Читать книгу Kaotatud asjade hoidja - Ruth Hogan - Страница 6

Anthony keerutas oma klaasis džinni ja laimiviilu ning kuulas, kuidas jääkuubikud värvitus vedelikus kilksusid. Pärastlõuna oli napilt kätte jõudnud, kuid külm alkohol aitas ta soontes veel hõõguvat tulenatukest õhutada ja mehel oli seda praegu tarvis. Ta võttis klaasist lonksukese ning pani selle siis käest, ühest sahtlist lauale tõstetud sildistatud pudi-padi sekka. Mees jättis asjadega hüvasti. Ta tundis end oma suures pahklikus tugitoolides istudes nagu endale isa mantli selga tõmmanud poisike, kuid hirmu ta vaatamata omaenda kokkukuivamise tajumisele ei tundnud. Sest nüüd oli tal plaan.

Kui ta aastate eest kaotatud asjade kogumist alustas, polnud tal tegelikult mingit plaani. Ta oli üksnes soovinud neid turvaliselt alles hoida juhuks, kui ühel päeval peaks avanema võimalus korraldada taaskohtumine nende kaotajatega. Sageli ei teadnud ta isegi, kas oli leidnud rämpsu või aarde. Aga keegi kuskil teadis. Ja siis oli mees taas hakanud kirjutama; sepitsenud leitud asjade kohta lühilookesi. Aastate jooksul olid ta sahtlid ja riiulid täitunud killukestega teiste inimeste elust ning mingil moel olid need aidanud tema enda julmalt kildudeks purunenud elu lappida ja taas terviklikuks muuta. Juhtunu järel mõistagi mitte täiuslikuks – ta elu oli endiselt armiline ja mõraline ning vormist väljas –, kuid sellegipoolest elamisväärseks. Elu, milles hallide pilvede vahelt piilusid sinise taeva laigukesed, sellised nagu see taevatükk, mida ta parasjagu peos hoidis. Sildi andmetel oli ta selle kaksteist aastat tagasi leidnud Copper Streetilt rentslist. Tegemist oli üksiku pusletükiga; erksinisega, mille ühes servas oli valge täpike. Tavalise värvilise papitükiga. Suurem osa inimestest poleks seda isegi märganud ja märkajadki oleks selle prahi pähe sinnapaika jätnud. Aga Anthony teadis, et kellegi jaoks võis selle kaotamine olla korvamatu. Ta pööras pusletükikese peopesas teisipidi. Kuhu see kuulus?

Pusletükk, sinine valge täpikesega.

Leitud 24. septembril rentslist Copper Streetil …

Neile olid pandud valed nimed. Maud oli tagasihoidlik ja kõlatu nimi, mis ei sobinud kuidagi seda kandvale naisele. Tema kirjeldamine silmatorkavana olnuks kompliment. Ja Gladys, nimi, millel oli nii särtsu täis ja lustakas kõla; see pidanuks edasi andma rõõmu. Kuid õnnetul naisel, kes seda kandis, oli harva põhjust rõõmus olla. Õed elasid õnnetult üheskoos Copper Streetil kenas ridamajas. Maja oli kuulunud nende vanematele ning nad mõlemad olid sealsamas ilmale tulnud ja suureks kasvanud. Maud oli ilma tulnud nii, nagu olnuks tal plaanis seal oma joont ajada: valjuhäälse, näotu ja tähelepanu nõudvana. Kuna ta oli oma vanemate esiklaps, oli teda hellitatud seni, kuni ta loomuses esineva tundlikkuse või isetuse riismete päästmiseks oli lootusetult hilja. Ta oli oma maailmas ainuke mingit tähtsust omav inimene ja jäi selliseks. Gladys oli vaikne ja rahulik laps, mis oligi hea, kuna ta ema suutis tüdruku nelja-aastase õe lõputute nõudmiste rahuldamise kõrvalt täita üksnes ta põhivajadusi. Kui Maud kaheksateistkümne aasta vanuseks saades leidis endale peaaegu sama kapriisse austaja, tõi terve pere kuuldavale ühise ja üksnes õige pisut süüdlasliku kergendusohke. Nende kihlust ja abielu toetati innukalt, eriti pärast seda, kui saadi teada, et Maudi kihlatul tuleb ärihuvidest tingitult Šotimaale kolida. Pärast kulukaid ja toretsevaid pulmi, mille Maud ise valis ja seejärel kritiseeris ning ta vanemad täielikult kinni maksid, lahkus naine, et Šotimaa lääneosas asuvale mitte midagi kahtlustavale linnale häda kaela tuua, ning elu Copper Streetil kulges edaspidi leebe rahuloluga täidetuna. Gladys ning ta vanemad elasid vaikselt ja õnnelikult. Nad sõid reedeti õhtusöögiks kala krõbekartulitega ning pühapäeval kuulusid teejoomise juurde lõhevõileivad ja puuviljasalat purgivahukoorega. Nad käisid iga neljapäeva õhtul kinos ja veetsid igal suvel nädala Frintonis. Mõnikord käis Gladys koos oma sõpradega Co-opis tantsimas. Ta ostis endale viirpapagoi, kellele pani nimeks Cyril, ning ei läinudki mehele. See ei olnud tema enda valik; pigem oli see tingitud asjaolust, et talle ei jäetudki valikut. Ta oli küll endale sobiva mehe leidnud, kuid õnnetuseks osutus tolle jaoks sobivaks naiseks üks Gladyse sõpradest. Gladys oli endale ise pruutneitsikleidi õmmelnud ning nende õnne terviseks šampanja ja soolaste pisaratega täidetud klaasi tõstnud. Naine jäi nende mõlema sõbraks ning temast sai nende kahe lapse ristiema.

