Читать книгу Mandariinid tihnikus - Ryunosuke Akutagawa - Страница 7

Et mu ema hulluks läks, kolisin õige pea pärast sündi kasupere juurde (kasupereks oli mu emapoolse onu pere), ja olin ka oma pärisisa suhtes üsna ükskõikne. Isa pidas piimapoodi ja paistis, et ta oli üks neist, keda saatis edu. Isa oli see, kes mulle toona uudseid puuvilju ja jooke tutvustas. Banaanid, jäätis, ananass, rumm – küllap neid oli veelgi. Mäletan, kuidas ma istusin tollal Shinjukus^[9.] laiunud karjamaal tammepuu varjus ja rüüpasin rummi. Rumm oli lahja alkoholisisaldusega kollakas-oranžikas jook.

Kuigi olin alles lapseohtu, pakkus isa mulle neid haruldasi hõrgutisi sellepärast, et ta soovis mind kasuperest tagasi meelitada. Mäletan, kuidas ta ühel õhtul pakkus mulle Ōmori linnaosa Uoei nimelises restoranis jäätist ja üritas mind veenda, et ma kasupere juurest tagasi isakoju põgeneksin. Neil kordadel omandasid ta sõnad erilise mesise noodi ja nägu lipitseva ilme. Kuid kahjuks ei kandnud tema lipitsemine mingit vilja, sest armastasin oma kasuvanemaid, aga eriti oma tädi.

Mu isa oli äkilise loomuga ja nii sattus ta tihti riidudesse. Progümnaasiumi kolmandal aastal juhtus, et tegin isaga sumomaadlust ja virutasin ta ühe oma lemmikheitega pikali. Vaevalt sai mu isa püsti, kui ta hüüdis „Veel üks kord!” ja tormas minu poole. Lõin ta taas kord kerge vaevaga pikali. Isa sööstis mulle „Veel kord!” hõigates kolmandat korda kallale, ise näost punane. Minu tädi, kes seda sumomaadlust pealt vaatas – mu ema noorem õde, kes oli minu isa uus naine –, ühesõnaga, mu tädi pilgutas mulle kakskolm korda silma. Niipea kui isa mult ümbert kinni sai, kukkusin meelega pikali. Arvata võib, et kui ma tookord meelega kaotanud poleks, oleks isa kindlasti mulle turja karanud.

Kui ma olin kahekümne kaheksa aastane ja veel õpetajana töötasin, sain telegrammi „ISA HAIGLAS” ja tormasin rutuga Kamakurast Tōkyōsse. Isa oli gripi tõttu Tōkyō haiglasse viidud. Ööbisin umbes kolm ööd-päeva koos oma kasuema ja isa naisega haiglatoa nurgas. Aga varsti hakkas mul seal igav. Üks tuttav iirlasest ajakirjanik helistas mulle, et kas ma ei tahaks temaga Tsukijis ühes kohas kokku saada ja õhtust süüa. Tuues ettekäändeks, et see iirlane pidi varsti ära Ameerikasse sõitma, jätsin oma hinge vaakuva isa maha ja läksin Tsukijisse sõbraga kohtuma.

Sõime nelja-viie geiša saatel ühe lõbusa jaapanipärase õhtusöögi. Õhtusöök lõppes umbes kella kümne paiku. Jätsin ajakirjaniku endast maha ja hakkasin mööda kitsast treppi alla minema. Järsku kuulsin, et keegi hüüab mind selja tagant: „Aaa-san!”^[10.] Jäin poole trepi peale seisma ja vaatasin üles. Seal seisis üks meid lõbustanud geiša ja vaatas üksiti alla minu poole. Läksin midagi ütlemata trepist alla ja ronisin välisukse ees taksosse. Takso hakkas kohe sõitma. Aga rohkem kui oma isale, mõtlesin ma selle geiša õhulise lääneliku soenguga ümbritsetud näole, või õigemini, tema silmadele.

Kui ma haiglasse tagasi jõudsin, oli isa juba läbematult mind ootamas. Vähe sellest, ta kihutas kõik võõrad lükandsirmi taha ja pajatas minu kätt pitsitades ja silitades lugusid kaugest minevikust, millest mina midagi ei teadnud: ajast, mil tema ja mu ema abiellusid. Kuidas nad emaga kahekesi kummutit käisid ostmas, sushit sõid. Need kõik olid lihtsad ja igapäevased lood, kuid teda kuulates tõmbusid mu silmalaud vähehaaval pisaratest kuumaks. Ka mu isa kõhnunud põski mööda voolasid pisarad.

Minu isa suri järgmisel hommikul ilma suuremate piinadeta. Paistis, et enne siit ilmast lahkumist kaotas ta aru, sest ta ütles: „Vaata, kui palju heisatud lippudega sõjalaevu tuli! Hüüdkem kõik koos „Hurraa!!”” ja muud säärast. Ma ei mäleta oma isa matust. Mäletan vaid, et kui ma isa surnukeha haiglast tema koju toimetasin, säras mu isa surnuvankri kohal suur kevadine kuu.