Читать книгу Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast - Sally Koslow - Страница 11

Isa tavatses ütelda, et me kõik lõpetame, töötades rahuldavalt õppinud õpilaste heaks. Nali on sinu kulul, isa. Ma ei lähe kunagi tööle!

Anonüümne

Esimene tohutu pooliseseisev otsus täiskasvanueelikule on kolledži valik. Kuni selle ajani on murelikud vanemad suurema osa oma värske üliõpilase valikutest ära teinud: pikendanud lasteaiaiga, et tal oleks rohkem aega teadmiste omandamiseks; kolinud suurima telekanalite arvuga linnaossa; valinud koolipiirkondade vahel, et vingerdada end parimasse kooli või vähemalt parima õpetaja juurde, kõik lootuses oma järelkasvu kasvatada ja harida. Kui tuleb keskkool, pühendavad samad vanemad lugematuid dollareid ja lõputuid rännumiile ühiselamute külastamisele. Järgmiseks, miks mitte osta 20 kolledžitaotlust, 50 kuni 75 dollarit tükk? Püüdkem siiski teha oma täiuslik valik nii, et liiga paljud pereliikmed ei lõpeta psühhiaatri hoole all.

Laps saab sisse. Kuhugi. Sa arvad, et asi on tehtud, et kõik võivad kergemalt hingata, kuid rännuaastad on tegelikult alles alanud, sest see juhtub siis, kui valik plahvatab tuhandeks killuks.

Kolledžis teevad üliõpilased üha karmimaid ja intensiivsemaid valikuid. Üliõpilasselts/korporatsioon või mitte? See toakaaslane või teine? Ühiselamu või üürituba? Kolmandaks ülikooliaastaks peab olema otsustatud põhieriala, mis tekitab vaimses malemängus veel suuremat pinget. Kas keegi soovib bakalaureusekraadi rahu- ja konfliktikunstis? Moe, maagia, ajaloolise riietuse sotsioloogias? Need on tõelised alternatiivid heades õppeasutustes, ja kui sa ei suuda leida valmis põhiainet, siis lubavad peaaegu 1000 nelja aastase õppega kolledžit ja ülikooli üliõpilasel kujundada omaenda rätsepatellimust: näiteks Collective Cognition Studies’i akadeemilist segu arvutiteadusest, filosoofiast, psühholoogiast ja bioloogiast. See tähendab, kui sulle rohkem ei meeldi molekulaarbioloogia ja kunstipraktika. Paljude täiskasvanueelikute jaoks on elu muutunud kõrgekaloriliseks võimaluste pudrukausiks, mis käib nii kaugelt üle ema ja isa peade, et vanemad ei oska isegi pahandada, et nad ise pole kunagi enamikku valikuist proovidagi saanud.

Kui kõrgkooli sisse saad, siis see on paik, kus sa ei pea kõvasti õppima, kui ei taha. Trüki otsingumootorisse «kolledžiessee» või «semestritöö» ja sa võid osta töö näiteks «täiskasvanuea edasilükkamisest». Edasilükkajad on lapsepõlvest väljunud, kuid pole veel täielikult valmis endale võtma täiskasvanu kohustusi. See osa elust on avatud paljudele uutele kogemustele, mis võib olla selle tulevase täiskasvanute põlvkonna moraalile väga hea. Ma hindan seda tööd kolme miinusega.

«Kõigi mu poegade jaoks – neid on kolm, kõik praegu kahekümnendate keskel – oli kõrgkool enamasti üks pikk pidu,» ütleb Andrea Brockman, hambakirurgia doktor, hambaarst Philadelphias, praktiseerimas koos oma abikaasaga. «Mu noorim, Peter, on 24, ja ta on ikka veel peol. Ta unistus on olla rokkstaar. Vahepeal töötab ta Starbucksis. Arvan, et ta peaks saama paremini tasustatava töö või minema tagasi kooli ja leidma oma karjääri. Selle aasta jooksul ma ütlen: «On aeg. Otsusta.» Vahepeal maksame ikka veel tema arveid, sest ta ei saa endale lubada tervisekindlustust või mobiiltelefoni ja õppelaenusid.»

Peteri vennad triivisid, kuid randusid, teatab Andrea ristis sõrmedega. Pärast kolledžit tahtis Seth alustada äriga, siis tuli majanduskriis ja ta ei saanud laenu, seepärast läks ta kooli tagasi. Nüüd on ta kesklinna koolis õpetaja, «püüab pinnal püsida, kuid on hakkama saanud». Jamey koondati oma töökohast. Ta õpib raamatupidamist.

Kolledžis ei võtnud ei Seth ega Jamey, kes mõlemad õppisid põhiainena üldkursust, pedagoogilisi ega raamatupidamise kursuseid. «Kõik perekonnas on pettunud, sest seal polnud avastamisvõimalust,» kaebab ta. «Tahtsime abikaasaga, et meie lapsed saaksid mitmekülgse hariduse, mis pidi sisaldama ärialaseid õppetunde – põhimarketingi ja raamatupidamist. Kuid me avastasime, et kui see pole sinu põhiaine, ei saa sa neid kursuseid võtta. Siis sa lõpetad ja äkki leiad, et pole tööd. See viib illusioonide purunemiseni, kust jõuad pidutsemiseni samas olukorras sõpradega.» Ja sealt edasi pole enam eriti kuhugi jõuda.

Kui Andrea pahandab jäikade kolledžikursuste üle, märgib ta ka, et ta pojad ei tundnud mingit vajadust koolis silma paista, sest neil polnud plaani, mis nõudnuks neilt heade hinnete saamist. «Pidime abikaasaga ise kõrgkoolis käies kõvasti tööd tegema, kuid meie lapsed ei tunne seda survet. Kui olin 24, olin kihlatud, mul oli kraad ja elukutse.»

Hambaid kiristades süüdistab Andrea iseennast. «Ma ei sundinud oma lapsi valima teed, mille lõpus oleks töö. Praegu annan neile kogu aeg nõu… ja näen kardinat ette tõmbumas. Kõik avastused, mis nad teevad, teevad nad ise.»