelnud; selge see. Aga ta pidas Anthony privaatsusest samavõrra lugu kui mees tema omast. Suur magamistuba ülemisel korrusel oli ühtlasi kõige nägusam ning sel oli eenduv aken, millest avanes vaade aeda. Kunagi oli Anthony jaganud seda tuba Therese’iga; praegu magas ta selle kõrval, väiksemas toas. Laura avas toa õhutamiseks akna. Roosid all aias olid täies õies; voogavaid leegitsevpunaseid, roosasid ja kreemjasvalgeid õiekobaraid ümbritsevatel peenardel õõtsusid tuules pojengid, mille vahelt kerkisid kukekannuste safiirsinised piigid. Roosilõhn heljus läbi sooja õhu üles ning Laura hingas uimastavat aroomi sügavalt sisse. Aga seda tuba täitis alati roosilõhn. Ka kesktalvel, mil aed oli külmunud ja magas ning külm oli aknad tarretanud. Laura ajas end sirgu ning silus niigi täiuslikult sirgeid voodikatteid ja kloppis patju väikesel diivanil. Rohelise klaasiga kaetud peeglilaud sillerdas päikesevalguses, kuid sai sellegipoolest armastusega tolmust puhtaks pühitud. Kuid mitte kõik selles toas ei olnud ideaalses korras. Väike sinise emailiga kaetud kell oli taas seisma jäänud. Kella osutid näitasid 11.55 ning see ei tiksunud. Kell jäi iga päev samal ajal seisma. Laura vaatas oma käekella ning sättis osutid kella sihverplaadil õigeks. Ta keeras ettevaatlikult väikest võtit, kuni kuulis tasast tiksumist, ning asetas seejärel kella tolle kohale peeglilaual.

Välisukse sulgumise heli andis teada, et Anthony oli oma jalutuskäigult tagasi jõudnud. Seejärel oli kuulda, kuidas kabineti uks lukust lahti keerati, avati ja kinni tõmmati. Laura jaoks oli selline helide järjekord vägagi tuttav. Ta tegi köögis kannutäie kohvi ning asetas selle koos tassi ja alustassi, hõbedase koorekannu ja täisteraküpsistega kandikule. Siis kandis ta selle läbi koridori, koputas kergelt kabineti uksele ning ulatas ukse avanedes kandiku Anthonyle. Mees nägi väsinud välja; jalutuskäik oli ta ergutamise asemel hoopis kahvatuks muutnud.

„Tänan sind, kullake.”

Naine märkas kurbusega, et mehe käed värisesid pisut temalt kandikut vastu võttes.

„Kas on midagi, mida sa lõunasöögiks sooviksid?” uuris ta keelitavalt.

„Ei, ei. Ma olen kindel, et kõik, mida sa valmistada otsustad, on lihtsalt hõrgutav.”

Uks sulgus. Tagasi kööki minnes pesi Laura puhtaks valamusse ilmunud kruusi – selle oli sinna kindlasti sokutanud aednik Freddy. Mees oli Paduas tööd alustanud paari aasta eest, kuid nende teed ristusid harva ja see oli Laura jaoks üksjagu pettumust valmistav, kuna naisele tundus, et ta sooviks meest paremini tundma õppida. Too oli pikka kasvu ja tõmmu, kuid mitte nii nägus, et mõjuda klišeena. Mehe nina ja ülemise huule vahel oli kahvatu vertikaalsuunaline arm, mis ta suu pisut ühele poole kõveraks tiris, aga see muutis ta naeratuse võluvalt loperguseks ja pigem kaunistas kui kahjustas teda. Kui nad juhuslikult kokku põrkasid, oli mees küll võrdlemisi heatahtlik, kuid ei läinud seejuures kunagi kaugemale kui viisakus nõudis, õhutamata Laurat endaga sõbrustama.