Maudil ja tema abikaasal ei olnud lapsi. „Pagan, milline vedamine,” ütles naise isa Cyrilile vaikselt, kui see teema mõnikord jutuks tuli.

Kui vanemad vanemaks ja viletsamaks jäid, hoolitses nende eest Gladys. Ta põetas neid, pesi ja toitis, hoolitses mugavuse ja turvatunde eest. Maud jäi Šotimaale ja saatis aeg-ajalt mõne tarbetu kingituse. Aga kui vanemad viimaks surid, osutusid matused väga häirivaks. Vanemate säästukontol olev raha jagati võrdselt mõlema õe vahel ja tunnustuseks Gladyse pühendumise eest jäi maja talle. Aga testamendil oli üks katastroofiline lisatingimus. Nimelt oli seal öeldud, et juhul, kui Maud peaks kunagi kodutuks jääma, võib ta kuni asjaolude paranemiseni Copper Streetil elada. Tegemist oli hea tahte avaldusega olukorraks, mille tekkimist õdede vanemad olid pidanud äärmiselt ebatõenäoliseks ja sellest tingitult lisasid märke testamendile võrdlemisi kerge südamega. Aga „äärmiselt ebatõenäoline” ei tähenda veel võimatut ja kui Maudi abikaasa suri, jäi naine kodutuks, rahatuks ja raevust keeletuks. Mees oli kõik neile kuuluva hasartmänge mängides maha mänginud ja selle asemel, et Maudile aru anda, meelega ära surnud.

Maud pöördus vana naise kuju võtnud mürgipritsina Copper Streetile tagasi. Rahulik ja õnnelik elu, mida Gladys nii väga nautis, oli hävitatud hetkest, mil Maud maja ukse ette jõudis ja õelt taksojuhile maksmiseks raha nõudis. Koos Maudiga, kes ei tundnud pisimatki tänulikkusekübet, kolisid majja sisse häda ja viletsus. Ta kasutas igal sammul oma lõputut väikeste piinamisviiside repertuaari õe piinamiseks. Ta pani tee sisse suhkrut, teades väga hästi, et Gladys ei joo suhkruga teed, kastis potililli üle ning jättis endast igale poole maha segadust ja kaost. Ta keeldus majapidamistööde tegemiseks sõrmegi liigutamast ning istus päev otsa koorekompvekke õgides, puslesid kokku pannes ning täisvõimsusel lõugavat raadiot kuulates paksemaks minnes ja kõhutuult lastes. Gladyse sõbrad ei tulnud talle enam külla ja ta käis väljas nii tihti kui vähegi julges. Aga naastes ootas teda alati mingit laadi karistus; mõni „kogemata” puruks pillatud kallisasi või seletamatul kombel triikrauaga ära kõrvetatud lemmikkleit. Maud peletas naabri kassile toidujäätmeid õue jättes aiast minema isegi linnud, keda ta õde oli armastusega toitnud. Gladys ei suutnud oma vanemate soovi eirata ning kõik katsed asja õega mõistlikult arutada või talle etteheiteid teha põrkusid vastu põlgust või vägivalda. Gladyse jaoks oli Maud toonesepp; tema koju tunginud ja õe õnne hävitanud soovimatu parasiit.