Читать книгу Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus - Sally Andrew - Страница 9

Sjoe, ilm oli tõepoolest kuum ja need külmad retseptid näisid paljutõotavad. Aga mu laual oli veel kaks avamata ümbrikut. Kirjad ei kõnetanud mind sama valjusti kui külmutatud banaanid.

„Lähen töötan kodus,” laususin Hattie’le. „Ma pean paar retsepti järele proovima.”

„Mhmh,” kostis ta.

Tal oli pliiats suus, kulm kortsus, ning ta töötas edasi.

„Hattie, mis kell see laupäevane pidu algab?” küsis Jessie.

Jessie oli oma laua taga ja võttis ühest oma taskust väikese märkmiku.

„Täiesti jabur,” lausus Hattie oma arvuti nuppe vajutades. „Mis? Kell kaks pärastlõunal.”

Tõusin püsti, kirjad näpus.

„Need retseptid peavad õnnestuma,” ütlesin mina. „Peavad vastupandamatud olema.”

Hattie tõstis pilgu oma töölt.

„Maria, kullake, mine muidugi!”

Mu väike pikap oli pargitud mõne puu jagu toimetusest eemale, Jessie punase motorolleri kõrvale. Püüdsime Hattie Toyota Etiosest mõnevõrra kaugemale hoida; mul juba oli üks mõlk, mille ta mu auto uksele oli teinud. Mu Nissan 1400 oli kahvatusinine – nagu Karoo taevas varahommikul. Kastikattega, mis oli valge nagu väikesed kohevad pilved. Ehkki see kate oli enamasti tolmusem kui pilved. Olin kõik aknad lahti jätnud ja auto oli jakaranda varjus, aga ikka oli autos kuum nagu praeahjus. Jäätise tegemiseks oli tõesti õige päev.

Astusin Sparist läbi, et koostisaineid varuda. Parajasti oli vaikne kellaaeg, nii et mul õnnestus poest välja astuda pärast seda, kui olin lobisenud kõigest kolme inimesega. Mitte et mulle lobisemine ei meeldiks. Need magusad külmad road lihtsalt kõnetasid mind võrdlemisi valjusti, nii et ma ei suutnud inimesi õieti kuulatagi.

Tundsin küpsete mangode lõhna, kui sõitsin talumaadest mööda, läbi avara veldi, madalate pruunide mägede vahel. Pöörasin kruusateele, mis suundus mu kodu poole, sõitsin mööda eukalüptipuudest ja parkisin auto sissesõiduteele lavendli kõrvale. Kaks pruuni kana lebasid kurerehapõõsa varjus; nad ei tõusnud püsti, et mind tervitada.

Läksin kööki ja panin toidukoti mütsuga suurele puidust lauale ning koorisin siis kohe kuus banaani ja pistsin need Tupperware’i karbis sügavkülma. Hakkisin tükkideks neli mangot ning asetasin ka need sügavkülma. Seisin kraanikausi äärde, et mangokoortelt viljaliha ära süüa ja kleepuvad mangokivid puhtaks limpsida. See oli must töö.

Seejärel tampisin oma puidust uhmrit ja uhmrinuia kasutades sarapuupähklid peeneks ja röstisin neid pannil kergelt. Maitsesin, kuniks nad alles soojad olid. Murdsin šokolaadi tükkideks ja panin selle kahekordsesse veesärgiga potti. Sulatama kavatsesin hakata siis, kui banaanid on läbi külmunud. Maitsesin tumedat šokolaadi. Proovisin seda koos pähklitega, et nende kahe kombinatsiooni katsetada. Panin veel pähkleid ja šokolaadi valmis, et maitsmisele kulunud koguseid asendada. Banaanidel ja mangodel pidi kuluma paar tundi, et need läbi külmuksid. Kuidas ma nii kaua oodata pidin jaksama? Kirjad. Olin töö juurest kaks kirja kaasa võtnud.

