Читать книгу Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus - Sally Andrew - Страница 11

Paar nädalat hiljem kõndisin hommikuses kuumuses oma veldskoen’idega mööda teerada toimetuse poole. Ukse juurde jõudes kuulsin hääli.

„Väga hea!” ütles Hattie. „Ma teadsin, et sa suudad pidustustest suurepärase artikli kirjutada.”

„Ehh, Hattie, ole nüüd. Aga sellest loost, mida ma tahtsin sinuga arutada. Kohalikust põllumajandusest ja sellest, kuidas ülekarjatamine ja pestitsiidid ökosüsteemi täiesti pahupidi on keeranud ...”

„Maria!” lausus Hattie mind nähes ning lõi käsi kokku. „Vaata ainult, milline kuhi kirju su laual on. Eks ole ju suurepärane?”

Seisin laeventilaatori all ja tundsin, kuidas õhk kuivatab higi mu näol ja kaelal. Mu pruun puuvillane kleit oli kortsus ja kleepus ihu külge, ehkki hommikul, kui ma selle selga olin pannud, oli see ideaalne. Hattie istus oma laua taga ja pühkis pehmetelt aprikoosikarva puuvillastelt pükstelt ühe mustusekübeme. Ma ei tea, kuidas tal õnnestus alati nii elegantne välja näha. Jessie muigas ja ulatas mulle klaasi külma vett. Naeratus säras ta ümaral pruunil näol.

„Dankie, skat,” kostsin vastuseks, ja ulatasin talle Tupperware’i karbi. „Mul on sulle bobotie’t.”

„Oo, lekker,” sõnas Jessie ja pani karbi väikesesse külmikusse.

Ta seisis hetke külmiku avatud ukse ees ning tõstis oma paksu hobusesaba musta värvi jaki pealt üles. Ta lasi õhul jahutada oma nägu ja kukalt.

„Girl on fire,” laulis Jessie mobiil. Ta võttis selle taskust välja ja vajutas nuppu, mille peale laulmine lakkas.

„Kõigest meeldetuletus,” sõnas ta.

„Jumala pärast, Jess! Meile pole vaja meelde tuletada, et palav on,” lausus Hattie.

„Ei,” kostis Jessie naeratades. „See tuletab mulle meelde, et ma vaataksin ühte veebilehte, mis peaks nüüd valmis olema ...”

Ta läks ja klõpsas paari nuppu oma arvutil. Istusin oma laua taha koos klaasitäie külma veega. Olime rubriigiga algust teinud kaks nädalat tagasi ja kirjad üha saabusid. Paljud ihaldasid mu retsepte ja nõuandeid. See oli päris suur vastutus, aga ma nautisin seda. Kui ma kellelegi retsepti andsin, siis valmistasin selle järgi tavaliselt ka endale süüa. Kui ma parajasti ei kirjutanud, siis valmistasin mõnd rooga. Koguselt rohkem, kui ma ise jaksasin ära süüa. Mõnikord külmutasin ülejäänud toidu, sageli tõin seda Jessie’le.

Panin klaasi lauale ja võtsin kätte suure peotäie kirju.

„Jinne,” sõnasin. „Kuidas ma nende vahel valin?”

Paigutasin need laiali nagu pasjansikaardid. Lehes oli ruumi ainult ühe või kahe kirja trükkimiseks nädalas ja ma tundsin end kehvasti nende suhtes, kellele ma vastata ei saanud. Mõned neist olid mulle andnud oma aadressi ja ma saatsin neile vastuse. Aga enamikul aadressi polnud.

„Maria, kullake, me oleme su probleemiga tegelenud,” lausus Hattie. Ta vaatas Jessie poole, kes istus oma arvuti taga. Jessie noogutas ja näitas Hattie’le ülestõstetud pöialt. „Ja meil on väga hea meel sulle teatada, et meil on nüüd töötav veebileht. Sain Väike-Karoo kinnisvaramaakleritelt toetust. Me saame hulganisti su kirju veebilehele panna. Ja inimesed saavad oma kirju sulle meili teel saata.”

„Tule vaata,” kutsus Jessie.