Laura asus paberivirna kallal tegutsema. Kirjad viib ta endaga koju kaasa ja kirjutab need oma sülearvutis valmis. Anthony juures tööd alustades oli ta mehe käsikirjadele korrektuuri teinud ja neid vanal elektrilisel kirjutusmasinal ümber löönud, kuid mees oli juba mitu aastat tagasi kirjutamast lakanud ja naine tundis sellest puudust. Nooremana oli ta kaalunud kirjutamist – romaane või ehk ajakirjandust – kui võimalikku karjääri. Ta oli teinud igasugu plaane. Laura oli olnud tark tüdruk, kes sai kohaliku tütarlastekooli stipendiumi, ja teda ootas koht ülikoolis. Ta oleks võinud – oleks pidanud – saama oma elu igati normaalselt elatud. Aga selle asemel oli ta kohtunud Vince’iga. Tüdruk oli seitsmeteistkümne aasta vanusena alles haavatav ja väljakujunemata; oma väärtuse suhtes ebakindel. Ta oli end koolis hästi tundnud, kuid stipendium tähendas ühtlasi teatud tõrjutust. Tema tehasetöölisest isa ja poemüüjast ema olid oma targa tütre üle väga uhked. Nad leidsid raha – kraapisid vajaliku summa kokku – kalli koolivormi iga viimse kui detaili ostmiseks; kaasa arvatud sellised ennekuulmatult tarbetud asjad nagu sise- ja välisjalanõud. Kõik pidi olema uus. Nende tüdruk ei pidanud ühtki pruugitud asja kandma ja ta oli selle eest tänulik, tõepoolest oli. Laura teadis liigagi hästi, milliseid ohvreid ta vanemad olid toonud. Aga sellest polnud küllalt. Nutikusest ja kenast pakendist ei olnud kooli õpilaskonna põhiosa moodustava ühiskonnakihiga sujuvaks liitumisest küllalt. Need olid tüdrukud, kelle jaoks olid tavalised vaheajad välismaal, teatriskäigud, peened õhtusöögid ja purjetades veedetud nädalavahetused. Mõistagi leidis ta endale sõpru, tüdrukuid, kes olid heatahtlikud ja helded, ning võttis vastu nende kutseid külastada uhkeid maju, kus elasid nende heatahtlikud ja helded vanemad. Uhkeid maju, kus teed serveeriti kannudest, röstsaia aluselt, võid toosist, piima kannust ja moos pandi lauale koos hõbelusikaga. Maju, mis kandsid numbri asemel nimesid, mille juurde kuulusid terrassid, tenniseväljakud ja taimeskulptuurid. Ja linikuga kaetud kandikud. Tüdruk nägi teistsugust elustiili ning see hurmas teda. Ta lootused kasvasid. Kodu, kus piim oli pudelis, margariin karbis, suhkur kotis ja tee kruusis, oli otsekui taskutäis kive, mis teda põhja poole vedas. Seitsmeteistkümne aasta vanusena oli ta langenud kahe maailma vahelisse ruumi ja tal ei olnud enam kindlat pidepunkti. Ja siis kohtus ta Vince’iga.

Mees oli vanem; nägus, ennasttäis ja ambitsioonikas. Mehe tähelepanu oli Laura jaoks meelitav ja tema enesekindlus avaldas muljet. Vince oli kõiges kindel. Ta oli endale isegi hüüdnime välja mõelnud: Võitmatu Vince. Mees oli automüüja ning sõitis punase Jaguar E-Type’iga; auto oli tõeline klišee ratastel. Laura vanemad tundsid vaikset meelehärmi. Nad olid lootnud, et tüdruku haridus avab talle ukse ellu, mis on nende omast parem. Ellu, milles on rohkem elamist ja vähem pingutust. Nad ei pruukinud kandikulinikute olemust mõista, aga teadsid, et elu, mida nad Laurale soovisid, ei taandunud pelgalt rahale. Laura jaoks ei olnud asi iialgi rahas. Võitmatu Vince’i jaoks oli alati tähtsust üksnes rahal ja staatusel. Laura isa mõtles Vince Darby jaoks peagi välja oma eraviisilise hüüdnime: VD.

