Читать книгу Kaotatud asjade hoidja - Ruth Hogan - Страница 5

Kõik toimus alati ühtemoodi. Maha vaadates ja pilku kordagi taeva poole pööramata otsis mees kõnniteelt ja rentslitest. Ta selg lõi tuld ning pisaraid ja liivapuru täis silmad jooksid vett. Ja siis ta kukkus; selg ees läbi pimeduse, oma voodisse, niiskete ja keerdus linade vahele. Unenägu oli alati ühesugune. Ainsa talle viimaks rahu tuua võiva eseme lõputud otsingud ilma seda kunagi leidmata.

Maja täitis suveöö sügav ja pehme pimedus. Anthony tõstis oma väsinud jalad üle voodiserva ja ajas end unenäo jonnakaid riismeid peast peletada üritades istukile. Ta peab tõusma. Täna öösel ta enam und ei saa. Mees tatsas trepist alla ja puidust astmete kriuksatused kajasid ta valutavates luudes vastu. Valgust läks tal tarvis alles kööki jõudes. Ta tegi endale kannutäie teed, leides selle valmistamisest rohkem tröösti kui joomisest, ning viis oma kabinetti. Kahvatu kuuvalgus libises üle riiuliservade ja valgus mahagonist kirjutuslaua keskele lombiks. Kui mees üle toa astus, pilgutas küpsisepurgi kuldne kaas talle ühe kõrge riiuli nurgalt silma. Anthony tõstis selle ettevaatlikult alla ning asetas laual võbelevasse valgussõõri. See häiris teda kõigist leitud asjadest kõige enam. Sest tegemist polnud „millegi”, vaid „kellegagi”; selles oli mees mingil arusaamatul põhjusel kindel. Ta võttis purgil taas kaane pealt ning uuris selle sisu, nagu ta selle koju toomisele järgnenud nädala jooksul iga päev oli teinud. Mees oli purki kabinetis korduvalt ümber paigutanud, sättides seda kõrgemale või silma alt ära, kuid selle tõmme oli vastupandamatu. Mees ei suutnud end sellest eemal hoida. Ta pistis käe purki ja veeretas jämedat halli puru ettevaatlikult sõrmede vahel. Mälestused voogasid temast läbi, lõid hinge kinni ja võtsid oimetuks nagu hoop kõhtu. Ta hoidis taas enda käes surma.

Ettekujutus sellest, milline võinuks olla nende ühine elu, oli valus fantaasia, mida Anthony endale kuigi sageli ei lubanud. Praeguseks oleksid nad võinud olla vanavanemad. Therese ei olnud laste tahtmisest küll kunagi rääkinud, aga eks nad olnud mõlemad eeldanud, et neil on selleks aega enam kui küllalt. See oli osutunud traagiliseks enesepettuseks. Naine oli alati koera tahtnud. Anthony oli nii kaua kui vähegi andis vastu punninud, tuues ettekäändeks roosiaia rikkumise ja üles kaevatud muru. Aga nagu ikka, oli naine lõpuks osutunud võitjaks, kasutades selleks saatuslikku kokteili sarmist ja vankumatust põikpäisusest. Neil oli olnud plaanis koer Batterseast ära tuua naise surmale järgnenud nädalal. Selle asemel veetis Anthony päeva tühjas majas uidates, üritades meeleheitlikult tajuda mingeidki märke naise kohalolust; tema pea lohk padjal; kastanpruunid karvad naise juukseharjas ja leekivpunase huulepulga jälg klaasil. Armetud, kuid sellegipoolest kallihinnalised märgid nüüdseks kustunud elust. Järgnenud kannatusrohketel kuudel pingutas Padua kõigest väest, et naise olemasolu kajad maja seinte vahel alles püsiksid. Anthony astus tuppa tundega, et naine oli vaid mõni hetk tagasi sealt väljunud. Ta mängis päevast päeva tema varjuga peitust. Mees kuulis verandalt naise muusikat, ta kõrvad püüdsid kinni aiast kostva naeru ning ta tajus pimeduses oma suul naise suudlust. Aga vähehaaval, märkamatult, kildhaaval jättis naine ta üksi. Jättis mehe elama elu ilma temata. Ainsaks jäljeks, mis tänase päevani püsis, oli rooside lõhn kohtades, kus seda poleks tohtinud tunda.

