Читать книгу Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus - Sally Andrew - Страница 10

Kui Jessie oli läinud, ei pesnud ma isegi nõusid ära; läksin õue ja istusin metalltoolile sidrunipuu varju ning avasin ümbriku. Käekiri oli samasugune nagu teiseski kirjas.

Hea Tannie Maria!

Mulle on Teie retseptid alati meeldinud. Loen neid igal nädalal.

Mul on häbi Teile kirjutada seekord nõuande saamiseks. Tegin voodi ära ja peaksin magama heitma, aga pärast seda, mis äsja juhtus ...

Ma tõotasin, et armastan seda meest ja kuuletun talle. Räägin oma abikaasast. Armastus on kokku kuivanud, aga ma annan endast parima. Tema täidab ka oma rolli: maksab meie poja eest, kes on ajuhalvatuse tõttu hooldekodus.

Ta peksab mind ainult siis, kui ta on purjus või armukade. Kui ma vastu ei hakka, siis pole asi väga hull. Pärast ta vabandab, ja mingil veidral põhjusel ma usun teda, ja ta lubab, et enam ta nii ei tee, aga seda ma ei usu. Mõnikord miski temas murdub. Ma arvan, et asi on seotud tema isaga ja sõjaväeteenistusega. Ta näeb sõjaväest õudusunenägusid. Ma ei otsi talle vabandusi – ütlen lihtsalt, et ta ei ole koletis.

Mu suu kuivas ja ma tõusin püsti, jättes pooleldi loetud kirja toolile. Läksin tuppa ja valasin endale külmikust klaasi vett. Käed värisesid pisut. Mu rinnas tekkis valu, kui vett alla neelasin. Nii juhtub siis, kui ma külma vett liiga kiiresti joon. Läksin tagasi aeda ja lugesin edasi.

Ta peksab mind umbes kord kuus. Seksime kord nädalas. Nii et 25 päeva kuus ta mind eriti ei tüüta. Ühe oma sõbrannaga veedan ma palju õnnelikke tunde – ta käib mul külas, kui meest kodus ei ole. Ma töötan ainult kahel hommikul nädalas, nii et ma veedan palju aega kodus. Me tunneme selle naisega teineteise vastu omamoodi armastust, ehkki mina eelistan seda platoonilisena hoida.

Too naine kinkis mulle pardid. Kolm valget iluparti. Tegime tiigi korda, et nad saaksid seal ujuda.

Nende partide vastu tundsin ma esimest korda täiesti puhast armastust. Ilma süütunde ja valuta. See oli puhas ja helge rõõm. Võisin neid tundide kaupa vaadata. Kuidas nad ujuvad. Kuidas nad paterdavad. Kuidas nad murus tuustivad. Kuidas nad lebavad, nokk sulgede vahele torgatud.

Ta lasi nad maha.

Kõik kolm.

Oma kuradi jahipüssiga.

Nad magasid.

Ma tahtsin ta ära tappa. Haarasin kööginoa ja jooksin tema poole. Ta hoidis mu käsi kinni, kuni ma ennast jõuetuks olin karjunud.

Mu mees oli pudeli Klipdrifti brändit joonud. Ta oli mu sõbranna ja partide peale armukade. Aga viimane piisk karikasse oli karri, mille ma valmistasin. Ta ütles, et mu talleliha on vintske ja et karri on liiga vürtsikas. Ta ütles, et ma ei hooli temast. Mõlemas asjas oli tal õigus.

Kas Te saaksite mulle palun hea lambakarri retsepti saata?

Ehk on Teil muid nõuandeid?

Siiralt Teie

üksildane naine

Istusin seal pikka aega, kiri süles, vaatasin oma veldskoen’e ja mulle meenusid asjad, mida ma ei tahtnud meenutada. Päike surus mind aegamisi varjust välja ja ma tundsin selle soojust oma jalgadel ja õlgadel. Aga ma värisesin ja tundsin, et mul on külm. Korraga hakkas mul palav ja päike kõrvetas mu nahka. Tuulehoog sahistas puulehti, tõusin püsti ja läksin tuppa.

Mul oli kõhus paha tunne. Sõin ära viimase külmutatud banaani ja see tõukas halva enesetunde kõrvale. Ma ei tundnud enam kõhus peale šokolaadiga banaanide suurt midagi. Aga mu mõtted, need liikusid ikka sinna, kuhu ma ei tahtnud neid suunata. Käed hakkasid jälle värisema.

Tegin endale suure kruusi kohvi, panin sinna palju suhkrut ja viisin selle välja, stoep’i lauale, koos tolle naise kirja, pastaka ja paberiga. Arvasin, et magus kohv ajab asjad joonde. Aga isegi pärast kogu selle kohvi ärajoomist tundsin end ikka sandisti. Olin tulvil kurbust, mida ma ei suutnud maha raputada. Pikki aastaid olin ma veetnud mehega, kes oli paljuski samasugune nagu tema abikaasa. Mitte päris samasugune. Tema ei olnud mu parte maha lasknud. Mul polnud parte. Ega head sõbrannat, kes oleks mulle valgeid parte kinkinud. Ja ta peksis mind pigem kord nädalas, sunniviisiline seks oli kord kuus. Kui mul vedas. Aga ikkagi kõlas see lugu samamoodi. Isegi Klipdrifti brändi oli sama. Mina ei tormanud kordagi noaga tema poole. Ja ma ei jätnud teda maha. Kartsin surma. Ja kartsin elamist.

Kui Fanie sai südameataki ja suri, pääses minus miski valla. Aga kuni ta elas, ma lihtsalt ei saanud põgeneda. Isegi meie kiriku preester ütles, et mu kohus on jääda oma abikaasa kõrvale, ning nii ma siis jäin ja jäin.

Lootsin, et see naine ei tee samamoodi. Võtsin pastaka. Loomulikult me ei hakanud tema kirja trükis avaldama, aga võisime avaldada retsepti ja minu kirja talle. Mõtlesin kaua, mida öelda: kirjutasin ja tõmbasin kirjapandu maha. Mul kulus selle peale kaks tundi ja kausitäis mangosorbetti. Lõpuks kirjutasin nii.

Ma elasin liiga kaua aastaid koos mehega, kes mind peksis. Sinikad ja luumurrud paranevad. Aga süda, see võib saada jäädava kahjustuse. Armastus on hinnaline asi. Kui elate koos mehega, kes teid väärkohtleb, peaksite ta maha jätma. Ma tean, et on palju põhjuseid, miks see on raske. Aga see on võimalik.

Te suudate enamat kui mina. Teie saate oma südame päästa.

Seejärel panin kirja parima retsepti, mida teadsin aeglaselt valmistatud lambakarri kohta. (Mu mõtted rändasid muskaatveiniga valmistatud pardiprae suunas, aga seda ma loomulikult ei kirjutanud.) Lambakarri retsepti leiate käesoleva raamatu lõpuosast koos kõigi teiste retseptidega. See on väga õrn ja maitsev roog, suurepärane koos kurgi- või tomati-sambal’iga.