„Oeh,” kostsin vastuseks. „Aitäh, skat.” Ma ei tahtnud, et mu vastus kõlaks tänamatult. „Asi on selles, et ma pole kindel, kas enamikul neist, kes mulle kirjutavad, üldse on veebiasjandusi. Nad on lihtsalt ... tavalised inimesed.”

„Tead, see paneks sind üllatuma,” ütles Jessie. „Paljudel on kodus internet. Ja paljudes väikestes linnades on nüüd internetikohvikud.”

Läksin ja vaatasin veebilehte Jessie ekraanil. Selle nimi oli Klein Karoo Gazette, täpselt nagu ajalehelgi. Jessie klõpsas kusagil ning avanes leht pealkirjaga „Tannie Maria armunõuannete ja retseptide rubriik”. Lehel oli joonistus toredast tannie’st, kes oli pisut minu moodi (ehkki natuke paksem), kätel ilus südamekujuline kook.

„Tõepoolest kena,” ütlesin ma. „Ma tean, et ma olen ajast maha jäänud ... kogu selle veebiasjandusega.”

„No selgita talle, Jessie, mis sa korraldasid.”

„Ma rääkisin Parmalati juustupoe juhatajaga,” lausus Jessie. „Nad ostsid natuke reklaamiruumi su rubriigi kõrval ja ... tead ju küll, neil on poes see teadetetahvel kuulutuste ja muu infoga? Nad olid nõus veel ühe tahvli üles panema, kus oleksid ainult Tannie Maria kirjad ja retseptid.”

„Ag, moederliefie,” vastasin ma neile mõlemale naeratades. „Väga lahke neist.”

„Ja nüüd,” lisas Hattie, „me saame sulle töö eest natuke rohkem maksta. Kõigi nende lisanduvate kirjade eest, mida sa postitama hakkad.”

„Enamik inimesi kirjutavad anonüümselt,” ütlesin ma, „nii et ma ei saa neile vastata.”

„Ei, kullake, ma pean silmas veebilehele ja teadetetahvlile postitamist.”

„Parmalatiga on veel nii,” kostis Jessie, „et nad paluvad sul retseptides piimatooteid kasutada. Koort ja juustu ja muud sellist.”

„Kõigis retseptides või?” küsisin ma.

„Ee, ei, aga paljudes neist, mis teadetetahvlile üles lähevad.”

„Sobib,” ütlesin ma. „Mulle meeldib juust.”

Pidin hakkama enne tööleasumist kohvi tegema, aga käekiri ühel ümbrikul peatas mind. Lükkasin teised kirjad kõrvale, istusin ja avasin ümbriku.

Kiri oli surnud partidega naiselt.

Kirjas seisis:

Teade Tannie Mariale (mitte avaldamiseks)

Lambakarri oli oivaline. Näis, et see rahustas mu meest natuke. Jätsin pisut ka oma sõbrannale, kellele see samuti meeldis.

Teen plaane, kuidas saaksin ära minna. Ma pean lihtsalt pinnal püsima, kuni olen kõik paika saanud.

Aitäh!

Mõnikord ma soovisin, et mulle ei saadetaks kirju anonüümselt. Et ma saaksin tagasi kirjutada. Aga praegu ma kartsin, et naise abikaasa võib mu kirja enda kätte saada. Kirjutasin pardinaisele vastuse oma mõtetes: „Te saate sellega hakkama! Ma saadan teile kõik oma retseptid, et teid aidata.”

Mul on kontoris sahtel, kus ma oma tänukirju hoian. Aga tema kirja ma sinna ei pannud. Tundsin tema pärast muret, sest ta polnud veel pääsenud. Plaanisin ta kirja koju kaasa võtta ja kuhugi erilisse kohta asetada.

Tegin meile kõigile kohvi ja lugesin siis teised kirjad läbi. Hattie ja Jessie vaidlesid mingi artikli üle, aga ma lülitasin end nende häälekõminast välja ning töötasin oma sülearvutil. Mulle meeldib käsitsi kirjutada, aga arvutiga on lihtsam vigu parandada.

