Читать книгу Kaotatud asjade hoidja - Ruth Hogan - Страница 4

Eunice

Nelikümmend aastat varem … mai 1974

Naine oli valinud välja koobaltsinise viltkübara. Tema vanaema oli kunagi öelnud, et inetuse võib ju geenide ja võhikluse hariduse kaela ajada, aga igavusele ei ole mingisugust vabandust. Kooliaeg oli igav olnud. Eunice oli olnud nutikas, kuid püsimatu tüdruk; ainetunnid olid heade õpitulemuste tagamiseks liiga nürid olnud. Tema ihales elevust; elu, milles oli rohkem elu. Kontor, kus ta töötas, oli igav, täis igavaid inimesi, ja igav oli ka tüdruku töö; lõputud masinakirjatööd ja kartoteegid. Väärikas, nagu tüdruku vanemad seda kirjeldasid, kuid seegi sõna oli järjekordne igavuse sünonüüm. Ainukest pääsemisvõimalust pakkusid filmid ja raamatud. Tüdruk luges nii, nagu sõltuks sellest ta elu.

Eunice oli ajakirjas Lady näinud kuulutust:

Kirjastus otsib assistenti.

Palk on olematu, kuid töö kõike muud kui igav!

See töökoht oli ilmselgelt tema jaoks mõeldud ja tüdruk kandideeris juba samal päeval.

Tema vestlus pidi toimuma kell 12.15 ja tüdruk oli kohalejõudmiseks piisavalt aega varunud, niisiis avanes tal võimalus teekonna viimane osa kiirustamata läbida, ümbrust vaadelda ja linna helisid tulevaste mälestuste tekitamiseks endasse ahmide. Tänavad olid rahvast täis ja Eunice triivis läbi ühtlaste inimmasside, saades aeg-ajalt müksu mõnelt teadmata põhjusel mõlemas suunas voogavate loodete pinnale kerkinud kujult. Ta noogutas The Swish Fishi restorani ees vilet lüües kõnniteed pühkivale kelnerile ja põikas järsult kõrvale, et vältida ebameeldivat kokkupõrget paksu ja higistava turistiga, kes oli oma A-Z kaardi uurimisega nii ametis, et isegi ei märganud, kuhu ta astub. Tüdruk märkas Great Russell Streeti nurgal seisvat ja kedagi ootavat pikka kasvu meest ning naeratas talle, sest mees nägi välja kena, kuid murelik. Mees oli hea kehaehituse, siniste silmade ning heale inimesele omase olekuga. Ta ootas ilmselgelt kedagi ja see keegi hilines.

Eunice seevastu oli liiga vara kohale jõudnud. Kell oli alles 11.55. Naine jalutas edasi. Ta mõtted uitasid eesootava töövestluse ja intervjueerija juurde. Tüdruk lootis, et too näeb välja nagu nurgale ootama jäänud mees. Aga ehk on tegemist hoopis naisega; terase ja nurgelise lahtipainutatud kirjaklambrit meenutava naisega, kelle mustad juuksed on paažisoenguks lõigatud ja kes kasutab punast huulepulka. Talle antud aadressil Bloomsbury Streetil asuva maja rohelise läikiva välisukseni jõudes pani ta vaevu tähele teisele poole tänavat kogunenud rahvasumma ja sireeni kauget huilgamist. Tüdruk vajutas kellanuppu ja ootas; selg sirge, jalad koos, pea püsti. Ta kuulis trepist alla kiirustavaid samme ja seejärel lendas uks valla.

Eunice armus mehesse niipea, kui teda nägi. Üksikute füüsiliste komponentide lõikes ei olnud temas midagi erakordset: keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega, helepruunid juuksed, meeldiv nägu, kaks silma ja kõrva, üks nina ja suu. Aga kõik need kokku andsid tulemuseks imelise meistriteose. Mees haaras tüdrukul käest, nagu üritaks ta teda uppumast päästa, ning tiris enda kannul trepist üles. Pingutusest ja entusiasmist hingetuna tervitas ta teda tee peal sõnadega: „Teie olete ilmselt Eunice. Meeldiv kohtuda. Mind võite Bomberiks kutsuda. Kõik kutsuvad.”

Kabinet, kuhu nad trepist üles jõudes sisse vuhisesid, oli suur ja valge ja väga heas korras. Seinu katsid riiulid ja sahtliboksid ning akna all seisid reas kolm arhiivikappi. Eunice pani põnevusega tähele, et nende küljes olid sildid „Tom”, „Dick” ja „Harry”.

„Tunnelite järgi,” selgitas Bomber, kes oli tüdruku pilku ja tolle näole ilmunud küsivat ilmet märganud. Küsiv ilme ei kadunud.

