Читать книгу Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus - Sally Andrew - Страница 13

Terve järgmise nädala leinas Lõuna-Aafrika Mandelat ja tähistas tema eluaega. Kogu maailmast tulid inimesed talle austust avaldama. Johannesburgis peetud mälestusteenistusel avanesid taeva kraanid ning vihma muudkui sadas ja sadas. Kuulasime osaliselt seda teenistust Gazette’i toimetuses. Kontor oli kuum ja kuiv ning me istusime vaikselt, ventilaator üha pöörles ja pöörles aeglaselt. Tansaania president meenutas meile, et Aafrikas on vihm suurim võimalik õnnistus. Vihma sajab, kui suur pealik kohale jõuab. Taevalaotus tähistas pealik Mandela äraminekut taevasse.

„Teate, tema vanaema oli san,” lausus Jessie. „Bušmanid oskavad vihma teha.”

Barack Obama kõne ajal hakkas Jessie nutma ja isegi Hattie pühkis taskurätikuga silmanurki. Minu nutud olid juba nutetud. Mind üllatas, kui liigutatud oli Jessie. Tema oli liiga noor, et Mandelat tunda. Kuid Mandela oli sedasorti mees, kelle lugu ja unistused ületasid vanusepiire. Ja nii nagu Mandela ja Obama, nii oli ka Jessie tulihingeline õiglusearmastaja.

Meile kõigile meeldis Obama tsitaat – mis Mandelat vee peal hoidis, kui ta kõik need aastad vangis oli – selle kohta, kuidas inimene on ise oma hinge kapten. Mandela matusepäev oli mitteametlik riigipüha. Mind üllatas, et isegi Ladismithi linn pidas puhkepäeva, et Nelson Rolihlahla Mandelale austust avaldada. Kakskümmend aastat tagasi oleksid valged ja isegi paljud värvilised temas terroristi näinud, nagu mu emagi. Aga Mandela suutis eluajal ja isegi surmas nende südameid võita. Ta meenutas meile kõigile headust, mis on meis endis ja mida me üksteise vastu tunneme.

Kohtusin Jessie ja Hattie’ga Ladismithi hotelli baaris, mis oli tulvil inimesi, kes vaatasid matuseteenistust suure ekraaniga telerist. Hotell pakkus tasuta kohvi ja kuivikuid ning hotelli töötajad olid toonud lisaks tavalistele puutoolidele hulga valgeid plasttoole. Kardinad olid ette tõmmatud, nii et me saime kenasti telerit vaadata.

Ülikonnas pangajuhataja istus vana värvilise mehe kõrval, kes käib Spari ukse ees kerjamas. Noored mustanahalised politseinikuhärrad jõid kohvi koos vanade valgenahaliste naistega, kes töötasid mööblipoes. Kõik istusid üheskoos, nagu olnuks tegu vanade sõpradega – tavaliselt sellist asja Ladismithis ei näe.

Kui Mandela kirst ära kanti, pidin pingutama, et mitte nutma puhkeda. Istusime Jessie ja Hattie’ga, pead püsti. Lootsin, et Mandela vaim elab meis mingil kujul edasi.