Читать книгу Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus - Sally Andrew - Страница 12

Järgmisel hommikul helises telefon. Helistajaks oli Hattie.

„Oled sa juba kuulnud?” küsis ta. „Nelson Mandela suri täna öösel.”

Kui olin telefoni käest pannud, tegin endale tassi kohvi ja võtsin kaks kuivikut ning istusin stoep’ile. Aga juba enne, kui ma kohvi oma huultele olin saanud tõsta, hakkasid minust pisarad lekkima.

Mandela oli 95-aastane ja ta oli juba mõnda aega haige olnud, aga ikkagi tuli see šokina. Vaatasin pruuni veldi, kortsulisi gwarrie’sid ja kaugeid mägesid. Pisarate tõttu tundus mulle, nagu sajaks vihma, aga taevas oli avar ja tühi. Teadsin, et igal pool nutavad inimesed koos minuga Tata Mandela pärast.

Siis hakkas mu kõht värisema, pisarad tõusid sügavalt mu sisemusest ja ma mõistsin, et nutan ka omaenda isa pärast. Mu papa oli mind liiga varakult üksi jätnud.

Suunasin pilgu kaugele veldi ning jätsin südame valla kurbusele ja uhkusele oma isa ja Mandela üle.

Mõnikord mõtlesin, et isa jättis mu ema maha Mandela pärast. Aga loomulikult ei saanud ma süüdistada Mandelat, kes lõppude lõpuks oli üle kahekümne aasta istunud Robbeni saarel vangis, Väike-Karoost väga kaugel. Teadsin, et isa armastab mu ema – mu emal olid pruunid silmad ja pehmed käed ning ta tegi väga hästi süüa –, aga teadsin ka seda, et Väike-Karoo oli hoolimata oma avarast veldist ja põhjatust taevast tema jaoks liiga väike. Ja mu ema mõistus oli liiga kitsapiiriline.

Papa silmis oli Mandela vabadusvõitleja ja suur juht; ema silmis oli ta terrorist ja kaffir (ehkki ta ei kasutanud seda k-sõna mu isa kuuldes). Nad ei vaielnud minu juuresolekul sageli, aga seda lahkarvamust kuulsin tihti.

Mu isa oli Inglise ajalehe The Guardian Aafrika korrespondent ja ta reisis palju. Aastate jooksul käis ta üha harvemini kodus ja lõpuks ei tulnudki enam tagasi. Ta saatis raha ja postkaarte. Kaardid tegid mu ema vihaseks. Lõpuks postkaarte enam ei tulnud, aga raha saabus endiselt igas kuus. Kui ma isa järele igatsust tundsin, lugesin vanu postkaarte, mille olin prügikorvist päästnud (mõnikord pidin neid kokku kleepima, kui mu ema oli need puruks rebinud). Hoidsin neid raamatu vahel, mida isa tavatses mulle ette lugeda, kui olin väike: see oli Rudyard Kiplingi „Muinaslugusid”. Ootasin täiskasvanuks saamist, sest 18-aastaselt plaanisin ma minna ja ta üles otsida ning külastada mõnda neist imelistest kohtadest, mida ma postkaartidel ja „Muinaslugudes” nägin. Aga elu läks teisiti.

Kui olin 18-aastane, sai ema kaugekõne: öeldi, et isa on õnnetuses hukkunud. Ema näis olevat samavõrd ärritunud nii selle üle, et sõnumist teatas talle mustanahaline, kui ka fakti üle, et papa oli surnud.

Rahasaadetised isalt lakkasid, kuid The Guardian hakkas mu emale väikest pensioni maksma. Mina sain tööd Agris – talunike kooperatiivis –, et aidata arveid maksta. Elasin koos emaga kahekümnendate eluaastate lõpuni.

1990. aastal tegi apartheidivalitsus viimaks eriolukorrale lõpu. Poliitiliste organisatsioonide – teiste seas ka Aafrika Rahvuskongressi ehk ANC – tegevust hakati taas lubama ning kõik poliitvangid lasti vabaks. Mandela oli lõpuks vaba. Aga riigis toimusid võitlused ja verevalamised.