Anthony pühkis halli pulbri oma sõrmeotstelt maha ja pani purgile kaane jälle peale. Ühel päeval on tema samasugune. Ehk just seetõttu tuhk teda nii väga häiriski. Tema ei tohi niimoodi ekslema jääda nagu see õnnetu hing purgis. Tema peab koos Therese’iga olema.

Laura lamas ärkvel olles, silmad viljatus püüdluses magama jääda kõvasti kinni surutud. Mured ja kahtlused, mida päevased tegevused aitasid ohjes hoida, hiilisid pimeduse varjul tagasi ja harutasid ta mõnusa elu lõimesid lahti nagu koid kašmiirkampsunit. Naaberkorterist kostev uksepaugatus, valjud hääled ja naer hävitasid viimase allesjäänud põgusa lootuse und saada. Kõrvalkorterisse kolinud paar nautis toimekat ja lärmakat seltsielu kaaselanike arvelt. Vaid mõned minutit pärast nende naasmist koos kümnekonna samasuguse peoloomaga panid halastamatud trummi- ja bassirütmid Laura korteri õhukesed seinad vappuma.

„Tule taevas appi – no ei ole võimalik!”

Laura ajas end voodis istukile ja trampis ärritatult kandadega vastu seina diivani taga. Sel nädalal juhtus see juba kolmandat korda. Ta oli üritanud naabritega mõistlikult rääkida. Ta oli neid politseiga ähvardanud. Lõpuks oli ta omaenda suureks häbiks langenud valju sõimamiseni. Naabrite vastus oli alati ühesugune: ülevoolavad vabandused koos tühjade lubadustega, kuigi tegelikult ei muutunud midagi. Nad lihtsalt ei pööranud talle tähelepanu. Ehk peaks ta kaaluma nende Golf GT rehvide tühjakslaskmist või hobusesõnniku toppimist postkasti. Naine naeratas vihale vaatamata. Huvitav, kust pagana kohast tal seda hobusesõnnikut võtta oleks?

Köögis soojendas Laura ühes väikeses kastrulis kakao jaoks piima ja trummeldas teisega nördinult vastu piduliste seina. Seinast tuli lahti umbes praetaldrikusuurune krohvitükk, mis prantsatas põrandale.

„Raisk!”

Laura põrnitses süüdistavalt kastrulit, mida ta endiselt käes hoidis. Kõrbev piim sisises, kui teine kastrul pliidil üle keema hakkas.

„Raisk! Raisk! Raisk!”

Kui Laura oli segaduse ära koristanud ja veel piima soojendanud, istus ta sooja kruusi pihkude vahel hoides laua taha. Ta tajus, kuidas pilved hakkasid ta ümber kogunema ja pind kippus jalge alt libisema. Torm oli tulekul, selles oli naine kindel. Talle ei valmistanud muret üksnes naabrid, vaid ka Anthony. Viimastel nädalatel oli toimunud mingi muudatus. Mehe füüsiline allakäik oli järkjärguline; vanust arvestades vältimatu, kuid lisaks sellele oli toimunud veel midagi. Mingi määratlematu nihe. Naisele tundus, nagu eemalduks mees temast justkui huvi kaotanud armuke, kes lahkumiseks valmistudes salamisi kohvrit pakib. Kui ta Anthony kaotab, käib sellega kaasas ka Padua kaotamine ja need kaks koos pakkusid talle pärismaailmas valitseva hullumeelsuse eest varjupaika.

