Читать книгу Mandariinid tihnikus - Ryunosuke Akutagawa - Страница 11

Järgmise aasta sügisel pidi Nobuko abikaasa töö asjus Tōkyōsse sõitma ning Nobuko sõitis temaga kaasa. Üle pika aja esimest korda Tōkyōs. Aga et mees oli äärmiselt hõivatud, ei saanud ta peale kiirvisiiti ämma juurde peaaegu mitte ühelgi päeval koos naisega linna peal aega veeta. Ka siis, kui Nobuko läks oma õde ja tema vastset abikaasat nende äärelinna uude majja külastama, loksus ta rikšas ihuüksi rongi uuselamurajooni-laadsest lõpp-peatusest õe koduni.

Õe ja õemehe maja asus seal, kus linn oli kohe-kohe maad andmas sibulapõldudele. Lähemas ümbruses seisid tihedalt üksteise kõrval, katused reas, üürimajade moodi uusehitised. Lihtsate katustega väravad, fotiiniahekid, kuivatuspuudel rippuv pesu – kõik majad olid äravahetamiseni sarnased. Nende elumajade igav keskpärasus tekitas Nobukos kerge masenduse.

Kui Nobuko ukse peal hõikas, et kas keegi on kodus, tuli ta üllatuseks uksele vastu tädipoeg ise. Shunkichi olek ei olnud karvavõrdki muutunud ja mees tõi haruldase külalise nägu nähes kuuldavale heatujulise „ohhoo!” Nobuko märkas, et ta juuksed ei olnud enam lühikeseks siilipeaks pöetud.

„Kas võib hetkeks?”

„Astuge aga edasi, astuge edasi! Kahjuks olen hetkel üksi kodus.”

„Ja Teruko? Kodust ära?”

„Läks välja. Ja koduabiline samuti.”

Nobuko tundis kummalist piinlikkustunnet ja ajas endal koridorinurgas vaikselt edeva voodriga mantli seljast.

Shunkichi juhatas ta kaheksatatamisesse külalistetuppa, mis täitis ka töötoa aset. Kuhu ka ei vaataks, kõikjal toas kõrgusid raamatuvirnad. Eriti pealelõunasest päikesest kumavate paberist lükanduste kõrval asuva väikese roosipuust laua ümber vedeles hunnikus nii palju ajakirju, ajalehti ja käsikirjalehti, et seda poleks osanud kuskilt otsast koristadagi. Ainuke ese, mis noore naise olemasolu selles majas reetis, oli seinaorvas vastu seina toetuv uus koto. Nobuko ei saanud sellelt harjumatult vaatepildilt mõnda aega silmi.

„Teatasite küll kirjas, et tulete, kuid me ei arvanud, et te just täna saabute.” Shunkichi süütas sigareti ja vaatas talle soojalt otsa.

„Kuidas siis Ōsaka elu on ka?”

„Ja kuidas teil endal läheb, Shun-san? Olete õnnelik?”

Nobuko märkas, kuidas paari-kolme lause vahetamise järel hakkas kunagine õrnustunne temasse tagasi voogama. Imelikul kombel ei seganud teda sugugi ebameeldiv mälestus neist kahest aastast, mil nad üksteisele peaaegu ei kirjutanudki.

Nad soojendasid oma käsi söepanni kohal ja lobisesid. Rääkisid Shunkichi proosast, klatšisid ühiseid tuttavaid, võrdlesid Tōkyō ja Ōsaka elu – jututeemadest neil juba puudu ei tulnud, rääkigu palju tahes. Just nagu kokkulepitult ei puudutanud kumbki neist eraelu küsimusi ja see tekitas Nobukos veelgi tugevama äratundmise, et see kellega ta räägib, on ei keegi muu kui tema tädipoeg Shunkichi ise.

Aeg-ajalt võttis nende kahe vahel siiski maad vaikus. Neil kordadel langetas Nobuko kergelt naeratades pilgu sütele. Tema pilgus oli justkui mingi veel ootuseks kasvamata ebalev lootus. Ja olgu siis meelega või mitte, leidis Shunkichi selle peale kohe uue teema ja purustas ta ootused. Nobuko tundis üha suuremat tungi Shunkichile otsa vaadata. Tädipoeg popsutas pidevalt sigaretti ja tema näost ei saanud midagi erilist välja lugeda.

Mõne aja pärast naasis ka Teruko. Nähes oma õde, rõõmustas ta sedavõrd, et ei lasknud tal käest lahtigi. Silmist tulvasid ootamatult pisarad. Unustades isegi Shunkichi, lobisesid naised pikalt üksteise elust alates möödunudaastastest pulmadest. Just Teruko oli eriti elevil ega unustanud punaste põskede särades isegi majapidamises peetavatest kanadest rääkida. Suits suus, vaatas Shunkichi rahulolevalt naisi ja naeratas endiselt.