Mandela juhatas lepitusläbirääkimisi ja mingil moel viis meid rahu poole. 1994. aastal lubati kõigil lõuna-aafriklastel hääletada esimestel rassist sõltumatutel demokraatlikel valimistel. Aafrika Rahvuskongress tuli võimule ja Mandelast sai meie president.

Mu ema – samuti nagu paljud teisedki valgenahalised – oli tohutult hirmul. Ta ostis konservtoitu ning pani kõigile ustele ja akendele riivid. Ma ei teadnud, mida poliitikast arvata, aga ma tundsin, et olen üha enam ja enam majas lõksus. Sel ajal hakkas Fanie minuga kurameerima. Olin 33-aastane. Kui ta mu kätt palus, oli mul lihtsalt hea meel, et saan emakodust ära minna.

Fanie oli oma kaheaastase ajateenistuse läbinud apartheidiarmees ja ta oli vihane, et afrikaanide rahvuspartei valitsus ANCga nii sõbralikult läbi saab. Seesama rahvuspartei oli ta välja koolitanud „ANC terroriste” tapma, ja nüüd lasi ta „vaenlasel” meie valitsuse üle võtta. Mandela suutis lõpuks mu ema ära võluda, aga Fanie ei leppinud kunagi ei tema ega mustanahaliste valitsusega.

„Mulle meeldib, kuidas ta tantsib,” ütles ema Mandela kohta. Fanie kohta ütles ema: „Tal on pangas hea töökoht ja van Hartenid on väärikas perekond. Tead, tema isa oli NGK preester.”

Alles siis, kui ema oli riivid lahti teinud ja hakkas tavainimese kombel sisseoste tegema (ehkki sahvris hoidis ta endiselt kaht suurt kotti jahu), avaldas ta mulle tõe isa kohta: isa oli olnud Aafrika Rahvuskongressi põrandaalune liige. Ehkki organisatsiooni tegevus oli taas lubatud ja mu isa oli selleks ajaks juba surnud, teatas ta mulle sellest sosistades ja ütles, et ma seda saladuses hoiaksin.

Ema ei öelnud mulle isa tegevuse kohta rohkem midagi; ei öelnud, mis õnnetuses ta hukkunud oli, ega seda, miks me talle matuseid ei korraldanud.

Lootsin, et Mandela leevendab osaliselt ema viha mu isa vastu ja mustanahaliste vastu, kes papa temalt varastasid, aga ema jäi endiselt omamoodi kibestunuks surmani.

Kuna Mandela oli hea mees ning Aafrika Rahvuskongressi liige nagu mu isagi, hakkasin teda kuulama, just nagu võiks ta mulle anda sellist nõu, mida võinuks mulle anda isa. Varem ei olnud ma poliitikale suuremat tähelepanu pööranud; see kõik toimus minust kaugel. Lõppude lõpuks – nagu me televiisorist nägime – tulenes suurem osa rahutust meeleolust mustanahalistega seotud sekeldustest ja Väike-Karoos olid peamiselt värvilise elanikkonnaga linnad. Kuigi olin Mandelat kuulama hakanud, ei hakanud ma ANC poolt hääletama (õieti ei hääletanud ma üldse), aga ma liitusin NGK naisterühmaga, mis kogus raha värviliste laste koolide ja aidsi põdevate orbude heaks. Küpsetasin nende kirikupidustuste jaoks palju.

Ja kui ma Fanie’ga abielus olin ja ta mind peksma hakkas, sain Mandelalt julgustust. Mandela seisis naiste õiguste eest ja kritiseeris naiste vastu suunatud vägivalda. Mõnikord, kui olin teda kuulanud, tundsin, et pean Fanie juurest lihtsalt minema kõndima. Minu hirm aga oli tugevam. Tugevam oli ka hääl mu abikaasalt, emalt ja kirikult: „Staan by jou man. Ole oma mehele toeks.”

Aga ikkagi – kuigi ma jäin Fanie kõrvale, aitasid Mandela targad sõnad mul üksilduse ja valuga toime tulla ning panid mind mõtlema, et võib-olla, just nimelt võib-olla, ei ole see kõik päris mu enda süü.

Kui olin kohvi lõpuni joonud ning kuivikupuru sülest maha pühkinud, nutsin veel pisut. Pisarad isa pärast ja Mandela kui meie rahva isa pärast segunesid mu põskedel.