Lahutuse järel olid need üksikud põgusad pidepunktid, mille järgi ta oli oma elu korraldanud, tasapisi minema triivinud. Vince’iga abiellumise järel ülikoolist ja võimalikust kirjanikukarjäärist loobudes oli ta jäänud lootma kõigele, mis kaasneb laste saamise ja emadusega üldse, hiljem ehk avatud ülikoolist saadavale diplomile. Aga kõik see oli jäänud olemata. Naine oli rasestunud vaid ühel korral. Lapse saamise väljavaade oli nende selleks ajaks juba mõraneva abielu ajutiselt järje peale aidanud. Vince polnud sentigi kokku hoidnud ja lastetoa vaid ühe nädalaga valmis seadnud. Järgmisel nädalal oli Laural nurisünnitus. Mõned järgnenud aastad veetsid nad oma sündimata jäänud last visalt asendada üritades. Seks muutus rõõmutuks ja kohustuslikuks. Nad lasid probleemi põhjuse väljaselgitamiseks enda kallal toime panna kõikvõimalikke invasiivseid ja väärikust alandavaid meditsiinilisi protseduure, aga ükski tulemus ei näidanud normist kõrvalekaldeid. Teadmine, et see, mida ta arvab end tahtvat, jääb tal saamata, oli Vince’i pigem vihastanud kui kurvastanud. Viimaks – ja Laura suureks kergenduseks – olid nendevahelised seksuaalsuhted täielikult lakanud.

Just siis hakkas ta oma pagemist kavandama. Vince’iga abiellumise järel oli mees väitnud, et naisel pole mingit vajadust tööl käia, ja selleks ajaks, kui oli selge, et temast ei saagi ema, kujunes Laura kogemuste ja kvalifikatsiooni puudumisest oluline probleem töökohaotsinguid alustades. Ja tööd oli tal vaja, sest naine vajas raha. Raha vajas ta Vince’i juurest lahkumiseks. Laurale oleks aidanud korteri üürimiseks ja enda ülevalpidamiseks piisavast summast; selleks, et ühel päeval siis, kui Vince tööl oli, minema hiilida ja lahutus ohutust kaugusest ära korraldada. Aga tal õnnestus saada vaid poole koha ja kehva palgaga tööd. Sellest polnud küllalt ja niisiis hakkas ta bestsellerist unistades kirjutama. Naine töötas iga päev tundide kaupa oma romaani kallal, peites Vince’i eest kõike, mis võis sellele viidata. Kuue kuu pärast oli raamat valmis ja Laura hakkas seda suurte lootustega agentidele edastama. Kuus kuud hiljem oli äraütlevate kirjade ja e-kirjade virn peaaegu sama paks kui romaan ise. Need olid masendavalt ühesugused. Laura kirjutatus oli stiili rohkem kui sisu. Ta kirjutas „ilusasti”, kuid süžee oli liialt „taltsas”. Meeleheitel olevana vastas ta naisteajakirjas avaldatud kuulutusele. Selles pakuti garanteeritud sissetulekut kirjanikele, kes toodavad kindlas formaadis lühilugusid kiiresti kasvavat lugejaskonda nautivale nišiväljaandele. Laura korteri deposiit sai viimaks makstud piinlikkust tekitavate ja arvukate imalate erootiliste jutukeste eest, mida ta kirjutas ajakirjale Feathers, Lace and Fantasy Fiction – „põlevate ihadega kuumadele naistele mõeldud ajakirjale”.

Paduas tööle asudes lõpetas Laura kirjutamise. Õnneks polnud lühijutud enam sissetuleku saamiseks vajalikud ja tema romaani teekond lõppes prügikastis. Uue alustamiseks puudus tal nüüd enesekindlus. Oma kõige süngematel hetkedel küsis Laura endalt, mil määral olid ta läbikukkumised tema enda põhjustatud. Kas temast oli saanud olemuslik argpüks, kes kukkumishirmust vältis ronimist? Paduas, koos Anthonyga olles, ei pidanud ta sellele mõtlema. Maja oli tema emotsionaalne ja füüsiline kindlus ja Anthony rüütel sädelevas soomusrüüs.

Naine suskis sõrmega jahtuva kakao pinnale moodustuvat nahka. Ilma Anthony ja Paduata kaotab ta jalgealuse.