Otsustasin kirjadega välja minna, et saaksin ilma segavate asjaoludeta keskenduda. Istusin varjulisele stoep’ile ja avasin ühe ümbriku. Selle oli saatnud väike tüdruk, kellele meeldis üks poiss, aga kes ei teadnud, kuidas poisiga sõpradeks saada. Kirjutasin talle lihtsa külmkapi-koorekommide retsepti. Väikesed poisid ei ütle kunagi koorekommidest ära.

Järgmises kirjas, mille ma avasin, seisis: Pagan küll, ma olen ikka täielik idioot. Palun rebige mu viimane kiri puruks. Kui mu mees peaks seda kunagi nägema või sellest kuulma ... Ma olen juhmard. Palun ärge seda avaldage. Hävitage see. Ma väga palun teid!

Mis viimane kiri? Mida ta kartis? Vaatasin ümbriku postitemplit. Ladismith. Tempel oli löödud kaks päeva tagasi. Helistasin toimetusse, kõne võttis vastu Jessie.

„Tervist, Tannie M,” lausus ta.

„Kas ma jätsin oma lauale ühe kirja?” küsisin ma.

„Oota natuke, ma vaatan.” Vaatasin köögikella, kui Jessie toru kõrvale pani. Banaanide külmikusse panekust polnud veel tundigi möödas. „Ei, seal ei ole midagi. Aga pärast seda, kui sa ära läksid, käis postiljon. Sulle on ka kiri.”

„Valge ümbrik,” vastasin ma. „Ladismithi templiga, postitatud kaks-kolm päeva tagasi?”

„Mmm ...” lausus Jessie. „Jah.”

„Ma teen parajasti külmutatud banaane šokolaadi ja pähklitega,” mainisin talle. „Kui sul tekib tahtmine millalgi läbi astuda ...”

„Ma võiksin lõunapausi ajal sinu juurde sõita? Toon su kirja ära.”

„Väga hea,” kostsin vastuseks.

Mul oli naise kirjas mainitud mehe suhtes kahtlane tunne. See tekitas mu kõhus ebamugava mureaimduse. Otsustasin, et pistan parem midagi magusat suhu. Banaan ei olnud veel külmunud, aga pähklite ja šokolaadiga maitses see hästi. Pidin retsepti korralikult katsetama – külmutatud banaani ja sulatatud šokolaadiga –, ja seetõttu piirdusin vaid ühe banaaniga.

Et köögist välja saada, panin jalga veldskoen’id, selga vanad riided ja pähe õlgkübara ning läksin juurviljaaeda. Mul oli kaks paari veldskoen’e: üks paar ilusamaid, heledaid ja khakivärvi, ning teine paar tumepruune, mis sobisid aiatöödeks paremini. Väljas oli kuum nagu praeahjus, kuid osa aiast oli sidrunipuu varjus ning ma põlvitasin sinna maha ja asusin umbrohtu kitkuma.

Mu lehtsalatil olid mõned teod – viskasin nad kompostihunnikusse, kust kanad pidid nad üles leidma.

Ma olin õnnega koos, et mul oli hea puurkaevuvesi. Juba liiga kaua polnud sadanud. Karoo päike püüab taimedest ja inimestest kogu niiskuse välja imeda. Meie aga knyp’ime seda, hoiame sellest tugevasti kinni. Väikesed vygie’d ja teised lihaktaimed suudavad kõige paremini niiskust tugevasti kinni hoida. Mina määrisin oma nahka õhtuti oliiviõliga, et ma ei muutuks vinnutatud lihaks. Aga kui ma välja lähen, siis ma seda ei kasuta: muidu praeks päike mind Tannie Maria vetkoek’iks, õlis küpsetatud pirukaks.

Mõne aja pärast hakkas päike liiga tegema. Tõusin püsti ja pühkisin põlvedelt mulla maha ning pesin aiakraani all käsi. Võtsin kübara peast ja loputasin nägu külma veega ning kuivatasin taskurätiga. Seejärel läksin tuppa, panin šokolaadi kahekordsesse veesärgiga keedunõusse sulama ja võtsin mangod sügavkülmast välja. Need olid külmunud, aga mitte kivikõvad: ideaalsed. Purustasin need blenderis ning asetasin selle maitsva sorbeti Tupperware’i karbis tagasi sügavkülma.

