Читать книгу Mandariinid tihnikus - Ryunosuke Akutagawa - Страница 6

II

Оглавление

Mul on üks vanem õde. Ehkki ta ise on põdura tervisega, andis ta elu kahele lapsele. Otse loomulikult pole tema see õde, keda siia „Surnuraamatusse” üles märkida tahan. Tahan kirjutada hoopis oma vanimast õest, kes täpselt enne minu sündi oma noore elu jättis. Meie kolme õe-venna seast olevat tema kõige nupukam olnud.

Ta nimi oli Hatsuko[7.], küllap sellepärast, et ta oli pere esimene laps. Minu kodu budistlikul altaril on praegugi Hat-chani pisike raamitud pilt. Hat-chan ei näe üldse väeti välja. Tema mõlemad naerulohukestega põsed on punnis ja ümmargused nagu keedetud oad…

Hatsuko oli meist kolmest see, kellele mu ema ja isa kõige lahkemalt armastust jagasid. Ta käis Shiba Shinzenza linnaosast ekstra proua Summersi lasteaias kaugel Tsukiji kandis. Igal laupäeval viidi ta tingimata ööseks mu ema lapsepõlvekoju Honjos. Välja minnes olid tal alati seljas mitte kimono, vaid tollal, 1880ndatel, ultramoodsad läänelikud riided. Mäletan, et kui ma algkoolis käisin, siis anti mulle mängimiseks Hat-chani riiete räbalaid, mida ma siis kummist nukule ümber sättisin. Nagu kokkulepitult olid kõik ta riided peenikese lillede ja muusikainstrumentide mustriga välismaisest puuvillriidest.

Ühe kevadise pühapäeva pärastlõunal jalutas Hat-chan aias ja hüüdis külalistetoas istuvale tädile (minu kujutluses kannab ta ka selle juhtumi ajal euroopalikke riideid): „Tädi, mis selle puu nimi on?”

„Millise?”

„Selle, millel õiepungad on.”

Minu ema perekonna kodu aias kasvas üks madal ebaküdooniapõõsas, mille oksad rippusid vana kaevu kohal. Arvata võib, et Hat-chan seisis seal, juuksed patsis, ja uuris suuril silmil põõsa okkalist oksa.

„Sel puul on sama nimi mis sinulgi.”

Kahjuks ei saanud Hat-chan tädi naljale pihta.

„Mis ta nimi on siis „lollipuu” või[8.]?”

Iga kord, kui Hat-chan jutuks tuli, meenutas tädi seda vestlust. Isegi praegu. Tegelikult ei olegi Hatsukost ringlemas mitte ühtegi muud lugu. Vaid mõned päevad pärast seda lebas ta oma pisikeses kirstus. Ma ei mäleta ta postuumset nime, mis kodusele budistlikule altarile asetatud puust nimetahvlile oli nikerdatud. Aga seda, et ta surmapäevaks oli viies aprill, mäletan ma kummalise selgusega.

Miks ma küll oma kadunud õe suhtes – mulle täiesti tundmatu õe suhtes – sellist lähedust tunnen? Kui Hatsuko veel praegugi elaks, oleks ta üle neljakümne aasta vana. Võib-olla sarnaneks neljakümneaastane Hat-chan Shiba kodu teisel korrusel uimaselt piipu popsutava emaga? Vahel tundub mulle, et üks neljakümneaastane naine – kes teab, on see siis mu ema või õde – jälgib mind kusagilt nagu viirastus. On see vaid minu kohvist ja suitsust piitsutatud närvide vili? Või on selle nägemuse sünnitanud üleloomulikud jõud, mis vahetevahel, mingite teadmata asjaolude kokkulangemisel võivad oma palet meie reaalses maailmas näidata?

Mandariinid tihnikus

Подняться наверх