„„Suur põgenemine”?3 Steve McQueen, Dickie Attenborough, mullaga täidetud kotid, okastraat ja mootorratas?”

Eunice naeratas.

„Te ju olete seda näinud, eks ole? Lihtsalt erakordselt suurepärane!” Mees hakkas filmi tunnusmeloodiat vilistama.

Eunice oli endas kindel. See töökoht oli päris kindlasti tema jaoks loodud. Kui vaja, aheldab ta end selle endale saamiseks mõne arhiivikapi külge. Õnneks ei läinud asi selleni. Tõsiasjast, et ta oli näinud „Suurt põgenemist” ja oli ühtlasi filmi fänn, näis küllalt olevat. Bomber tegi tüdruku töölevõtmise tähistamiseks neile kontori taga asuvas tibatillukeses köögis kannu teed. Kui ta kontoriruumi tagasi tuli, saatis teda veider kõrin. Heli tekitaja oli väike pruunivalgekirju terjer, kelle üks kõrv oli pooleldi lontis ja vasaku silma kohal pruun laik. Koer istus kahe rattaga puust käru meenutaval kaadervärgil ja liikus edasi esikäppi kasutades.

„Saage tuttavaks, see on Douglas. Minu parem käsi. Tegelikult küll koer.”

„Tere päevast, Douglas,” tervitas Eunice koera tõsiselt. „Ma eeldan, et ta perekonnanimi on Bader.”4

Bomber virutas vaimustunult rusikaga vastu lauda. „Ma teadsin silmapilk, et teie olete õige valik. Kuidas te oma teed eelistate juua?”

Teed juues ja küpsiseid süües (Douglas jõi oma teed alustassilt) sai Eunice teada, et Bomber oli Douglase, auto alla jäänud kutsika, leidnud. Loomaarst oli soovitanud kutsika magama panna, kuid Bomber oli ta hoopis endaga koju viinud.

„Selle kaadervärgi ehitasin ma talle ise. Eks ta muidugi ole pigem Morris 1000 Traveller kui Mercedes, aga asja ajab ära.”

Nad leppisid kokku, et Eunice alustab tööd järgmisel nädalal, palga eest, mis polnud põrmugi „olematu”, vaid igati piisav, ja tema töökohustused sisaldasid enam-vähem kõigi vajalike asjade tegemist. Eunice oli õnnejoovastuses. Aga just siis, kui ta oma asju kokku korjas ja minekule asutas, paiskus uks lahti ja tuppa astus lahtipainutatud kirjaklambrit meenutav naine. Tal olid teravad ja eenduvad nina, küünarnukid ja põlved; luudel polnud teravusi pehmendavat liha ning naise näole oli aastate jooksul kivinenud põlglik muie.

„Ma näen, et see sinu ebardlik väike rott on endiselt elus,” hüüatas naine kotti toolile visates ja sigaretiga Douglase poole viibates. Eunice’i märgates libises üle ta näo põgus kõver naeratus.

„Taevane arm, vennas! Ära tule mulle ütlema, et sa oled endale lõpuks kallima leidnud.” See sõna paiskus naise suust nagu välja sülitatud viinamarjaseeme.

Bomberi hääl oli tüdinud ja kannatlik. „See on minu uus assistent Eunice. Eunice, see on mu õde Portia.”

Naine takseeris oma külmade hallide silmadega Eunice’i pealaest jalatallani ilma talle kätt ulatamata. „Küllap peaksin ütlema, et teiega on meeldiv kohtuda, aga tõenäoliselt ma valetaksin.”

„Samad sõnad,” vastas Eunice. Ta tegi seda oma nina alla ja Portia oli juba oma tähelepanu taas vennale pööranud, kuid Eunice oleks võinud vanduda, et Douglas liputas sabaotsa. Naine jättis Bomberi tolle talumatu õe seltskonda ja kepsles trepist alla, pärastlõunase särava päikese kätte. Ust enda järel sulgedes kuulis ta viimase asjana, kuidas Portia täiesti teistsuguse, kuid sellegipoolest ebameeldiva keelitava hääletooniga uuris: „No nii, kullake, millal sa siis mu raamatu välja annad?”

Great Russell Streeti nurgal jäi tüdruk hetkeks seisma ja talle meenus mees, kellele ta oli naeratanud. Ta lootis, et inimene, keda mees oli oodanud, polnud tal liiga kaua oodata lasknud. Just sel hetkel märkas ta oma jalge ees tolmu ja pori sees midagi kuldset ja klaasjat sillerdamas. Ta kummardus, päästis rentslist pisikese ümmarguse eseme ja pistis selle turvaliselt oma taskusse.