Järgnenud õnnetutel aastatel oli Laura endalt sageli küsinud, mida Vince küll oli temas näinud. Ta oli kenake, kuid mitte ilus tüdruk ega esindanud päris kindlasti seda hammaste, tisside ja tagumiku kombinatsiooni, mida mees üldiselt eelistas. Neil tüdrukutel, kellega Vince tavaliselt käis, pudenesid aluspüksid jalast niisama kergelt nagu h-täht sõnade algusest. Ehk oli ta näinud Lauras väljakutset. Või midagi uudset. Nii või teisiti, igatahes piisas sellest veendumuse tekkimiseks, et tüdrukust saaks talle hea naine. Mingil hetkel hakkas naine kahtlustama, et abieluettepaneku taga olid olnud võrdsel määral mehe staatuseihalus ja füüsiline iha. Vince’il oli kõvasti raha, kuid ainuüksi see ei aidanud tal vabamüürlaste sekka pääseda või golfiklubi juhatusse valitud saada. Laura oma heade kommete ja erakooliharidusega pidanuks mehe ambitsioonidele viimase klassitunnetusliku lihvi andma. Vince’i ootas ees kibe pettumus. Kuid Laura pettumus osutus veelgi suuremaks.

Vince’i kõrvalsuhtest teada saades oli olnud lihtne kõiges meest süüdistada, kujutada teda mõnest Austeni romaanist välja astunud ringiaeleva limukana ja Laurat omakorda voorusliku, kodus istuva ning tualettpaberihoidjakatteid kuduva või oma kübara külge lindikesi õmbleva kangelannana. Aga kuskil sügaval sisimas Laura teadis, et see oli kõigest väljamõeldis. Talle vastumeelse tõeluse eest pageda ihates oli ta oma arstilt antidepressante palunud, kuid too oli nõudnud, et naine läheks enne ravimite kättesaamist nõustaja juurde. Laura jaoks pühendas eesmärk abinõu. Ta oli oodanud kohtumist keskealise, vagura, polüestrist riietust kandva hiirekesega, kellele retsepti saamise nimel kärbeste pähe ajamine on käkitegu. Selle asemel seisis ta silmitsi atsaka, nõelasilmast tulnud rätsepakostüümi kandva blondiiniga, kelle nimi oli Rudi ja kes sundis naist üsna mitmele vastumeelsele tõsiasjale otsa vaatama. Ta käskis Laural kuulata, mida räägib hääl tema peas; seesama, mis juhtis tähelepanu ebameeldivatele tõdetele ja tuli lagedale ebamugavust tekitavate argumentidega. Rudi nimetas seda „oma sisemise hääle kuulamiseks” ja väitis, et see kujuneb Laura jaoks „vägagi rahuldustpakkuvaks kogemuseks”. Laura ise kirjeldas seda Tõehaldjaga suhtlemiseks ja leidis selle olevat niisama rahuldustpakkuva kui sügavate kriimudega lemmikplaadi kuulamine. Tõehaldjas oli kole kahtlustava loomuga. Ta süüdistas Laurat vanemate ootustest tingitud koorma all vankuma löömises ja pani Vince’iga abiellumise osaliselt ülikooli mineku vältimise arvele. Tema meelest kartis Laura ülikooli minekut, kuna pelgas läbikukkumist; naine tundis hirmu nii oma kahel jalal seismise kui ninuli kukkumise ees. Ühtlasi tuletas haldjas Laurale meelde nurisünnituse ja sellele järgnenud, peaaegu kinnisideeks kujunenud ja lõppkokkuvõttes edutuks osutunud lapsesaamiseponnistustega seotud mälestusi. Tõtt-öelda lõi Tõehaldjas Laura tasakaalust välja. Aga kui naine viimaks oma Prozaci kätte sai, lakkas ta haldjat kuulamast.

Kell hallis lõi üks ja Laura hakkas lõunasöögi valmistamiseks vajalikku kokku otsima. Ta kloppis mune ning lisas neile juustu ning aiast korjatud värskeid maitsetaimi, valas segu pliidile asetatud kuumale pannile ning vaatas, kuidas see vahutas, mullitas ja seejärel kohevaks kuldseks omletiks tardus. Valge jäigast linasest kangast salvrätiga kaetud kandikul olid ootamas hõbedane nuga ja kahvel koos klaasitäie leedriõiemorsiga. Kabineti ukse juures vahetas naine toidukandiku Anthony hommikusöögijääkide vastu. Küpsised olid söömata jäetud.