Kui kuulsin Jessie motorollerit lähenemas, võtsin banaanid sügavkülmast välja ja tõstsin sulanud šokolaadi pliidilt ära. Kasutasin väikesi braai-tange, et külmutatud banaanid tumeda šokolaadi kaussi pista ning neid seejärel röstitud pähklite taldrikul veeretada.

Jessie’l oli muie näol, kui ta kööki astus.

„Oo, Tannie M, siin on väga lekker lõhn. Jislaaik, misasi see on?”

Jessie pani kiivri ja teksajaki köögitoolile ning vaatas šokolaadi ja pähklitega banaane, mida ma parajasti küpsetuspaberile asetasin. Kui olin viis banaani valmis saanud, pistsin need sügavkülma.

„Kõigepealt eelroog,” ütlesin talle ja serveerisin meile kaks kausikest mangosorbetti.

„Vau, see on küll super, Tannie. Mis siin sees on?”

„Mangod.”

„Jah, aga mis veel?”

„Ainult mangod.”

„Ei usu. Tõesti või?”

„Jaa. Zillid on kõige paremad, aga praegu pole veel nende hooaeg. Need Tommy Atkinsid on ka väga head. Ahjaa, natuke laimimahla panin ka peale, et lisamaitset anda.”

„Vau. Geniaalne.”

Panin meie tühjad kausid kraanikaussi ja võtsin pearoa jaoks kaks taldrikut. Jessie kohendas oma vööd.

„Mis kraami sa seal vöö peal kannad, Jessie?” küsisin ma talt banaane taldrikutele tõstes.

„Mmm ...” kostis ta vastuseks, patsutades mitmesuguseid taskuid, mis ta puusade kohal rippusid. „Fotokas, telefon, märkmikud, nuga, taskulamp, pipragaas. Selline kraam.” Jessie vaatas nüüd šokolaadiga banaani. „See näeb küll välja, mm ... väga maitsev.”

„Nad näevad niimoodi natuke naljakad välja jah,” vastasin ma. „Päris õige see asi ei ole.”

„Kas me sööme neid näppudega?”

„Ma ei tea päris täpselt,” kostsin ma. „Ma pole neid kunagi varem teinud. Näe, võta nuga ja kahvel ... Aga oota korraks. Vahukoor! Seda on neile ka vaja.” Panin meie kummagi taldrikule suure kuhja vahukoort. „Nii, nüüd on juba parem.”

Hakkasime sööma noa ja kahvliga, aga lõpuks sõime ikka sõrmedega, sest banaanid olid lihtsalt liiga maitsvad, et raisata aega nendega jändamise peale.

Üks kõige toredamaid asju Jessie juures on see, et ta hindab head toitu. Tal on eneseteadlik keha, ja polster on tal õigetes kohtades.

Me ei rääkinud, aga Jessie sulges silmad ja mõmises pisut.

„Jislaaik,” sõnas ta, kui oli söömise lõpetanud: „See on parim banaan, mida ma oma pagana elus üldse kunagi söönud olen.”

Naeratasin ja tõstsin talle magusrooga juurde. Veel ühe banaani šokolaadi ja pähklitega, ning vahukoort. Tõstsin endale ka ühe, et temaga solidaarne olla. Tahtsin, et saaksin Jessie eneseteadlikkuse saata tollele tüdrukule, kellele selle retsepti pidin saatma.

Jessie tõmbas viimased šokolaadijäljed oma taldrikult ära. Seejärel ta ohkas ja puudutas üht oma käsivarrele tätoveeritud gekot. Tal on seda mõnikord kombeks teha, kui ta end õnnelikuna tunneb.

„Ma peaksin nüüd tagasi minema,” ütles ta püsti tõustes ja ühte oma vöötaskut avades. „Siin on su kiri.”

Tundsin oma kätes kuumust.