Lõunaajaks hakkas mu pea valutama, ent südames oli hea tunne. Ainult kahele kirjale pidin veel vastama. Kõigile teistele – teismelistele ja vanaemadele, meestele ja naistele, kes kirjutasid oma probleemidest ja unistustest, olin andnud pisut nõu ja hea retsepti. Parim retsept, see, mis mulle lõunat meelde tuletas, oli kartulisalat piparmündi ja koorega. Pidin kohe koju minema ja selle retsepti järele proovima. Tahtsin ka pardinaise kirja koju viia. Ma ei saanud temaga ühendust võtta, aga ma sain hoolitseda selle kirja eest, just nagu olnuks see killuke teda ennast.

„Ma lähen koju,” ütlesin Hattie’le.

Mu kodus oli jahedam kui kontoris. Ja mul oli jääkülma isetehtud sidrunijooki.

„Taevas hoidku,” lausus Hattie käekella vaadates, „kell on juba üks!”

„Mul on enamik kirju valmis, homme võtan kaasa,” ütlesin teistele. „Pean veel välja mõtlema, millised lähevad ajalehte ja millised juustuveebi.”

Hattie naeris. Tal oli omamoodi tilisev naer. Jahe nagu vesi.

„Saad aru küll, mida ma öelda tahan,” ütlesin talle. „Mul on liiga palav ja ma olen liiga näljane, et saaksin selgelt rääkida.”

Enne oma väikesesse sinisesse pikapisse istumist avasin mõlemalt poolt uksed ja ajasin kuumalained autost välja. Aga ikka põletas iste mu nahka igalt poolt, kus kleit mind ei katnud. Jätsin sõidu ajaks aknad lahti ja õhk puhus mu kopsud kuivaks.

Künkad lebasid madalal, just nagu suudaksid nad kuumuse eest pääseda. Towerkopi kalju Swartberge tipus päikese eest varju ei otsinud ning sirutas oma kiila, lõhenenud pea kõrgele taevasse. Mäeküljed paistsid hägusate ja virvendavatena.

Kui olin koju jõudnud, ei olnud mul kõigepealt mahti isegi sidrunijooki valada: viisin kirja köögiriiulile. Suure retseptiraamatu vahele, mille olin saanud emalt. Avasin „Kook en Geniet’i” leheküljed. Voltisin pardinaise kirja raamatulehtede vahele ja sulgesin raamatu naise sõnade ümber. Raamat just nagu hoidis teda, saatis talle kõike, mida ta vajas.

Veetsin pärastlõuna oma kartulisalati seltsis, kõigepealt seda valmistades ja seejärel oma stoep’i laua taga süües. Pärast seda istusin allesjäänud salati kõrvale oma kahe viimase kirja, pastaka ja paberiga.

Üks kiri oli noorelt tüdrukult, kellel ei olnud sõpru ja kes pidi koolitööna koostama kokandusprojekti. Teine oli vanalt mehelt, kes elas üksinda oma talus ja kellel oli külmikus liiga palju hakkliha. Tundsin kirjutajate õnnetut meeleolu ja istusin selle tundega mõnda aega, püüdes välja mõelda, mida ma saaksin neile anda. Nad küsisid mult retsepte, aga ilmselgelt olid nad üksikud ja tahtsid armastust. Armastuse retsepti mul ei olnud.

Aga kui ma saaksin neile anda väga häid retsepte, lihtsaid, selliseid, mille järgi nad saaksid ise toitu valmistada, võiksid nad kellegi külla kutsuda seda toitu sööma ... Teadsin suurepärast juustuga makaronide retsepti, mille saaksin tüdrukule saata. Ja vanale mehele sain saata ülihea spaghetti Bolognese retsepti. Ja isegi kui nad peaksid neid üksinda sööma ...

„Kui sa enda vastu aus oled,” ütlesin kartulisalatile, „siis kas armastuse tunne on tegelikult kuidagi parem kui rahuldustunne heast roast?”

Toit on hea kaaslane, aga see ei vasta sulle, vähemalt mitte sõnadega. Võib-olla on just see üks põhjuseid, miks toit on hea kaaslane. Aga kuidagi see minuga siiski suhtles, sest korraga tabasin ma end selle koorese piparmündiga kartulisalati jäänuseid suhu pistmast.

Mu suu oli tulvil väga häid maitseid, mu kõht oli täis ning ma vastasin ise oma küsimusele: „Minu meelest ei ole.”